3-1-1-100-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-03

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

R. V. väärteoasi Teeseaduse § 401 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Ida-Viru Maakohtu 14. märtsi 2003. a otsus

väärteoasjas

nr 4-55/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat

Indrek Koolmeister, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat

Kaido Kooga

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Ida-Viru Maakohtu 14. märtsi 2003. a kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja maakohtu

põhistuse selle kohta, et R. V. ei ole menetlusalune isik ja väärteomenetlus tulnuks alustada juriidilise

isiku suhtes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. V.-t karistati 17. oktoobril 2002. a kiirmenetluse otsusega Teeseaduse § 401 lg 1 alusel 5400 krooni

suuruse rahatrahviga selle eest, et ta juhtis haagisega mootorsõidukit, mille teljekoormused ja tegelik mass

ületasid lubatud väärtusi ja tal puudus teeomaniku luba norme ületava sõidukiga liiklemiseks.

2. Kiirmenetluse otsuse peale esitas R. V. kaebuse Ida-Viru Maakohtule ja taotles otsuse tühistamist.

Kaebuse esitaja väitel teatas politseiinspektor, et kiirmenetlusest keeldumise puhul ei lubata tal edasi sõita.

Kuna R. V.-l oli vaja tööülesannete tõttu jõuda kokkulepitud kellaajaks Kundasse, oli ta sunnitud

kiirmenetlusega nõustuma.

Kiirmenetluse otsuses ei ole märgitud, milliseid piirmääri veose mass ületas. Koopiat raskekaalulise veoki

kontroll-lehest menetlusalusele isikule ei antud.

Lisaks leidis menetlusalune isik, et kasutatud kaalumismetoodikaga ei olnud võimalik saada tõest tulemust.

3. Ida-Viru Maakohtu 14. märtsi 2003. a otsusega tühistati kiirmenetluse otsus ja väärteomenetlus lõpetati.

Kohus asus seisukohale, et kuna menetlusalune isik töötas OÜ-s M. autojuhina ning täitis 17. oktoobril

2002. a palgikoormat Kundasse vedades tööandja korraldusi, lasub riisiko Teeseaduse § 401 lg-s 1 sätestatud

rikkumise eest tööandjal. Seega ei ole R. V. rikkumist toime pannud. Samuti leidis kohus, et väärteona on

karistatav üksnes tahtlik tegu, mida R. V. ei ole aga toime pannud.

Kohus märkis ühtlasi, et kohtuväline menetleja ei saanud kohaldada R. V. suhtes kiirmenetlust ka seetõttu, et

menetlusalune isik ei ole andnud ütlusi, mis on vastavalt VTMS § 55 lg 1 p-le 3 üheks kiirmenetluse

kohaldamise eelduseks. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli tehtud märget "olen tutvunud" ei saa

lugeda menetlusaluse isiku ütlusteks väärteo kohta ning selline märge võrdub oma olemuselt ütluste

andmisest keeldumisega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat

Indrek Koolmeister, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasja Ida-Viru Maakohtule uueks

arutamiseks.

Kassaator leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud KarS § 14. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt

vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või

juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Antud juhul ei ole tegemist juriidilise isiku organi või

juhtivtöötaja teoga. Auto koormamine toimus autojuhi teadmisel ja tema kontrolli all. Väärteoasjas puuduvad

igasugused andmed selle kohta, et autojuhile oleks juriidilise isiku organi poolt antud õigusvastane korraldus

koormata autot üle lubatud piirnormide. Kassaator leiab, et ka sellise korralduse puhul ei oleks autojuhi

vastutus välistatud. Seega on ekslik kohtu järeldus, et R. V. ei ole toime pannud süülist ja karistatavat tegu.

Lisaks on kohus ekslikult leidnud, et R. V. suhtes ei saanud kohaldada kiirmenetlust, kuna ta on sisuliselt

ütluste andmisest keeldunud. Seadus ei määra, milline peab olema menetlusaluse isiku poolt antavate ütluste

sisu ja maht. R. V. on ülekuulamise protokollis omakäeliselt märkinud "olen tutvunud", seega on ta andnud

ütlusi.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja kassatsioonkaebust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt väärteona on karistatav

üksnes tahtlik tegu, on ekslik ega tugine seadusel. Vastupidi - KarS § 15 lg 3 sätestab üheselt, et väärteona on

karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud väitega selle kohta, et maakohus on

vääralt kohaldanud KarS § 14.

Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on

toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Tulenevalt sama paragrahvi teisest

lõikest ei välista juriidilise isiku vastutuselevõtmine süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist.

Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks. Kõnealusel juhul on kohus tuvastanud,

et vedades autojuhina palgikoormat Kundasse, täitis R. V. tööandja korraldust. Samas pole aga maakohus

tuvastanud, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt ning juriidilise isiku huvides oleks R. V.-le antud

korraldust auto koormamiseks üle lubatud piirnormide. Kuivõrd juriidilise isiku vastutus piirdub tema organi

või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides toimepandud tegudega, kõnealusel juhul aga tõendid selliste

tegude toimepanemise kohta puuduvad, ei saanud kohus teha ka järeldust juriidilise isiku vastutuse kohta.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et isegi kui R. V.-le oleks antud juriidilise isiku huvides

selle isiku organi või juhtivtöötaja poolt korraldus auto koormamiseks üle lubatud piirnormide, ei välistaks

see KarS § 14 lg-st 2 tulenevalt autojuhi vastutust Teeseaduse § 401 lg 1 järgi Liikluseeskirja § 197 nõuete

rikkumise eest.

8. Väärteomenetluse seadustiku § 55 lg 1 p 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust

üksnes juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on võimaldatud anda

väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Sama seaduse § 56 lg-st 4 tuleneb, et kui menetlusalune isik keeldub

ütluste andmisest, loetakse see kiirmenetlusega mittenõustumiseks, mis peab omakorda kaasa tooma

üldmenetluse alustamise.

Kuigi seadus ei määra, milline peab olema kiirmenetluses menetlusaluse isiku poolt antud ütluste sisu ja

maht, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõnealusel juhul ei ole menetlusalune isik kiirmenetluses

ütlusi andnud. VTMS §-s 56 ei räägita mitte igasugustest ütlustest vaid "ütlustest väärteo toimepanemise

kohta". Menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta on väärteomenetluses tõendiks, sest nad

sisaldavad faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule,

õigusvastasust ja isiku süüd selle toimepanemises, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust

omavaid asjaolusid. Märge "olen tutvunud" neid andmeid ega asja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

asjaolusid ei sisalda ning seda ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud

ütlusteks. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kõnealuses väärteoasjas ei ole menetlusalune isik ütlusi

andnud, ning et see on samastatav ütluste andmisest keeldumisega.

9. Väärteomenetluse seadustik ei võimalda maakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks

menetlemiseks, s.o üldmenetluse alustamiseks. Samuti ei saa kohus tulenevalt VTMS §-st 87 arutada ilma

väärteoprotokollita väärteoasja, milles on ette nähtud üldmenetluse läbiviimine. Seetõttu on maakohus

põhjendatult tühistanud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuse ja lõpetanud väärteomenetluse.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ida-Viru

Maakohtu 14. märtsi 2003. a kohtuotsuse põhiosa.

Lea Kivi,

Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris