3-2-1-89-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-89-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu

Kohtuasi

Enno Kotkase hagi AS ETK Majad vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/244/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS ETK Majad kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

AS ETK Majad esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

21. märtsi 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le ETK Majad 22. aprillil 2003. a tasutud

kautsjon 711 (seitsesada üksteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enno Kotkas töötas 11. juulist 1960. a kuni 31. oktoobrini 1995. a kostja õiguseelnejate juures

puusepp-tislerina. E. Kotkasel diagnoositi 7. märtsil 2000. a kutsehaigustena ülekoormushaigus ja

vaegkuulmine. 5. oktoobrist 2000. a kuni 19. novembrini 2003. a määrati tema kutsealase töövõime

kaotuseks 20%.

2. E. Kotkas esitas hagiavalduse, milles palus Eesti NSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) §-de 448, 463

lg 1, 466, 472 ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi ajutine kord) alusel AS-lt

ETK Majad välja mõista tervisekahju hüvitise 39 083 krooni (ajavahemiku 5. oktoobrist 2000. a kuni

1. augustini 2002. a eest) ning 2064 krooni kuus 1. augustist 2002. a kuni 19. novembrini 2003. a,

kohustades kostjat indekseerima hüvitist iga aasta 1. märtsil Statistikaameti avaldatud eelmise aasta

tarbijahinna indeksiga.

Hagiavalduse kohaselt oli kutsehaigust põhjustanud teguriteks ülenormatiivne müra, suur füüsiline

koormus ja sundasendid. Tööandja ei taganud ohutuid ja tervislikke töötingimusi ega selgitanud

hagejale tööprotsessi kahjulikke mõjusid. Töötajale tervisliku töökeskkonna tagamine on seaduste

kohaselt tööandja kohustuseks. Süü puudumise tõendamine lasub TsK § 448 lg 2 järgi kostjal.

3. Kostja AS ETK Majad vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et tema ei ole süüdi hagejale kahju

tekitamises. Asjaolu, et kostja võis rikkuda töökaitsealaseid õigusakte, ei tähenda, et need rikkumised

põhjustasid hageja haigestumise. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Ühestki tõendist ei nähtu, et

hagejal oleks üldine töövõime vähenenud. Hüvitise väljamõistmine eeldab, et isik jäi senisest

sissetulekust ilma tervisekahjustuse tõttu. Tulenevalt TsK § 464 lg-st 1 on kahju tekitanu kohustatud

hüvitama üksnes selle osa kahjust, mis ületab kannatanu saadavat pensioni.

4. Tallinna Linnakohus jättis E. Kotkase hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et kostja käitumise

õigusvastasus ja süü on tõendatud. Kostja rikkus alates 1. jaanuarist 1973. a kuni töösuhte

lõppemiseni Eesti NSV töökoodeksi (edaspidi töökoodeks) §-des 147, 149, 157 ja 162 ning 1. juulist

1992. a kuni töösuhte lõppemiseni kehtinud töökaitseseaduse § 5 lg 2 p-des 1, 2, 3, 5, § 7 lg-s 4 ja

§ 14 lg-s 2 sätestatut. Linnakohus ei pidanud oluliseks tuvastada kostja käitumise õigusvastasust enne

töökoodeksi kehtimist sätestatud tööalaste õigusaktide rikkumist, kuna on tõendatud, et kostja rikkus

oma kohustusi pika aja vältel. Kostja ei tõendanud, et ta täitis tööandjana nii töökoodeksist kui

töökaitseseadusest tulenevaid kohustusi. Kostja pidi ette nägema, et hageja võib haigestuda

kutsehaigusesse.

5. Linnakohus leidis, et tõendatud ei ole hagejal kahju tekkimine. Tõendamist leidis, et hagejal on

kutsehaigus ja sellest tingitud töövõime langus 20%. Varalise kahjuna tuleb vastavalt TsK § 463 lg-

le 1 mõista töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud sissetulekut. Kutsehaigus ise ei ole

ainsaks asjaoluks, mis annab alust nõuda kahju hüvitamist. Hageja peab tõendama seda, et

kutsehaiguse tõttu ei ole tal enam võimalik töötada ja/või suuremat sissetulekut saada. Hageja töötas

pärast kutsehaiguse tekkimist samal erialal, mis kostja juures. Tõendatud ei ole, et kutsehaiguse tõttu

tekkis hagejal varaline kahju kas sissetulekute vähenemise või selle pärast, et ta ei ole võimeline

enam töötama.

6. Kuna hagejal ei tekkinud kahju seoses kutsehaigusega, siis ei saa tuvastatuks lugeda põhjuslikku

seost kostja käitumise ja kahju vahel.

7. Linnakohtu otsusega ei nõustunud ei hageja ega kostja ning mõlemad esitasid apellatsioonkaebuse.

8. E. Kotkas leidis apellatsioonkaebuses, et linnakohtu otsus ei ole üheselt mõistetav küsimuses, kas

hagejale on tekitatud tervisekahju või mitte. Samuti ei nähtu linnakohtu otsusest, millisele seaduse

sättele tugineb kohtu seisukoht, et hageja on kohustatud tervisekahju hüvitamise nõude esitamisel

tõendama, et ta ei tööta ning seda just kutsehaiguse tõttu.

9. AS ETK Majad nõustus linnakohtu lõppjäreldustega, kuid ei nõustunud kohtuotsuse

põhjendustega. Kostja märgib, et kuna kutsehaigus kujunes pika perioodi vältel, oli oluline kindlaks

teha, milliseid konkreetseid õigusakte ja millisel konkreetsel perioodil tööandja rikkus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas

E. Kotkase hagi. Ringkonnakohus mõistis AS-lt ETK Majad E. Kotkase kasuks välja ühekordse

hüvitise 39 083 krooni 37 senti ja 1. augustist 2002. a kuni 19. novembrini 2003. a hüvitise 2064

krooni kuus.

11. Linnakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb TsK § 448 ja § 464. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1

kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku

seose eelnimetatute vahel. Sellest tulenevalt peab hageja tõendama ka seda, et tema sissetulek on

vähenenud just tervisekahjustuse tõttu.

12. TsK § 448 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärgi saavutamiseks vajalik välja selgitada,

milline kahju kannatanule tekitati. TsK § 463 lg 1 määratleb varalise kahjuna töövõime vähenemise

tagajärjel kaotatud töötasu ning tervisekahjustusest tingitud muud kulutused. Seega on

tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata

seoses tervisekahjustusega.

13. Linnakohus leidis õigesti, et tõendatud on kostja käitumise õigusvastasus, mis seisnes

töökaitsealaste õigusnormide rikkumises alates 1. jaanuarist 1973. a kuni pooltevahelise töösuhte

lõppemiseni. Kuid samas tegi kohus sellest ebaõige järelduse, et õigusnormide rikkumine sellel

perioodil välistab vajaduse tuvastada varasemaid rikkumisi. Tõendatud on, et hageja kutsehaigus

kujunes välja aastatel 1960.-1995. a. Kohtul lasus kohustus hinnata kogu nimetatud perioodil

toiminud tegureid ning tööandja käitumise väidetavat õigusvastasust. Ka enne töökoodeksi kehtima

hakkamist oli ohutute töötingimuste tagamine tööandja kohustuseks. Enne nimetatud seadust kehtisid

NSV Liidu ja liiduvabariikide tööseadusandluse alused (alates 1. jaanuarist 1971. a), enne seda aga

üleliiduline tööseadustik. Eesti NSV territooriumil kehtinud tööseaduste koodeksi § 139 kohustas

ettevõtteid ja asutusi võtma tarvitusele vajalikke abinõusid kahjulike töötingimuste kõrvaldamiseks

või vähendamiseks, õnnetusjuhtumiste vältimiseks ja töökoha hoidmiseks nõutavas

sanitaartervishoidlikus seisukorras.

14. Põhjuslik seos hageja töötamise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel on asjas tõendatud.

Põhjusliku seosega on tegemist siis, kui isiku tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse

tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks.

15. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 7. märtsil 2000. a. Kutsehaiguse tagajärjel kaotas hageja osa oma

sissetulekust. Hageja sissetulek vähenes pärast kutsehaiguse diagnoosimist varasemaga võrreldes

oluliselt enam, kui see osa, mis vastaks temal kindlaksmääratud tervisekahjustuse ulatusele. Kuigi

sellest võiks järeldada hageja tervise üldist halvenemist, ei muuda see olematuks ega vähenda

kutsehaigusega tekitatud tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetuleku vastavat arvestuslikku osa.

16. Hüvitise arvutamisel ei saa võtta arvesse hagejale alates 2001. a veebruarist makstavat

vanaduspensioni, sest see on vastuolus TsK §-ga 466 ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Hagejale

ei ole seoses tekitatud tervisekahjustusega toetust ega pensioni määratud. Asjaolust, et hageja ei

tööta, ei saa järeldada, et enam ei saaks rääkida sissetuleku vähenemisest.

17. Kuna kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse põhjustamises on süüdi aastail 1960-1995 hageja

tööandjateks olnud isikud, s.o kostja õiguseellased, siis on töövõime alanemisest tulenev varaline

kahju arvestusliku sissetuleku osa, mis hagejal jäi saamata kutsehaigusest tingitud töövõime osalise

vähenemise tõttu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

18. Kostja AS ETK Majad esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.

19. Kohtud ei ole tuvastanud kostja käitumise õigusvastasust. Ringkonnakohus ei ole andnud

õiguslikku hinnangut tuvastatud faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise

konkreetse õigusliku kohustuse jättis kostja täitmata, ja mida ta oleks, arvestades konkreetset aega ja

tehnoloogilise arengu etappi, pidanud tegema teisiti.

20. Kostjat ei saa panna vastutama perioodi eest, millal kutsehaigus kujunes ilma tema õigusvastase

tegevuseta. Kuna tegemist on rahalise kohustusega ja see on osadeks jagatav, siis peaks vastutus

kahju osas olema proportsionaalne.

21. Hageja töötasu ei ole vähenenud seoses kutsehaigusega. Hageja on pensionieas ja tema töötasu

langus ei ole tingitud tervisekahjustusest. Pensionieast alates tuleb eeldada, et isik ei tööta vanuse ja

makstava vanaduspensioni tõttu. Hageja on avaldanud, et ta ei otsi tööd ega soovi töötada.

22. Kostja ei ole nõus kahjutasu arvestamise metoodikaga, kuivõrd keskmise sissetuleku määramisel

arvestati summasid, mida ajutise korra kohaselt arvesse võtta ei tohiks. Alusetult on keskmise

sissetuleku hulka arvestatud tööettevõtulepingu alusel saadu.

23. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kohtud tuvastasid kostja käitumise õigusvastasuse.

Seadusest ei tulene kostja seisukoht, et pensioniea saabumine ja mittetöötamine välistab tööandja

kohustuse hüvitada tervisekahju.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

25. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4, mille järgi peab apellatsioonikohtu põhjendavas

osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, mille põhjal

asjaolud tuvastati. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et hagejale kutsehaiguse tekitamine

ajavahemikul 1960-1973 oli õigusvastane, kuid ei ole seda järeldust põhjendanud asjassepuutuvate

faktide ega tõenditega. Kolleegium jääb Riigikohtu varasemas otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99 (RT

III 1999, 15, 151) väljendatud seisukoha juurde, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise

eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega

kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohus on küll viidanud

tööandja üldistele kohustustele tööohutuse tagamisel sellel perioodil, kuid ei ole kindlaks teinud

ühtegi konkreetset tööohutuse nõude rikkumist. Juhul, kui kostja õiguseellased ei rikkunud

tööohutuse norme ajavahemikul 1960.-1973. a, siis polnud nende tegevus hageja suhtes sellel

perioodil õigusvastane ning kostja ei vastuta kahjustuste eest, mida tema õiguseellased põhjustasid

hagejale nimetatud ajavahemikul.

26. TsMS § 171 lg 1 järgi peab kohus tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude

väljaselgitamise võimaluse. Kohtud oleksid pidanud juhtima poolte tähelepanu sellele, et hagi täies

ulatuses rahuldamiseks peab olema kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine ka

ajavahemikul 1960.-1973. a. TsMS § 147 lg 1 p 5 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud

hagi aluseks olevad asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 ja ajutise korra punktist 1

tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle

süüks pannakse.

27. Ringkonnakohus on õigesti märkinud seda, et sissetuleku kaotuse kindlakstegemisel ei oma

tähtsust see, kas hageja pärast vanaduspensionile jäämist töötab või mitte. Kolleegium jääb

tsiviilasjas nr 3-2-1-107-02 (RT III 2002, 31, 342) väljendatud seisukoha juurde, et ka

vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa

sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega, ning et kostjal on võimalik tõendada,

et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel.

28. Kostja on õigesti leidnud, et hageja on rikkunud hüvitise arvestamisel ajutise korra sätteid.

Ajutise korra p 14 järgi tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka

arvata kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt (sealhulgas tasud teistelt tööandjatelt, kellega oldi sel

perioodil töövahekorras), mille kohta vaegurluse ekspertiisi komisjon on teinud kindlaks töövõime

kaotuse seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on

kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed.

Kuna töövõtulepingu alusel saadud sissetulek on töölepingu alusel töötava isiku jaoks eeldatavasti

juhuslik sissetulek, siis puudus alus arvata hageja keskmise kuusissetuleku hulka AS-ga EMT

sõlmitud kahe tööettevõtulepingu alusel saadud rahasumma.

L. Laarmaa, V. Kõve, T. Tampuu