3-4-1-19-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-19-03

Otsuse kuupäev

14. oktoober 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Eerik Kergandberg, Lea

Kivi, Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Kalle Kulboki kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni 3. oktoobri

2003. a otsuse nr 90 peale

Kaebuse esitaja

Kalle Kulbok

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Kalle Kulboki kaebus rahuldamata

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalle Kulbok esitas 6. oktoobril 2003 Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu Riigikohtule kaebuse

Vabariigi Valimiskomisjoni 3. oktoobri 2003. a otsuse nr 90 peale. K. Kulbok palub tühistada

Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse ning tunnistada põhiseadusevastaseks Euroopa Liiduga ühinemise

lepingu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2. K. Kulbok märgib, et Rahvahääletuse seaduse (RHS) ja selle alusel antud Vabariigi

Valimiskomisjoni 21. mai 2003. a määruse nr 31 kohaselt saab Riigikogu otsuse alusel

hääletamissedelile kanda küsimuse sõnastuse üksnes muu riigielu küsimuse rahvahääletusel. Kuna

14. septembri 2003. a rahvahääletusel oli küsimus kantud hääletamissedelile Riigikogu otsuse alusel,

siis oli tegemist rahvahääletusega muus riigielu küsimuses. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuses

kinnitatakse, et Eesti rahvas võttis 14. septembri 2003. a rahvahääletusel vastu Põhiseaduse

täiendamise seaduse. K. Kulbok väidab, et Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsus on

õigusvastane, kuna muu riigielu küsimuse üle toimunud rahvahääletusel ei saa muuta Põhiseadust

(PS).

Kaebuses palutakse PS §-le 15 tuginedes tunnistada põhiseadusevastaseks ka Euroopa Liiduga

ühinemise leping. K. Kulbok leiab, et tegemist on tema kaebuse läbivaatamisel asjassepuutuva

jõustumata välislepinguga. Euroopa Liiduga ühinemise leping lõpeb järgmiste sõnadega:

"SELLE KINNITUSEKS on nimetatud täievolilised esindajad käesolevale lepingule alla kirjutanud.

Sõlmitud

[Signatures]"

K. Kulbok väidab, et grammatilise tõlgenduse kohaselt sõlmis Eesti 16. aprillil 2003 välislepingu,

mis ei ole Põhiseadusega kooskõlas. Loogilise tõlgenduse kohaselt on lepingu sõlmimine protsess,

mis algab lepingu allakirjutamisega ning lõpeb ratifitseerimisega. Põhiseaduse §-s 123 väljendatud

keeld, mille kohaselt Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Põhiseadusega,

tähendab "keeldu mitte sooritada ühtegi toimingut selles protsessis."

K. Kulbok viitab Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjonile ning endisele õiguskantslerile Eerik-

Juhan Truuväljale, kelle tõdemuse kohaselt ei ole Euroopa Liitu astumine võimalik ilma Põhiseaduse

I peatükki muutmata: "Eesti saab sõlmida liitumislepingu Euroopa Liiduga alles pärast seda, kui

rahvas kõrgeima riigivõimu teostajana otsustab põhiseaduse muutmise, mis võimaldab Euroopa Liidu

jurisdiktsioonile allumise."

Täiendavalt soovib K. Kulbok, tuginedes PS §-le 15: "Kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus mingi

muu asjaga seotud õigusakti põhiseadusele vastamises, tunnistada samas korras [Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 45 kohaselt] ka see õigusakt põhiseadusega vastuolus

olevaks."

Kaebuse osas, mis on pealkirjastatud "Kuidas vaidlustatav otsus rikub kaebuse esitaja õigusi", väidab

K. Kulbok: "Riigikohus on oma lahendis 3-4-1-12-03 leidnud, et kui kaebuse esitaja on jätnud mingis

asjas tähtaegselt kaebuse esitamata, võib tema teises asjas esitatud kaebuse jätta läbi vaatamata

põhjendusega, et sisuliselt vaidlustati varasem asi. Sisuliselt tähendab see, et kaebuse esitamata

jätmisega kaotaks ma hiljem õiguse pöörduda kohtu poole asjades, mis võivad olla kaudselt seotud

käesoleva valimiskomisjoni otsusega nr 90." K. Kulbok väidab ka, et vaidlustatav otsus on seotud

tema varem esitatud kaebustega ning "lahendis 3-4-1-12-03 ei ole läbi vaadatud minu kaebust, vaid

kellegi kolmanda kaebust. Oma kaebuses väitsin ma sõnaselgelt, et mul ei olnud võimalik vaidlustada

Riigikogu 18.12.02 otsust, kuna see ei rikkunud sel ajal minu subjektiivseid õigusi. Riigikohtu

lahendis on minu väitele antud teistsugune sisu. [...] Seega on vaidlustatav otsus tehtud enne, kui on

korrektselt läbi vaadatud minu 19.09.03 esitatud kaebus. Lahendis 3-4-1-12-03 ei ole Riigikohus läbi

vaadanud K. Kulboki, vaid kellegi kolmanda kaebust."

K. Kulbok märgib, et tema õigusi on rikutud ka samades asjades, mida ta on kirjeldanud

19. septembril 2003 esitatud kaebuses Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale.

3. Vabariigi Valimiskomisjon palub jätta K. Kulboki kaebuse rahuldamata. Valimiskomisjon leiab, et

kaebaja väide, mille kohaselt saab küsimuse hääletamissedelile kanda üksnes muu riigielu küsimuse

rahvahääletuse puhul, on ebaõige. Rahvahääletuse seaduse § 30 lg 1 näeb ette küsimuse

hääletamissedelile kandmise ka seaduseelnõu rahvahääletuse puhul. Antud juhul kanti Riigikogu

otsusel hääletamissedelile eelnõu tekst ja selgitava laiendiga küsimus selle teksti kohta.

Vabariigi Valimiskomisjon kinnitas 3. oktoobri 2003. a otsusega nr 90 rahvahääletuse tulemused ning

kinnitas hääletamistulemusele tuginedes Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse

vastuvõtmist. Vastavalt RHS § 63 lg-le 1 kuulutas Vabariigi President rahvahääletusel vastu võetud

seaduse 5. oktoobril 2003. a välja.

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4. Rahvahääletuse seaduse § 62 lg 1 järgi kinnitab Vabariigi Valimiskomisjon rahvahääletuse

tulemused oma otsusega pärast rahvahääletuse päeva, kuid mitte enne, kui maakonna

valimiskomisjonile, Vabariigi Valimiskomisjonile ja Riigikohtule kaebuste esitamise tähtaeg on

möödunud või kui nimetatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused.

K. Kulbok vaidlustas Vabariigi Valimiskomisjoni 3. oktoobri 2003. a otsuse, millega komisjon

kinnitas RHS § 62 lg 1 kohaselt 2003. aasta 14. septembril toimunud rahvahääletuse tulemused.

Rahvahääletuse seaduse § 60 lg 1 ja PSJKS § 37 lg 1 kohaselt võib isik esitada Vabariigi

Valimiskomisjoni otsuse peale kaebuse Riigikohtule, kui ta leiab, et otsusega on rikutud tema õigusi.

5. Kaebuse esitaja väidete põhjendatuse hindamiseks tuleb selgusele jõuda, milliste tingimuste korral

saab Vabariigi Valimiskomisjon rahvahääletustulemused välja kuulutada.

Rahvahääletuse seadus eristab hääletamistulemuste kindlakstegemist ja nende väljakuulutamist.

Hääletamistulemuste kindlakstegemist reguleerib seaduse 9. peatükk. Hääletustulemuste

kindlakstegemine algab jaoskonnakomisjonis, kes edastab hääletamissedelid, hääletajate nimekirjad,

hääletamistulemuste protokollid ja komisjoni liikmete eriarvamused maakonna valimiskomisjonile.

Seejärel tehakse hääletamistulemused kindlaks maakonnakomisjonis. Vabariigi Valimiskomisjon teeb

maakonna valimiskomisjonidelt saadud andmete alusel kindlaks hääletajate nimekirjadesse kantud

hääletajate arvu, hääletussedeli saanud hääletajate arvu, hääletamisest osavõtnud hääletajate arvu,

kehtetute hääletamissedelite arvu ning rahvahääletusele pandud küsimusele jaatavalt vastanud isikute

ja eitavalt vastanud isikute arvu. Hääletamistulemuste kohta koostab komisjon protokolli.

Rahvahääletuse seaduse § 62 lõike 1 põhjal saab teha järelduse, et rahvahääletuse tulemused saab

kinnitada siis, kui on koostatud protokoll hääletustulemuste kohta ja on selgunud, et

valimiskomisjonide otsuste ja toimingute peale kaebuste esitamise tähtaeg on möödunud ja esitatud

kaebused on saanud lõpliku lahenduse Riigikohtus. Seega peab Vabariigi Valimiskomisjon enne

rahvahääletuse tulemuste väljaselgitamist kontrollima nimetatud tingimuste täitmist.

Ülalmärgitust johtuvalt peab Riigikohus asjakohasteks ja kontrollib vaid neid kaebuse esitaja väiteid,

mis seavad kahtluse alla tingimuste olemasolu rahvahääletuse tulemuste väljakuulutamiseks.

6. K. Kulboki väite kohaselt rikub tema õigusi see, et Vabariigi Valimiskomisjon kinnitas otsusega

nr 90 rahvahääletuse tulemused enne, kui oli nõuetekohaselt läbi vaadatud tema 19. septembri 2003. a

kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale. K. Kulbok on arvamusel, et Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pole asjas 3-4-1-12-03 läbi vaadanud tema, vaid kellegi

kolmanda kaebust.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles kaht K. Kulboki 19. septembri 2003. a

kaebust 29. septembri 2003. a otsuses asjas 3-4-1-12-03. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

jättis K. Kulboki kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni 16. septembri 2003. a otsuse nr 84 peale

rahuldamata ning kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale läbi vaatamata. Riigikohtu

otsus on lõplik. Vabariigi Valimiskomisjon võttis vaidlustatud otsuse nr 90 vastu 3. oktoobril 2003.

Seega on ekslik K. Kulboki väide, et Vabariigi Valimiskomisjon kinnitas rahvahääletuse tulemused

enne, kui tema kaebuse kohta tehti lõplik otsus.

7. Tuginedes PS §-le 15 ja PSJKS §-le 45, taotleb K. Kulbok kaebuse läbivaatamisel asjassepuutuva

Euroopa Liiduga ühinemise lepingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 45 kohaselt on valimiskaebuse lahendamisel

Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide ja välislepingute

põhiseaduslikkuse kontrollimine. Asjassepuutuv on säte, mis on asja lahendamisel otsustava

tähtsusega, st kohus peaks sätte Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte

Põhiseadusele vastavuse korral (mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas

3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

2. detsembri 2002. a otsus asjas 3-4-1-11-02 - RT III 2002, 35, 376).

Riigikohus leiab, et K. Kulboki kaebuse läbivaatamisel ei ole Euroopa Liiduga ühinemise leping

käsitletav asjassepuutuva välislepinguna. Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsuse aluseks ei

ole Euroopa Liiduga ühinemise leping, vaid RHS § 62 lg 1.

Uno Lõhmus, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve