3-1-1-121-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-121-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus, 14. oktoobril 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

E. T. süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja

Peter Kalniškise süüdistus KrK § 139 lg 2

p-de 1, 2 ja 3, § 202 ning § 203 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a

kohtumäärus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtualuste E. T. ja P. Kalniškise erikaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

E. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

P. Kalniškise kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a kohtumäärus.

2. Lugeda E. T. suhtes Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a kohtuotsusega tõkendiks valitud vahi all

pidamine tühistatuks arvates Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse tegemisest.

3. E. T. erikaebus rahuldada.

4. Peter Kalniškise erikaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a kohtuotsusega tunnistati E. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja

teda karistati vangistusega 4 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud

ajavahemik 14. aprillist 2002. a kuni 9. detsembrini 2002. a, s. o 7 kuud ja 27 päeva. E. T. võeti kohtusaalis

vahi alla ja tema karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. mai 2003. a. Alates 10. detsembrist 2002. a kuni

kõnealuse kohtuotsuse tegemiseni 13. mail 2003. a oli E. T. suhtes valitud tõkendiks allkiri elukohast

mittelahkumise kohta.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Peter Kalniškis ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

vangistusega 4 aastaks, KrK § 203 lg 1 järgi vangistusega 6 kuuks ning KrK § 202 järgi vangistusega 2

aastaks. KrK § 61 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

karistuse tähtaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise aja alguseks loeti

vahistamise päev, s.o 28. veebruar 2002. a.

Lisaks nimetatud kahele isikule tunnistati sama kohtuotsusega süüdi ka K. R., Ü. T., R. I., I. M., J. T. ja K. P.,

kuid nende isikute osas ei ole erikaebust Riigikohtule esitatud.

2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2003. a määrusega maakohtu otsuse täies ulatuses

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise - kohtuotsuses motiivide puudumise - tõttu ja saatis

kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.

3. Tuginedes KrMK §-le 3374, tegi Tallinna Ringkonnakohus 30. juunil 2003. a määruse, millega täpsustas

19. juuni 2003. a määrust selliselt, et jättis muutmata Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse osas, millega

võeti E. T., P. Kalniškis ja K. P. vahi alla. Kohus selgitas, et Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a

määrusega ei muudetud Rapla Maakohtu otsusega E. T., P. Kalniškise ja K. P. suhtes kohaldatud vahi alla

võtmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Kohtualune E. T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määruse peale erikaebuse, milles

taotleb määruse tühistamist ja enda vahi alt vabastamist kuni uue kohtuistungi toimumiseni Rapla

Maakohtus.

E. T. märgib, et asja kohtuliku arutamise ajal maakohtus oli tema suhtes kehtiv kohtueelsel uurimisel valitud

tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Vahi alla võeti ta maakohtu otsuse alusel selle täitmise

tagamiseks. Maakohtu otsuse täieliku tühistamise järel pidanuks ta aga vahi alt vabanema. E. T. leiab, et

ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a täpsustava määrusega sisuliselt võeti ta vahi alla, järgimata seejuures selle

tõkendi kohaldamise protseduurile kehtestatud nõudeid. Kaebaja arvates viibis ta aga ajavahemikus

19. juunist kuni 30. juunini 2003. a vahi all ilma igasuguse seadusliku aluseta.

5. Riigikohtule esitatud erikaebuses taotleb ka P. Kalniškis enese suhtes vahi all pidamise asendamist uue

tõkendiga - allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. P. Kalniškis rõhutab, et ta on viibinud vahi all kokku 1

aasta ja 4 kuud ning tema edasine vahi all pidamine ei ole enam vajalik.

Oma kaebuses märgib P. Kalniškis ka seda, et kriminaalasi tuleks objektiivse tõe väljaselgitamiseks saata

hoopis täiendavaks eeluurimiseks.

6. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaat A.-E. Lukas oma kaitsealuse kaebuses sisalduvat taotlust. Ta

märkis, et E. T. viibis kriminaalasja kohtueelse uurimise ajal vahi all ajavahemikus 12. aprillist 2002. a kuni

sama aasta 9. detsembrini, mil vahi alla pidamine asendati allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. Selle

tõkendi nõuete rikkumist E. T. poolt ei ole tuvastatud, rõhutas kaitsja. Edasiselt märkis kaitsja, et Rapla

Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse resolutiivosas märgitu kohaselt võeti E. T. 13. mail 2003. a kohtusaalis

uuesti vahi alla ja sama kuupäev loeti ka tema karistuse kandmise aja alguseks. Kohtueelse uurimise ajal vahi

all viibitud aeg arvati E. T.-le mõistetud karistuse hulka. Kaitsja püstitas küsimuse, et kas sisuliselt saab

rääkida E. T. suhtes Rapla Maakohtu otsusega tõkendi kohaldamisest arvates 13. maist 2003, kui kohus on

samast kuupäevast arvestanud ka karistuse kandmise algust. Edasiselt märkis kaitsja, et pärast seda, kui

Tallinna Ringkonnakohus oli 19. juuni 2003. a määrusega maakohtu otsuse täies ulatuses tühistanud, ei olnud

enam võimalik rääkida E. T. poolt talle mõistetud karistuse kandmise algusest ja seetõttu oleks tulnud E. T.

viivitamata vabastada.

Vandeadvokaat A.-E. Lukas märkis edasiselt, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt 30. juunil 2003. a KrMK

§ 3374 alusel tehtud määrusega võeti E. T. tegelikult uuesti vahi alla. Kaitsja leidis esiteks, et §-s 3374 ei

nähta ette kohtu sellist võimalust. Teiseks - kuna E. T.t süüdimõistev kohtuotsus oli tühistatud, siis puudus

võimalus rääkida mingi kohtuotsuse täitmise tagamisest kui antud situatsioonis ainuvõimalikult mõeldavast

vahi alla võtmise alusest. Kolmandaks, märkis kaitsja, et kuna kriminaalasi oli saadetud I astme kohtu

menetlusse, siis puudus ringkonnakohtul selles kriminaalasjas menetlustoiminguteks pädevus. Järgnevalt

osutas kaitsja asjaolule, et 30. juuni 2003. a määrusega E. T-.t vahi alla võttes ei tagatud talle KrMK § 73 lg-

s 4 ettenähtud vahi alla võtmisega seonduvat kaitseõigust, sealhulgas õigust viibida vahi alla võtmise juures.

7. P. Kalniškise kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel märkis Riigikohtu istungil, et tema kaitsealune viibis vahi all

nii kohtuasja arutamisel I astme kohtus ja jäi vahi alla ka selle kohtuotsuse tegemise järgselt. Kaitsja arvates

ei muutnud P. Kalniškise suhtes valitud tõkendit ka ringkonnakohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmine Rapla Maakohtule. Küll aga leidis kaitsja, et kuna tema kaitsealune on kriminaalasja menetlemisel

pikka aega viibinud vahi all, oleks otstarbekas ta nüüd vahi alt vabastada.

8. Prokurör leidis, et P. Kalniškise osas puudub igasugune alus erikaebuse rahuldamiseks. Puutuvalt E. T.

poolt esitatud erikaebusesse möönis prokurör, et ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse tegemisel oleks

tulnud eraldi võtta seisukoht tõkendi muutmata jätmise osas. Samas märkis prokurör, et AKKS §-s 29 ei ole

sätestatud ringkonnakohtu kohustust lahendada kriminaalasja uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel eraldi

ka tõkendi küsimus. Prokurör avaldas arvamust, et ringkonnakohtu osutatud lahendi sisust nähtub üheselt

ringkonnakohtu soov jätta E. T. vahi alla, sest muidu oleks kohus pidanud ise kohaldama mingit teist

tõkendit. Ning lõpuks märkis kohus, et kuna kriminaalmenetluse seadus ei sätesta ringkonnakohtule muud

võimalust eksimuse parandamiseks, tuligi lähtuda KrMK §-st 3374.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrMK § 274 p 8 kohaselt peavad kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas olema muuhulgas märgitud ka

tõkendi kohaldamise motiivid ning KrMK § 275 lg 1 p-s 6 nõutava kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse

resolutiivosas eraldi märkida muuhulgas ka kohtu poolt valitud tõkend. Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil E.

T. kaitsja poolt märgituga, et Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks ja

millisele KrMK § 74 lg-s 1 loetletud alusele tuginevalt kohaldas kohus E. T. suhtes vahi alla võtmist.

Nõustuda tuleb kaitsjaga selleski, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et E. T. oleks

rikkunud talle eeluurimisel vahi all pidamise asemel kohaldatud tõkendi - allkiri elukohast mittelahkumise

kohta - nõudeid. Vaatamata eelöeldule ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et

Rapla Maakohus ei oleks tohtinud E. T.-le karistuseks vangistuse mõistmisel kohaldada tema suhtes

tõkendina vahi alla võtmist seetõttu, et E. T. ei olnud rikkunud kergema tõkendi nõudeid. Vastavalt PS § 20

p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks.

Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle

karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte.

10. Vastavalt KrMK § 275 lg 1 p-le 5 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas muuhulgas näidata,

millisest kuupäevast alates tuleb hakata arvestama kohtualusele mõistetud vangistust. Kooskõlas PS § 22 lg-

ga 1 ei saa isik hakata karistust kandma enne, kui tema suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud - kui ta on

muutunud süüdimõistetuks. Seega, kooskõlas KrMK §-s 331 sätestatuga, tuleb juhtudel, mil kohtualusele ei

olnud kohtuistungi ajaks kohaldatud tõkendina vahi all pidamist ja kohus ei pea ka kohtualust süüdi

tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel vajalikuks tema suhtes kõnealuse

tõkendi kohaldamist, määrata vangistusaja alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.

11. KrMK §-s 331 sätestatust nähtuvalt ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eraldi sätestada seda, kuidas

toimub kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramine

juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava

ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist.

Seetõttu ei sisaldu KrMK XXIX peatükis juhiseid ka selle kohta, millist päeva loetakse kõnealustel juhtudel

karistusaja alguseks. Vastavalt KrMK §-le 325 ei ole aga kohtuotsuse jõustumist seatud sõltuvusse

kohtualuse vahi alla viibimisest ja seega ei saa ka vahi all viibiva kohtualuse karistusaeg alata enne, kui tema

suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. Enne kohtuotsuse jõustumist saab aga kohtualuse

vabaduse piirajaks olla üksnes tema suhtes tõkendina kohaldatud vahi all pidamine.

12. Seega oleks põhimõtteliselt ka Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse tegemisel olnud õiguslikult

korrektne siduda karistuse kandmise algus kohtuotsuse jõustumisega. Kuid sellisel juhul poleks selles

kohtuotsuses olnud võimalik täita KarS §-s 68 sätestatud nõuet, mille kohaselt vahi all viibitud aeg

arvestatakse karistusaja hulka. Viimatimärgitut arvestades loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium

põhjendatuks kohtupraktikas aktsepteeritu, millest on lähtunud ka Rapla Maakohus 13. mai 2003. a otsuse

tegemisel ja mis tähendab, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse

aja hulka.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

19. juuni 2003. a määrusega tühistati Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsus täies ulatuses, siis ei saanud

kuidagi kehtima jääda ka maakohtu otsusega E. T. suhtes valitud tõkend. Ei saa nõustuda prokuröri poolt

Riigikohtu istungil väidetuga, et ringkonnakohtu kõnealuse määruse tegemise järgselt oleks olnud võimalik

E. T. vahi all pidamise (kui põhiõiguse piiramise) alust hakata tuletama määruse sisust ilma, et kohus oleks

sellekohast tahet määruse resolutiivosas selgesõnaliselt väljendanud.

Riigiprokurör märkis õigesti, et AKKS §-s 29, milles sätestatakse ringkonnakohtu lahendile esitatavad

nõuded, ei räägita otsesõnu sellest, et ringkonnakohus peaks võtma seisukoha ka tõkendi küsimuses. Samas -

vastavalt AKKS § 71 lg-le 2 on ringkonnakohtu pädevuses muuhulgas ka tõkendi kohaldamine. Sellest

tulenevalt ning kooskõlas AKKS §-ga 19 peab ringkonnakohus juhtudel, mil ta on sunnitud otsustama

tõkendi küsimuse, kajastama seda ka oma lahendis.

Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt märkida, et kuna isiku vahi all

pidamise kui tema suhtes kohaldatud tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, oleks selle riive

kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja,

milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult

kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.

14. Arvestades eeltoodut tuleb nõustuda E. T. kaitsja poolt Riigikohtu istungil öelduga, et Tallinna

Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määrusega kohaldati E. T. suhtes sisuliselt vahi alla võtmist. Analoogia

pinnalt KrMK §-s 3373 sätestatuga võiks asuda seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohus oleks olnud pädev

oma määrusega lahendama Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse täitmisel ilmnenud kahtlusi

ja ebaselgusi. Isiku vahi alla võtmist ei saa aga lugeda ringkonnakohtu kõnealuse määruse täitmisel tekkinud

kahtluse või ebaselguse lahendamiseks. Alusetult on Tallinna Ringkonnakohtu 30. juunil 2003. a määruse

tegemisel tuginetud KrMK §-le 3374. Selles paragrahvis sätestatakse üksnes kohtulahendi täitmisel

tekkinud küsimuste läbivaatamise kord, mitte aga ringkonnakohtu volitused tema lahendi täitmisel tekkivate

küsimuste lahendamiseks.

15. Tuginedes eelmärgitule tuleb rahuldada E. T. erikaebus ja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni

2003. a määrus ning lugeda, et alates 19. juunist 2003. a puudus seaduslik alus E. T. vahi all pidamiseks.

P. Kalniškise erikaebuse rahuldamiseks aga puudub alus. Tuleb nõustuda tema kaitsja poolt Riigikohtu

istungil öelduga, et P. Kalniškise suhtes oli valitud tõkendiks vahi all pidamine juba kohtueelsel uurimisel,

seda ei muudetud ei Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse ega Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a

määruse tegemise järgselt. P. Kalniškise edasise vahi all pidamise otstarbekuse küsimus tuleb lahendada

Rapla Maakohtul sõltuvalt konkreetsetest tehioludest.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher