3-3-1-63-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-63-03 Otsuse kuupäev 14. oktoober 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Aadi Liiberti ja Alvar Liiberti kaebused Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/137/03 Menetluse alus Riigikohtus Alvar Liiberti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Alvar Liiberti kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/137/03 osas, millega tühistati halduskohtu otsus Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 osaliseks tühistamiseks ning mõisteti Alvar Liiberti kasuks välja kohtukulud. 3. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 4. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Alvar Liibert ja Aadi Liibert esitasid 2001. a sügisel avalduse vaba põllumajandusmaa erastamiseks Are vallas. Are valla maakomisjoni 3. detsembri 2001. a istungil selgus, et avaldustele pole lisatud põllumajanduslikku tootmist ja põllumajandusest saadud tulu tõendavaid dokumente. Komisjon andis avalduse esitajatele 10 päeva täiendavate dokumentide esitamiseks. Are Vallavolikogu 24. jaanuari 2002. a otsuse nr 1 punktiga 1 kinnitati MRS § 231 lg 2 ja § 232 lg 2 tingimustele mittevastavate isikute nimekiri, kuhu kuulusid ka Aadi Liibert (punkt 2.1) ja Alvar Liibert (punkt 2.2.). Põhjusena märgiti otsuses: "ei ole tootja - dokumendid esitamata". Are Vallavolikogu 14. märtsi 2002. a otsuse nr 5 punktidega 1.1 ja 1.2 otsustati Aadi ja Alvar Liibert lülitada MRS § 231 lg 2 ja § 232 lg 2 tingimustele vastavate vaba maa erastamise õigust omavate isikute nimekirja, kuna puudused olid kõrvaldatud. Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsusega nr 11 tühistati 14. märtsi 2002. a otsus nr 5. Otsuse põhjendused esitati kaebajatele Are Vallavalitsuse 22. aprilli 2002. a kirjas, milles teatati, et esitatud tõend sotsiaalmaksu tasumise kohta ei tõenda põllumajanduslikku tootmist, ning avalduse esitajatelt nõuti tuludeklaratsiooni esitamist. 2. Aadi Liibert ja Alvar Liibert esitasid kaebuse Pärnu Halduskohtule, milles palusid tühistada Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 kaebajaid puudutavas osas. Kaebuse esitajad leidsid, et on esitanud komisjoni 3. detsembri 2001. a istungil kokkulepitud dokumendid (väljavõtted sotsiaalmaksu aruandest) ja täiendavaid dokumente pole neilt nõutud. Are Vallavolikogu 14. märtsi

2002. a otsuse nr 5 kohaselt on esitatud dokumente aktsepteeritud. Kui volikogu ei pidanud esitatud dokumente piisavaks, oleks ta pidanud avalduse esitajaid sellest teavitama. Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsus nr 11, millega tühistati varasem, kaebajatele soodne akt, on motiveerimata. Haldusakti andmisel ei ole arvestatud kaebajate usaldust ega õiguspärast ootust. 3. Pärnu Halduskohtu 28. juuni 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-63/2002 rahuldati kaebused. Kohus leidis, et 14. märtsi 2002. a otsus nr 5 oli kaebajaid puudutavas osas õiguspärane. Aktsepteerides Aadi ja Alvar Liiberti esitatud tõendeid põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta ja hoides isikuid teadmises, et haldusmenetluse lõpptulemusena kavatsetakse langetada taotletav otsus, kuid võttes vastu hoopis isikute tahtele mittevastava otsustuse, rikkus Are Vallavolikogu head haldustava ja isikute õiguspärast ootust. MRS § 231 lg-s 2 sätestatud tingimustele vastavad isikud tuli kanda vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirja ja see nimekiri kinnitada. Aadi ja Alvar Liiberti tegelemine põllumajandusliku tootmisega on tõendatud väljavõttega tuludeklaratsioonidest ja kaebuse esitajate seletustega. 14. märtsi 2002. a otsuse nr 5 andmine näitab, et vallavolikogu aktsepteeris esitatud dokumente. Avalduse esitajad viidi ekslikult järeldusele, et neil on võimalik saada soovitav lõpptulemus. Kui haldusorgan ei pidanud hiljem esitatud dokumente siiski piisavaks ja pidas vajalikuks täiendavate dokumentide esitamist, tulnuks tal sellest teavitada avalduse esitajaid. 4. Are Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles paluti tühistada halduskohtu otsus. Apellant leidis, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajaks ei olnud kaebajad suutnud tõendada tulu saamist põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Esitatud sotsiaalmaksu tasumise õiendid pole selle tõendamiseks piisavad. 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 2-3/137/03 jäeti apellatsioonkaebus Aadi Liibertit puudutavas osas rahuldamata ja halduskohtu otsus selles osas muutmata. Alvar Liibertit puudutavas osas apellatsioonkaebus rahuldati ja halduskohtu otsus tühistati. Ringkonnakohus leidis, et Alvar Liibert ei omanud ei avalduse esitamise ega vaidlustatud akti andmise ajal tootmiseks vajalikku maad ega põllumajandusmaa kasutamise õigust. Alvar Liiberti ja Are Vallavalitsuse vahel pole sõlmitud ühtegi lepingut maakasutuse kohta. Talle kuulub 10. jaanuaril 2001 Aadi Liiberti poolt kingitud sigala, mis asub 1,0 ha suurusel krundil. Sigala juurde saaks määrata üksnes teenindusmaa, kuid MRS § 9 lg 9 kohaselt ei kuulu tootmiseks vajalik maa ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Alvar Liibert ei ole tasunud ka maamaksu maa kasutamise eest. Kuna Alvar Liibert ei omanud maad ega põllumajandusmaa kasutamise õigust, oli tema arvamine 14. märtsi 2002. a otsuse nr 5 alusel vaba põllumaa erastajate nimekirja õigusvastane. Tal ei saanud tekkida ka nimetatud otsuse kehtimajäämise suhtes usaldust, mis kaaluks üles avaliku huvi otsuse tühistamiseks. Are Vallavolikogu on õigesti 18. aprilli 2002. a otsusega nr 11 tühistanud oma varasema otsuse Alvart Liiberti osas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub Alvar Liibert tühistada ringkonnakohtu otsuse

osas, millega tühistati halduskohtu otsus Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 osaliseks tühistamiseks ning mõisteti Alvar Liiberti kasuks välja 1544 krooni suurused kohtukulud. Kassaator leiab: 1) ta tegeleb sigalas loomakasvatusega ning sigala juures asuval umbes 10 000 m2 suurusel maatükil taimekasvatusega. Tegemist on põllumaaga, millest osa on üles haritud. Teenindusmaa täpsed piirid on fikseerimata; 2) ta on maad tegelikult kasutanud, kuid ringkonnakohus on vastavad tõendid põhjendamatult tähelepanuta jätnud ja pidanud asja lahendamisel määravaks maa kasutusõiguse küsimust; 3) MRS § 9 lg 9 käsitleb maa mittetagastamist ja ostueesõigusega erastamist ega ole kohaldatav põllumajandustootja määratlemisel. Vaba põllumajandusmaa erastamise puhul pole tegemist ostueesõigusega erastamisega. MRS § 231 lg 2 on hilisem norm, seadusandja pole MRS § 9 lg 9 täpsustanud; 4) põhjendatud ei ole ehitise teenindamiseks vajaliku maa nii kategooriline eristamine tootmiseks vajalikust maast. Maareformi eesmärk ei ole põhjendamatute takistuste tegemine põllumajandusega tegelda soovijatele. 7. Are Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud menetlusnorme. Vastuse kohaselt pole Alvar Liibert esitanud taotlust ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Hooneregistri 22. jaanuari 2001. a õiendil märgitud maatüki suurus, millel ehitis asub (10 000 m2), on eksitav. Õiendis märgitud maa oli kogu sigalakompleksi kasutuses olnud maatükk, kuid muid, sigala sihtotstarbeliseks kasutamiseks ettenähtud rajatisi pole Alvar Liibert omandanud. Õiendis märgitud suuruses maatüki kasutusõigust pole A. Liibertile antud. Maatükk, mis jääb ehitise alla ja oleks vajalik selle teenindamiseks, on arvestuslikult 0,39 ha. Vastavalt maa tegelikule kasutusele ja mõõtmistulemustele on alates 2002. aasta juunist määratud maamaks 0,39 ha suuruse maa kasutamise eest. Väidetav ehitise läheduses oleva maa tegelik ülesharimine ei ole käsitletav tootmiseks vajaliku maa omamise ega õiguslikul alusel põllumajandusmaa kasutamisena. Vastuses seatakse kahtluse alla ka tegelik põllumajandusliku tootmisega tegelemine sigalas. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Nii vaba põllumajandusmaa erastamiseks avalduse esitamise ajal 21. septembril 2001, Are Vallavolikogu 14. märtsi 2002. a otsuse tegemise ajal kui ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtis MRS § 231 lg 2 alljärgnevas redaktsioonis: "Vaba põllumajandusmaa erastamiseks või sellele maale kasutusvalduse seadmiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku

tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitletakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel." Tsiteeritud säte kehtis kuni 1. jaanuarini 2003. Seega oli seadusandja seadnud vaba põllumaa erastamist taotlevale äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale järgmised tingimused: - tegelemine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega; - isik on põllumajandusliku tootmisega tegeleja Maareformi seaduse mõttes, s.t saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ja omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. 9. Kohtud on tuvastanud, et Alvar Liibert on registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja. Halduskohus tuvastas tulu saamise põllumajanduslikust ettevõtlusest ja tegeliku põllumajandusliku tootmise (juurvilja kasvatamine). Apellatsioonimenetluses pole vastupidine tõendamist leidnud ei põllumajanduslikust tootmisest tulu saamise ega põllumajandusliku tootmisega tegelemise osas. Vaidlus apellatsiooniastmes keskendus peamiselt maakasutusõiguse olemasolule. 10. Alvar Liibert omandas ehitise (sigala) vallasasjana 10. jaanuaril 2001 kinkelepingu alusel. Vastavalt lepingu punktile 1.1 oli lepingu objektiks sigala kasuliku pinnaga 984,7 m2, mis paikneb 10 000 m2 suurusel maatükil. Pärnumaa Hooneregistri 7. aprilli 2003. a tõendis nr 1362 on märgitud, et hoonestuse juurde kasutada antud maatüki suurus on 10 000 m2 Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Liiberti ning Are Vallavalitsuse vahel pole sõlmitud ühtegi lepingut maakasutuse kohta. Asjaoludest, et vastavalt Are Vallavalitsuse 19. detsembri 2000. a tõendile paiknes Aadi Liibertile kuulunud sigala 1,0 ha suurusel krundil ning Aadi Liibert kinkis 10. jaanuaril 2001 sigala Alvar Liibertile, ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldust et viimane kasutab sigala juures olevat maad õiguslikul alusel alates hoone omandamisest. 11. MRS § 231 lg 2 ülaltsiteeritud sõnastusest võib järeldada, et seadusandja pidas vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku määratlemisel oluliseks nii tegeliku tootmise olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa omamist või kasutamise õigust. Põhimõtteliselt on õige kassaatori seisukoht, et maareformi eesmärk ei ole põhjendamatute takistuste tegemine põllumajandusega tegelda soovijatele. 12. Riigikohtu halduskolleegium nõustub vastustaja väitega, et õiguslikul alusel põllumajandusmaa kasutamisena ei ole käsitletav sellise maa tegelik ülesharimine, mis pole isiku omandis või mille kasutamine ei toimu õiguslikul alusel. Samas tuleb arvestada, et Alvar Liiberti väitel seisneb tema põllumajanduslik tootmine nii taimekasvatuses kui ka loomapidamises. Taimekasvatusega tegelemise on halduskohus tuvastanud, kuid loomakasvatusega tegelemise osas pole kohtud seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu istungil väitis A. Liiberti esindaja, et

põllumajandusliku tootmise all peetakse silmas ka loomakasvatust (ringkonnakohtu tl 95 pöördel), kuid ei tõusetunud vaidlust selle üle, kas põllumajandusliku tootmisega tegelemine, sh loomapidamine tegelikkuses ikka toimub. Ringkonnakohus pidas vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel esmatähtsaks maakasutusõiguse olemasolu väljaselgitamist. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus välja selgitama, kas Alvar Liibertile kuuluvat sigalat kasutati sihtotstarbeliselt loomakasvatuseks vaidlustatud akti andmise ajal, kui Are Vallavolikogu otsustas tema vastavuse üle MRS § 231 lg-s 2 sätestatud tingimustele. 13. Vaidlust ei ole selle üle, et Alvar Liibert on ehitise (sigala) omanik ja ta omandas ehitise vallasasjana. 13. juunil 2000 vastu võetud Teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus täiendas Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse paragrahvi 14 lõikega 21, mis sätestab: "Kui ehitis omandatakse pärast 1998. aasta 1. jaanuari vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada maareformi seaduses sätestatud alustel. Ehitise omandanud isikul tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Kui kehtestatud tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." Seega on ehitise vallasasjana omandanud isikul alus eeldada, et isegi juhul, kui ta minetab õiguse ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada, on tal võimalik vähemalt ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses kasutada maad hoonestusõiguse alusel. 14. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu, et Alvar Liibertile kuuluva ehitise teenindamiseks vajalik maa oleks vaidlustatud akti andmise ajaks olnud määratud. Samas tuleneb eelnevalt tsiteeritud sättest, et hoone omanikul tekib õigus ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses maad kasutada. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et A. Liibert tegeles vaidlustatud akti andmise ajal talle kuuluvas sigalas loomakasvatusega, tuleb tema määratlemisel põllumajandusliku tootmisega tegelejana MRS § 231 lg 2 tähenduses kohelda teda võrdselt isikuga, kes on juba maa omanik või kasutab maad õiguslikul alusel. MRS § 9 lg 9 sätestab küll, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei kuulu tootmiseks vajalik maa. Loomakasvatuse, käesoleval juhul seakasvatuse puhul, mis toimub loomapidamishoone sees, võib piirduda maa kasutamise vajadus isegi ainult ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maaga. Seejuures tuleb ka loomakasvatusega tegelejat käsitleda ikkagi põllumajandusliku tootmisega tegelejana kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud MRS § 231 lg 2 tähenduses, kellel oli õigus taotleda vaba põllumajandusmaa erastamist. 15. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann