3-2-1-92-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-92-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Vilma Kivi hagi AS ETK Leib vastu kutsehaiguse tõttu

tekkinud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. veebruari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-84/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vilma Kivi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

27. veebruari 2003. a otsus ning saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Vilma Kivile 27. märtsil 2003. a tasutud

kassatsioonkautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vilma Kivi esitas AS ETK Leib vastu hagi kutsehaigusega seotud tervisekahjustuse hüvitamiseks.

Hageja palus AS-lt ETK Leib välja mõista ühekordse tervisekahju hüvitise 6870 krooni ja 80 senti

2002. a mai- ja juunikuu eest, viivise 343 krooni ja 50 senti ning alates 9. juulist 2002. a 3435 krooni

ja 40 senti kuus.

2. Hageja avalduse kohaselt töötas ta 1. augustist 1961. a kuni 26. novembrini 2001. a AS-s ETK

Jõgeva Leib. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste Kliiniku 23. aprilli 2002. a teatise

kohaselt registreeriti hagejal esmase kutsehaigusena ülekoormushaigus: müofastsiaalsed valud

õlavöötme-käte piirkonnas, kubitaal-karpaalkanalite sündroom, küünarliigeste algav deform. artroos,

lumbalgia-deform., spondüloos nimmeosas. 8. mail 2002. a määrati hagejale Tartu Pensioniameti

VEK komisjoni otsusega invaliidsus, mille põhjuseks on kutsehaigus, ja kuni 31. maini 2004. a

kutsealase töövõime kaotuse astmeks 60%. Kutsehaiguse arvatavaks tekkimise algusajaks peetakse

ajavahemikku 1961.-2001. a. Tööruumides oli halb mikrokliima, töötaja puutus kokku müra ja

vibratsiooniga, ning pidi olema sundasendites. Hageja pidi tõstma suuri raskusi, tööruumides olid

uksed pidevalt lahti, seal oli kogu aeg kuum, puudus ventilaator ja ruumil oli raudpõrand.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud tema nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja

töövõime ei ole langenud. Hagejale ei ole tekkinud kahju. Talle makstakse vanaduspensioni.

Kutsehaigusega põhjustatud töövõime kaotusest tuleneva kahju hüvitamise kohustuslikuks eelduseks

on asjaolu, et isik kaotab töövõimetuse tõttu oma sissetuleku. Pension, puudetoetus ning töötasu

katavad hagejal väidetavalt tekkinud kahju.

4. Jõgeva Maakohus rahuldas 4. novembri 2002. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis AS-lt ETK

Leib Vilma Kivi kasuks välja 2002. a mai eest 523 krooni ja alates 2002. a juunist 1151 krooni kuus.

5. Maakohtu otsuse järgi on V. Kivi töötanud ainult AS-s ETK Leib ning tema õiguseelnejate juures.

Kostja hageja tööandjana ei taganud hagejale ohutuid töötingimusi. 1. jaanuarist 1973. a kehtinud

ENSV töökoodeksi § 147 lõigete 1-3 kohaselt tagab ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides

ohutud töötingimused administratsioon, kes on kohustatud kasutusele võtma ajakohased

ohutustehnika vahendid, mis hoiavad ära töötraumad, ning tagama sanitaar-hügieenilised tingimused,

mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigusesse. 1. juulist 1992. a kuni 26. juulini

1999. a kehtinud Eesti Vabariigi töökaitseseaduse § 5 lg 2 p-de 1, 2, 5 ja 6 kohaselt on tööandja

kohustatud tagama ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele,

nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks; selgitama töötajatele nende

töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid; korraldama töökaitsealaste teadmiste kontrolli ja

vajaduse korral täiendõpet; looma koos töötajatega ettevõttes töökaitsestruktuurid. Sama seaduse § 18

lg 1 kohaselt vastutab töökaitse üldise seisukorra eest tööandja ning § 7 lg 1 kohaselt tuleb

töökeskkond tööandjal projekteerida, ehitada ja sisustada selliselt, et töötamine oleks ohutu ning ei

kahjustaks töötaja või teiste isikute tervist ega keskkonda. Tunnistaja seletustest ilmnes, et

töökeskkonna ohutuks muutmist alustati hageja juures alles 1996. aastal. Maakohus leidis, et kostja ei

ole tööandja kohustusi täitnud. TsK § 448 lg 2 kohaselt peab kostja tõendama, et hageja

tervisekahjustus ei ole tekkinud tema süül. Kostja ei ole seda tõendanud.

6. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 29. aprillil 2002. a. Hageja sissetulekud maakohtu otsuse tegemise

ajal olid vanaduspension 1784 krooni ja puudetoetus 200 krooni.

7. Maakohtu otsuse kohaselt on indekseeritud kuu sissetulek 4892 krooni ning sellest 60% ehk

hagejal ühes kuus osalise töövõimetuse tõttu eelduslikult saamata jääv tulu on 2935 krooni ja 20

senti. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korra kohta (edaspidi ajutine kord) p 2 kohaselt tuleb sellest summast maha arvata

hageja saadav pension 1784 krooni. Seega on hagejal õigus saada hüvitist 1151 krooni kuus.

8. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja V. Kivi kui ka kostja AS ETK Leib.

9. V. Kivi apellatsioonkaebuse kohaselt arvutas maakohus hageja sissetuleku suuruse valesti. Ajutise

korra p-le 12 tuginedes ei soovi hageja, et tervisekahjuhüvitise arvestamisel võetaks arvesse neid

kuid, mil ta ei töötanud täiskoormusega. Samuti ei nõustunud hageja maakohtu seisukohaga, et kuna

tervisekahjuhüvitis on võrdsustatud palgaga, ei ole hagejal õigust nõuda viivist.

10. AS ETK Leib leidis apellatsioonkaebuses, et kutsehaigusesse haigestunule tuleb hüvitada see osa

tema endisest sissetulekust, mida ei kata muud sissetulekud. Hagejal on võimalik töötada ja teenida

sissetulekut ning tal ei ole kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud. Kohus ei ole viidanud ühelegi

õigusnormile, mida kostja oleks rikkunud. Samuti ei tuvastanud kohus põhjuslikku seost väidetava

õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2003. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi

rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus jättis oma otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata.

12. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud ajutise korra sätteid, samuti

tsiviilkoodeksi sätteid. AS ETK Leib lõpetas hagejaga töölepingu 26. novembril 2001. a TLS § 86 p 3

alusel koondamise tõttu. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 23. aprillil 2002. a. Seega ei jäänud hageja

sissetulekust (või selle osast) ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, vaid sissetuleku

kaotuse põhjuseks oli koondamine. Ajutise korra sätteid saab kohaldada üksnes siis, kui kannatanu

lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt tekkinud kutsehaiguse tõttu. Üksnes sellisel juhul on olemas

põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Kuna antud juhul ei kaotanud hageja tööd

kutsehaiguse tõttu, tuleb talle kahju hüvitada tsiviilkoodeksi sätete alusel.

13. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja kostja

õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest järeldub, et hageja peab

muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga

muul põhjusel. Antud juhul kaotas hageja 26. novembril 2001. a sissetuleku seoses koondamisega,

mitte aga seoses tervisekahjustusega.

14. Tervisekahjustuse tekitamise korral määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse

või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi.

TsK § 463 lg 1 järgi tuleb varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut.

Tsiviilkoodeksi § 464 kohaldamise puhul oleneb kannatanu kasuks mõistetava hüvitise suurus

kannatanu töötasu suurusest, mis ta saab pärast tervisekahjustuse tekitamist. Hageja

apellatsioonkaebusest nähtuvalt on ta ise määratlenud töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud

töötasu suuruseks 1652 krooni 60 senti. Arvestades hageja sissetulekut (1850 krooni kuus), ei ole tal

tekkinud kahju, mida kostja peaks hüvitama. Iseenesest tõendab see, et hageja saab alates septembrist

2002. a sissetulekut 1850 kr kuus, et ka 2002. a maist septembrini oleks tal olnud võimalik sellist

sissetulekut saada. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tervisliku seisundi tõttu ei olnud tal

võimalik eelnimetatud perioodil sellist sissetulekut saada. Seega ei ole hageja tõendanud kahju

tekkimist seoses tervisekahjustusega.

15. Kuna ei ole tõendatud, et hagejal tekkis kahju, siis ei ole vaja hinnata seda, kas kostja tegevus oli

õigusvastane. Hageja ei ole asja menetluse kestel viidanud õigusnormidele, mida kostja rikkus ning

mistõttu viimase tegevus oli õigusvastane. Samas on aga hageja asjaoluna esitanud, milles seisnes

kostja õigusvastane tegevus, ning maakohus ei ole rikkunud protsessinorme, kui andis neile

asjaoludele õigusliku hinnangu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kassatsioonkaebuse esitas hageja V. Kivi, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

17. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kuna hagejaga lõppes töösuhe koondamise tõttu, siis ei ole

hageja kaotanud sissetulekut mitte kutsehaiguse tagajärjel, vaid töösuhte lõpetamise tulemusena.

Ringkonnakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates jätnud tuvastamata hagejale kutsehaigusega

tekitatud kahju. See on oluline protsessiõiguse normi rikkumine.

18. Hageja ei ole pärast töövõime osalist kaotust võimeline tööd endises mahus tegema. On õige, et

kutsehaige võib leida töö, kus tema kuusissetulek on endisest suurem, kuid tema töövõime kaotus ei

ole kõrvaldatud ning ka uus sissetulek võiks olla suurem, kui tema töövõime ei oleks kutsehaiguse

tõttu vähenenud. Samuti ei ole sellises olukorras sissetuleku mittevähenemise põhjuseks kahjutekitaja

tegevus, vaid kannatanu enda pingutused, kolmandate isikute tegevus või majandusolude üldine

muutmine.

19. Hageja on seisukohal, et ajutise korra kohaldamine on põhjendatud ja õiglane. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et ajutine kord ei muuda seadusega sätestatud

kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki.

20. Ringkonnakohus ei käsitlenud hüvitatava kahju suurust, ehkki hageja vaidlustas esimese astme

kohtu otsuse just hüvitise suuruse ebaõigsuse pärast. Hüvitisest arvestati alusetult maha hageja

vanaduspension.

21. Kostja AS ETK Leib vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus järeldas õigesti, et

hageja kaotas töö ja sissetuleku seoses koondamisega, mitte seoses tervisliku seisundi halvenemisega.

Hageja tervisliku seisundi halvenemise ja sissetuleku kaotuse vahel puudub põhjuslik seos.

22. Hageja ei ole tõendanud, et tal ei ole enam võimalik sama suurt sissetulekut teenida. Hageja peab

tõendama varalise kahju tekkimist ja põhjuslikku seost kahju ja kostja tegevuse vahel.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole seda teinud.

23. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

25. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse

rakendamise seaduse § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise

kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast

1. juulit 2002. a. Kostja tegevus, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, toimus enne 1. juulit

2002. a. Seega tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid.

26. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu järeldusega, et ajutise korra sätteid saab kohaldada üksnes

siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt kutsehaiguse tõttu. Kuigi hagejaga lõpetati

tööleping 26. novembril 2001. a koondamise tõttu ja kutsehaigus diagnoositi tal 23. aprillil 2002. a, ei

välista eelnev kannatanule tekitatud kahju kindlaksmääramisel ajutise korra sätete kasutamist.

Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda ajutise korra sätetest ja võtta aluseks keskmise

kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Hagejal on võimalus

tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui ajutise korra järgi arvestatu. Kostjal on võimalus

tõendada, et kahju on väiksem kui ajutise korra järgi arvestatu. Samale seisukohale asus kolleegium

oma lahendis nr 3-2-1-50-03 (RT III 2003, 20, 193).

27. Tööandja tegevuse ja kannatanu sissetuleku vähenemise vahel põhjusliku seose ja selle

tõendamisega seonduvalt osundab kolleegium sellele, et tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 (RT III 2003, 193)

leidis kolleegium, et kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime kaotus on

90%, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada ja ta ei leia tööd ning on

kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Arutatavas asjas on hagejaks isik, kes on

vanaduspensionieas. Analoogsetes asjades on kolleegium oma lahendites 3-2-1-109-02 (RT III 2002,

29, 323), 3-2-1-107-02 (RT III 2002, 31, 342), 3-2-1-114-02 (RT III 2002, 29, 321), 3-2-1-63-03 (RT

III 2003, 22, 220), 3-2-1-87-03 (RT III 2003, 26, 267) märkinud, et lisaks tekkinud kahjule ja kostja

õigusvastasele tegevusele peab hageja tõendama ka põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Vaidlust

pole selle üle, et hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 60%. Seega on eelduslikult samas

ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Ka siis, kui hageja jäi tööst ilma koondamise,

mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime

pole enam endine. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud

sissetuleku muul põhjusel kui kostja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Nii

on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta

poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud.

28. Täpne pole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on ta ise

määratlenud töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu suuruseks 1652 krooni 60 senti. Hageja

on tõesti palunud apellatsioonkaebuses kostjalt tervisekahju hüvitisena välja mõista 1652 krooni 60

senti kuus, kuid seda summat pole ta pidanud kaotatud töötasuks. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on

hageja arvates tervisekahjustuse tõttu kaotatud töötasu suurem, kuid ta on ekslikult sellest osaliselt

maha arvanud saadava vanaduspensioni.

29. Ennatlik on ringkonnakohtu järeldus, et hagejal puudub kahju, mille kostja peaks hüvitama.

Tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) nõustus Riigikohus apellatsioonikohtuga, et kuna

tervisekahjustuse tagajärjel ei vähenenud hageja keskmine kuutöötasu, siis pole tal varalist kahju

kaotatud töötasuna tekkinud. Viidatud lahend käsitles olukorda, kus kannatanu saadav töötasu ületas

enne kutsehaigust saadud töötasu.

Arutatavas asjas on apellatsioonikohus tuvastanud vaid selle, et hageja saab pärast tervisekahjustust

töötasu 1850 krooni. Tühistanud esimese astme kohtu otsuse, pole ringkonnakohus võtnud seisukohta

hageja keskmise kuutöötasu osas enne kutsehaigusesse haigestumist, millest lähtudes arvestas kahju

hageja. Keskmise kuutöötasu aluseks võtmisele kahju arvestamisel ei vaielnud vastu ka kostja. Küll

ei nõustunud ta hageja märgitud keskmise kuutöötasu suurusega. Asja materjalidest selgub üheselt, et

pärast tervisekahjustust saadav töötasu on oluliselt väiksem töötasust, mida hageja sai enne

kutsehaigusesse haigestumist. Arvestades kahju arvestamise aluseks võetud metoodikat, oleneb

hageja poolt enne tervisekahjustust saadud keskmisest kuutöötasust, kas hagejale on

tervisekahjustusega kahju tekitatud või mitte ja kui on, siis millises ulatuses.

30. Kannatanu poolt pärast tervisekahjustust saadava töötasu arvessevõtmine hüvitatava kahju

suuruse määramisel võib seisneda selles, et kui kannatanu saadav töötasu on suurem kui võimalik

töötasu, s.o töötasu mida ta eelduslikult võiks saada arvestades säilinud töövõimet, siis tuleb nende

vahe maha arvata hüvitatavast kahjust. Sellisel juhul pole kutsehaigus põhjustanud hageja sissetuleku

kaotust nii suures ulatuses, kui võib järeldada töövõime kaotuse astmest. Kannatanu võimaliku

töötasu saab leida tervisekahjustusele eelnenud keskmise kuusissetuleku korrutamisel säilinud

töövõime protsendiga. Sel moel on mõistlikult arvestatud hageja säilinud töövõimet ja tema poolt

saadavat töötasu hüvitatava kahju määramisel.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik