3-1-1-106-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-106-03

Otsuse kuupäev

9. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

T. K. süüdistusasi KrK § 107 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai

2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu T. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat

Aino-Eevi Lukas ning kannatanu S. M. ja tema

esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel, riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2003. a kohtuotsus T. K.-i

süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 1 järgi muutmata.

2. T. K.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista T. K.-lt 1770 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 107 lg 1 järgi selles, et 25. veebruaril 2002. a kella 21.00 paiku

Tartus X pst 83 maja juures isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus peksis ta korduvalt ning tahtlikult S.

M.-t rusikatega näkku, millega põhjustas ülirasked kehavigastused.

2. Tartu Maakohtu 11. aprilli 2003. a kohtuotsusega kvalifitseeriti T. K.-i kuritegu ümber KrK § 110 järgi ja

teda karistati rahalise karistusega 15 000 krooni.

Maakohus tuvastas, et kannatanu ründas kohtualust esimesena, haarates tema käest ning tõmmates teda

autosse tagasi. Kohtu hinnangul pani kannatanu sellega toime ühiskonnaohtliku ründe, mis ohustas

kohtualuse vabadust. Kohus leidis, et T. K. viibis hädakaitseseisundis, kuid ületas ründe tõrjumisel

hädakaitsepiire.

3. Tartu Maakohtu eeltoodud otsuse peale esitas Tartu prokuratuuri prokurör apellatsioonprotesti ja

kannatanu S. M. apellatsioonkaebuse. Mõlemad apellandid palusid maakohtu otsuse tühistada ja T. K.-i KrK

§ 107 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning karistada.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2003. a kohtuotsusega tühistati eeltoodud maakohtu

otsus osaliselt. T. K. mõisteti süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja teda karistati 2-aastase vangistusega. KarS § 74

lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 2-aastase katseaja kestel ei

pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS §-s 75 sätestatud kontrollinõudeid ja kohustusi.

Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus ei nõustunud T. K.-i kuriteo ümberkvalifitseerimisega ning leidis, et maakohtu

sellesisulised järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu poolt

kohtualuse käest haaramine ja autost väljumise takistamine ei ole käsitatav kohtualuse vaba liikumise

piiramisena kriminaalõiguslikus mõttes, sest see tegu ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus

viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-60-96 väljendatud seisukohale, et hädakaitseseisundi

kindlakstegemisel tuleb tuvastada selle algmoment ja ära näidata, millist kuritegu kavatseti väidetavas

hädakaitseseisundis tõrjuda. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka seda, et kannatanu oleks enne kohtualuse

käest haaramist käitunud selliselt, mis oleks võinud kutsuda esile hirmu eelseisva reaalse ründe ees.

Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et T. K. ei viibinud süüdistuses märgitud sündmuse käigus

hädakaitseseisundis ja seetõttu ei ole tegemist üliraske kehavigastuse tekitamisega hädakaitse piiride

ületamisel. Kohus luges usaldusväärseks kannatanu ütlused selle kohta, et kohtualune lõi teda ootamatult,

väga tugevalt ja mitu korda rusikaga näkku ning lõpetas peksmise alles siis, kui kannatanul hakkas ninast

verd jooksma. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et T. K. tekitas P. M.-le tahtlikult kehavigastusi, millega pani

toime KrK § 107 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUSOSALISTE ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Süüdimõistetu T. K. leiab oma kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

kriminaalseadust, põhistades oma kaebust järgmiselt.

5.1 Ringkonnakohtu järeldus hädakaitseseisundi puudumise kohta on meelevaldne. T. K. leiab, et tal oli

seaduslik õigus kaitsta end P. M. ründe eest, mis seisnes lisaks tema vabaduse piiramises ka ähvarduses

kasutada jõudu. Hädakaitseks valitud vahend oli teda vahetult ähvardava ründe tõrjumiseks vajalik ning

olemasolevatest vahenditest säästvaim. Samuti ei leia kassaator, et ta oleks enda kaitsetegevusega ründajale

tahtlikult liigset kahju tekitanud. T. K. on veendunud, et tegutses hädakaitses, ületamata seejuures hädakaitse

piire. Väidetavalt polnud tal tahtlust kannatanule kehavigastusi tekitada.

5.2 Süüdimõistmine on rajatud kannatanu vastuolulistele ütlustele. Tunnistaja K. ütlused on jäetud hoopis

tähelepanuta.

6. Kohtuistungil toetas T. K.-i kaitsja A.-E. Lukas kassatsioonkaebust. Ta palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks saata. Kannatanu, tema esindaja vandeadvokaat

A. Pärtel ning riigiprokurör M. Püss vaidlesid sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud,

motiveeritud ja seaduslik ja palusid jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning süüdimõistetu

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2003. a

kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et T. K. ei viibinud süüdistuses

toodud asjaoludel hädakaitseseisundis ja sellepärast on välistatud tema süüditunnistamine üliraske

kehavigastuse tekitamise eest hädakaitsepiiride ületamisel.

9. Õigus hädakaitsele on isikul, kes viibib hädakaitseseisundis, mille kutsub esile vahetult olemasolev või

vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Hädakaitse on aga tegu, mis on vajalik sellise ründe tõrjumiseks.

Hädakaitseseisundi eelduseks on vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne, mis ohustab kaitsja

individuaalõigushüvesid (näiteks elu, tervis, omand, vabadus). Oluline on rõhutada, et hädakaitseseisundi

eelduseks on lisaks ründest tulenevale ohule ka ründeteo õigusvastane iseloom. Õigusvastase teo

legaaldefinitsioon on esitatud KarS §-s 27. Selles paragrahvis on kirjas, et õigusvastane on tegu, mis vastab

seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu

seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Arutatavas asjas on tuvastatud, et

kannatanu haaras kohtualust käest ning tõmbas ta autosse tagasi hetkel, mil viimane soovis kannatanu autost

lahkuda. Kannatanu tegevust võib vaadelda kui rünnet kohtualuse individuaalõigushüvele, s.o

liikumisvabadusele, kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele ning seetõttu on kannatanu

teo õigusvastasus välistatud.

Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui

õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine käesolevas asjas enam

vajalik. T. K.-i kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KrK § 107 lg 1 järgi, sest intensiivse peksmisega otse

näkku ja pähe, möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona

kaudse tahtluse vormis.

10. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldusega kannatanu poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütluste

usaldusväärsuse kohta, mis muuhulgas lükkavad ümber kohtualuse ütlused teda ähvardanud isikuvastase

ründe ohu kohta.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2003. a kohtuotsuse muutmata.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher