3-4-1-13-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-13-03 Otsuse kuupäev 2. oktoober 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Tõnu Anton, Ants Kull, Villu Kõve ja Jüri Põld Kohtuasi Rutt Raudkepi kaebus Tallinna valimisjaoskonna nr 19 komisjoni ja Vabariigi Valimiskomisjoni toimingute, Riigikogu 18. detsembri 2002. a otsuse, rahvahääletusele pandud eelnõu ja küsimuse ning Rahvahääletuse seaduse kohaldamise õigusvastasuse kindlaks tegemiseks ning kogu riigis valimistulemuste tühistamiseks Kaebuste esitaja Rutt Raudkepp Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Rutt Raudkepi kaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Rutt Raudkepp esitas 15. septembril 2003. a kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. Kaebuse kohaselt ei ole Riigikogu, Vabariigi Valitsus ega õiguskantsler teavitanud rahvast, millise seaduse alusel rahvahääletus toimub. R. Raudkepp oleks soovinud võtta osa hääletamisest vaatlejana, kuid ei teadnud Rahvahääletuse seaduse (RHS) olemasolust ja seetõttu ka võimalikkusest olla vaatleja. Ta palus selgitada, kuidas on kindlustatud välismaal hääletanute ja Eestis eelhääletanute hääletamissedelite hoidmise 100%-line turvalisus. R. Raudkepp väidab, et rahvahääletuse läbiviimisel ei ole kinni peetud Rahvahääletuse seaduse § 10 nõuetest. Jaoskonnakomisjon oleks pidanud tal võimaldama tutvuda Euroopa Liitu puudutavate materjalidega. Kaebaja taotles Rahvahääletuse seaduse §-de 60 ja 61 alusel hääletamistulemuste tühistamist kogu Eesti Vabariigis. Kaebuses väideti ka, et rahvahääletusele pandud seaduseelnõu on põhiseadusevastane. 2. Vabariigi Valimiskomisjon jättis 17. septembri 2003. a otsusega nr 86 R. Raudkepi kaebuse läbi vaatamata ja tagastas selle. Kaebuse läbi vaatamata jätmist põhjendas komisjon alljärgnevaga. Rahvahääletuse seaduse § 59 lõige 1 sätestab, et kui huvitatud isik leiab, et maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. Samuti võib isik, kelle jaoskonnakomisjoni toimingu peale esitatud kaebuse maakonna valimiskomisjon rahuldamata jättis, esitada jaoskonnakomisjoni toimingu peale kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. Ühegi jaoskonnakomisjoni toimingut kaebuses vaidlustatud ei ole. Kaebuses viidatakse küll mõnedele jaoskonnakomisjoni toimingutele, kuid ei ole määratletud, millise jaoskonnakomisjoni toiminguid vaidlustatakse. Samuti tuleb seaduse § 58 lõike 1 kohaselt kaebus jaoskonnakomisjoni toimingu peale esitada maakonna valimiskomisjonile. 3. 18. septembril 2003 esitas R. Raudkepp Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse täienduse. Vabariigi Valimiskomisjon teatas R. Raudkepile 19. septembril 2003 kirjaga nr 14-3/114, et kaebuse täiendus jõudis Vabariigi Valimiskomisjoni sekretariaati pärast 17. septembri otsuse tegemist. Seega ei ole võimalik kaebust enam täiendada. Kaebuse täiendust ei saa käsitleda ka eraldi kaebusena, sest kolmepäevane kaebuse esitamise tähtaeg, mida arvutatakse rahvahääletuse päevast, on möödunud. 4. R. Raudkepp esitas 24. septembril 2003 Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu Riigikohtule kaebuse,

milles palub kindlaks teha 19. valimisjaoskonna, Vabariigi Valimiskomisjoni toimingute, Riigikogu 18. detsembri 2002. a otsuse, rahvahääletusele pandud eelnõu ja küsimuse, Rahvahääletuse seaduse kohaldamise õigusvastasus ning tühistada valimistulemused kogu riigis. Riigikohus sai R. Raudkepi kaebuse ja Vabariigi Valimiskomisjoni selgitused 26. septembril 2003. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 5. Riigikohtule esitatud kaebuses väidab R. Raudkepp järgmist: 1) Rahvahääletuse eel olnuks vaja teavitada rahvast, seletada hääletuse vaidlustamise korda. Ajalehes küll teavitati, kuidas käituda valimisjaoskonnas. Sõnagagi ei mainitud rahvahääletuse aluseks olevat Rahvahääletuse seadust, kust seda hankida, mida sellest seadusest on oluline teada ja millised on rahvahääletuse toimingute ja tulemuste vaidlustamise võimalused. Vaja olnuks tagada, et rahvahääletust puudutavad rahva õigused ja vabadused oleksid saanud kättesaadavaks ning mõistetavaks kõigile ja aegsasti. 2) Teatasin 19. valimisjaoskonnas soovist kirjutada kaebus. Valimiskomisjoni esimees soovitas mul kaebuse esitada otse Vabariigi Valimiskomisjonile, sest mul ei olnud kaebusi mitte üksnes 19. jaoskonna ees seisnud peaministri agitatsiooniplakati, vaid ka üleriigiliste seaduserikkumiste kohta. Jaoskonna valimiskomisjoni esimees viibis kaebuse kirjutamise juures. Ta ei teatanud mulle õigesti, et pean kaebuse esitama Tallinna Linna Valimiskomisjonile. Täpsustavale küsimusele, kuhu ma avalduse peaksin esitama, kinnitas ta korduvalt: "Vabariigi Valimiskomisjonile." Ma ei saanud Vabariigi Valimiskomisjonile selgitada, miks ma alama astme valimisjaoskonda ei kaevanud, sest koosolekul osalemist Vabariigi Valimiskomisjon mulle ei taganud. Seega rikkus Vabariigi Valimiskomisjon RHS § 59 lg 4, mille kohaselt vaadatakse kaebus läbi avalikult. Seetõttu pole Vabariigi Valimiskomisjoni 17. septembri 2003. a otsus ja 19. septembri 2003. a kiri kooskõlas RHS § 59 lg-ga 4 ja lg 5 p-ga 1. 3) Õiguserikkumised, mis mõjutasid oluliselt valimistulemusi kogu riigis, olid järgmised: 14. septembril, rahvahääletuse päeval toimus aktiivne valimisagitatsioon KUKU raadios ja Eesti telesaadetes; peaministri hääletamine Paldiski valimisjaoskonnas telekaamerate ees "jah"-otsusega, mis kanti telesaatesse samal päeval enne valimiste lõppu; ekspresidendi intervjuu televisioonis 14. septembril 2003. a valimiste ajal aktiivse agitatsiooniga "kes "ei" hääletavad, on lollid"; õiguserikkumine, mis mõjutas oluliselt valimistulemusi Tallinnas, ühtlasi ka kogu riigis, oli peaministri tohutu suur agiteeriv reklaam kolme valimisjaoskonna juures Pärnu maanteel - kolme lähestikku paikneva koolimaja ees seisis J. Partsi aktiivne mõjutus: Hääletan jah E Liidule. Elu läheb paremaks. 4) Hääletajatele jäi arusaamatuks hääletusele pandud seaduseelnõu, kuna see ei olnud kooskõlas Põhiseaduse §-ga 3. Põhiseaduses puudub Põhiseaduse täiendamise säte. Seaduseelnõu ei maininud isegi seda, millist sätet konkreetselt täiendatakse. Ei olnud ka nimetatud, millised on Põhiseaduse aluspõhimõtted, millest eelnõus lähtuti. 5) Kui eelnõuga tahetakse muuta Põhiseaduse § 1 või 2, siis järelikult muutuvad need paragrahvid nii, et Eesti ei ole enam iseseisev ja suveräänne riik. Nii seaduseelnõu kui ka rahvahääletuse küsimus on

vastuolus Põhiseaduse §-dega 1 ja 2. 6) Rahvahääletusele pandud seaduseelnõus ja hääletuse küsimuses on veel mitmeid õiguserikkumisi, mis samuti mõjutasid oluliselt valimistulemusi kogu riigis. Riigikogu ega Vabariigi Valitsus ei teatanud, mis on Euroopa Liit. Ei teatatud hääletajatele tõtt Venemaa ja teiste SRÜ riikide ühinemisvõimalustest Euroopa Liiduga ja mida see enesega kaasa toob. Teatati ebatõtt, et Euroopa Liit pakub sõjalist kaitset Vene agressiooni korral. Ei teatatud, miks Euroopa Liiduga liitumine on esmavajalik, aga NATO-ga liitumist võib edasi lükata. Valitsuse agitatsioon oli "jah" vastuse saamiseks ülitugev ja nii rikuti võimude lahususe printsiipi. Agitatsioon koos faktiliste liitumistehingutega kestis kümme aastat. "Ei" liikumisele riik raha ei eraldanud, jah-propaganda oli rahastatud riigikassast ja Euroopa Liidust ülikõrgel tasemel. Ajalehed on ammu Euroopa Liidu riikide omanduses, mistõttu polnud võimalik ajalehti võrdselt kasutada ei-propagandaks. Euroopa Liidu mõjutustest ja nõudmistest juhindudes koostatud Kodakondsuse seaduse alusel sai suur osa võõrrahvast Eesti kodanikeks, mistõttu suur osa hääletanud muulastest vastasid "jah" Euroopa Liidule. Liitumislepingu 6000 lehekülge on valijatel põhiliselt teadmata. Seega toimus hääletus teadmatuses. 6. Vabariigi Valimiskomisjon teatas Riigikohtule, et jääb 17. septembri 2003. a otsuses nr 86, 18. septembri 2003. a kirjas nr 106 ja 19. septembri kirjas nr 114 väljendatud seisukohtade juurde ning selgitas täiendavalt järgmist: 1) Väidet, et jaoskonnakomisjoni nr 19 esimees andis kaebajale valeinformatsiooni kaebuse esitamise korra kohta, pole esitatud ei Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud 15. septembri 2003. a kaebuses ega 18. septembri kaebuse täienduses, mistõttu Vabariigi Valimiskomisjonil polnud võimalik selles küsimuses seisukohta võtta. Samuti tuleb Rahvahääletuse seaduse § 58 lg 1 kohaselt jaoskonnakomisjoni peale esitada kaebus maakonna valimiskomisjonile. Kaebuse esitamise korda jaoskonnakomisjoni toimingute peale on Vabariigi Valimiskomisjon selgitanud 17. septembri 2003. a otsuses nr 86, millega jäeti R. Raudkepi kaebus läbi vaatamata. 2) Kuna kaebuses ei olnud märgitud kaebaja sidevahendeid, siis edastati kaebajale kutse kirjalikult ja see jõudis kaebajani hilinenult. Komisjon pidi lähtuma ka Rahvahääletuse seaduse § 59 lg-st 3, mille järgi Vabariigi Valimiskomisjon vaatab kaebuse läbi ja teeb otsuse kaebuse saamisest arvates kolme tööpäeva jooksul. 3) Vastavalt Karistusseadustiku §-le 168 on aktiivne agitatsioon rahvahääletuse päeval väärtegu, mille kohtuväliseks menetlejaks on Väärteomenetluse seadustiku § 52 lg 1 järgi politseiprefektuur. Kui soovitakse vaidlustada jaoskonnakomisjoni toimingut, tulnuks Rahvahääletuse seaduse § 58 lg 1 kohaselt kaebus esitada maakonna valimiskomisjonile. Rahvahääletuse päeval on keelatud ainult aktiivne agitatsioon, mistõttu agiteerivad plakatid võivad rahvahääletuse päeval üleval olla. 4) Ülejäänud kaebuse väited pole seotud valimiskomisjonide otsuste ega toimingutega. 7. R. Raudkepp esitas 25. septembril 2003 Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu Riigikohtule kaebuse täienduse ja järje sellele ning 26. septembril seletuse. Riigikohus sai need materjalid 29. septembril 2003.

29. septembril laekunud materjalides esitab R. Raudkepp Riigikohtule uusi põhjendusi ja taotluse teha kindlaks põhiseaduse täiendamise seaduse õigusvastasus, Rahvahääletuse seaduse § 10 rikkumised ja Põhiseaduse § 4 rikkumised riigitegelaste poolt sundiva agitatsioonina, riigi suveräänsuse ja iseseisvuse vastu suunatud riigivõimu 12. aastat kestnud tegevus Euroopa Liidu mahitamisel, Eesti põhiseadusliku korra muutmise vägivaldsed faktid seoses põhiseaduse täiendamise seadusega ning sellest kõigest lähtuvalt tühistada valimistulemused kogu riigis ning hääletusel 14. septembril vastu võetud Põhiseaduse täiendamise seadus. PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium märgib kõigepealt, et Riigikohtule esitatud R. Raudkepi kaebuse täiendus (vt käesoleva otsuse punkt 7) sisaldab põhjendeid ja taotlusi, mida ei olnud Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu Riigikohtule esitatud kaebuses. Menetlusseaduses ei anta kaebajale võimalust täiendada Riigikohtule esitatud kaebust. Seepärast jäävad kaebuse täienduses esitatud väited ja taotlused tähelepanuta. 9. R. Raudkepi väite kohta, et ta ei olnud teadlik Rahvahääletuse seadusest (RHS) ning rahvahääletuse toimingute ja tulemuste vaidlustamise võimalustest (vt otsuse punkti 5 alapunkt 1), märgib kolleegium järgmist. Seadused, sealhulgas Rahvahääletuse seadus, on avaldatud Riigi Teatajas, mis on kättesaadav igaühele nii paberkandjal kui elektrooniliselt. Rahvahääletuse seadusega on valimiskomisjonidele pandud ülesanne korraldada rahvahääletus. Seadus ei pane valimiskomisjonidele kohustust tutvustada iga hääletajat asjakohase seadusega ja selgitada kaebuste esitamise korda. Rahvahääletuse korraldamine demokraatlikul viisil eeldab, et hääletajal on võimalus tutvuda rahvahääletust reguleerivate õigusaktidega. Kuna selline võimalus R. Raudkepil ka oli, siis ei ole kaebaja väide rahvahääletuse ebaseaduslikkuse kohta põhjendatud. 10. R. Raudkepp väidab, et Vabariigi Valimiskomisjon rikkus RHS § 59 lg 4, mille kohaselt vaadatakse kaebus läbi avalikult ja Vabariigi Valimiskomisjon teatab kaebuse esitajale kaebuse läbivaatamise aja ja koha (vt otsuse punkti 5 alapunkt 2). R. Raudkepp vaidlustab Vabariigi Valimiskomisjoni 17. septembri 2003. a otsust nr 86 ja 19. septembri 2003. a kirja nr 14-3/114. Kolleegium ei nõustu ka selle R. Raudkepi väitega. Rahvahääletuse seaduse § 59 lg 3 seab Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse läbivaatamiseks väga lühikese, kolmepäevase, tähtaja. Komisjon on R. Raudkepile teatanud tema asja läbivaatamise aja kirjaga. Arvestades kaebuse läbivaatamiseks ette nähtud lühikest tähtaega ja asjaolu, et R. Raudkepp näitas kaebuses vaid oma postiaadressi, pidanuks R. Raudkepp ise pöörduma komisjoni poole, saamaks õigeaegselt teada kaebuse läbivaatamise aega. R. Raudkepi kaebuse see nõue jääb rahuldamata. 11. R. Raudkepp vaidlustab Riigikohtule esitatud kaebuses ka valimisjaoskonna nr 19 esimehe tegevust, mis väidetavalt seisnes talle kaebevõimaluste kohta ebaõige informatsioon andmises (vt otsuse punkti 5 alapunkt 2). Rahvahääletuse seaduse § 58 lg 1 sätestab, et kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse maakonna valimiskomisjonile.

R. Raudkepp esitas aga kaebuse otse Vabariigi Valimiskomisjonile, täpsustamata seejuures, millise jaoskonnakomisoni tegevust ta vaidlustab. Tallinna valimisjaoskonna nr 19 valimiskomisjoni esimehe tegevust ei ole R. Raudkepp varasemas menetluses vaidlustanud. Esimest korda esitati väide jaoskonnakomisjoni nr 19 esimehe poolt antud eksitava informatsiooni kohta Riigikohtule esitatud kaebuses. Kolleegium ei välista võimalust, et jaoskonnakomisjoni esimees võis anda R. Raudkepile kaebeõiguse kohta ebaõiget informatsiooni. Kuid R. Raudkepi kaebuse läbi vaatamata jätmise ja tagastamise ainsaks põhjuseks polnud see, et R. Raudkepp kaebas jaoskonnakomisjoni peale otse Vabariigi Valimiskomisjonile, esitamata eelnevalt kaebust maakonna valimiskomisjonile. Vabariigi Valimiskomisjon põhjendas kaebuse läbi vaatamata jätmist ja tagastamist eeskätt sellega, et ühegi jaoskonnakomisjoni toimingut kaebuses vaidlustatud ei ole, kaebuses viidatakse küll mõnedele jaoskonnakomisjoni toimingutele, kuid ei ole määratletud, millise jaoskonnakomisjoni toiminguid vaidlustatakse. R. Raudkepi kaebus jääb jaoskonnakomisjoni esimehe toimingu vaidlustamise osas läbi vaatamata. 12. Väidetava õigusvastase agitatsiooni (vt otsuse punkti 4 alapunkt 3) kohta märgib kolleegium, et RHS § 10 lg 2 keelab agitatsiooni hääletamisruumis ja ruumides, mille kaudu hääletaja siseneb hääletamisruumi. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt on aktiivne agitatsioon rahvahääletuse päeval üldse keelatud. Hääletamisruumis peab RHS § 27 lg 4 kohaselt korda jaoskonnakomisjon. Kui R. Raudkepp soovis vaidlustada jaoskonnakomisjoni tegevusetust korra tagamisel hääletamisruumis, tulnuks tal RHS § 58 § 12 lg 2 kohaselt esitada kaebus Tallinna Linna Valimiskomisjonile. Seda R. Raudkepp ei teinud. Aktiivne agitatsioon rahvahääletuse päeval on Karistusseadustiku § 168 kohaselt väärtegu. Väärteomenetluse seadustiku § 52 lg 1 kohaselt on nimetatud väärteo kohtuväliseks menetlejaks politseiprefektuur, kellele kaebaja võib sellest teost teatada. Väärteoasja arutatakse Väärteomenetluse seadustikus sätestatud korras, mitte aga põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Riigikohus jätab R. Raudkepi kaebuse ka selles osas läbi vaatamata. 13. R. Raudkepp on käesolevas asjas vaidlustanud Riigikogu 18. detsembri 2002. a otsuse ning rahvahääletusele pandud eelnõu ja küsimuse (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunktid 4 ja 5). Analoogilise sisuga kaebuse esitas R. Raudkepp Riigikohtule ka 1. septembril 2003. 3. septembril 2003 palus R. Raudkepp ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. septembri 2003. a määrusega asjas 3-4-1-10-03 jäeti kaebuse esitamise tähtaeg Riigikogu 18. detsembri 2002. a otsuse tühistamise nõude osas ennistamata ja kaebus selles osas läbi vaatamata. Riigikohus leidis 12. septembri 2003. a määruses, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puudub alus. Kuna Riigikohus on R. Raudkepi kaebuse Riigikogu 18. detsembri 2002. a otsust puudutava nõude osas kaebetähtaja möödalaskmise tõttu kord juba läbi vaatamata jätnud, siis puudub Riigikohtul võimalus läbi vaadata R. Raudkepi teistkordset samasisulist kaebust. 14. R. Raudkepi etteheiteid Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja ajakirjandusele (vt otsuse punkti 5

alapunkt 6) ei saa läbi vaadata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras. Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld