3-2-1-95-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-95-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Tartaline hagi Gunnelii Sule vastu mitte lugeda

töölepingut lõppenuks 2. aprillist 2001. a, õiguse

tunnustamiseks jätta lisatasu, tasu ületundide eest ja

hüvitised seoses töölepingu lõpetamisega maksmata. Gunnelii

Sule vastuhagi OÜ Tartaline vastu lugeda tööleping alatest

2. aprillist 2001. a lõppenuks TLS § 82 alusel, kohustada OÜ

Tartaline tegema kanne tööraamatusse, välja mõista lisatasud,

lõpparve ja hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest

ning tööraamatu kinnipidamise eest.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-49/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Tartaline ja Gunnelii Sule kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

1. september 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi

2003. a otsus osas, milles loeti OÜ Tartaline kasuks välja

mõistetud hüvitise suuruseks 3522 krooni ja jäeti

apellatsioonimenetluses kantud kohtukulu poolte enda kanda

ning osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu

16. oktoobri 2002. a otsus, millega loeti G. Sule tööleping

lõppenuks alates 2. aprillist 2001. a. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Lugeda OÜ Tartaline ja Gunnelii Sule vahel 29. augustil

2000. a sõlmitud tööleping TLS § 79 lg 1 alusel lõppenuks

alates 28. aprillist 2001. a.

3. Jätta Gunnelii Sule vastuhagi OÜ Tartaline vastu tööraamatu

kinnipidamise eest 47 643 krooni 84 sendi suuruse hüvitise

saamiseks rahuldamata.

4. Välja mõista Gunnelii Sulelt OÜ Tartaline kasuks

apellatsiooniastmes kantud kohtukulu osaliselt, s.o 2000 (kaks

tuhat) krooni.

5. OÜ Tartaline kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Gunnelii Sule kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

7. Tagastada OÜ-le Tartaline 8. aprillil 2003. a makstud

kautsjon, 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Tartaline esitas 26. novembril 2001. a Tartu Maakohtule hagi Gunnelii Sule vastu, paludes

mitte lugeda G. Sule ja OÜ Tartaline vahel sõlmitud tööleping lõppenuks 2. aprillist 2001. a ja

tunnustada OÜ Tartaline õigust jätta G. Sulele töövaidluskomisjoni otsuses ettenähtud hüvitised

maksmata.

2. Hagiavalduse kohaselt loeti Tartumaa Töövaidluskomisjoni 24. oktoobri 2001. a otsusega G. Sule

ja OÜ Tartaline vahel sõlmitud tööleping lõppenuks 2. aprillist 2001. a töötaja algatusel TLS § 82

alusel tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu ja mõisteti OÜ-lt Tartaline G. Sule kasuks

välja maksmata palk, töölepingu lõpetamisel TLS § 82 alusel ettenähtud hüvitis, kasutamata puhkuse

hüvitis ning hüvitis tööraamatu kinnipidamise ja lõpparve väljamaksmisega viivituse eest. Kostja oli

ajavahemikul 15. märtsist 17. maini 2001. a haiguse tõttu töövõimetu. 28. märtsil 2001. a esitas kostja

hagejale avalduse, millega teatas, et soovib töölepingu lõpetada 2. aprillist 2001. a TLS § 82 alusel.

Tööandja ei pidanud võimalikuks vabastada töötajat haiguse ajal, mil tööleping oli ajutiselt peatunud.

Töötaja ilmus tööle 17. mail 2001. a, esitas haiguslehe ning palus tööandjal selle esitada Tartumaa

Haigekassale, mida tööandja ka tegi. Veel nõudis töötaja töölepingu lõpetamist varem esitatud

avalduse alusel. Tööandja teatas töötajale, et viimase vabastamine varem esitatud avalduse alusel ei

ole seadusega kooskõlas ning palus tal järgmisel päeval tööle tulla. Kostja lahkus ja tööle enam ei

ilmunud. Hageja leidis, et pooltevaheline tööleping ei ole lõppenud.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Seadus ei näe ette piirangut töölepingu lõpetamiseks töötaja algatusel

töölepingu peatumise ajal.

4. Kostja esitas 3. aprillil 2002. a vastuhagi, milles palus tuvastada töölepingu lõppemine alates

2. aprillist 2001. a; kohustada hagejat tegema tööraamatusse kanne töölepingu lõpetamise kohta

järgmiselt: "Tööleping lõpetatud 02.04.2001 TLS § 82 lg 1 alusel"; kohustada hagejat välja maksma

lõpparve ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest

3556 krooni 50 senti; lisatasud töötamise eest 2000. a septembrist 2001. a märtsini õhtusel ja öisel

ajal, riigipühadel ning ületundide eest kokku 2003 krooni 40 senti; hüvitis tööraamatu kätteandmisega

viivitamise eest alates nõude esitamisest 17. mail 2001. a kuni tööraamatu kätteandmiseni 23. mail

2002. a " 167 krooni 76 senti päevas; kasutamata puhkuse hüvitis 1917 krooni 25 senti ja hüvitis

tööandjapoolse töölepingu rikkumise eest kahe keskmise kuupalga ulatuses summas 7113 krooni.

5. Vastuhagi kohaselt seisnesid tööandja rikkumised selles, et ta ei maksnud lisatasu töötamise eest

õhtusel ja öisel ajal, riigipühadel ning ületundide eest, ei tutvustanud sisekorraeeskirja, töökaitse ja

tööohutuse nõudeid, ei hüvitanud kasutamata puhkust. Kostja korduvatele nõudmistele vaatamata ei

ole hageja andnud kostjale tööraamatut ega maksnud välja lõpparvet.

6. OÜ Tartaline vastuhagi ei tunnistanud.

7. Tartu Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2002. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus luges

OÜ Tartaline ja G. Sule vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks töötaja algatusel (TLS § 79 lg 1)

2. aprillist 2001. a ja tunnustas OÜ Tartaline õigust jätta G. Sulele maksmata hüvitis töölepingu

lõpetamise eest tööandja rikkumiste tõttu (TLS § 82). Kohus mõistis OÜ-lt Tartaline G. Sule kasuks

välja lõpparve ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 5853 krooni 21 senti (bruto),

lisatasud töötamise eest öösel ja õhtusel ajal ja riigipühadel ning ületundide eest 2003 krooni 40 senti

(neto) ja hüvitise tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 47 643 krooni 84 senti Samuti mõistis

kohus OÜ-lt Tartaline riigituludesse välja riigilõivu 4000 krooni.

8. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb TLS § 91 lg-st 1, et ajutise töövõimetuse ajal on

töölepingu lõpetamine keelatud ainult siis, kui see toimub tööandja algatusel. Kostja teatas 28. märtsi

2001. a kirjas sõnaselgelt oma soovist lõpetada tööleping 2. aprillist 2001. a TLS § 82 alusel. Sellega

tegi ta töölepingu lõpetamiseks otsese tahteavalduse. Seda soovi ei ole kostja tagasi võtnud. Hageja ei

ole vastu vaielnud kostja väitele, et ta ei ole maksnud lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ja

riigipühadel ning ületundide eest. Samas ei ole lisatasude maksmata jätmine nii oluline töölepingu

tingimuste rikkumine, mis võiks olla aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 82 alusel. Ka

sisekorraeeskirja, töökaitse ja tööohutuse nõuete tutvustamata jätmine ei ole töölepingu tingimuste

rikkumine, mis võiks olla aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 82 alusel. Puhkuseseaduse § 26

alusel tekib töötajal õigus saada kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist alles pärast töölepingu

lõpetamist. Kostja väited selle kohta, et tööandja ei võimaldanud töötajatele ettenähtud vaheaega

puhkamiseks ja einestamiseks, on jäänud paljasõnaliseks. Töötaja avaldust töölt lahkumiseks omal

soovil TLS § 82 alusel saab §-s 82 nimetatud asjaolude puudumisel käsitada avaldusena töölt

lahkumiseks omal soovil TLS § 79 järgi. Vastuhagi osas asus kohus seisukohale, et kuna hageja

kostja esitatud lisatasude arvutusele vastuväiteid ei esitanud, tuleb lugeda tõendatuks, et hageja jättis

kostjale õigustamatult maksmata öösel ja õhtusel ajal töötamise eest ning tasumata ületunnitöö eest

kokku 2003 krooni 40 senti (neto). Töölepingu seaduse § 74 lg 2 kohaselt algab tööandja viivitus

tööraamatu kätteandmisega hetkest, mil töötaja on esitanud tööraamatu kätteandmise nõude. Kostja

esitas kirjaliku nõude 3. juulil 2001. a. Kostja sai tööraamatu kätte 23. mail 2002. a. Seega on hageja

tööraamatu kätteandmisega viivitanud 284 päeva ja ta peab kostjale maksma hüvitist 167,76 x 284 =

47 643 krooni 84 senti. Kostja nõue maksta välja märtsikuu töötasu ja puhkusehüvitis tuleb samuti

rahuldada. Hageja ei ole tõendanud, et ta on oma kohustused täitnud. Samuti ei ole ta vaidlustanud

kasutamata puhkusehüvitise suurust 1917 krooni 25 senti.

9. Töölepingu seaduse § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamise korral kohustatud

maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle

töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja keskmine kuupalk oli 3522 krooni 96 senti. Kokku tuleb

kostjale maksta hüvitist lõpparve eest ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 5853 krooni 21

senti.

10. OÜ Tartaline esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada osas, millega loeti

tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel 2. aprillist 2001. a ning mõisteti tööandjalt

töötaja kasuks välja lõpparve ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 5853 krooni 21 senti ja hüvitis

tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 47 643 krooni 84 senti. Kui töötaja on kirjalikus

avalduses soovinud töölt lahkuda TLS § 82 alusel, siis ei ole tööandjal seadusest tulenevat õigust

muuta vallandamise alust. Tööandja kas vabastab töötaja TLS § 82 alusel või mitte. Tööandja valis

võimaluse jätta tööleping lõpetamata ja see on lõpetamata käesoleva ajani.

11. Hageja tõlgendas töötaja tööle ilmumist 17. mail 2001. a nii, et töötaja jätkab töösuhet ka pärast

avalduses märgitud 2. aprilli 2001. a. Olukord, kus töötaja ilmus 17. mail 2001. a tööandja juurde

haiguslehega ning soovis, et haigusleht esitataks haigekassale ravikindlustuse hüvitise saamiseks, oli

vaadeldav TLS § 83 lg-s 3 sätestatud töösuhte jätkumisena. Töösuhte jätkumise korral ei või varem

esitatud avalduse alusel töölepingut lõpetada. Töötaja oleks pidanud esitama uue avalduse töölepingu

lõpetamiseks seaduses sätestatud etteteatamistähtaega arvestades. Kuna töötaja uut avaldust ei

esitanud, siis puudub töötajal õigus saada hüvitist lõpparve kinnipidamise ja tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest.

12. Hageja on juba maksnud riigilõivu 3600 krooni ja juhul kui kohtuotsus on õige, peaks hageja

maksma riigituludesse vahesumma 400 krooni, mitte 4000 krooni.

13. Töötaja apellatsioonkaebust ei esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tartu Ringkonnakohus tühistas 10. märtsi 2003. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega loeti tööleping

lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel alates 2. aprillist 2001. a ja mõisteti välja lõpparve ja hüvitis lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks selles osas korrata esimese

astme kohtu põhjendusi.

15. Töölepingu seaduse § 91 lg 1 p 1 järgi ei ole lubatud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel

töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud § 86 punkt 9). Seadus ei keela lõpetada töölepingut

ajutise töövõimetuse ajal, kui algataja on töötaja. Seega töötaja, olles esitanud 28. märtsil 2001. a

avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, võis alates 2. aprillist 2001. a töölt lahkuda, sest

TLS § 82 lg 1 järgi teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest

tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. Töölepingu seaduse § 83 lg 1 järgi võib töötaja

etteteatamistähtaja möödumisel lahkuda töölt ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja

lõpparve, välja arvatud TLS § 80 2. lõikes ettenähtud juhtudel. Töötaja oli juba enne avalduse

esitamist ajutiselt töövõimetu ja ta ei ilmunud ka pärast 2. aprilli 2001. a tööle. Töösuhte jätkumist ei

tõenda asjaolu, et töötaja esitas 17. mail 2001. a tööandjale töövõimetuslehe. Tööandja ei saanud teha

järeldust, et töötaja soovib töösuhet jätkata, sest töötaja, esitades 17. mail 2001. a haiguslehe, kinnitas

28. märtsi 2001. a avalduse jõusolekut ja teatas, et ei tule enam tööle. Kui tööandja leidis, et töösuhte

lõpetamiseks avalduses nimetatud põhjustel ei ole alust, siis ei olnud ta kohustatud töötajat TLS § 82

alusel töölt vabastama. Töötaja kanda jäi risk, et ta jääb ilma TLS § 82 lg-s 2 sätestatud hüvitisest, kui

hiljem selgub, et töösuhte lõpetamiseks ei olnud TLS §-s 82 sätestatud alust. Seega teadis tööandja

alates 17. maist 2001. a, et töötaja luges ennast alates 2. aprillist 2001. a töölt lahkunuks. Sellises

olukorras jäi pärast 17. maid 2001. a tööandjal, juhul kui ta ei olnud nõus töölepingut TLS § 82 alusel

lõpetama, võimalus tööleping lõpetada tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel või vormistada

töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel. Mõlemal juhul tuli tööandjal välja maksta lõpparve ja kätte

anda tööraamat. Asjaolu, et töötaja ei esitanud eraldi avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79

alusel, ei oma siinjuures tähtsust, sest oluline on töötaja tahteavaldus töösuhe lõpetada ja sellele

vastav faktiline käitumine. Asjas tuvastatud asjaoludega ei ole kooskõlas apellandi väide, et

töölepingut ei ole lõpetatud käesoleva ajani.

16. Ringkonnakohus leidis, et hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest ei ole alust maksta

rohkem kui kostja kuupalk, s.o 3522 krooni. Töölepingu seaduse § 119 lg 1 järgi on tööandja

kohustatud tööraamatu kinnipidamise korral maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu

kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Töötaja esitas 3. juulil 2001. a

avalduse, milles taotles lõpparve väljamaksmist ja tööraamatu väljastamist posti teel. Töötaja sai

tööraamatu kätte 23. mail 2002. a. Ringkonnakohus leidis, et TLS § 119 lg 1 alusel hüvitise

maksmiseks üle kuupalga ei ole praegusel ajal enam mõistlikku põhjust, välja arvatud juhul, kui

töötaja tõendab, et tööraamatu kätteandmisega viivitamisega tekitati talle kahju, mis ületab tema

keskmist kuupalka. Arvestada tuleb asjaolu, et TLS § 119 lg 1 kehtestamise ajal (1. juuli 1992. a) oli

tööraamat tööle asumiseks vajalik dokument ja seetõttu võis sel ajal eeldada, et tööraamatu

puudumine takistas oluliselt uuesti tööle asumist ja töötaja jäi seetõttu ilma eeldatavast töötasust.

Praegusel ajal ei ole tööraamat sellise tähendusega dokument, mille puudumine iseenesest takistaks

uuesti tööle asumist. Nii ei ole ka viivitus tööraamatu kättesaamisel takistanud kostjat uuesti tööle

asumast 2001. a novembris.

17. Ringkonnakohus leidis, et apellandi väide riigilõivu alusetust väljamõistmisest 4000 krooni

ulatuses on põhjendatud, sest apellant maksis juba esimeses astmes riigilõivu 3150 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

18. Kassatsioonkaebuses palub G. Sulg tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

OÜ-lt Tartaline välja mõistmata G. Sule kasuks hüvitis tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest

44 121 krooni 84 senti, ja teha selles osas uue otsuse, millega mõista nimetatud hüvitis OÜ-lt

Tartaline välja.

19. Ringkonnakohus tõlgendas meelevaldselt TLS § 119 lg 1, kui ta leidis, et kuna kostja ei

tõendanud tööraamatu kätteandmisega viivitamise tõttu kahju tekkimist, ei ole alust mõista töötajale

välja rohkem kui ühe kuupalga suurune hüvitis. Tööraamatu roll ja tähendus võivad küll olla

1992. aastast alates muutunud, kuid seadusandja ei ole pidanud vajalikuks muuta TLS § 119 lg-s 1

fikseeritud normi. See säte näeb ette tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest töötajale hüvitise

maksmise kuni tööraamatu kätteandmiseni ega seo hüvitise suurust lisatingimustega, sh kahju

tekkimisega.

20. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis OÜ Tartaline, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

teistsugusel põhjendusel. Tühistamise põhjendused on esitatud OÜ Tartaline kassatsioonkaebuses.

21. Kassatsioonkaebuses palub OÜ Tartaline tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise tõttu ja teha asjas uus otsus.

22. Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui tööandja ei aktsepteeri töölepingu

lõpetamist TLS § 82 alusel, on tal kaks võimalust: vabastada töötaja TLS § 86 p 6 või TLS § 79

alusel. Kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei ole tööandjal

seaduslikku alust töötajat sellel alusel töölt vabastada. See oleks võinud kaasa tuua töötaja hagi

tööandja vastu. Nõustuda võib ringkonnakohtu seisukohaga, et tööandjal oleks olnud võimalik

tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 alusel. Kuna tegemist on tööandja õiguse, mitte kohustusega,

otsustas OÜ Tartaline selle õiguse kasutamata jätta. Kuna töölepingut ei ole lõpetatud, võib töötaja

tööle naasta. Seega pole ka alust nõuda hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. Otsusest

ei selgu, miks kohus otsustas valida just TLS § 79 töölepingu lõpetamise aluseks.

23. Kuna ringkonnakohus vähendas oma otsusega töötajale väljamakstavat summat rohkem kui

kümme korda, ei ole TsMS § 60 alusel õige jätta apellatsiooniastme kohtukulud kummagi poole enda

kanda.

24. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis G. Sulg, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud, v.a selles osas, mille kohta ta on esitanud kassatsioonkaebuse.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega loeti tööandjalt välja mõistetud

hüvitise suuruseks 3522 krooni ja jäeti apellatsioonimenetluses kantud kohtukulu poolte endi kanda

ning jäeti muutmata Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2002. a otsus osas, millega loeti tööleping

lõppenuks alates 2. aprillist 2001. a. Riigikohus saab tühistatud osas ise uue otsuse teha.

26. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui OÜ Tartaline ei nõustunud lõpetama

G. Sule töölepingut TLS § 82 lg 1 alusel alates 2. aprillist 2001. a, oli tal pärast töölepingu peatumise

lõppemist, s.o alates 17. maist 2001. a võimalus lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 alusel või

vormistada töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel. Selline seisukoht ei tulene töölepingu seadusest.

27. Kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei ole tööandjal

seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Tööleping lõpeb TLS § 79 alusel töötaja algatusel

(TLS § 71 p 3). Töölepingu seaduse § 72 lg 1 järgi on töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest

tööandjale ette teatama kirjalikult ja soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta.

Pooled ei vaidle selle üle, et töötaja palus kirjalikus avalduses lõpetada töölepingu TLS § 82 alusel

alates 2. aprillist 2001. a. Kuna kostja ei soovinud töölepingut lõpetada TLS § 79 alusel, siis ei

saanud ka hageja sel alusel töölepingut lõpetada.

28. Ringkonnakohtu seisukoht, et hageja võis alates 17. maist 2001. a lõpetada kostjaga töölepingu

TLS § 86 p 6 alusel, on loogilises vastuolus ringkonnakohtu seisukohaga, milles ta nõustus maakohtu

otsuse põhjendustega töölepingu lõppemise kohta 2. aprillist 2001. a. Kui tööleping oli lõppenud, siis

ei saanud hageja seda enam TLS § 86 p 6 alusel lõpetada.

29. Väär on OÜ Tartaline kassatsioonkaebuse väide, et kuna ta ei ole töölepingut lõpetanud, siis

tööleping kestab ja kostja võib naasta tööle. Töötajal sellist võimalust pole, sest ta soovis lõpetada

töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel ja pärast etteteatamise tähtaja möödumist võis ta töölt lahkuda.

Kohtud on tuvastanud, et töötaja ei ole ka töölepingu lõpetamise kirjalikust teatisest loobunud (TLS

§ 72 lg 2). Töölepingu seaduse § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud

töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase

täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista

töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal oli võimalik lõpetada tööleping töötaja

algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise

alus töövaidluskomisjonis.

30. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tööleping lõppes 2. aprillist 2001. a. Poolte

vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise aluse üle. Töötaja leidis, et tööandja rikkus töölepingu

tingimusi ja tal oli õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel ning saada kahe kuu keskmise palga

suurust hüvitist. Tööandja leidis, et ta ei ole töölepingu tingimusi rikkunud ja seetõttu ei olnud

töötajal õigus töölepingut TLS § 82 lg-s 1 ettenähtud alusel lõpetada. Nõustudes maakohtu otsusega,

tuvastas ringkonnakohus, et kuna tööandja ei rikkunud töölepingut olulisel määral, puudus töötajal

alus nõuda kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist. Kolleegium leiab, et olukorras, kus töötajal

puudus õiguslik alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja

ei ole vaidluse tõttu töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping

lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates,

s.o 28. aprillist 2001. a.

31. Töölepingu seaduse § 79 lg 1 järgi lõpeb tööleping töötaja algatusel. Vastavalt TLS § 79 lg-le 1

teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt üks kuu.

Töölepingu seadus seob määramata ajaks sõlmitud töölepingu töötaja algatusel lõppemise vähemalt

ühekuulise etteteatamise tähtajaga. Vastavalt TLS § 83 lg-le 1 võib töötaja etteteatamistähtaja

möödumisel töölt lahkuda. Töötajal on õigus töölepingu lõpetamisel TLS § 79 lg 1 alusel töölt

lahkuda pärast ühekuulise etteteatamistähtaja möödumist ilma tööandjale töölepingu lõpetamise

põhjust esitamata. Kui töötaja on töötamise lõpetanud (töölt lahkunud) pärast viiepäevase

etteteatamistähtaja möödumist, kuid tal puudus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi õiguslik

alus, siis sellises olukorras võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu töötaja töölt ärajäämise

tõttu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel pärast kirjaliku avalduse esitamisest ühekuulise etteteatamise

tähtaja möödumist. Töötamise lõpetamisega on töötaja avaldanud otsest tahet lõpetada töösuhe.

32. Tööleping lõpetatakse nii TLS § 79 lg 1 kui ka TLS § 82 lg 1 alusel töötaja algatusel. Kui

tööandja rikub töölepingu tingimusi, on töötajal seaduse järgi töölepingu lõpetamiseks oluliselt lühem

etteteatamistähtaeg. Kui aga töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õigus lõpetada tööleping

TLS § 82 lg 1 alusel ja ta on töölt lahkunud (TLS § 83 lg 1), oleks lühendatud etteteatamistähtaeg

soodne töötajale, kuid ebaõiglane tööandja suhtes. Töötaja võib, aga ei pea lõpetama töölepingu TLS

§ 82 lg 1 alusel. Tööandjal on sel juhul õigus, lähtudes TLS § 79 lg-s 1 sätestatud

etteteatamistähtajast, nõuda töötajalt TLS § 84 lg-s 2 ette nähtud hüvitist.

33. Vastuseks G. Sule kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Töölepingu

vormistamine on sätestatud TLS §-s 73. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt teeb tööandja töölepingu

lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega

seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale

hüvitise maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Töölepingu seaduse § 74 lg 1 järgi teeb

tööandja töölepingu lõpetamise kohta kande töötaja tööraamatusse, milles näidatakse töölepingu

lõpetamise päev. Kostja soovis töölepingu lõpetamise alusena viidet TLS §-le 82 ja luges töölepingu

2. aprillist 2001. a lõppenuks. Maakohus tuvastas, et kostjal puudus alus lõpetada tööleping TLS § 82

lg 1 järgi ja leidis, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja algatusel. Tartu

Maakohtu 16. oktoobri 2002. a otsust kostja ei vaidlustanud. Kolleegium leiab, et vaidluses töötaja

algatusel töölepingu lõpetamise aluse üle kannavad vaidlevad pooled TLS § 119 lg-s 1 sätestatud

riski. Kui vaidluses selgub, et töötajal oli õiguslik alus töölepingu lõpetamiseks ja tööandja ei andnud

pärast etteteatamistähtaja möödumist töötajale tööraamatut, siis tööandja vastutab TLS § 119 lg-s 1

sätestatud aluste olemasolul. Kui aga töövaidlusorganis selgub, et töötajal ei olnud õiguslikku alust

lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, siis ei ole tööandja TLS § 73 lg-st 1 ja § 74 lg-st 1 tulenevalt

tööraamatut kinni pidanud ja tööandja oleks tööraamatu kätteandmisega viivituses alates

töövaidlusorgani otsuse jõustumisest.

34. Töölepingu seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et mõistlik ei ole maksta töötajale TLS

§ 119 lg-s 1 sätestatud hüvitist suuremas summas kui töötaja kuupalk, v.a juhul, kui töötaja tõendab,

et tööraamatu kätteandmisega viivitamisel tekitati talle kahju, mis ületab keskmist kuupalka.

Töölepingu seaduse § 119 lg 1 järgi on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma

töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu

kätteandmiseni. Töölepingu seadus ei seo tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamist kahju

tekkimisega töötajale. Seadusandja pole soovinud seda normi muuta ka seoses tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse jõustumisega 1. juulist 2002. a. Seega puudus ringkonnakohtul

alus TLS § 119 lg-s 1 sätestatut tõlgendades leida, et hüvitise suurus tööraamatu kinnipidamise eest

oleneb kahju tekkimisest töötajale.

35. Põhjendatuks ei saa pidada ka ringkonnakohtu arutlust tööraamatu tähtsusest 1992. aastal ja täna.

Töölepingu seaduse §-d 20 ja 30 kehtivad samas sõnastuses töölepingu seaduse jõustumisest, s.o

1. juulist 1992. a. Tööraamatu kinnipidamise tähtsustamine võib tuleneda nõukogude tööõigusest,

kuid ainuüksi see ei saa olla TLS § 119 lg 1 tõlgendamisel seadusandja selge tahte eiramise aluseks.

36. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika huvides vajalikuks täiendavalt juhtida tähelepanu asjaolule,

et kui ringkonnakohtu TLS § 119 lg 1 tõlgendus olekski õige, siis oleks ringkonnakohus rikkunud

protsessiõiguse normi. Kohus ei ole TsMS § 228 kohaselt seotud poolte õiguslike väidetega ja

kohaldab ise õigust. Samas tuleneb TsMS §-st 6, et pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada

võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Tõlgendades TLS § 119 lg 1, asetas ringkonnakohus

vastuhagi esitajale tõendamiskoormise, millest vastuhagi esitaja sai teada alles ringkonnakohtu

otsusega tutvudes. Apellatsioonkaebusest ega istungiprotokollist ei nähtu, et asjas oleks esitatud

väiteid TLS § 119 lg 1 sellise tõlgendamise võimaluse kohta. Samuti ei nähtu, et kohus oleks

pooltega TLS § 119 lg 1 tõlgendust arutanud ja andnud võimaluse selle kohta arvamust avaldada.

Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 (RT III

2002, 33, 364).

37. Kolleegium leiab, et ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, millega jäeti kummagi poole

apellatsiooniastme kohtukulud enda kanda. Ringkonnakohus vähendas oluliselt töötajale vastuhagi

alusel väljamõistetud hüvitist. Seega oli hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk oluliselt

erinevad. Sel juhtumil on kolleegiumi arvates õige kohaldada TsMS § 60 lg 1 2. lauses sätestatut,

mille kohaselt mõistetakse hagi osalise rahuldamise korral kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud

nõuete suurusega, kostjale võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Kohtukulude

jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on lisaks kohtukulude hüvitamisele poolele, kelle kasuks tehti

kohtuotsus, ka poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste heauskse kasutamise tagamine.

Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-99-01 (RT III

2001, 22, 244). Kuna ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, siis TsMS § 60

lg 11 kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulu 2000 krooni.

J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa

H. Jõksi eriarvamus.

Nõustun kolleegiumi otsuse p-des 34-37 märgituga.

Kolleegiumist erineval arvamusel olen aga selles, millistel tingimustel ja mis ajast arvates saab

töövaidlusorgan lugeda lepingu lõppenuks TLS § 79 alusel, kui töövaidlust lahendades leitakse, et

alused töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 järgi puudusid.

Töölepinguseaduse § 72 lg 1 järgi eeldab ka töötaja algatusel töölepingu lõpetamine tema kirjalikku

ja selget tahteavaldust. Sellise tahteavalduseta ei või ka töövaidlusorgan töölepingut lõpetada.

Asjaolust, et töötaja soovis töölepingu lõpetamist tööandjapoolse olulise lepingu rikkumise tõttu ja

lahkus töölt, ei saa ma tuletada töötaja soovi lõpetada leping TLS § 79 lg 1 järgi. Töölepingu

lõpetamine TLS § 79 lg 1 järgi ei nõua mingit tööandjapoolset tegu, sellega ei kaasne töötaja õigust

saada hüvitist ja erinevad on lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajad. Seetõttu arvan, et

töövaidlusorgan võib TLS § 82 aluste puudumise korral töölepingu lõpetada TLS § 79 järgi ainult

siis, kui töötaja on selleks soovi avaldanud. Vastava tahteavalduse saab töötaja teha ka töövaidluse

menetlemise käigus ja töövaidlusorgan peaks välja selgitama, kas töötaja soovib TLS § 82 aluste

puudumise korral lõpetada töölepingu TLS § 79 järgi või mitte. Seejuures arvestaksin ma TLS §-s 79

sätestatud ühekuulist etteteatamistähtaega ajast, mil tööandja on töötaja tahteavalduse kätte saanud.

Käesolevas asjas pole töötaja soovinud töölepingu lõpetamist TLS § 79 järgi. Samuti puudus alus

lõpetada tööleping TLS § 82 järgi. Seega nõustun tööandja seisukohaga, et tööleping ei ole lõppenud.

Töölepingu seaduse §-s 83 lg 1 sätestatu, mille kohaselt võib töötaja pärast etteteatamistähtaja

möödumist töölt lahkuda ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja lõpparve annab

töötajale pärast viit kalendripäeva õiguse töölt ära jääda ainult siis, kui esinevad TLS § 82 lg-s 1

nimetatud alused. Kui need alused puuduvad, siis ei saa töölt puudumist õigustada TLS § 83 lg -ga 1.

Kui tööandja leiab, et töölepingu lõpetamise aluseid TLS § 82 järgi ei ole, siis on töötajal õigus

pöörduda töövaidlusorgani poole.

H. Jõks