3-2-1-100-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-100-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

Vene Föderatsiooni hagi Uudo-Meeme Lettensi vastu alusetult

saadud 131 001 krooni ja 70 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-135/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vene Föderatsiooni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Alla Jakobson ja kostja Uudo-

Meeme Lettens

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi

2003. a otsus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Vene Föderatsiooni Eesti Vabariigi

Suursaatkonnale 5. mail 2003. a kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 1310 (tuhat kolmsada kümme) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vene Föderatsioon (Eesti Vabariigi Suursaatkonna Sotsiaalkindlustuse osakonna kaudu) esitas

26. septembril 2001. a Järva Maakohtule Uudo-Meeme Lettensi vastu hagi alusetult saadud 131 001

krooni ja 70 sendi saamiseks.

2. Hagi kohaselt oli kostja NSVL relvajõudude teenistuses, kust läks erru 14. jaanuaril 1983. a.

14. veebruaril 1983. a määrati talle väljateenitud aastate pension. Kuni 2000. a maini maksis hageja

talle sõjaväepensioni kui sõjaväepensionärile Eesti Vabariigi (edaspidi EV) ja Vene Föderatsiooni

(edaspidi: VF) vahel 26. juulil 1994. a sõlmitud kokkuleppe VF relvajõudude pensionäride

sotsiaalsete tagatiste küsimustes EV territooriumil (edaspidi sõjaväepensionäride kokkulepe) alusel.

Kostja töötas alates 1992. a veebruarist Kaitseliidus insener-instruktorina ning viidi 1994. a üle EV

kaitseväkke. EV kaitseväest vabastati kostja ametist 4. juulil 2000. a. Seega oli kostja pikka aega

teenistuses EV kaitseväes ning sai samal ajal sõjaväepensioni VF käest. Vastavalt VF seaduse

"Sõjaväeteenistuses, siseministeeriumi organites, kriminaaltäitevsüsteemi organites ja asutustes

teenistuses olnud isikute ja nende perekondade pensionitagamisest" (edaspidi VF sõjaväepensioni

seadus) artiklile 6 (alates 6. detsembrist 1995. a kehtivas redaktsioonis) peatatakse sama seaduse

artiklis 1 nimetatud isikutele sõjaväepensioni väljamaksmine nende astumisel sõjaväeteenistusse või

teenistusse siseministeeriumi organitesse või kriminaaltäitevsüsteemi asutustesse ja organitesse nende

teenistuse ajaks. 2000. aasta juunist peatas hageja kostjale VF sõjaväepensioni maksmise. Hageja

arvates rikkus kostja tahtlikult VF sõjaväepensioni seaduse sätteid. VF sõjaväepensioni seaduse

artikli 6 jõustumisest kuni 2000. a maini maksis hageja kostjale VF sõjaväepensioni alusetult. Hageja

tugineb nõudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud seadus) (edaspidi:

TsÜS) § 168 alusel Eesti seadusandlusele ja taotleb alusetult omandatu väljaandmist.

3. Kostja vastuväidete kohaselt teadis hageja alates 1994. a, et kostja töötab EV kaitseväes. Kostja ei

ole EV kaitseväes ega Kaitseliidus töötamist varjanud. Ta teatas 1997. ja 1998. a teatistes VF

Suursaatkonna Sotsiaalkindlustuse osakonnale, et ta töötab Kaitseliidus insener-instruktorina.

Sõjaväepensionäride kokkuleppe artiklite 3 ja 5 kohaselt kindlustab VF sõjaväepensionärid

sõjaväepensioniga ning juhul, kui selline pensionär hakkab saama pensioni EV-lt, peatab Vene

Föderatsioon selleks ajaks VF sõjaväepensioni maksmise. VF sõjaväepensioni seaduse artikkel 6 lg 2

on sõjaväepensionäride kokkuleppega vastuolus. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini

konventsiooni artikli 27 kohaselt ei tohi lepinguosaline viidata oma siseõiguse sätetele lepingu

täitmata jätmise õigustusena. Tegemist on VF seaduse tõlgendamise küsimusega, mis tuleb lahendada

vastavalt sõjaväepensionäride kokkuleppe artiklitele 12 ja 13 riikidevaheliste läbirääkimiste teel. VF

sõjaväepensioni seadus ei ole kostjale kohustuslik, kuna see ei ole avaldatud Riigi Teatajas ning

kostjale ei teatatud seadusemuudatusest ka muul viisil.

4. 21. jaanuari 2002. a määrusega anti asi arutamiseks kostja elukoha muutumise tõttu üle Võru

Maakohtule.

5. Võru Maakohus rahuldas 29. novembri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 131 001 krooni ja 70 senti.

6. Maakohtu otsuse kohaselt oli kostja 6. detsembrist 1995. a kuni 31. maini 2000. a EV kaitseväe

tegevteenistuses. Maakohus võttis VF poolt endise NSVL sõjaväelastele makstava sõjaväepensioni

saamise õiguse kindlakstegemisel aluseks VF sõjaväepensioni seaduse. Sõjaväepensionäride

kokkuleppe artikli 3 kohaselt toimub kokkuleppe täitmine sõjaväepensionäride VF sõjaväepensioniga

kindlustamise osas VF siseriikliku seaduse alusel. Sõjaväepensionäride kokkuleppe artikkel 5

reguleerib VF sõjaväepensionide väljamaksmise peatamist juhul, kui sõjaväepensionär hakkab

sõjaväepensioni saama EV seadusandluse alusel EV vastavatelt organitelt. Sõjaväepensionäride

kokkuleppe artikli 5 näol on tegemist lisaalusega VF sõjaväepensioni maksmise peatamiseks, mis

kehtib üksnes EV territooriumil elavate VF sõjaväepensionäride suhtes. Kuigi sõjaväepensionäride

kokkulepe ei näe ette VF sõjaväepensioni maksmise peatamist juhul, kui VF sõjaväepensionär astub

tegevteenistusse EV kaitseväkke, ei välista see VF õigust kohaldada sõjaväepensionäride kokkuleppe

artikli 3 alusel EV territooriumil elava VF sõjaväepensionäri suhtes oma siseriikliku seaduse vastavat

sätet. VF-l on õigus määratleda ning muuta VF sõjaväepensioni maksmise tingimusi. VF

sõjaväepensioni seaduse või selle muudatuste kohaldamise õigsuse üle otsustamisel ei oma tähtsust

see, kas VF sõjaväepensionär teadis seadusemuudatusest, mille alusel oleks tulnud peatada talle VF

sõjaväepensioni maksmine.

7. Maakohus leidis, et 6. detsembrist 1995. a kuni 31. maini 2000. a sai kostja VF sõjaväepensioni

seadusliku aluseta. Kuna kostja sai VF sõjaväepensioni seadusliku aluseta EV-s, tuleb TsÜS § 168

kohaselt vaidluse lahendamisel kohaldada EV seaduse sätteid alusetu rikastumise kohta. Tegemist on

hageja vara alusetu omandamisega kostja poolt, mida tuleb kvalifitseerida Eesti NSV tsiviilkoodeksi

(edaspidi: TsK) § 477 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et tõendamata on hageja väide, mille kohaselt

kostja rikkus VF sõjaväepensioni seaduse sätteid tahtlikult, kui jättis hagejale teatamata, et ta on

tegevteenistuses EV kaitseväes. Asjas on tõendatud, et kostja teatas 2000. a mais oma teenistusest EV

kaitseväes VF sotsiaalkindlustuse osakonna esindajale Pärnus. Alusetult omandatud vara

väljanõudmist ei välista TsK § 477 järgi, kui kannatanu andis vara üle oma ettevaatamatuse või

hooletuse tõttu. Samuti ei esine käesolevas asjas TsK §-s 478 sätestatud asjaolusid, mis välistaksid

alusetult omandatud vara väljanõudmise.

8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole VF sõjaväepensioni seaduse

art 6 tema suhtes kohaldatav ning kohus on ebaõigesti kohaldanud ka sama seaduse art 62 ja art 65.

Samuti leidis kostja, et sõjaväepensionäride kokkuleppe art 5 kohaselt ei olnud hagejal õigust peatada

talle sõjaväepensioni maksmist. Lisaks leidis kostja, et kohus rikkus asja lahendamise käigus

menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus. Ringkonnakohus tegi

uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata.

10. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus iseenesest õigesti leidnud, et sõjaväepensionäride

kokkuleppe artiklist 3 ja VF sõjaväepensioni seaduse artiklist 6 tulenevalt tekkis hagejal alates

6. detsembrist 1995. a kohustus peatada VF sõjaväepensioni maksmine kostjale.

11. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd VF sõjaväepensioni seaduse artikli 6 järgi ei olnud kostjal

õigus saada VF sõjaväepensioni ajavahemikul 6. detsembrist 1995. a kuni 31. maini 2000. a, siis on

vaja otsustada, kas hagejal on TsK § 477 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt tagasi kostjale nimetatud

ajavahemikul makstud VF sõjaväepensioni. Ringkonnakohtu arvates ei ole hagejal, vaatamata kostja

alusetule rikastumisele, TsK § 477 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tulenevat

tagasinõudeõigust, sest sellise nõude tunnustamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ning VF

pensioniseaduse §-ga 62. Maakohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et kostja ei teadnud ega

pidanudki teadma, et VF 28. novembri 1995. a seadusest nr 186-FZ tulenevalt peab hageja peatama

talle VF sõjaväepensioni maksmise. Kostjal puudus seadusest tulenev kohustus teatada hagejale EV

kaitseväe teenistusse asumisest. Kostjal oli pensioniõigusliku suhte olemusest ja tsiviilõiguses

tunnustatud hea usu põhimõttest tulenevalt seaduses sätestamata kohustus teatada hagejale kui

pensioni maksjale kõikidest asjaoludest, mis omasid tähtsust pensioni määramise ja suuruse

seisukohalt. Kuivõrd sõjaväepensionäride kokkuleppe kehtima hakkamise ajal oli kostjal õigus saada

VF sõjaväepensioni, sõltumata sellest, kas ta kusagil töötab, ning kostja ei teadnud ega pidanudki

teadma hageja huvist kostja võimaliku sõjaväelise karjääri vastu EV kaitseväes pärast VF

28. novembri 1995. a seaduse nr 186-FZ kehtima hakkamist, siis ei olnud kostjal ka hea usu

põhimõttest tulenevat seaduses otseselt sätestamata kohustust teatada hagejale sellest, et ta on asunud

EV kaitseväe teenistusse.

12. Väljamakstud ja eeldatavasti ära kulutatud pensioni tagasinõudmine oleks ringkonnakohtu arvates

käesoleval juhul hea usu põhimõtte vastane, sest hageja ei teinud kõike temast olenevat ja mõistlikult

nõutavat selleks, et täita VF 28. novembri 1995. a seadusest nr 186-FZ tulenevat kohustust peatada

VF sõjaväepensioni maksmine kostjale kohe pärast nimetatud seaduse jõustumist. Hageja viivitas

põhjendamatult teda huvitavate andmete hankimisega, makstes samas kostjale alusetult edasi VF

sõjaväepensioni. Sellega põhjustas ta ise olukorra, mis võimaldas kostjal alusetult rikastuda. Kostja

omastas heauskselt VF sõjaväepensioni ning ta oli mõistlikult võttes õigustatud uskuma omastamise

lõplikkusse.

13. Ringkonnakohus leidis ka, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta VF sõjaväepensioni

seaduse § 62, mille kohaselt on enammakstud VF sõjaväepensioni sissenõudmine võimalik üksnes

VF sõjaväepensioni saaja poolse kuritarvituse olemasolul. Nimetatud sätte kohaldamiseks annab alust

sõjaväepensionäride kokkuleppe artikkel 3, mille kohaselt toimub kokkuleppe täitmine

sõjaväepensionäride VF sõjaväepensioniga kindlustamise osas VF siseriikliku seaduse alusel.

Kuivõrd VF sõjaväepensioni seaduse § 62 ongi üheks VF siseriiklikuks seaduseks kokkuleppe artikli

3 tähenduses, siis on hageja nõue kostjale makstud pensioni tagasisaamiseks välistatud kostja

heausksuse tõttu ka VF seadusandlusest tulenevalt. VF sõjaväepensioni seaduse § 62 tuleb käsitada

alusetult makstud VF sõjaväepensioni tagasinõudmist reguleeriva erinormina, mis välistab käesoleval

juhul üldse TsK § 477 lg 1 kohaldamise.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus

otsus, millega jätta jõusse Võru Maakohtu otsus.

15. Hageja arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud hea usu põhimõtet, kuna hea usu põhimõte

seadustati 1. juulil 2002. a ja seda ei saa kohaldada tagasiulatuvalt varasematele õigussuhetele.

16. Ringkonnakohus on kassatsioonkaebuse kohaselt ka ebaõigesti kohaldanud VF sõjaväepensioni

seadust ja jätnud kohaldamata TsK § 477 sätted. VF Sõjaväepensionide seadus ei reguleeri alusetult

makstud pensionide tagasinõudmist, vaid määrab pensionist kinnipidamise korra. Kostja rikastus

aluseta hageja makstud pensioni arvel. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 168 järgi kohaldatakse

alusetu rikastumise korral selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Seega tuleb

kohaldada TsK § 477 ja § 478. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt ka VF sõjaväepensioni seaduse

§ 62, mis reguleerib pensioni kinnipidamisi. Seadus ei sätesta, et enammakstud pensioni saab sisse

nõuda üksnes pensioni saaja kuritarvituse puhul. Liigselt makstud pensionisumma tuleb sisse nõuda

kohtu korras.

17. Ringkonnakohus rikkus hageja arvates ka TsMS § 330 lg 4 nõudeid, kui tuvastas, et hageja

viivitas vajalike andmete hankimisega. Kohus ei märkinud, millistele tõenditele need järeldused

põhinevad ning miks ta ei arvesta hageja esitatud tõenditega.

18. Hageja märgib kaebuses samuti, et vastavalt riigilõivuseaduse §-le 291 on välisriikide

diplomaatilised ja konsulaaresindused ning välisriigi diplomaadi staatust omavad isikud vabastatud

riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus mõistis temalt riigilõivu välja.

19. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta märgib, et sõjaväepensionäride kokkuleppes

määrati kindlaks, et Venemaa sõjaväepensionäride pensioni tingimusi reguleerib Venemaa siseõigus.

Kostja leiab, et käesolevas asjas tuleb kohaldada VF tsiviilkoodeksi § 1109, mille 3. punkti järgi ei

tule alusetu rikastumise korral pension tagastada, kui puudub isiku pahausksus. Maakohus tuvastas, et

kostja ei kuritarvitanud õigust saada pensioni. Kostjale ei olnud teada VF sõjaväepensioni seaduse

muudatused. Seda asjaolu hageja apellatsiooni korras ei vaidlustanud. VF sõjaväepensioni seaduse §-

s 6 on sätestatud pensioni väljamaksmise peatamine. Seaduses ei ole ette nähtud õigust nõuda

pensionärilt pensioni, kui pensionär sai samal ajal pensioni välisriigis ning teenis välisriigi

relvajõududes. Venemaal 1995."2000. aastatel kehtinud seadusandlus sõjaväepensionide küsimuses ei

kohustanud pensionäre mingil moel teatama pensioniorganitele asjaoludest, mis tingivad pensioni

väljamaksmise peatamise. TsMS § 60 lg 2 alusel tuleb riigilõiv kaotanud poolelt välja mõista ka

sellisel juhul, kui kaotaja on riigilõivu tasumisest hagi esitamisel vabastatud.

20. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja taotles kostjalt

11 800 krooni väljamõistmist kohtukulude katteks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

22. Ringkonnakohus on makstud pensioni tagasinõudmisel kohaldanud TsK ja TsÜS sätteid, aga

tuginenud ka VF sõjaväepensioni seadusele. Ringkonnakohus pole põhjendanud TsK § 477 valimist

nõude alusnormiks. Samas ei ole ta aga ka ümber lükanud maakohtu seisukohta Eesti õiguse

kohaldamise kohta TsÜS § 168 alusel. Nimetatud sätte kohaselt kohaldatakse alusetu rikastumise

korral selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Tuvastatud on, et kostja rikastumine

toimus Eestis. Samas ei ole ringkonnakohus olnud järjekindel ning on Eesti seaduse (TsK § 477)

kohaldamist piiranud mh VF sõjaväepensioni seadusega ehk siis Vene seadusega. Nii on

ringkonnakohus leidnud, et VF sõjaväepensioni seaduse § 62 tuleb käsitada alusetult makstud

sõjaväepensioni tagasinõudmist reguleeriva erinormina, mis välistab üldse TsK § 477 lg 1

kohaldamise. Ringkonnakohus on seega lähtunud asja lahendamisel Eesti seadusest, kuid asunud

seisukohale, et Eesti asjakohast seadusesätet ei saa kohaldada Vene seaduse alusel, mis pensioni

tagasinõudmise välistab. Ringkonnakohtu otsus on selles osas vastuoluline Ringkonnakohus on kahe

maa seadust kohaldades eksinud ka rahvusvahelise eraõiguse põhimõtete vastu ja ebaõigesti

kohaldanud TsÜS § 168. TsÜS rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt on võimalik küll piirata

välismaa seaduse kohaldamist Eesti seaduse alusel (näit TsÜS § 127 lg 4 ja § 128). Vastupidist

võimalust seaduses ette nähtud ei ole.

23. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti Eesti

seadust. Sõjaväepensionäride kokkuleppe art 3 kohaselt kindlustab VF sõjaväepensionärid EV

territooriumil pensioniga VF seadusandlusega kehtestatud tingimustel ja normide järgi. Kolleegiumi

arvates tuleneb sätte sellisest sõnastusest, et kokkuleppe pooled pidasid silmas, et Vene seaduse järgi

tuleb lahendada kõik sõjaväepensionide maksmisega seotud materiaalõiguslikud probleemid, mh

pensionide maksmisest keeldumise ja makstud pensioni tagasinõudmise alustega seonduvad

küsimused. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates sõjaväepensionäride kokkuleppe art-st 3 üldiselt

samuti aru saanud, kuid kohaldanud siiski täiendavalt ka Eesti seadust. TsÜS § 129 kohaselt

kohaldatakse välislepingu ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse erinevuse korral välislepingu sätteid.

Sama tuleneb ka Põhiseaduse § 123 lg-st 2. Asi tuleb uuel läbivaatamisel lahendada Vene seaduse

järgi. Kolleegium nõustub selles osas kostja kassatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukohaga.

Kolleegium ei nõustu aga kostja seisukohaga, et sõjaväepensionäride kokkuleppe art 5 välistab

sõjaväepensioni maksmise peatamise või lõpetamise VF seaduste alusel. Nimetatud säte reguleerib

pensioni maksmise peatamist vaid siis, kui pensioni saaja saab pensioni ka Eestis. See ei välista

pensioni maksmise peatamise aluseid, mis tulenevad VF siseriiklikust õigusest.

24. Asja lahendamisel ei saa piirduda üksnes ringkonnakohtu analüüsitud VF sõjaväepensioni §-dega

6 ja 62, vaid analüüsida tuleb Vene seadusandlust tervikuna. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 2

järgi tuleb asja lahendamisel arvestada seejuures rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätteid

kohtumenetluse kohta. Selle seaduse § 2 lg 1 järgi kohaldab kohus välisriigi õigust, sõltumata sellest,

kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. Välisriigi seaduse kohaldamisel tuleb REÕS § 2 lg 2

kohaselt lähtuda kohaldatava õiguse tõlgendusest ja praktikast vastavas riigis, seega ka valitsevast

kohtupraktikast. Eesti kohtul ei ole iseseisvat õigust hinnata välisriigi seaduse vastavust välisriigi

põhiseadusele. Küll on Eesti kohus aga seotud välisriigis põhiseaduslikkuse järelevalve korras

seaduse põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistamisega. Asja uuel lahendamisel tuleb pooltele

tagada võimalus esitada oma seisukohad Vene seaduse tõlgendamise kohta ja tõendid oma väidete

kinnitamiseks vastavalt REÕS § 4 lg-le 2. Kohus võib seaduse sisu väljaselgitamisel pöörduda

Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole või kaasata eksperte (REÕS § 4 lg 3). Kui kohtul

ei õnnestu Vene õiguse sisu kõigele vaatamata välja selgitada, võib kohus REÕS § 4 lg 4 kohaselt

erandina lähtuda Eesti seadusest.

25. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks

ringkonnakohtu arvates VF sõjaväepensioniseaduses §-st 62 tuleneb üldine piirang enammakstud

pensioni tagasinõudmiseks. Nimetatud säte reguleerib üldiselt pensionist lubatud kinnipidamisi.

Apellatsioonikohus ei ole muuhulgas analüüsinud sama seaduse § 65, mis näeb ette enammakstud

pensioni tagasinõudmise võimaluse kohtu korras.

26. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et vaidlusalusel ajavahemikul

(1995.-2000. a) kehtisid VF-s erinevad alusetut rikastumist reguleerivad seadused. 1. märtsist 1996. a

reguleerib alusetu rikastumise küsimusi Vene Tsiviilkoodeksi teine osa, mille rakendamise seaduse art

5 järgi kohaldatakse nimetatud seadust põhimõtteliselt üksnes võlasuhetele, mis on tekkinud pärast

seaduse jõustumist. Seega tuleb välja selgitada ka 1995.-1996. a kehtinud normid, mh hinnata VF

1964. a tsiviilkoodeksi vastavaid sätteid ning neile antud tõlgendusi. Asja lahendamisel tuleb

analüüsida ka 1996. a Vene tsiviilkoodeksi art-id 1102-1109, mis reguleerivad alusetust rikastumisest

tekkivaid võlasuhteid. Kolleegium juhib eraldi tähelepanu nimetatud seaduse art 1109 p-le 3, mille

kohaselt saab pensioni tagasi nõuda üksnes saaja pahausksuse ja arvutusvea korral. Kostja hagi

aegumise vastuväite lahendamisel tuleb kohtul arvestada ka Vene tsiviilkoodeksi esimese osa (vastu

võetud 30. novembril 1994) aegumise sätteid, mh art 196, mis näeb ette üldise hagi aegumise tähtaja

kolm aastat, ja art 200, mis reguleerib aegumise algust.

27. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus ka põhjendanud, millistele tõenditele ta tugineb,

leides, et väljamakstud pension on eeldatavasti ära kulutatud.

28. Ebaõige on hageja väide, et hea usu põhimõtet enne 1. juulit 2002. a Eesti õiguses ei tunnustatud.

1. septembrist 1994 jõustunud TsÜS § 108 tundis selgelt kohustust toimida tsiviilkäibes heas usus ja

keelas õiguse kuritarvitamise. Selle kohta on olemas ka rida Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendeid

(vt näit 10. mai 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-00 (RT III 2000, 13, 146) ja 16. aprilli 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03 (RT III 2003, 14, 139)).

29. Kolleegium nõustub hageja väitega, et ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõendite

alusel ta järeldas, et hageja viivitas põhjendamatult kostja töötamist puudutavate andmete

esitamisega. Ringkonnakohus ei ole ka märkinud, miks ta ei arvesta tõendina hageja esitatud Eesti-

Vene Segakomisjoni koosolekute protokolle.

30. Ekslik on hageja seisukoht, et ta on vabastatud riigilõivu tasumisest. Hageja viidatud

riigilõivuseaduse § 291 näeb tõepoolest ette välisriigi diplomaatiliste ja konsulaaresinduste

vabastamise riigilõivust. Nimetatud paragrahv kehtestati Riigikogu poolt 18. juunil 1998. a vastu

võetud riigilõivuseaduse muutmise ja täiendamise seadusega (RT I 1998, 64/65, 1008). Nimetatud

seaduse eelnõu (923 SE) seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud: "Eesti Vabariik on ühinenud

diplomaatiliste suhete Viini konventsiooniga ning konsulaarsuhete Viini konventsiooniga. Nendest

rahvusvahelistest lepingutest tuleneb, et välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, aga ka

valitsustevaheliste koostööprogrammide esindajad ei pea maksma asukohariigis mingeid isikulisi ega

kaudseid makse ega lõive (vt Viini konventsiooni artikkel 34). Välisministeerium leiab, et selle

kohustuse täitmiseks on kõige otstarbekam lisada riigilõivuseadusesse uus sellekohane paragrahv."

Kolleegiumi arvates tuleb eelnevat arvestades riigilõivuseaduse § 291 tõlgendada selliselt, et vabastus

riigilõivust on välisriikide diplomaatilistel esindustel küsimustes, mis puudutavad diplomaatilist

suhtlemist ja mis on reguleeritud 18. aprilli 1961. a ÜRO diplomaatiliste suhete Viini

konventsiooniga. Nimetatud konventsioon ei näe ette kohustust vabastada välisriigi diplomaatilisi

esindusi kõigist kohtulõivudest. Konventsiooni art 23 näeb ette kohustuse vabastada lähetajariik

lõivudest esinduse valduste pealt. Konventsiooni art 34 näeb ette üldise maksu- ja lõivuvabastuse

diplomaatilistele esindajatele. Diplomaatiliseks esindajaks on konventsiooni art 1 lit e kohaselt

esinduse juht või esinduse diplomaatilise personali hulka kuuluv töötaja. Käesolev asjas on hagejaks

VF, samuti on hagi esitatud VF varalise huvi kaitseks ega puuduta diplomaatilist suhtlemist. Seetõttu

ei ole hageja vabastatud riigilõivu tasumisest. Kassatsioonkautsjoni maksmisest on TsMS § 57 lg 4

kohaselt kolleegiumi hinnangul vabastatud üksnes Eesti Vabariik, mitte aga teised riigid.

31. Kohtukulude jaotuse otsustab alama astme kohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

H. Jõks, A. Kull, V. Kõve