3-2-1-98-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed T. Tampuu ja V. Kõve

Kohtuasi

OÜ Imprek 93 hagi Eesti Vabariigi vastu 123 658 krooni ja 75

sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. märtsi 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/162/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2003. a otsus

ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Eesti Vabariigile Piirivalveameti poolt 25. aprillil

2003. a tasutud kautsjon 1236 (tuhat kakssada kolmkümmend

kuus) krooni 60 (kuuskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Imprek 93 esitas 28. jaanuaril 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu,

paludes kostjalt välja mõista 123 658 krooni ja 75 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja töövõtjana 26. jaanuaril 2001. a Piirivalveametiga

töövõtulepingu vormipükste õmblemiseks. Piirivalveameti pakkumise kohaselt oli lepingu maht 2500

paari aastas ja püksipaari hind koos käibemaksuga 219 krooni. Hageja valmistas proovipartiina 204

paari vormipükse, mille kostja 2001. a aprillis pretensioonideta vastu võttis. Järgnevad kogused,

kokku 651 paari, andis hageja kostjale üle ajavahemikul 9. maist kuni 18. oktoobrini 2001. a. Kokku

võttis kostja vastu 855 püksipaari. 30. oktoobril 2001. a teatas kostja hagejale töövõtulepingu

katkestamisest, põhjendades seda töös ilmnenud puudustega, millega hageja väidetavalt rikkus

lepingu punkte 6.1 ja 11.2.1. Hageja vaidles sellisele lepingu tõlgendamisele vastu, kuna tellija

pidanuks võimalikud pretensioonid esitama kirjalikult kohe pärast puuduste avastamist, mida ta aga

ei teinud. Nii proovipartii kui hilisemad tarned on kostja vastu võtnud pretensioonideta toodete

kvaliteedi või sobivuse suhtes. Ülaltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista lepingu

rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks kokku 123 658 krooni ja 75 senti, mis koosneb 1 645

paari pükste õmblemiseks soetatud materjali maksumusest (47 380 krooni ja 10 senti) ning sama

koguse toodete eest saamata jäänud tulust (76 278 krooni ja 65 senti). Kohtukulud palus hageja panna

kostja kanda.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli pooltevahelise töövõtulepingu esemeks

vormipükste õmblemine individuaalõmblusena tähtaega määramata, kuna tellimuste arv ajaühikus ei

saanud oleneda Piirivalveameti tahtest. Sellest tulenevalt võis üks pool pärast mõistlikku

etteteatamistähtaega igal ajal lepingu lõpetada. Piirivalveameti 30. oktoobri 2001. a kiri hagejale on

käsitatav kirjaliku pretensioonina ja etteteatamisena lepingu lõpetamisest. Kostja lõpetas lepingu

10. detsembril 2001. a hagejale saadetud kirjaga. Osa kirjalikke pretensioone laekus

piirivalvepiirkondadest otse hagejale. Seega ei ole õige hageja väide, et pretensioone ei ole esitatud.

Tsiviilkoodeksi § 368 lg 2 alusel oli kostjal õigus nõuda lepingu lõpetamist, kui lepingust oluliselt

kõrvale kaldutakse või kui on puudused töös. Seetõttu ei ole kostja lepingu lõpetamisega hagejale

kahju tekitanud. Piirivalveamet ei kohustunud tellima hagejalt kindlat kogust pükse, kuna riigihanke

pakkumise dokumendid ei olnud lepingu osa.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 18. oktoobri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 123 658 krooni ja 75 senti ning viimase kantud kohtukulud 8 000 krooni.

Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse §-st 2, kohaldas linnakohus asja lahendamisel Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK)

sätteid. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled (Piirivalveamet Eesti Vabariigi nimel)

25. jaanuaril 2001. a TsK § 355 tähenduses vormipükste õmblemiseks tööettevõtulepingu. Töö

üleandmise-vastuvõtmise akti, samuti kahepoolset akti puuduste kohta ei ole koostatud. Tellimuste

andmine lepingu p 6.1 mõttes toimus mõõtude võtmisega. Kostja ei ole ümber lükanud seda, et

proovipartii pükse valmistati ja anti üle 2001. a aprillikuus. Lepingu p 6.1 kohaselt oli tellijal õigus

leping katkestada ja nõuda kahjude hüvitamist, kui proovipartiis on puudusi õmblemise kvaliteedis

või pükste sobivuses. Lepingu lõpetamise aluseks olevas proovipartiis kostja puudusi ei leidnud.

Kostja jättis kasutamata lepingu lõpetamise õiguse ning jätkas täitmise vastuvõtmist hagejalt.

Tsiviilkoodeksi § 366 lg 1 ja lepingus kokkulepitu järgi kaotas tellija õiguse tugineda töö puudustele,

kuna ta ei teatanud nendest kohe. Pretensioonideks ei saa lugeda piirivalvepiirkondade pöördumisi

Piirivalveameti poole, kuna lepingu teiseks pooleks oli hageja. Linnakohus leidis, et pooled olid

kokku leppinud 2 500 paari pükste õmblemises, mis väljendus pakkumises ja mida kostja oma

30. oktoobri 2001. a kirjas tunnistas. Hagejal tekkis pärast proovipartii aktsepteerimist õiguspärane

ootus täita lepingut, milleks ta oli sunnitud tegema kulutusi, st ostma materjali. Ka pärast proovipartii

vastuvõtmist ei pöördunud kostja hageja poole TsK § 365 lg 1 kohase pretensiooniga. Puudused töös

kõrvaldati.

5. Eesti Vabariik esitas apellatsioonkaebuse, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Pooled ei leppinud tööettevõtulepingus kokku tellitavate pükste kogust, mistõttu riigihanke

pakkumise kutse dokumentides orienteeruvalt nimetatud 2 500 paari aastas ei saa pidada tellijale

siduvaks (riigihangete seaduse § 24 lg 1 p 4). Hageja pidi õmblema piirivalvepiirkondadest saabunud

tellimustest lähtudes, samuti esitasid piirivalvepiirkonnad oma suulised ja kirjalikud pretensioonid

otse hagejale. Proovipartii nõuetekohasuse üle pooled ei vaidle. Puudused töös hakkasid ilmnema

hiljem, seda pole Tallinna Linnakohus aga arvestanud. Pooltevahelise lepingu p 6.3 andis tellijale

õiguse lõpetada leping ebakvaliteetse töö tõttu. Linnakohus ei põhjendanud, miks ta jättis tõendina

arvestamata piirivalvepiirkondade pretensioonide ärakirjad. Piirivalveameti esindajad kohtusid

tööettevõtjaga isiklikult ja vestlesid telefoni teel praaktoodangu üle. Kõik see on käsitatav

vastustajapoolse lepingurikkumisena lepingu p 11.2.1 tähenduses, millele tuginemist lepingu

lõpetamisel ei ole esimese astme kohus ümber lükanud. Apellandi arvates kohaldas esimese astme

kohus ebaõigesti TsK § 222 lg 1, sest kui leping lõpetati enne tähtaega ostja süül, oleks tulnud

rakendada lepingu p 11.3, st ostjalt võis välja mõista tasu üksnes hangitud kauba eest vastavalt

esitatud arvetele, mitte aga hüvitist hageja esitatud kahjuarvestuse järgi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled lepingu tõlgendamise üle: hageja väidab, et pooled

leppisid kokku aastas 2 500 paari pükste õmblemises, kuid kostja leiab, et lepingus oli pükste arv

lahtine ja see määrati tegelike tellimuste esitamisega. Pakkumise kutse dokumentide punktis 1.1 on

märgitud pükste orienteeruvaks arvuks 2 500 paari aastas. Hagejale 30. oktoobril 2001. a saadetud

Piirivalveameti kirjas on juttu ca 2 500 paari pükste õmblemisest. Poolte vahel sõlmitud lepingus ei

ole õmmeldavate pükste arvu täpsustatud. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on õigesti

tuvastanud, et lepingu mahu kindlaks tegemisel ei tule arvestada mitte ainult lepingu teksti, vaid ka

lepingu sõlmimisele eelnenud pakkumisi ja poolte suhteid lepingu täitmise ajal.

Tuginedes pakkumusele ja kostja 30. oktoobri 2001. a kirjale, leidis ringkonnakohus, et linnakohus

on õigesti tuvastanud, et pooled on lepingut sõlmides silmas pidanud just 2 500 paari pükste

õmblemist 2001. aasta jooksul. Ringkonnakohtu arvates tähendavad dokumentides sisalduvad sõnad

"ca" ja "orienteeruvalt", et õmmeldavate pükste arvu osas võis aasta jooksul toimuda väike muudatus,

kuid mitte seda, et arvu polnud üldse kokku lepitud, nagu väitis kostja. Hageja seletuse kohaselt varus

ta õmblemiseks vajalikke abimaterjale 2 000 püksipaari tarvis ja pidas seda lepingu mahtu arvestades

piisavaks. Sellist tõlgendust ei välista ka lepingu p 6.1, mille kohaselt õmmeldakse pükse aasta ringi

ja kogused täpsustatakse iga kord eraldi esitatavate tellimustega. Ringkonnakohtu arvates on pooled

selles punktis kokku leppinud ainult lepingu jooksva täitmise osas. Apellandi väide, et riigihangete

seaduse § 24 lg 1 p 4 järgi ei saa riigihanke pakkumises olevat orienteeruvat arvu pidada kostjale

siduvaks, ei ole õige. Riigihangete seaduse § 24 lg 1 p 4 sätestab, et pakkumise kutsedokumentides

peavad sisalduma vähemalt need hankelepingu tingimused, mida ostja oskab momendil esitada.

Ringkonnakohtu arvates ongi kostja esitanud riigihanke pakkumise dokumentides orienteeruva

pükste arvu 2 500 paari, mille hageja võttis pakkumuse tegemisel aluseks.

7. Hageja nõudis, et kostja hüvitaks lepingu rikkumisega (lepingust või seadusest tuleneva aluseta

lepingu katkestamine) tekitatud kahju. Kostja väitis vastuseks nõudele, et tal oli lepingu järgi õigus

leping enne tähtaega katkestada. Võimaluse lõpetada leping enne tähtaega annab lepingu punkt 6.1,

mille kohaselt on õigus leping katkestada, kui proovipartiis ilmnevad puudused. Samuti annab selle

õiguse lepingu punkt 11.2, mis sätestab lepingu lõpetamise õiguse juhul, kui teine lepingupool ei

täida või rikub korduvalt endale lepinguga võetud kohustusi. Punkti 11.2 täiendab lepingu p 6.3, mis

annab aluse lepingu lõpetamiseks, kui esitatakse vähemalt kolm pretensiooni kvaliteedi või sobivuse

suhtes. Pooled ei vaidle selle üle, et proovipartii oli valmistatud kvaliteetselt. Seega puudus alus

lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks p 6.1 järgi. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine p 11.2.1 järgi

eeldab lepinguga võetud kohustuste korduvat täitmata jätmist. Kostja väidete kohaselt ei vastanud

hageja töö kvaliteet nõutule ja sellest oli hagejale teatatud. Nimetatud asjaolu tuleb hinnata

koosmõjus lepingu punktiga 6.7, mille kohaselt edastab ostja pretensioonid kauba koguse ja

kvaliteedi suhtes hankijale kohe pärast puuduste avastamist. Linnakohus on õigesti leidnud, et

tõendamata on apellandi väide, nagu oleksid piirivalvepiirkonnad esitanud oma suulised ja kirjalikud

pretensioonid töö kvaliteedi kohta otse hagejale. Ainult 17. septembril 2001. a on Ida-Viru

Piirivalvepiirkond teatanud, et tal on saamata 13 paari pükse, kuid nimetatu ei ole käsitatav

pretensioonina kvaliteedi või sobivuse suhtes. Tõendatud ei ole, et piirivalvepiirkondade

pretensioonid, mis on esitatud Piirivalveametile, oleks edastatud hagejale. Seega on ebaõige

apellatsioonkaebuse väide, et linnakohus on valesti hinnanud kostjapoolset pretensioonide esitamist

hagejale. Järelikult on linnakohus õigesti tuvastanud, et kostjal ei olnud õigust hagejaga sõlmitud

lepingut enne tähtaega lõpetada ja kuna ta seda siiski tegi, on hageja õigustatud TsK § 222 lg 2 ja 3

järgi nõudma kohustise rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

8. Hageja nõutud kahju 123 658 krooni 75 senti koosneb kasutamata jäänud materjalide ostmisest

tekkinud kahjust 47 380 krooni 10 senti ja saamata jäänud tulust 76 278 krooni 65 senti. Kostja on

küll vastu vaielnud väitele, et hagejal tekkis tema süü tõttu kahju, kuid kahju suurust ei ole kostja

linnakohtus vaidlustanud. Seega on linnakohus õigesti lähtunud hageja kahju arvestusest ja selle

põhjendustest ning nõude rahuldanud. Apellatsioonkaebuse väite, et kohus oleks pidanud kahju

väljamõistmisel kohaldama lepingu p 11.3, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, kuna TsMS § 319 lg 2

mõtte kohaselt ei saa kostja apellatsioonimenetluses esitada uusi vastuväiteid, mida ta pole esitanud

menetluses esimese astme kohtus. Linnakohtus ei ole kostja seda vastuväidet esitanud.

9. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 2000 krooni õigusabikulu. Linnakohtus kantud

õigusabikulude hüvitamise otsustamiseks puudus ringkonnakohtul pädevus, kuna vastavalt TsMS

§ 60 lg 1 sai seda teha ainult otsuse teinud kohus ehk Tallinna Linnakohus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palub Eesti Vabariik tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

tagasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Töövõtulepingu p-s 5 märgiti, et hankija kohustus piirivalvele õmblema kogu riigi ulatuses (p

5.1), käima kohtadel mõõtusid võtmas (p 5.2 ja 5.3) ning tal oli õigus sõlmida allhankeid. Seega oli

hankijal õigus hankida ja teha töid piirivalvepiirkondades otse Piirivalveameti vahenduseta. Lepingu

tekstist ja tegelikust pooltevahelisest praktikast tulenes, et hankijal oli kohustus õmmelda 2500 paari

pükse. Eeltoodu alusel ei pidanud Piirivalveamet äriühingut 2500 paari pükste tellimusega varustama,

nagu kohtud on ekslikult leidnud. Lepingu järgi kohustus hankija muretsema kaupa, et seda ostjale

müüa. Ostja otsene kohustus lepingu järgi oli tellida hagejalt 200 paari pükse proovipartii õmblemise

tarvis, kuid ülejäänud osas kohustus ostja võtma kauba vastu ja selle eest tasuma.

12. Seoses piirivalvepiirkondade rohkete pretensioonidega õmblemiskvaliteedi üle tegi

Piirivalveamet 30. oktoobri 2001. a kirjaga hagejale ettepaneku leping katkestada, mitte lõpetada.

Seejärel teatas Piirivalveameti peadirektor 10. detsembri 2001. a kirjaga hagejale, et Piirivalveamet

soovib lepingu lõpetada alates 1. jaanuarist 2002. a lepingu p 11.2.1. alusel. Isegi ilma viimati

mainitud kirjata oleksid lepingulised suhted lõppenud Pakkumise p-de 4.12 ja 4.13 alusel

31. detsembrist 2001. a. Seega pole tõendatud, et ostja oleks lõpetanud lepingu enne tähtaega.

Ringkonnakohus jõudis ebaõigele järeldusele " kostja ei lõpetanud lepingut 10. detsembri 2001. a

kirjaga, vaid selles kirjas nimetatud tähtajal, 31. detsembril 2001. a.

13. Piirivalveamet jääb selle juurde, et ei ole lepingu tingimusi rikkunud. Seda tõendab ka fakt, et

hageja ei ole kogu 2001. a jooksul Piirvalveameti vastu esitanud ühtegi pretensiooni lepingu

rikkumise või selle mittenõuetekohase täitmise suhtes.

14. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis OÜ Imprek 93, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõigusnormi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

16. Kolleegium peab esmalt vajalikuks analüüsida poolte vahel sõlmitud vormipükste õmblemise

lepinguga tekkinud suhteid seoses vaidlusega vormipükste koguse ja lepingu lõpetamise osas.

25. jaanuaril 2001. a sõlmitud lepingus (Tallinna Linnakohtu tl 8-11) ei ole näidatud, mitu paari

vormipükse pidi hageja kostjale õmblema. Lepingu p 6.1 kohaselt toimub õmblemine aastaringselt ja

igakordsed kogused täpsustatakse eraldi esitatavate tellimustega. Lepinguliste vaidluste lahendamise

käigus tuleb arvestada ka lepingu sõlmimisele eelnenud pooltevahelisi suhteid, mis kujunesid

riigihanke käigus, ning poolte käitumist lepingu täitmise ajal. Lepingu sõlmimisele eelnenud

riigihanke pakkumise kutse dokumentide (tl 12-17) p-s 1.1 on märgitud pükste orienteeruvaks

koguseks 2500 paari aastas. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et sõna

"orienteeruvalt" võib tähendada üksnes väikest muudatust valmistatavate vormipükste arvus aasta

jooksul, kuid pükste koguses on siiski kokku lepitud. Kolleegium peab õigeks ringkonnakohtu

seisukohta, et 25. jaanuaril 2001. a sõlmitud lepingu p 6.1 kujutab endast riigihanke pakkumise kutse

dokumentides esitatud üldiste tingimuste täitmise korra täpsustust.

Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse käsitlus, mille kohaselt ei olnud Piirivalveametil kohustust

tellida hagejalt 2001. a jooksul 2500 paari vormipükse, vaid ainult 200 paari pükse proovipartiina

ning ülejäänud osas oli kostjal hageja poolt hangitud vormipükste eest tasumise kohustus.

Eelmainitud dokumentidest ei tulene, et Piirivalveameti vajadus uute pükste järele pidi selguma alles

siis, kui hageja on kõik piirivalvekordonid läbi sõitnud ja välja selgitanud kui palju pükse täpselt vaja

on. Selline tõlgendus paneks hageja ebasoodsasse olukorda ning oleks võinud mõjutada nii tema

osalemist pakkumisel kui ka pükste hinda.

17. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise osas märgib kolleegium järgmist. Pooltevahelise lepingu

p 11.2.1 järgi oli lepingu pooltel õigus leping enne tähtaega lõpetada, kui teine osapool ei täida või

rikub korduvalt lepinguga võetud kohustusi. Lepingu p 6.7 järgi pidi kostja teavitama hankijat kohe

kirjalikult pretensioonidest töö koguse ja kvaliteedi suhtes. Kohtud on tuvastanud, et ei ole tõendatud,

et hagejale oleks esitatud lepingu kohaseid pretensioone, ja seega ei olnud kostjal õigust lepingut

enne tähtaega lõpetada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus

tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid.

18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ei ole tõendatud ostjapoolne lepingu ennetähtaegne

lõpetamine, märgib kolleegium, et ringkonnakohus tuvastas lepingu rikkumise ja seega pole

kassaatori väited lepingu lõpetamise või selle tähtaja saabumise tõttu lõppemise kohta asjakohased "

telliti 2500 paari vormipükse.

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 171 lg 1, jättes

protsessiosalistele tagamata asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Tsiviilõiguses kehtib

üldine põhimõte, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud

isik sai kahju tekitamise tõttu. Töövõtulepinguõiguses on nimetatud põhimõte sätestatud TsK § 365

lg-s 3, mis näeb ette, et mõjuvatel põhjustel on tellijal õigus lepingust loobuda, makstes tööettevõtjale

tasu tehtud töö eest ja hüvitades talle lepingu lõpetamisega tekitatud kahjud, tasaarvestades selle, mis

tööettevõtja lepingu lõpetamise tagajärjel säästis või omandas. Käesoleval juhul on esitatud hagi

seoses kahjudega, mis seisnesid saamata jäänud tulus ja õmblemiseks soetatud materjali maksumuses.

Kohtud on nõutud kahjutasu tervikuna välja mõistnud. Kolleegium leiab, et isegi kui käesolevas asjas

ei kuulunuks TsK § 365 lg 3 kohaldamisele, oleksid kohtud pidanud siiski juhtima poolte tähelepanu

selles lõikes väljendatud põhimõttele ja selle kehtivusele ka laiemalt. Praeguses olukorras võib olla

võimalik, et hagejale on välja mõistetud kahjutasu materjalide ostmise eest, kuid sellest ei ole maha

arvutatud säästetud materjali maksumust. Lisaks ei ole saamata jäänud tulu arvutamisel võetud

arvesse seda, kas hageja säästis tellimuse katkestamisega oma tööjõukulu ja sai seda tulemuslikult

rakendada mujal või mitte. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-90-99 (RT III 1999, 28,

270) juhtinud tähelepanu asjaolule, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel tuleb kahju

saanud isiku reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kahju saanud

isik sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema. Kolleegium märgib, et kohtud pole kindlaks

teinud ka seda, kas saamata jäänud tulu hulka arvestati veelkord materjalide maksumus (omahinna

sees), st et materjalide maksumus võib olla arvestatud kahju hulka ekslikult kaks korda. TsK § 365

lg 3 alusel oleks kohus pidanud eelnevale asja arutamise käigus tähelepanu juhtima.

20. Kolleegium leiab eeltoodu alusel, et ringkonnakohus peab asja uuesti läbi vaatama ja selgitama

pooltele otsuse p-s 19 kirjeldatud asjaolusid. Samuti saab ringkonnakohus vajaduse korral kaaluda

asja tagasisaatmist esimese astme kohtusse, kui tekib vajadus asjaolusid tõendada.

21. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Eesti Vabariik on ekslikult tasunud kassatsioonkaebuselt

kautsjoni. Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest

vabastatud.

J. Odar, V. Kõve, T. Tampuu