3-1-1-90-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-03

Otsuse kuupäev

19. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi I.F. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/165/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.F. kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. august 2003. a

Istungil osalenud isikud

I.F. kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar,

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 23. jaanuari 2003. a kohtuotsus ning Tallinna Ringkonnakohtu

20. märtsi 2003. a kohtuotsus I.F.i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi.

2. Mõista I.F. KarS § 424 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 23. jaanuari 2003. a otsusega tunnistati I.F. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 330 miinimumpäevamäära, s.o 16 500 krooni. KarS § 50 lg 1 alusel võttis linnakohus

lisakaristusena I.F-lt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimisõiguse.

I.F. tunnistati süüdi selles, et ehkki teda oli 28. septembril 1999. a HÕS § 96 lg 1 järgi karistatud

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis ta joobeseisundis 29. septembril 2002. a kella 06.00 ajal

Tallinnas S ja L tänava ristmikul mootorsõidukit Mercedes Benz.

Linnakohus asus seisukohale, et I.F. on käsitletav mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest varem

karistatud isikuna KarS § 424 tähenduses. Kohus märkis, et Karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS) § 26

lg 5 1. septembrist 2002. a kehtiva redaktsiooni kohaselt katkeb karistusandmete kustutamise tähtaja

kulgemine, kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo. Sel juhul

arvestatakse tähtaega viimase väärteo eest mõistetud karistuse ärakandmisest kõigi väärtegude eest. Kohus

leidis, et enne 1. septembrit 2002. a sätestas samasuguse põhimõtte HÕS § 31 lg 1. Kohus märkis, et

kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on I.F. pärast 28. septembrit 1999 karistatud korduvalt Liikluseeskirja

rikkumise eest, mistõttu talle 28. septembril 1999. a määratud halduskaristus ei olnud 29. septembriks

2002. a kustunud.

2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse I.F. kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar,

kes palus linnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja I.F. KarS § 424 järgi õigeks mõista. Alternatiivselt

taotles kaitsja I.F-le mõistetud karistuse kergendamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et KarRS § 33 ülesehituse ja sõnastuse kohaselt kehtivad selles sätestatud

põhimõtted alates 1. jaanuarist 1998. a. Sellest järeldas kohus, et KarRS-s toodud põhimõtted kehtisid nii I.F.

poolt haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal 29. juulil 1999. a kui ka talle selle eest 28. septembril

1999. a karistuse määramisel. Kohtu arvates ei muuda asjaolu, et KarRS § 33 lg 2 järgi pidi see

õiguserikkumine olema kantud karistusregistrisse alles hiljemalt 1. jaanuariks 2000. a, olematuks

õiguserikkumist ja selle eest määratud karistust ning sellekohaste andmete kustutamise korda ja tähtaegu.

Ringkonnakohus märkis, et KarRS §-de 25 ja 26 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse

üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud karistuse täitmisest on möödunud üks aasta. Kui aga isik paneb enne

karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega

arvestatakse viimase väärteo eest mõistetud karistuse ärakandmisest. Kohus leidis, et nii KarRS 18. aprillil

2002. a jõustunud redaktsiooni kui ka Karistusseadustiku kohaselt tuleb teo karistatavuse hindamisel lähtuda

KarRS-st.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et I.F. poleks saanud lugeda halduskorras karistatud isikuks üksnes siis,

kui ta poleks ühe aasta jooksul arvates talle 28. septembril 1999. a karistuse määramisest pannud toime

ükskõik millist uut väärtegu. Kohus märkis, et kriminaalasja materjalide kohaselt karistati I.F. haldustrahviga

1. augustil 2000. a, mistõttu katkes talle 28. septembril 1999. a mõistetud halduskaristuse kustumise tähtaeg.

Kohus nentis, et ka pärast 1. augustit 2000 on I.F. korduvalt halduskorras karistatud. Sellest järeldas kohus, et

I.F.l oli 29. septembril 2002. a karistatus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja seega oli ta ka

KarS §-s 424 sätestatud kuriteo subjekt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I.F. kaitsja vandeadvokaat U. Kõrgessaar,

kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista I.F. KarS § 424 järgi õigeks.

4.1 Kaitsja on seisukohal, et I.F.l puudus 29. septembril 2002. a varasem karistatus mootorsõiduki juhtimise

eest joobeseisundis KarS § 424 tähenduses.

Kassaator leiab, et tulenevalt kuni 17. aprillini 2002. a kehtinud KrK § 7 lg-st 2 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsuses asjas nr 3-1-1-20-01 väljendatud seisukohast omas I.F-le

28. septembril 1999. a HÕS § 96 lg 1 järgi määratud karistus kriminaalõiguslikku tähendust ühe aasta kestel

pärast halduskaristuse kohaldamist, s.o kuni 29. septembrini 2000. a. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et

KarRS § 33 lg 2 kohaselt jõustus KarRS haldusõiguserikkumise asjades tehtud lahendite alusel andmete

registrisse kandmise osas 1. jaanuaril 2000. a. Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja

karistusregistri seaduse muutmise seaduse § 1 muutis KrK § 7 lg-t 2 ja § 2 tunnistas kehtetuks HÕS §-i 31.

Eeltoodust järeldab kassaator, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks KarRS-s sätestatud

põhimõtted kehtinud juba alates 1. jaanuarist 1998. Kassaator leiab, et kohtud on kohaldanud tagasiulatuvalt

KarRS § 26 lg-t 5 ja raskendanud sellega Põhiseaduse § 23, HÕS § 4 ja KarS § 5 lg 3 vastaselt I.F. olukorda.

4.2 Kohtud on kassaatori arvates uurinud kriminaalasja ühekülgselt ja puudulikult, kuna analüüsimata on

jäetud kohtualuse ütlused, et enda arvates pani ta toime väärteo. Samuti on ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-

motiveerivas osas ebatäpselt formuleeritud apellandi seisukohad ja jäetud tähelepanuta apellatsioonkaebuse

väited kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse osas.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust, prokurör taotles jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

6.2 Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud,

et 29. septembril 2002. a, mil I.F. juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, ei olnud talle 28. septembril 1999. a

samasuguse rikkumise eest määratud halduskaristus kustunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

väitega, et nii HÕS § 31 kui ka KarSR §-d 25 ja 26 reguleerivad haldusõiguserikkumise eest karistuse

kustutamist samasuguste reeglite järgi - isikut ei peeta halduskorras karistatuks, kui ta ühe aasta jooksul

pärast halduskaristuse täideviimise lõppemist ei ole toime pannud uut haldusõiguserikkumist.

Seega oli I.F. 29. septembril 2002. a joobnuna autot juhtides isik, kellel oli kehtiv karistus mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimise eest.

6.3 Kohtud on aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et I.F. poolt 28. septembril 1999. a toimepandud rikkumise

ajal kehtis KrK § 7 lg 2 redaktsioonis, mille kohaselt juhul, kui koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus

sõltub süüdlase suhtes haldus- või distsiplinaarkaristuse eelnevast kohaldamisest, on sellise karistuse

kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta kestel.

Seega ei tulnud KrK § 204 lg 3 tähendatud erisubjektsuse tuvastamisel lähtuda mitte üldistest halduskaristuse

kustumise reeglitest, vaid KrK § 7 lg-s 2 kehtestatud erandist - kriminaalõiguslik tähendus on eelneval

halduskaristusel ainult ühe aasta kestel, olenemata selle kustumisest või kustutamisest.

6.4 Seega - kuna KrK § 7 lg 2 kehtis ülaltoodud sõnastuses nii I.F-le HÕS § 96 lg 1 järgi halduskaristuse

määramisel 28. septembril 1999. a kui ka selle määramisest ühe aasta möödumisel, oli I.F.l juba

alates 29. septembrist 2000. a seaduslik alus eeldada, et talle 28. septembril 1999. a HÕS § 96 lg 1 järgi

määratud halduskaristusel pole enam kriminaalõiguslikku tähendust.

6.5 18. aprillil 2002. a jõustus Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja karistusregistri

seaduse muutmise seadus, mille § 1 sätestas KrK § 7 lg 2 järgmises sõnastuses :"Kui käesoleva koodeksi

eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase varasemast kriminaal- või halduskorras karistatusest,

lähtutakse karistatuse arvestamisel karistusregistri seadusest". Eeltoodust nähtub, et see seadus raskendas I.F.

olukorda, kellele 28. septembril 1999. a määratud halduskaristus osutus mitte ainult kehtivaks vaid lisaks

sellele ka kriminaalõiguslikku erisubjektsust tingivaks. See on kahtlemata asjaolu, mis KarS § 5 lg 3 mõttes

"...muul viisil halvendab isiku olukorda..." ning seega ei omanud KrK § 7 lg 2 redaktsiooni muudatus

tagasiulatuvat jõudu I.F. süüdistusasja läbivaatamisel 23. jaanuaril 2003. a Tallinna Linnakohtus.

7. Seega ei olnud I.F. 29. septembril 2002. a KarS § 424 subjektiks, kuna KrK § 7 lg 2 välistas 28. septembril

1999. a määratud halduskaristuse kriminaalõigusliku tähenduse alates 29. septembrist 2000. a. Eeltoodu

alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ning KrMK § 5 lg 1 p-st 2, tuleb I.F.

süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris