3-1-1-102-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-102-03

Otsuse kuupäev

18. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja

Ott Järvesaar

Kohtuasi

S. T. väärteoasi HÕS § 144 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2003. a otsus

väärteoasjas nr 2-4-3-/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2003. a

Istungil osalenud isikud

S. T. kaitsja Ain Laansalu

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2003. a ja Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2003. a

kohtuotsused S. T. väärteoasjas HÕS § 144 järgi ja lõpetada asjas menetlus KarSRS § 5 lg 1 ja § 6 lg 1

alusel.

2. S. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. T.-le koostati 5. juulil 2002. a haldusõiguserikkumise protokoll, mille kohaselt ta 30. aprillil, 9. juunil ja

18. juunil 2002. a Tartus aadressil X 85-64 sõimas huligaansel ajendil H. E.-i ebatsensuursete sõnadega.

Sellega pani ta toime HÕS § 144 järgi kvalifitseeritava teo.

2. Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2003. a otsusega karistati S. T.-t HÕS § 144 järgi 21 trahviühiku ehk 1260

krooni suuruse rahatrahviga.

Kohus leidis, et ebatsensuursete väljendite kasutamine oli kantud huligaansest motiivist. S. T. näitas üles

lugupidamatust kaasinimeste (s.o kõigi, kes sõimu kuulsid) ja õiguskorra vastu. Ebatsensuursete väljendite

kasutamine H. E.-i juures kodus ei ole seejuures vastutust välistavaks asjaoluks, sest huligaansel motiivil ja

ajendil toimepandud kaasinimeste vastu lugupidamatust väljendav tegu ei eelda avalikku kohta. Oma

käitumisega häiris S. T. lisaks H. E.-le ka E. T.-i ja tema laste rahu, kes kuulsid menetlusaluse isiku poolt

H. E.-i sõimamist. Seega on S. T. käitumine käsitletav ka avaliku korra rikkumisena. Avalik kord on

tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelised suhted ühiskonnas, mis

tagavad igaühele avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi.

Kohus märkis, et ka 1. septembril 2002. a kehtima hakanud Karistusseadustiku § 262 sätestab vastutuse

avaliku korra rikkumise eest ja sellega on hõlmatav ka HÕS §-s 144 sätestatud väärteo kirjeldus ning

menetletav rikkumine on kestvalt karistatav.

3. S. Teder esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asjas

menetluse lõpetamist.

Kaebuses leiti, et tunnistajate ütlused, millele Tartu Maakohus otsuse tegemisel tugines, olid valed ja kantud

soovist teda süüdistada.

Lisaks leidis apellant, et KarS § 262 kasutab mõistet "avalik koht", mille hulka ei saa lugeda korterit ning

seetõttu ei ole tema tegu Karistusseadustiku järgi enam karistatav.

4. Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2003. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhistustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Samuti leidis

ringkonnakohus, et maakohus on motiveerinud, miks ta peab õigeks tunnistajate ütlusi ega loe tõesteks S. T.

ütlusi. Maakohus on õigesti leidnud, et toimepandud rikkumine ei ole Karistusseadustiku jõustumisega

dekriminaliseeritud.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain

Laansalu, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja menetluse

lõpetamist.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud vääralt kohaldanud materiaalõigust, leides ekslikult, et protokollis

kirjeldatud tegu on karistatav ka peale Karistusseadustiku jõustumist. KarS § 262 sätestab karistuse "avalikus

kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest." Väidetava teo toimepanemise koht - korter -

ei ole avalik koht.

Samuti on kassaator seisukohal, et kohtud on rikkunud menetlusõigust, kuna ei ole piisavalt põhistanud, miks

nad leiavad, et väidetav tegu on endiselt karistatav.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kassaator kassatsioonkaebuses esitatud taotlust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist

toimepandud haldusõiguserikkumise kohta alustatud füüsilise või juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asi

lõpetatakse sama seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud alusel. Sama seaduse § 5 lg 1 kohaselt vabastatakse

karistusest füüsiline isik ja juriidiline isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis

karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega

kuriteona. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg 2 sätestab, et füüsilise või juriidilise isiku poolt

enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on väärteona karistatav ka karistusseadustiku või

muu seaduse järgi, kvalifitseeritakse haldusõiguserikkumiste seadustiku või muu haldusõiguserikkumise

koosseisu ettenägeva seaduse vastava paragrahvi järgi.

Nendest sätetest lähtudes tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates esmalt kaaluda, kas

haldusõiguserikkumise protokollis kirjeldatud S. T. tegu, mis on kvalifitseeritud HÕS § 144 järgi, on

väärteona või kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku või muu seaduse järgi. Kui sellele küsimusele on

vastus eitav, siis kuulub menetlus asjas lõpetamisele KarSRS § 6 lg 1 alusel. Kui aga kaalumise tulemuseks

on jaatav vastus, siis tuleb tegu KarSRS § 5 lg 2 kohaselt kvalifitseerida Haldusõiguserikkumiste seadustiku

järgi.

8. Pisihuligaansuse (HÕS § 144) koosseisu Karistusseadustikus ei ole. Sellele kõige lähedasem

väärteokoosseis on KarS §-s 262 sätestatud avaliku korra rikkumine.

Avaliku korra rikkumine KarS § 262 järgi (avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu

rikkumise eest - ...) eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel

oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda rikutakse muul

viisil (mitte rahu rikkumisega). Samas ei nõua seadus avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu

tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Väärteona on KarS § 15 lg 3 kohaselt

karistatav ka ettevaatamatu tegu, mis rikub avalikku korda.

Seega ei ole tegu, mis pole toime pandud avalikus kohas ja mille tagajärjel ei rikuta teiste isikute rahu ega

rikuta muul viisil avalikku korda kvalifitseeritav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi.

9. Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga

isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavadega, heade kommetega, normidega või

reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja

võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (RT III 1996, 12, 167 ja 25, 334).

Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb

eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse

väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu. Sellisteks tegudeks

võivad olla näiteks lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute

tülitamine jms. Avaliku korra muu rikkumisena tuleb käsitada näiteks avaliku asja rikkumist, lõhkumist või

omavolilist teisaldamist, kui puuduvad kuriteo tunnused KarS § 204 järgi, samuti alkoholi pruukimist

avalikus kohas või alkoholijoobes avalikku kohta ilmumist jms. Seejuures tuleb silmas pidada, et iga

pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid,

millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid.

10. Eravalduses toimepandud tegu, mille tagajärjel ei rikuta avalikku korda, ei ole kvalifitseeritav avaliku

korra rikkumisena KarS § 262 järgi ehkki sellel teol võisid olla muud selle väärteo koosseisu tunnused.

Näiteks isikute rahu rikkumine eluruumides (HÕS § 145) ja solvamine (KrK § 130), kui sellega ei rikutud

kolmandate isikute rahu väljaspool seda eluruumi, kus tegu toime pandi, ei ole kvalifitseeritavad KarS § 262

järgi. Karistusseadustiku järgi ei ole sellised teod enam karistatavad. Sellistel juhtudel on rikutud õigusi

võimalik kaitsta eraõiguslike vahenditega.

Küll aga on Karistusseadustiku järgi endiselt karistatavad näiteks valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse,

ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine (KarS § 266), seejuures on seadusest

kõrvaldatud selle väärteokoosseisu osas piirangud, mis olid kehtestatud HÕS §-s 1443. Samuti on KarS

§ 267 järgi endiselt karistatav võõrast hoonest, ruumist, sõidukist ja piirdega alalt lahkumise nõude täitmata

jätmine, mis oli karistatav ka HÕS § 1444 järgi.

11. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt sõimas S. T. 30. aprillil, 9. juunil ja 18. juunil 2002. a

huligaansel ajendil Tartus aadressil X 85-64 H. E.-i ebatsensuursete sõnadega. Asja materjalidest nähtub, et

aadressil X 85-64 asub H. E.-i korter. Seega ei ole teo toimepanemise kohaks avalik koht. Asjas puuduvad

tõendid, et S. T. käitumine oleks rikkunud väljaspool seda korterit viibinud isikute rahu. Seega ei ulatunud S.

T. käitumise tagajärg väljapoole H. E. korterit, s.t avalikku kohta. Järelikult ei ole S. T. käitumine, mida on

kirjeldatud haldusõiguserikkumise protokollis, käsitatav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi.

Haldusõiguserikkumise protokollist ei nähtu, et S. T. oleks korterisse tunginud ebaseaduslikult või et ta oleks

keeldunud täitmast H. E. nõuet korterist lahkumiseks. Seega ei ole võimalik S. T. käitumist kvalifitseerida ka

väärteona KarS § 266 või § 267 järgi.

Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus on

haldusõiguserikkumise protokollis kirjeldatud teo eest S. T. HÕS § 144 järgi süüditunnistamise ja

karistamisega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest Karistusseadustiku järgi ei ole see tegu enam

karistatav ei väärteona ega kuriteona. Seega tuleb kohtuotsused tühistada ja asja menetlus lõpetada KarSRS

§ 5 lg 1 ja § 6 lg 1 alusel.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar