3-1-1-97-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-97-03

Otsuse kuupäev

18. september 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

M.K. süüdistusasi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-59-2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu M.K., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. august 2003

Istungil osalenud isikud

M.K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2003. a otsus M.K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1

järgi jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 19. detsembri 2002. a otsusega tunnistati M.K. süüdi KrK § 188 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 6240 krooni. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks

tsiviilkohtupidamise korras. Sama kohtuotsusega tunnistati M.L. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 188 järgi ning

karistati rahalise karistusega 4160 krooni. Tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

Kohtu alla olid M.K. ja M.L. antud süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et nad ühisel

kokkuleppel, võõrast metsast puidu salajase varguse eesmärgil ning soovides kasutada varguse

toimepanemise vahendina raietöölisi, ajavahemikus 1999. a novembrist kuni detsembri alguseni selgitasid

välja T maakonnas P vallas N külas H maaüksusel asuvas L.K-le kuuluvas metsas raielangi piirid. M.L.

näitas raielangi piirid ette raietöölistele ning lasi neil raiuda metsast maha tuulemurru, tuuleheite ja kasvavaid

puid kokku 141 tm puitu. Omaniku sekkumise tõttu ei õnnestunud puitu metsast välja vedada ja kuritegu jäi

lõpule viimata süüdlaste tahtest mitteolenevatel põhjustel.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör, kes palus tühistada maakohtu otsuse M.K.

süüdimõistmise osas KrK § 188 järgi ning M.L. süüdimõistmise osas KrK § 17 lg 6 ja § 188 järgi ning neile

karistuse mõistmise osas. Ta taotles M.K. ja M.L. süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja 139 lg 2 p 1 järgi ning

neile karistuseks 9 kuu vangistuse mõistmist, määrates, et KarS § 74 alusel ei pöörata mõistetud karistusi

täitmisele, kui kohtualused kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu või

haldusõiguserikkumist ja täidavad KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti taotles ta

kohustada M.K. ja M.L. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel hüvitama kuriteoga tekitatud kahju katseaja jooksul ja

mõista kohtualustelt solidaarselt välja Keskkonnainspektsiooni kasuks looduskeskkonnale tekitatud kahju 41

996 krooni.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M.K., kes palus tühistada maakohtu otsuse ning mõista

ta õigeks. Kaebuses väitis M.K., et tal puudus tahtlus kasvavate puude raieks ning tekitatud kahju on liialt

väike, et oleks täidetud omavoli kui kuriteo koosseis.

4. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2003. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 19. detsembri 2002. a otsus

M.K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 188 järgi, M.L. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 17

lg 6 ja § 188 järgi ning Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi tsiviilkohtupidamise korras läbivaatamiseks

jätmise osas.

Ringkonnakohus tunnistas M.K. ja M.L. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg p 1 järgi ning karistas neid üheksa

kuu pikkuse vangistusega, mida KarS § 74 lg alusel ei pöörata täitmisele kui süüdimõistetud kaheaastase

katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidavad KarS § 75 lg 1 sätestatud

kontrollnõudeid. M.K-lt ja M.L-lt mõisteti solidaarselt Keskkonnainspektsiooni kasuks välja

looduskeskkonnale tekitatud kahju 41 996 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et metsaraiet teostades ei saanud M.K. teostada oma oletatavat õigust. 06. jaanuaril

1999. a tehtud kinnistamisotsuse alusel on T-l P vallas N külas asuva H kinnistu omanikuks L.K..

17. septembril 1999. a on Puhja vallavanem saatnud L.K-le ja M.K-le kirja, millega teatati, et maa on

kinnistatud L.K. nimele. Samas teatati ka sellest, et igasugused vaidlused õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise osas tuleb lahendada kohtus. Seega oli M.K. teadlik, et temal puudub

igasugune õigus H talu kinnistule ja see on L.K. omand. M.K. ei astunud mingeid samme kinnistamisotsuse

vaidlustamiseks. Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 alusel eeldatakse kinnistusraamatu kande õigsust. Kuna M.K.

oli ametiisikutelt teada saanud, et tal puudub õigus käesolevale kinnistule, siis ei saanud tal tekkida ka mingit

oletatavat õigust. Seega, raiudes võõrast metsa, pani M.K. toime salajase varguse. M.K. organiseeris

metsaplaani ja M.L. organiseeris selle alusel metsatöölised. Seega tegutsesid M.K. ja M.L. kooskõlastatult ja

nende mõlema puhul on tegemist varguse kaastäideviijatega. M.L. teadis, et M.K-l puudus õigus raiet

teostada, kuna puudusid raiet õigustavad dokumendid. Kuna kuritegu jäi lõpule viimata omaniku esindaja

sekkumise tõttu, siis kuulub kohtualuste tegevus kvalifitseerimisele salajase varguse katsena KrK § 15 lg 2 ja

139 lg 2 p 1 järgi.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M.K.. Kaebuse esitaja leiab,

et ringkonnakohtu otsusega kohaldati ebaõigesti kriminaalseadust ja rikuti oluliselt kriminaalmenetluse

seadust, sest kohtuotsuses ei ole motiveeritud apellatsioonkaebuses tõstatud probleemide rahuldamata

jätmist. Samuti leiab kassaator, et tema tegutses raie organiseerimisel vaid oma alaealise lapse T.K.

seadusliku esindajana. Ta leiab, et T.K-le, kes on 21. oktoobril 1996. a surnud R.K. seadusjärgne pärija,

kuulub õigus poolele vaidlusalusest kinnistust. Kassaatori arvates ei ole Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli

2003. a otsuses hinnatud kogumis kriminaalasjas kogutud tõendeid; kohus on ekslikult asunud seisukohale,

et kassaator soovis ka kasvava metsa raiumist ning kohus on ebaõigesti hinnanud kannatanule ja

looduskeskkonnale tekitatud kahju suurust. Kassaator palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli

2003. a kohtuotsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule või mõista ta õigeks.

6. Riigikohtu istungil toetas M.K. kaitsja kassatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Prokurör vaidles

kaebusele vastu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. M.K. mõisteti Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2003. a otsusega KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi süüdi

selle eest, et ta koos M.L-ga organiseeris müümise eesmärgil metsaraie T maakonnas P vallas N külas H

maaüksusel. Ringkonnakohtu otsuses on motiveeritult näidatud, et M.K. oli seejuures teadlik, et kõnealune

maa kuulub omandiõiguse alusel L.K-le. Eelnevast tulenevalt teadis M.K., et tal ei ole õigust kõnealusel

maal raie teostamiseks. Ringkonnakohtu otsuses näidatakse motiveeritult, et M.L. ja M.K. tegutsesid varguse

organiseerimisel ühiselt. Väited, et M.K. ei soovinud kasvava metsa raiumist ja raiebrigaad ületas M.L-lt

saadud volitusi, on ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt alusetud. Samuti on kohus põhjendatult

rahuldanud tsiviilhagi.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel on

ringkonnakohus jõudnud õigele järeldusele, et M.K-l puudus igasugune õigus süüdistuses märgitud metsale.

Seda tõendavad ringkonnakohtu otsuses viidatud Puhja vallavanema 17. septembri 1999. a kiri nr 158 Leida

ja M.K-le, milles muu hulgas teatatakse, et süüdistuses märgitud maadele on L.K-le tehtud 6. jaanuaril

1999. a kinnistamisotsus. Sama kinnitab ka asjaolu, et raie toimus ajavahemikul 1999. a novembrist kuni

detsembri alguseni, seega pärast vallavanema eespool märgitud kirja saamist. H talu maade L.K-le

tagastamise otsuse tühistamiseks esitas M.K. Puhja Vallavolikogule taotluse alles pärast raie teostamist, s.o

21. detsembril 1999. a (kd 1 t.l 41). Samuti puuduvad asjas tõendid, mis oleksid andnud aluse M.K-l oletada,

et temal endal või tema alaealisel pojal oli raie teostamise ajal mingi õigus nimetatud metsale.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 8. aprilli 2003. a kohtuotsuse muutmata.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris