3-2-1-85-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-85-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Margus Lentsiuse hagi Tartu linna vastu õigusvastaselt

võõrandatud vara omaniku tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

111/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Lentsiuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2003. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margus Lentsius esitas 28. veebruaril 2001. a Tartu Maakohtule hagi Tartu linna vastu. Hagis palus

ta tuvastada, et Tartus Fortuuna 18 asuv kinnistu nr 176a (edaspidi kinnistu) kuulus

natsionaliseerimise hetkel Emilie-Gabriele Varkelile.

2. Hagiavalduse kohaselt natsionaliseeriti kinnistu 23. juulil 1940. a ja kinnistul asuv ehitis

17. septembril 1949. a. Eesti Ajalooarhiivi valduses olevas kinnistusraamatus on vaidlustatud krundi

omanikuks märgitud Marie Remeleva, kes suri 1902. a. Pärast tema surma omandas kinnistu E.

Varkel, kes suri 1983. a, kuid arhiivis puuduvad kinnistusraamatu andmeid kinnistu kuulumise kohta

E. Varkelile. E. Varkeli omandiõigust nimetatud ehitise osas kinnitavad muud dokumentaalsed

tõendid ja ka asjaolu, et maja natsionaliseeriti just temalt. E. Varkel ja Elmar-Johannes Rand sõlmisid

23. aprillil 1947. a kinnistul paikneva ehitise ostu-müügilepingu, mida saab lugeda näilikuks

tehinguks, kuna selle eesmärgiks oli perekond Varkeli küüditamise vältimine. Hooneregistri

toimikusse ei ole kannet tehingu kohta tehtud ning maja valdust ei ole üle antud. Emilie ja Johann

Varkeli pärija Lemmi Megleri abikaasa Endel Megler taotles enda tunnistamist omandireformi

õigustatud subjektiks nimetatud kinnistu osas. ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 15. detsembri 1998. a

protokolliga ei tunnistatud E. Meglerit kinnistu osas õigustatud subjektiks. E. Megler suri 30. mail

2000. a. 11. augusti 1999. a testamendiga pärandas ta kinnistu hagejale. ÕVVTK keskkomisjoni

otsuses selgitati, et E. Megleril on õigus pöörduda kohtusse, kuid ei antud tähtaega. Hageja pöördus

kohtusse kohe pärast asjast teada saamist. Kui tuvastatakse, et vara on olemas, tekib hagejal vara

suhtes nõudeõigus.

3. Tartu Linn vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt määratakse õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegne omanik

kindlaks kinnistusraamatu sissekannete ja notariaalselt tõestatud lepingute alusel. Omandireformi

aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 4 annab taotlejale õiguse nõuda vara tagastamist juhul, kui vara

omandamiseks oli vara omanikuga sõlmitud enne 16. juunit 1940. a leping ja omandaja oli täitnud

endale selle lepinguga võetud kohustused. Kuna ostu-müügilepingut ei ole, ei saa kohaldada

omandireformi aluste seaduse sätteid ega tuvastada omandiõiguse üleminekut. Hagiavaldusest ei

nähtu, millisel õiguslikul alusel läks omand M. Remelevalt üle ja kellelt E. Varkel kinnistu omandas.

14. veebruari 1939. a päranduse jagamise lepinguga sai E. Varkel kinnistu nr 177 omanikuks, kuid

leping ei puudutanud vaidlusalust kinnistut. Hageja esitatud tõendid ei tõenda omandiõigust. Kuna

E. Varkel müüs maja 23. aprillil 1947. a ostu-müügilepingu alusel E.-J. Randile, ei olnud ta

võõrandamise ajal maja omanik. Hageja väited tehingu fiktiivsuse kohta on paljasõnalised. ÕVVTK

Tartu linnakomisjon tegi 15. detsembri 1998. a otsusega E. Meglerile ettepaneku pöörduda kohtusse

tõendamaks, kellele kuulus vara õigusvastase võõrandamise ajal. E. Megler kohtusse ei pöördunud.

Hagejal pole varaga mingisugust suhet. Asjaolu, et tema kasuks on tehtud testament, ei tähenda, et ta

on pärija. E. Megler ei olnud nimetatud vara suhtes õigustatud subjekt.

4. Tartu Maakohus rahuldas 3. detsembri 2002. a otsusega hagi ja tuvastas, et õigusvastase

võõrandamise ajal kuulus Tartus Fortuuna 18 asunud kinnistu nr 176a omandiõiguse alusel

E. Varkelile.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuli Balti eraseaduse järgi kinnisasja omandiõiguse saamiseks

sõlmida vara võõrandamise kokkulepe, valdus üle anda ja kanda omandaja kinnisasja omanikuna

kinnistusraamatusse. Kuna hageja ei esitanud kohtule nimetatud tõendeid ning kinnistu toimikus on

viimase omanikuna sisse kantud M. Remeleva, ei ole võimalik tuvastada, et kinnistu omandiõigus

läks üle sel ajal kehtinud seaduse järgi. Kostja viited ORAS § 7 lg-le 4 ei ole asjakohased. Füüsilise

isiku puhul on vara suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise peamisteks alusteks ORAS § 7 lg 1 p-d

1-3. Natsionaliseeritud vara omaniku tuvastamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 28. augusti

1991. a määrusest nr 161 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord" (edaspidi kord).

Korra p-s 21 nimetatud dokumendid ei ole säilinud. Korra p 22 järgi on kohtus võimalik tuvastada

omandiõigust ka muude tõenditega. Korra kohaselt arvestatakse tõendina 1938. a ja järgmistel

aastatel koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju". Arhiiviteatise kohaselt on Majaomanike

Koja Tartu linna kinnisvaraomanike nimekirjas 1937. aastast kinnistu nr 176a omanikuna

registreeritud Varkel, E. Kaudselt tõendavad E. Varkeli omandiõigust ka elanike nimekirjad ja

teadaanded Tartu Linnavalitsusele saadud üüritulu kohta. Kõigis enne 1940. a koostatud kirjalikes

dokumentides nimetatakse E. Varkelit omanikuks.

5. Tartu Linn esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja asjas menetlus lõpetada. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, kelle käest ja

millal E. Varkel kinnistu omandas. Ei ole õige kasutada 1937. a Majaomanike Koja nimekirja

tõendamaks, et maa kuulus E. Varkelile, kuna korra p 21 kohaselt võib maa kuuluvuse tõendamisel

kasutada 1938. a ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud "Maksualuste

maaüksuste nimekirju". Kostja taotles TsMS § 217 p 1 kohaldamist, kuna hageja ei põhjendanud,

millise subjektiivse õiguse või vabaduse kaitseks hagi esitati.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2003. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja uue otsusega jäeti

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kinnistu nr 176a omanik oli

õigusvastase võõrandamise ajal E. Varkel. Korra p 21 kohaselt tuleb vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu

tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega.

Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi

Katastriameti koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju", kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-

müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtudokumente. Antud juhul

puuduvad asjas igasugused tõendid selle kohta, mis alusel ja millal E. Varkelil tekkis omand kinnistu

nr 176a suhtes. Hageja ei ole hagiavalduses ega oma seletuses osanud öelda, mil viisil E. Varkelil

kinnisomand tekkis. Kinnistusraamatu sissekande põhjal suri kinnistu omanik M. Remeleva

5. novembril 1902. a ja kinnistu toimikus ei ole dokumente tema pärijate kohta. Nähtuvalt

Rahvusarhiivi teatisest on Tartu Linnavalitsuse Kruntrendi-(obroki)-maksuraamatus, mis on täidetud

ajavahemikul 1. jaanuarist 1940. a kuni 31. maini 1941. a, märgitud kinnistu nr 176a krundi-(obroki-

)maa kasutajana M. Remeleva. E. Varkeli omandiõigust kinnistule nr 176a ei tõenda elanike

nimekirjad, sest nimekirja koostas isik omakäeliselt ning koostajaks võis olla omanik, valdaja, rentnik

jne. Samuti ei saa tõendada omandiõigust teadaanded Tartu Linnavalitsusele. Ebaõige on maakohtu

seisukoht, et Majaomanike Koja maksualuste kinnisvaraomanike Tartu linna 1937. a nimekiri, milles

on märgitud kinnistu nr 176a omanikuna Varkel, E., on sobiv tõend omandiõiguse tuvastamiseks. Ka

see nimekiri ei tõenda, et E. Varkeli omand oli tekkinud õiguslikul alusel ja et ta oli kinnistu nr 176a

omanik. Samuti ei ole viidatud nimekiri samastatav Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud

"Maksualuste maaüksuste nimekirjaga".

Õige on maakohtu seisukoht, et kohaldada ei saa ORAS § 7 lg 4. Ebaõige on kostja seisukoht, et

maakohus oleks pidanud menetluse lõpetama TsMS § 217 p 1 alusel. Hageja on põhjendanud hagi

esitamist sellega, et ta soovib realiseerida pärimisõigust. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. veebruari

1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" (edaspidi

tagastamise kord) p-le 17, kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avalduse tähtaegselt esitanud isik sureb enne õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemist ning

kohalik komisjon tuvastab, et isik vastas õigustatud subjektiks tunnistamise tingimustele, võtab

komisjon vastu otsuse, millega tunnustab surnud isikut õigustatud subjektina ning loeb tema

nõudeõiguse ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadustes sätestatud korras. Komisjoni otsus

on pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. E. Megler esitas avalduse tähtaegselt, kuid suri

enne, kui komisjon jõudis teha otsuse, kas tunnistada teda õigustatud subjektiks või mitte. Seetõttu

tulenevalt tagastamise korra p-st 17 ja ORAS § 161 lg-st 1 oli hageja tema pärijana õigustatud

esitama hagi õigusvastaselt võõrandatud vara omaniku tuvastamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi Tartu

Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel

oluliselt protsessiõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti korra p 21. Ringkonnakohus leidis, et Majaomanike Koja Tartu

linna maksualuste kinnisvaraomanike 1937. a nimekiri ei vasta korra p-s 21 toodud loetelule ja jättis

selle arvestamata. Kohus ei ole seotud korra p-s 21 loetletud tõenditega, vaid peab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel hindama kõiki tõendeid. Sellisel seisukohal on ka Riigikohus

(tsiviilasi nr 3-2-1-108-97).

Ringkonnakohus asus seisukohale, et elanike nimekirjad ei tõenda E. Varkeli omandiõigust

kinnistule 176a, kuna need olid koostatud omakäeliselt ja koostajaks ei pidanud olema ainult omanik.

Samas oli nimekirjades omanikuna märgitud E. Varkel ja kui nimekirja esitajaks oli kolmas isik, oli

see dokumendis eraldi märgitud. Nimekirjadest nähtub vähemalt see, et E. Varkel nimetas end

kinnistu omanikuks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus ei vasta tõenditele ja kohus rikkus TsMS § 95

lg 1. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole Majaomanike Koja Tartu linna maksualuste

kinnisvaraomanike 1937. a nimekiri sobiv tõend ja miks ta seda ei arvesta, rikkudes sellega TsMS

§ 231 lg 4. Samuti on ringkonnakohus jätnud hindamata Tartumaa Inventariseerimise Büroo

inventariseerimise toimikus nr 329 olevad tõendid ning põhjendamata, miks ta neid tõendeid ei hinda.

Ringkonnakohus on andnud tõenditele eraldi hinnangu, kuid ei ole neid hinnanud kogumis. Kui

hinnata tõendeid kogumis hinnates ilmneb, et E. Varkel oli õigusvastase võõrandamise ajal kinnistu

nr 176a omanik.

Ringkonnakohus ei teatanud hageja esindajale kohtuistungi toimumisest ja jättis põhjendamatult

rahuldamata hageja suulise ja tema esindaja kirjaliku taotluse lükata istungi edasi.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele ei nõustunud kostja kaebuse väidetega. Kostja on seisukohal, et

hageja ei ole tõendanud, et E. Varkel oli kinnistu nr 176a omanik. Kohus on tõendeid kogumis

hinnanud. Hageja esindaja puudumine kohtuistungilt ei saanud viia väära otsuse langetamiseni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks.

11. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et kohus ei ole vara õigusvastase võõrandamise aegse

omaniku tuvastamisel seotud korra p-s 21 loetletud tõenditega, vaid võib arvestada ka muid

tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõendeid. Kolleegium jääb seega 12. novembri 1997. a

määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-97 (RT III 1998, 1, 8) väljendatud seisukoha juurde. Ebaõige on

aga kassaatori väide, et ringkonnakohus ei ole Majaomanike Koja maksualuste kinnisvaraomanike

Tartu linna 1937. aasta nimekirja lugenud sobivaks tõendiks, kuna seda ei ole korra p-s 21 nimetatud.

Ringkonnakohus on hinnanud seda nagu muidki esitatud tõendeid ja leidnud, et see iseenesest ei

tõenda, et E. Varkel oli kinnistu omanik. Ringkonnakohtu otsuse lause nimekirja samastamatuse

kohta Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirjaga" on õige. Kuigi

kontekstist välja rebituna võib jääda mulje, et ringkonnakohus pole nimekirja tõendina arvestanud

seetõttu, et korra p-s 21 ei nimetata sellist nimekirja, ei ole see otsusest kui tervikust tulenevalt siiski

nii.

12. Ringkonnakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ja neid ka otsuses nimetanud.

Ringkonnakohtu loogika tõendamisel põhineb otsuse järgi sellel, et tõendatud ei ole E. Varkeli poolt

omandi saamine. Kolleegium ühineb selle seisukohaga ja märgib, et erinevalt vallasomandist, kus

igast valdajast üldjuhul eeldatakse omanikku, ei saa sama väita kinnisomandi kohta. Kui

kinnisomandi saamise aluse ja aja kohta ei puudu mitte üksnes tõendid, vaid ka hageja enda loogiline

seletus, ei saanudki kohus omandit tuvastada. Isegi kui lugeda tõendatuks E. Varkeli valdus, ei

kaasnenud sellega automaatselt omandi saamine kinnistule. Teoreetiliselt võis E. Varkel kinnistu

omandada näiteks igamise teel, kuid sellele hageja ei tuginenud.

13. Kolleegiumil ei ole õigust tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid. Riigikohtu pädevus asja

lahendamisel on piiratud vastavalt TsMS §-le 353. Ebaõige on kassaatori viide TsMS § 95 lg 1 ja

§ 231 lg 4 rikkumisele, kuna ringkonnakohus on tõendeid kogumis hinnanud ja nende alusel oma

järeldused teinud, samuti neid loogiliselt põhjendanud. Kuna kinnisomandi omandamise õiguslikku

alust ei ole esitatud, ei saanud ringkonnakohus ka omandit tuvastada.

14. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et ringkonnakohus ei ole märkinud otsuses Tartumaa

Inventariseerimise Büroo inventariseerimise toimikus nr 329 nimetatud dokumente. Samas on seal

asuvad dokumendid koostatud pärast 1940. a ja puudutavad üksnes maja, mitte kinnistut. Ka ei ole

kassaator konkreetselt nimetanud tõendit, mis tema arvates selles toimikus hindamata jäi. Samuti pole

ta välja toonud, kas ja kuidas võis see mõjutada asja lahendamist. Isegi kui lugeda kassaatori esitatut

protsessiõiguse normi rikkumiseks, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis võiks olla aluseks otsuse

tühistamisele.

15. TsMS § 320 kohaselt teatab ringkonnakohus protsessiosalistele kohtuistungi kuupäeva, kellaaja ja

koha, kui ringkonnakohus vaatab asja läbi kohtuistungil. Toimiku materjalidest nähtuvalt saadeti

hagejale 15. jaanuaril 2003. a kohtukutse, milles teatati 20. veebruaril 2003. a toimuvast

kohtuistungist. Hagejal oli enam kui üks kuu aega, et enda esindajat kohtuistungi toimumisest

informeerida. Et hageja esindaja oli kohtuistungist teadlik, näitab ka tema 19. veebruaril 2003. a

esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotlus, kaudselt samuti esindaja poolt apellatsioonkaebusele

vastuse esitamine. Hageja viibis isiklikult kohtuistungil. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud

ringkonnakohus kohtuistungi edasi lükkamata jätmisega oluliselt protsessiõigusnormi.

J. Luik, H. Jõks, V. Kõve