3-4-1-6-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-6-03

Otsuse kuupäev

16. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Eerik Kergandberg, Lea

Kivi, Villu Kõve ja Jüri Põld

Kohtuasi

Maa hindamise seaduse § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning

Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001 määruse nr 276 lisa 1

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Pärnu Halduskohtu 14. aprilli 2003. a otsus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Pärnu Halduskohtu taotlus rahuldamata

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonna komisjoni

17. novembri 1999. a otsusega nr 10/11 tunnistati Kuressaares Suur-Põllu 26 asuva krundi osas

(kinnistu nr 260) õigustatud subjektiks Vilhelmine Schmiedeberg. Kuressaare Linnavalitsuse

5. detsembri 2000. a korraldusega nr 871 otsustati, et seda krunti ei saa tagastada, mistõttu alustati

õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise menetlust. V. Schmiedeberg suri 12. jaanuaril

1995. aastal. Pärimistunnistuse alusel said 8. augustil 2001. aastal maa nõudeõiguse pärijateks

Leonardo-Aleksander Laesson ja Helge-Mall Soopalu. Kuressaare Linnavalitsuse 10. detsembri

2002. a korraldusega nr 739 kinnitati maa maksumuse akt summas 13 270 krooni ja kummalegi

pärijale määrati maa eest kompensatsiooniks 6635 krooni.

2. Kuressaare Linnavalitsuse korralduse peale esitasid L.-A. Laesson ja H.-M. Soopalu kaebused

Pärnu Halduskohtule. Kohus liitis haldusasjad ühte menetlusse.

Kaebuse esitajate arvates rikuti linnavalitsuse 10. detsembri 2002. a korraldusega nr 739 nende

Põhiseadusega tagatud õigust võrdsele kohtlemisele, sest neid ei kohelda võrdselt nende maareformi

õigustatud subjektidega, kellele maa tagastati või tagastatakse. Nad leidsid, et Maa hindamise seaduse

(edaspidi MHS) 1994. a redaktsioon, mille kohaselt kompenseeritava maa hind oli võrdne samas

hinnatsoonis asuva maa hariliku hinnaga e keskmise turuväärtusega, tagas maad tagasi saavate ja maa

eest kompensatsiooni saavate isikute võrdse kohtlemise. Kompensatsiooni suurus oli võrdväärne

tagastamata jäetava maa hinnaga.

Võrdse kohtlemise printsiibist lähtus ka Maareformi seaduse § 22 lg 4, mille kohaselt võis piiratud

enampakkumisel osta maad isik, kellele maad ei tagastatud, kusjuures maa alghinnaks oli maa

maksustamishind. Maa hindamise seaduse muutmisega 7. märtsist 2001. a muudeti aga oluliselt

kehtinud maa kompenseerimise põhimõtet, sest maa maksustamishindade kinnitamisel ei lähtuta

mitte maa viimase, 2001. aasta, vaid 1993. aasta korralise hindamise tulemustest.

Kaebuse esitajate krunt asub hinnatsoonis, mille ruutmeetri hinnaks 1993. aasta korralise hindamise

järgi oli 16 krooni, 2001. aasta korralise hindamise järgi aga 70 krooni, seega 4,5 korda rohkem.

Korralise hindamisega määrati maa harilik väärtus. See on ka maa hind erastamisel ja

enampakkumise alghind. Järelikult õigustatud subjektid, kellele maa samas hinnatsoonis tagastati või

tagastatakse, omavad maad, mille ruutmeetri väärtus on 70 krooni. Neile aga kompenseeritakse

samasuguse väärtusega maa eest ainult 16 krooni ruutmeetri kohta, 23% maa harilikust väärtusest,

mis ei ole võrdväärne hüvitis.

3. Pärnu Halduskohtu 14. aprilli 2003. a otsusega tühistati Kuressaare Linnavalitsuse 10. detsembri

2002. a korraldus nr 739 ja jäeti kohaldamata Maa hindamise seaduse § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teine lause.

Need sätted tunnistati Põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis tingib omandireformi õigustatud

subjektide ebavõrdse kohtlemise olenevalt sellest, kas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse

või kompenseeritakse. Kohus jättis kohaldamata ja tunnistas Põhiseadusega vastuolus olevaks ka

Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001. a määruse nr 276 lisa 1 "Tiheasustusega alade maa

maksustamishinnad" osa, millega Kuressaares on määratud õigusvastaselt võõrandatud maa

maksustamishinnaks 16 kr/m2.

HALDUSKOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Pärnu Halduskohtu põhjendused

4. Maa hindamise seaduse § 9 lg 8 sätestab, et maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud

maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise

tulemustest. Kohus analüüsis MHS § 9 lg 8 vastavust Põhiseaduse § 12 lg-le 1 ja § 32 lg-le 1 ning

leidis, et kuna kompensatsiooni suurus on seotud 1993. aasta maa korralise hindamise tulemustega,

on hüved, mida saavad isikud, kellele maa tagastatakse, kordades suuremad kui kompensatsioon,

mida saavad need isikud, kellele maa kompenseeritakse. On rikutud omandireformi õigustatud

subjektide võrdse kohtlemise põhimõtet ja selline ebavõrdne kohtlemine pole õigustatud.

Samas leidis kohus, et Maa hindamise seaduse § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teine lause eraldivõetuna

põhiseadusvastased ei ole; seetõttu tunnistas kohus need sätted põhiseadusvastaseks vaid osas, mis

tingib õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemise tulenevalt sellest, et kompenseeritava maa

hindamisel tuleb lähtuda 1993. aasta korralise hindamise tulemustest.

Menetlusosaliste põhjendused

5. Kaebuse esitajad toetavad Pärnu Halduskohtu otsust.

6. Kuressaare Linnavalitsus nõustub Pärnu Halduskohtu seisukohaga, et võrdse kohtlemise põhimõtet

on rikutud ning vaidlustatud sätted on Põhiseadusega vastuolus. Linnavalitsus ei võta aga seisukohta

küsimuses, kas Põhiseadusega on kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega nr 276 kehtestatud

tiheasustusega alade maa maksustamishinnad.

7. Riigikogu saatis Riigikohtule Maa hindamise seaduse menetlust puudutavad dokumendid, kuid ei

esitanud arvamust seaduse põhiseaduspärasuse kohta.

8. Õiguskantsler märgib, et Põhiseaduse § 32 lg 1 ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise nõuete suhtes kohaldatav, sest see säte kaitseb isikut Eesti riigi poolt pärast

Põhiseaduse jõustumist toimepandud sundvõõrandamise eest. Antud juhul esineb omandireformi

õigustatud subjektide ebavõrdne kohtlemine ilma omandiõiguse riiveta. Õigusvastaselt võõrandatud

vara kompenseerimiseks ühtsete lihtsustatud põhimõtete järgi oli seadusandjal mõistlik põhjus "

lihtsustada ja kiirendada takerdunud menetlust. Kompenseerimishinna määramise aluste muutmine

ajal, mil õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimine on praktiliselt juba lõpetatud, võib

põhjustada kompensatsiooni saavate õigustatud subjektide ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu on

õiguskantsler seisukohal, et vaidlustatud sätted on Põhiseadusega kooskõlas.

9. Justiitsminister leiab, et vaidlustatud sätted on Põhiseadusega kooskõlas ja omandireformi

õigustatud subjektide erinev kohtlemine on mõistlik. On oluline, et võrdselt koheldakse isikuid,

kellele vara kompenseeritakse. Maa hindamise seaduse § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 esimese lause

Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine tooks kaasa nende omandireformi õigustatud

subjektide, kellele maa kompenseeriti 1993. aasta maksustamishindade alusel, ebavõrdse kohtlemise,

võrreldes nendega, kellele kompensatsioon arvutataks pärast eelnimetatud otsuse tegemist kehtivate

maa maksustamishindade alusel. Justiitsminister leiab, et Pärnu Halduskohtu viide Põhiseaduse § 32

lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna see põhiõigus ei ole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati

õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist.

10. Keskkonnaministri arvates ei saa maa tagasi saanud isikuid võrrelda isikutega, kellele maa

kompenseeritakse. Seadusega on kehtestatud kõikide kompensatsiooni saavate isikute jaoks võrdsed

tingimused ja kõikidele kompenseeritakse mittetagastatav maa võrdsetel alustel. Seega koheldakse

kõiki isikuid, kellele maa tuleb kompenseerida, vastavalt Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõttele. Keskkonnaminister on seisukohal, et MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teine lause

on kooskõlas Põhiseadusega ega riiva isikute Põhiseadusega kaitstud õigusi. Samuti on

Põhiseadusega kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2001. aasta 22. augusti määruse nr 276 lisa 1

"Tiheasustusega alade maksustamishinnad".

11. Rahandusminister märgib, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist tuleb käsitada kui

tagastamise alternatiivi, kusjuures vara tagastamisest loobumine võib olla vabatahtlik või sunnitud.

Seadus ei tee vahet omal soovil kompensatsiooni võtnud isikute ja maa tagastamise võimatusest

tingitud nn sundkompensatsiooni saanud isikute vahel. Seega käsitleb seadus kooskõlas Põhiseaduse

§-ga 12 õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni saavaid isikuid võrdselt. Kuna vara

tagastamine ja kompenseerimine on restitutsiooni erinevad vormid, ei saa maa tagasi saanud isikuid

vaadelda võrdsena isikutega, kellele maa kompenseeritakse.

Maa kompenseerimiseks tuleb kindlaks määrata ajahetk, mis võetakse aluseks vara kompenseeritava

väärtuse arvestamisel. Kompensatsioon ei saa sõltuda turuhinnast, kuna see tekitaks ebavõrdsuse

tulenevalt kompensatsiooni saamise avalduse esitamise ning selle läbivaatamise ajast.

Rahandusminister lisas, et omandireformi protsessid on lõpetatud rohkem kui 90% ulatuses. Maa

kompenseerimine turuväärtuse alusel ja selle põhimõtte rakendamine tagasiulatuvalt suurendaks riigi

vastu suunatud võimalike kahju hüvitamise nõuete näol väljaantavate erastamisväärtpaberite

kogusummat ligikaudu kahe miljardi krooni võrra ning paneks sellega riigile äärmiselt suuri

täiendavaid varalisi kohustusi.

ASJASSEPUUTUVAD NORMID

12. Maa hindamise seaduse § 9 lg 8, mis jõustus 29. detsembril 1994. a ja kehtis kuni 7. aprillini

2001. a (RT I 1994, 94, 1609):

"§ 9. Õigusvastaselt võõrandatud maa hindamine

[...]

(8) Käesoleva paragrahvi 4., 5. ja 7. lõikes märgitud maa maksustamishinnad kinnitab Vabariigi

Valitsus."

Maa hindamise seaduse § 9 lg 8, mis jõustus 7. aprillil 2001. a (RT I 2001, 31, 172):

"§ 9. Õigusvastaselt võõrandatud maa hindamine

[...]

(8) Käesoleva paragrahvi 4., 5. ja 7. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt

võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise

hindamise tulemustest."

13. Maa hindamise seaduse § 12 lg 1, 7. juunil 1996. a jõustunud redaktsioonis (RT I 1996, 36, 738):

"Paragrahv 12. Seaduse rakendamine

(1) Esimeseks korraliseks hindamiseks loetakse maa maksustamishinna kindlaksmääramine

1993. aastal. Selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine

kompenseerimisel."

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

14. Pärnu Halduskohtule esitatud kaebuses märkisid selle esitajad, et õigusvastaselt võõrandatud maa

kompenseerimise käigus rikuti nende Põhiseadusega tagatud õigust võrdsele kohtlemisele. Kaebajate

arvates tagas Maa hindamise seaduse 1994. aasta redaktsioon maad tagasi saavate ja maa eest

kompensatsiooni saavate isikute võrdse kohtlemise, sest kompensatsiooni suurus oli võrdväärne

tagastamisele mittekuuluva maa hariliku, s. o turuväärtusega. 2001. aasta maa korralise hindamise

tulemusena saadud maa maksustamishinnad erinesid aga oluliselt 1993. aasta hindamisega saadud

maksustamishindadest. Kaebuse esitajate emale Kuressaare linnas kuulunud krundi ruutmeetri

hinnaks oli 1993. aasta korralise hindamise järgi 16 krooni, 2001. aasta korralise hindamise järgi aga

70 krooni, mis on 4,5 korda rohkem. Maa eest kompensatsiooni määramine 1993. aasta hindade järgi

rikub kaebajate arvates seetõttu võrdse kohtlemise põhimõtet.

15. Pärnu Halduskohus nõustus kaebajate põhjendustega. Kohtu arvates on isikute grupid, kelle

kohtlemist saab võrdsusõiguse alusel hinnata, omandireformi õigustatud subjektid, kellele maa

tagastatakse, ja need subjektid, kellele õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritakse. Kohtu

hinnangul rikuvad MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teine lause koostoimes Põhiseaduse § 12 lg-s 1

sätestatud võrdsusõigust ja §-s 32 sätestatud õigust omandi puutumatusele, sest ebavõrdne

kohtlemine ei ole õigustatud. Kohtuotsuses on viidatud, et vaidlustatud sätted on vastuolus ka

Põhiseaduse §-dega 10 ja 14, kuid neid väiteid ei ole kohus põhistanud.

16. Kolleegium tuletab meelde, et Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud

varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on

märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei

kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara

tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada

Põhiseaduse §-ga 32. Otsus heastada omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohus ja luua eeldused

turumajandusele üleminekuks tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai võimalikuks

seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast oli Eesti iseseisvumise ajal riigi valduses.

(vaata Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308).

Kolleegium kontrollib üksnes seda, kas vaidlustatud sätted on kooskõlas Põhiseaduse § 12 lg 1

esimeses lauses sisalduva üldise võrdsusõigusega.

17. Põhiseaduse § 15 lg 1 teise lause ja § 152 lg 1 järgi peab seadus, mille kohus jätab kohaldamata,

olema asjassepuutuv. Asjassepuutuv on norm, mis on otsustava tähtsusega kohtuasja lahendamisel

(vaata Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas 3-4-1-10-2000 - RT III 2001, 1, 1). Selles

kohtuasjas pole keegi menetlusosalistest MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 asjassepuutuvust vaidlustanud. Ka

kolleegiumi arvates on vaidlustatud sätted asjassepuutuvad, sest nende normide kehtivusest sõltub

kaebajate algatatud haldusvaidluse lahendus.

II

18. Ehkki Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, tuleb omandireformi ja

maareformi seaduste alusel vara tagastamisel või kompenseerimisel järgida Põhiseaduse §-s 12

nimetatud võrdsuspõhiõigust.

Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks on kõigepealt vaja leida võrreldavate isikute lähim ühine

soomõiste ja seejärel kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist.

19. Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse

rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Ülekohus heastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Vara, mille tagastamine avalikust huvist

või heauskse omaniku usalduse kaitse vajadustest johtuvalt pole võimalik või mille tagastamist

õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras.

Samade põhimõtete järgi toimitakse õigusvastaselt võõrandatud maaga. Maareformi seaduse § 3

algne, 1. novembril 1991 jõustunud sõnastus nägi ette ülekohtu heastamise kolm viisi: maa

tagastamise, asendamise või kompenseerimise. 1996. aasta 7. juunil jõustunud seadusemuudatus (RT

I 1996, 36, 738) jättis asendusmaa andmise ülekohtu heastamise viiside hulgast välja.

20. Kuressaare Linnavalitsus otsustas jätta tagastamata kaebajate emale kuulunud kinnistu ja alustas

kompenseerimise menetlust. Seega kuuluvad kaebajad omandireformi nende õigustatud subjektide

hulka, kellele otsustati vara kompenseerida.

Kolleegiumi arvates on halduskohus võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks ekslikult võrrelnud

omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, nende subjektidega, kellele vara

kompenseeritakse. Isikud, kellele omandireformi käigus maa tagastati või kes said ebaseaduslikult

võõrandatud maa eest kompensatsiooni, olid reformi algfaasis tõepoolest sarnases olukorras. Nad

võisid esitada avalduse maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Alles menetluse käigus selgus, et

ühtedele maad tagasi taotlenud isikutele on võimalik maa tagastada, teistele aga mitte.

Õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb võrdselt kohelda menetluslike

õiguste osas. Restitutsiooniprotsessi tulemusena saab osa subjekte vara tagasi, teistele aga vara

kompenseeritakse. Kui võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, siis seisneb erinev kohtlemine

esmajoones selles, et ühtedele riik tagastab vara, teistele aga kompenseerib.

21. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebajate arvates seisneb isikute ebavõrdne

kohtlemine selles, et kuni 2001. aasta maa korralise hindamiseni kompenseeriti omandireformi

õigustatud subjektidele maa hariliku e turuväärtuse järgi, kuid pärast 2001. aasta maa korralise

hindamise kinnitamist ei vasta kompensatsiooni suurus maa harilikule väärtusele.

Kaebajate väidete järgi tuleb võrrelda isikuid, kellest osale makstud kompensatsiooni suurus arvutati

lähtuvalt kompensatsiooni määramise ajal kehtinud maa korralise hindamise tulemustest, teiste

kompensatsioon aga ei lähtu maa viimase korralise hindamise tulemustest. Seega on võrreldavate

lähim ühine soomõiste maa õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni saavad isikud.

Kolleegium analüüsib järgnevalt, kas neid isikuid koheldakse ebavõrdselt.

III

22. Omandireformi aluste seaduses (§ 13 lg 1) on sätestatud, et õigusvastaselt võõrandatud vara, mida

ei saa tagastada, kompenseeritakse seaduses ettenähtud ulatuses ja korras. Seadusandja ei sõnastanud

seega põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama

maa turuhinnale. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon

ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane.

Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste

tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara

õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest.

23. Maareformi seadus täpsustab, et maa kompenseeritakse Maa hindamise seadusega sätestatud

korras (§ 13). Maareform kavandati korraldada võimalikult kiirelt ja lihtsa protseduuriga. Seepärast

loobuti ka mõttest võtta ebaseaduslikult võõrandatud maa väärtuse kindlaksmääramisel aluseks 1940.

aasta hind ja hinnata iga maatükk selle alusel. Maa hindamise seaduse eelnõu arutamisel Riigikogus

9. veebruaril 1994. aastal märkis justiitsminister K. Kama järgmist: "Maareformi läbiviimisel on meil

valida kahe halva vahel. Üks halb on see, et reform võtab hirmus palju aega, ja teine halb see, et

kannatab õigluse printsiip. Tähendab, absoluutset õiglust ja õigluse taastamist ei ole võimalik

saavutada ka sel juhul, kui me kõiki asju arvutaksime ülitäpselt, võtaksime arvesse kõik asjaolud ja

teeksime reformi mitukümmend aastat. Absoluutset õiglust või selle hüvitamist, millest inimesed

1940. aastal ilma jäid, me nagunii ei saavuta. Nii et nüüd lihtsalt tuleb iga juhu puhul langetada eraldi

otsus, kas reformi kiirema läbiviimise nimel üldistada teatud näitajad n.-ö jämedamalt või püüelda

suurema täpsuse poole. Iga suurema täpsuse, suurema õigluse taotlus muudab paratamatult reformi

pikemaks ja keerulisemaks. Valitsus on seisukohal, et reformi kiirema läbiviimise nimel tuleb vaadata

natuke leebemalt võimalikele ebaõigluse momentidele, mis seejuures ilmnevad."(Riigikogu

stenogrammid 1994 I kd, lk 340).

24. Maa hindamise seaduse 9. veebruari 1994. aasta algtekst ja järgnevad redaktsioonid järgivad

põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse 1993. aasta maa korralise

hindamise alusel (§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1). 1993. aasta maa korralise hindamise tulemusel saadud hindu

otsustati kasutada restitutsiooni kiirendamise huvides.

Kolleegium leiab, et kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus

kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara

õigusevastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks

1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse

tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni

saavate isikute õiguslik võrdsus.

25. Kolleegium ei soostu väitega, et Maa hindamise seaduse 7. märtsi 2001. aasta muudatused

tekitasid olukorra, kus ebaseaduslikult võõrandatud maa eest kompensatsiooni saajaid koheldakse

faktiliselt ebavõrdselt. Kolleegium märkis juba eespool, et nimetatud seadusemuudatus ei muutnud

kompensatsiooni määramise aluseid. Täpne pole ka väide, et 1993. aasta hindamisega määrati maa

kohalik keskmine turuhind. Seaduse algses, 1994. aasta redaktsioonis sätestati, et maa

maksustamishind määratakse hariliku väärtuse (turuväärtuse) või puhastulu meetodil (§ 6 lg 1).

Minister L. Hänni märkis 19. jaanuaril 1994. a Riigikogu kõnetoolis Maa hindamise seaduse

arutamisel, et kuna maa ei ole veel täielikult tsiviilkäibes, siis peab Valitsus otsustama, millal

kasutada üht või teist meetodit ja millal nende kombinatsioone (vaata Riigikogu stenogrammid 1994,

I kd, lk 127). 1993. aasta maa hindamisel ei olnud kinnisaja väljakujunemata turu tõttu võimalikki

määrata iga maatüki turuhinda ega kohalikku keskmist turuhinda.

26. Kolleegiumi arvates tuleb võrdsuspõhiõiguse üle otsustamisel arvesse võtta ka kompensatsiooni

iseloomu. Omandireformi ideoloogia kohaselt ei kompenseerita õigusvastaselt võõrandatud vara

rahas, vaid isikule antakse hüvitusväärtpaber (omandireformi aluste seaduse § 17 lg 1).

Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadus täpsustab, et

hüvitusväärtpaber (EVP) on nimeline ja pärandatav väärtpaber, mille eest saab osta erastatavat riigi-

ja munitsipaalvara, sealhulgas maad ja eluruume ning hüvitusfondi obligatsioone (§ 14 lg 1).

Maareformi valdkonnas seati kompenseerimisväärtus ja erastamishind vastavusse, sest mõlema

kindlaksmääramisel võeti aluseks 1993. aasta korralisel hindamisel määratud maa hind.

27. Kolleegium möönab, et seaduses nimetatud hüvitusväärtpaberi kasutamisvõimalused on ahenenud

ja maa erastamisel pole müügihind enam seotud maa maksustamishinnaga. Ometi ei muuda see

asjaolu MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teist lauset põhiseadusvastaseks. Vaidlusalused sätted ei reguleeri

hüvitusväärtpaberi kasutamist, vaid kompensatsiooni suuruse kindlaksmääramist.

28. Eeltoodu põhjal leiab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et Maa hindamise seaduse § 9 lg

8 ja § 12 lg 1 ei ole vastuolus Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ja

Pärnu Halduskohtu taotlus tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu ei nõustu kolleegium ka Pärnu

Halduskohtu seisukohaga, et Maa hindamise seaduse § 9 lg-st 8 lähtuv Vabariigi Valitsuse määrus nr

276 lisa 1 on põhiseadusevastane.

Uno Lõhmus, Eerik Kergandberg, Lea Kivi , Villu Kõve, Jüri Põld