3-2-1-87-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

Stanislav Adamt"evit"i hagi AS Dvigatel vastu tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. jaanuari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/91/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Dvigatel kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. august 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. jaanuari

2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Stanislav Adamt"evit" töötas AS-s Dvigatel valupuhastajana 1962. aastast 1992. aasta 30. aprillini.

Tallinna ATEK määras 1995. aastal hageja kutsealase töövõime kaotuseks 25% tähtajatult seoses

1981. aastal tekkinud kutsehaigusega. 1. veebruaril 1996. a määrati hagejale vanaduspension. Kostja

maksis hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju eest hüvitist 1256 krooni kuus 1. veebruarini 2000. a.

Tuginedes TsK § 463 lg-tele 1 ja 3, § 464 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega

nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi kord) p-

le 20, palus hageja kostjalt välja mõista 1. veebruarist 2000. a kuni 2001. aasta oktoobrini tekkinud

kahjuhüvitise võlgnevuse 25 120 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu 6. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt oli 1. jaanuari 1999. a seisuga hageja vanaduspension 1573 krooni ning

1. aprillist 2001. a alates 1645 krooni kuus. Seega on hageja saadav pension suurem kahjuhüvitise

summast, mille väljamõistmist ta taotles. Hageja pension katab täielikult tekitatud kahju ja tema

sissetulek ei ole kutsealase töövõime kaotuse tõttu vähenenud. Selles nõudes ei saa kohaldada korra

p 20, kuna selles käsitletakse juba kindlaks määratud hüvitise väljamaksmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuses toodud põhjendustega ega korranud neid oma otsuses.

Ringkonnakohus lisas, et riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt võib isiku püsivalt

töövõimetuks tunnistada vanaduspensioniikka jõudmiseni. 1. aprillil 1996. a määrati hagejale

vanaduspension ning seaduse järgi ei sõltu selle suurus varem saadud töötasu suurusest.

4. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue

otsusega hagi täielikult rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt sätestab TsK § 448 lg 1 kahju täies

ulatuses hüvitamise põhimõtte. Hagejal on tuvastatud kutsealase töövõime kaotus 25% ulatuses

tähtajatult kutsehaiguse tõttu, mille ta sai kostja juures töötades ja viimase süül. TsK § 463 lg-st 1

tulenevalt ei pea kostja hüvitama hagejale kahju osas, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav

toetus või pension. Sellega on kooskõlas ka korra p 2. Samuti ei sätesta korra p 7, et kahjuhüvitise

suurus sõltuks kannatanu saadava vanaduspensioni summast. Vanaduspension on toetus, mida

makstakse igale isikule, kes on saanud 63 aastaseks ja omab vähemalt 15 aastat pensionistaa"i.

Samuti on igal vanaduspensioni saaval isikul õigus töötada.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud ja õige.

5. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-107-02 tühistati

ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja asi saadeti

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse kohaselt on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et asjas tuleb kohaldada TsK

§ 464 ja 448. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju,

kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest järeldub, et hageja peab

muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Kostjal on

võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, nt vanuse tõttu.

Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või

vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi.

Muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse

tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu

tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud

töövõime vähenemise tagajärjel.

Riigikohtu tsiviilkolleegium jäi tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) sama kolleegiumi

kogu koosseisu väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks

kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja

pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on

määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses

tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud

hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses

tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. jaanuari 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas uue

otsusega hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 25 120 krooni ja õigusabikulu

1256 krooni ning riigituludesse riigilõivu 4200 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hagejal tekkis kostja juures

töötamise ajal kutsehaigus, mille tõttu ta kaotas osa oma kutsealasest töövõimest, ning alates

1. veebruarist 1995. a on ta kaotanud kutsealase töövõime 25% ulatuses. Kostja maksis hagejale

vabatahtlikult tervisekahjustusega hüvitist viimati 2000. a jaanuari eest 1256 krooni. Vaidlust ei ole

selle üle, et hüvitise suurus oli arvutatud korras sätestatu järgi.

Kostja ei ole tuginenud sellele, et hagejale hüvitise maksmine oli algusest peale ekslik. Kostja on

väitnud, et vanaduspensioni saavatel isikutel pole alust nõuda tervisekahjustuse tõttu vähenenud

varasema sissetuleku (palga) jätkuvat hüvitamist, kuna tema sissetulek - vanaduspension - ei ole

tervisekahjustuse tõttu vähenenud. Järelikult on kostja seisukohal, et hageja palk oli enne

vanaduspensionile jäämist tervisekahjustuse tõttu vähenenud, sest ainult sel juhul saab rääkida

kaotatud sissetuleku jätkuvast hüvitamisest. Hageja kinnitusel viis kostja ta tervisekahjustuse tõttu üle

teisele töökohale, kus tema palk vähenes. Seega ei ole vaidlust selle üle, et kuni vanaduspensionile

jäämiseni oli hüvitise maksmine kooskõlas TsK § 464 lg-ga 1 ja hüvitis kujutas endast hageja

kaotatud sissetulekut.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et vanaduspensionile jäämisest alates ei saa hageja

sissetuleku kaotamisest rääkida, sest vanaduspension kui hageja sissetulek katab hüvitise suuruse.

Asjaolu, et tervisekahjustusega isik vanaduspensioniikka jõuab ja talle vanaduspension määratakse, ei

tee olematuks tema tervisekahjustust. Kumbki pool ei ole väitnud, et hageja on tervenenud. Hageja ei

ole vaidlusaluse perioodi jooksul töötanud ega saanud töötasu, samuti ei ole kumbki pool tuginenud

asjaolule, et hagejal oleks olnud muid töötasuga sarnaseid sissetulekuid. TsK § 463 lg 1 mõtte

kohaselt tuleb kannatanule hüvitada töötasu kaotamisega tekitatud kahju. Pension ei ole aga töötasuga

võrreldav sissetulek, mida saaks seejuures arvestada. Käsitlus, mille kohaselt oleks igasugune

pension sissetulekuks TsK § 463 lg 1 mõttes, on vastuolus TsK § 464 lg-s 1 sätestatuga, mille

kohaselt kahju hüvitise kindlaksmääramisel võetakse arvesse üksnes pension, mis on kannatanule

määratud seoses tervisekahjustusega.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja kaotas töötasu või sellega võrreldava sissetuleku väiksemas

ulatuses kui korras arvestatu. Kostja pole esitanud vastuväiteid sellele, et hagisumma on arvutatud

korras sätestatut arvestades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus Riigikohus oma 7. novembri 2002. a otsuses samas

asjas seisukohale, et esmalt tuleb tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku

tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Asja uuel läbivaatamisel ei arvestanud

ringkonnakohus selle seisukohaga ja rahuldas hageja nõude ilma, et oleks tõendatud, millises summas

hageja kutsehaiguse tõttu oma sissetuleku kaotas. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS §-s 365

sätestatut. Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaolu, et hageja ei töötanud hüvitisnõude perioodil

ega saanud töötasu, mistõttu ei ole tema töötasu kutsehaiguse tõttu vähenenud. Ringkonnakohus on

ebaõigesti tuletanud kahju olemasolu sellest, et enne vanaduspensionile jäämist, kui hageja veel

töötas, oli tema töötasu vähenenud. See järeldus on vastuolus tuvastatud asjaolude ja tõenditega, mis

kinnitavad, et hageja sissetulek ei ole kutsehaiguse tõttu hüvitisnõude perioodil vähenenud. Kahju

suuruse on ringkonnakohus ebaõigesti tuletanud korra sätetest lähtudes, mitte aga tõenditele

tuginedes.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 91 lg-st 1 tulenevat nõuet, et hageja peab tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded. Käesolevas asjas on tõendamata kahju olemasolu, kostja

õigusvastane tegevus ja põhjuslik seos.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks

ning kassatsioonkaebust alusetuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 365, mille järgi on Riigikohtu lahendi seisukohad

seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas asjas selgitas

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 7. novembri 2002. a otsuses nr 3-2-1-107-02 (RT III 2002, 31, 342),

et sissetuleku kaotus võib olla tervisekahjustusest põhjustatud ka juhul, kui kannatanu saab

vanaduspensioni ning et esmalt tuleb tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku

tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Ringkonnakohus on hageja sissetuleku

kaotuse ulatuse kindlaks teinud ja kahju suuruse hindamisel õigesti võtnud arvesse seda, et kostja on

pidanud õiguspäraseks hagejale hüvitise maksmist kuni 1. veebruarini 2000. a hageja nõutud

summas.

Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et hageja sissetulek ei ole alates 1. veebruarist 2000. a enam

vähenenud kutsehaiguse tõttu summas, mida kostja maksis hagejale vabatahtlikult kuni nimetatud

kuupäevani.

11. Riigikohtu tsiviilkolleegium juhtis oma eespool viidatud otsuses kostja tähelepanu võimalusele

tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel. Asja uuel arutamisel ringkonnakohtus

pole kostja seda võimalust kasutanud. Ta ei ole ka hagile vastu vaieldes väitnud, et hageja sissetuleku

kaotus oleks tingitud millestki muust kui kutsehaigusest.

12. Ringkonnakohus ei pidanudki hindama kostja väiteid hageja mittetöötamise ning hageja

vanaduspensioni suuruse kohta, sest hageja ei ole tuginenud sellele, et tema töötasu hüvitisnõude

perioodil on vähenenud või et tema pension on kutsehaiguse tõttu väiksem pensionist, mida ta

saanuks siis, kui ta poleks enne pensionile jäämist kutsehaigusesse haigestunud. Hageja nõudis

sissetuleku hüvitamist, mida ta oleks saanud juhul, kui kostja ei oleks kahjustanud tema tervist.

13. Riigikohtu tsiviilkolleegium on eespool nimetatud otsuses selgitanud, et hagejal on võimalus

tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui korra järgi arvestatu, ning kostjal on võimalus tõendada

vastupidist. Kuna pooled ei esitanud vastavaid tõendeid, siis arvestas ringkonnakohus õigesti

kahjuhüvitise suuruse korra sätete alusel.

H. Jõks, L. Laarmaa , T. Tampuu