3-1-1-111-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 5. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

J. V. süüdistus KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 195 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu kohtuniku 16. juuli 2003. a määrus,

millega jäeti J. V.-le Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli

2002. a määrusega KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud

liitkaristus kergendamata

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. V., erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. august 2003. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu kohtuniku 16. juuli 2003. a määrus sisuliselt muutmata ja J. V.-i erikaebus

rahuldamata.

2. Teha AKKS § 63 p 5 alusel kohtumäärusesse täpsustus, millega asendada kirjeldav-motiveeriva osa

alt 8. reas KarS §-le 262 tehtud viide viitega KarS § 263 p-le 1.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 24. septembri 2001. a otsusega karistati J. V.-it KrK § 141 lg 2 p 1 järgi 6-aastase

vabadusekaotusega. Kohtukaebemenetluses maakohtu otsust J. V.-i süüditunnistamise ja karistamise osas ei

muudetud.

Tartu Maakohtu 9. novembri 2001. a otsusega karistati J. V.-it KrK § 195 lg 2 järgi 1-aastase

vabadusekaotusega.

Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2002. a määrusega liideti KrK § 40 lg 3 alusel J. V.-le Tartu Maakohtu

24. septembri ja 9. novembri 2001. a otsustega mõistetud karistused ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat

vabadusekaotust karistuse kandmise algusega 28. novembrist 2000. a.

2. 2. juunil 2003. a esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Kretel Tamm Tartu Maakohtule taotluse jätta J. V. talle

mõistetud karistusest vabastamata.

3. Tartu Maakohtu 16. juuli 2003. a määrusega prokuröri taotlus rahuldati ja Tartu Ringkonnakohtu

29. aprilli 2002. a määrusega J. V.ile mõistetud karistus jäeti muutmata.

Maakohus asus seisukohale, et kuna J. V.-i poolt toimepandud teod on kuritegudena karistatavad ka KarS

§ 200 lg 2 ja § 262 järgi ja talle mõistetud karistused ei ületa Karistusseadustiku eriosa vastavates

paragrahvides sätestatud vangistuse ülemmäärasid, ei anna ei KarSRS § 1 ega Riigikohtu üldkogu 17. märtsi

2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02 alust J. V.ile mõistetud karistuse kergendamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tartu Maakohtu 16. juuli 2003. a määruse peale esitas erikaebuse J. V., kes palub vähendada talle

mõistetud karistuse pikkust.

Esmalt toob J. V. esile asjaolu, et nimetatud maakohtu määruse tegi kohtunik Peet Teidearu, kes kuulus ka

kohtukoosseisu, kes J. V.-i 24. septembril 2001. a KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistas. Erikaebuse esitaja

arvates takistas nimetatud asjaolu kohtunikul õiglase lahendi tegemist.

J. V. rõhutab, et talle mõisteti Kriminaalkoodeksi järgi karistus sanktsiooni alammääras, mis oli 6 aastat

vabadusekaotust. Kaebaja leiab, et kuna kehtiva seaduse kohaselt on samasuguse teo eest ette nähtud

karistuse alammäär kõigest 3 aastat vangistust, tuleks talle mõistetud karistust vähendada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu erikaebusest tuleneva seisukohaga, et kohtunik, kes on olnud

isiku süüditunnistanud kohtukoosseisu liige, ei tohiks samas asjas lahendada isiku karistusest vabastamise

või karistuse lühendamise küsimust KarSRS §-s 1 ja Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuses toodud

alustel. Kuna karistusest vabastamine või karistuse vähendamine seoses Karistusseadustiku jõustumisega ei

tähenda Kriminaalkoodeksi järgi tehtud süüdimõistva kohtuotsuse osalist ega täielikku ebaseaduslikuks

tunnistamist, vaid üksnes selle kooskõlla viimist Karistusseadustikuga, puudub ka alus rääkida kohtuotsuse

teinud kohtuniku erapoolikusest karistusest vabastamise või selle vähendamise menetluses.

6. Kriminaalkolleegium leiab, et J. V.-i karistuse kergendamise aluseks ei saa olla asjaolu, et talle mõisteti

KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistus sanktsiooni alammääras ja et Karistusseadustikus on grupilise röövimise

eest ette nähtud vangistuse alammäär Kriminaalkoodeksis ettenähtud kuue aasta asemel kolm aastat.

Kolleegium kordab seejuures 17. aprilli 2003. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-40-03 (RT III 2003, 15,

146) väljendatud seisukohta, mille kohaselt puudub alus lühendada Kriminaalkoodeksi järgi alammääras

mõistetud vangistusi põhjusel, et Karistusseadustikus on samasuguse kuriteo eest ette nähtud karistuse

alammäära vähendatud.

7. Kõnealuse kriminaalasja kontekstis juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu veel asjaolule, et

Karistusseadustiku järgi tuleb röövimisena kvalifitseerida ka tegusid, mida enne 1. septembrit 2002. a käsitati

kui avalikku vargust, millega kaasnes elule või tervisele mitteohtlik vägivald või sellise vägivalla kasutamise

ähvardus. Nimetatud kuriteo eest nägi KrK § 140 lg 2 p 1 võimaliku karistusena ette rahatrahvi või

vabadusekaotuse ühest kuni seitsme aastani, s.o sanktsiooni, mille alamäär oli madalam nii KarS § 200

esimese kui ka teise lõike sanktsiooni alammäärast. Seega on röövimise mõiste Karistusseadustikus võrreldes

Kriminaalkoodeksis sätestatuga avaram, mistõttu KarS § 200 ja KrK § 141 sanktsioonid ei ole täielikult

võrreldavad.

8. Tartu Maakohtu kohtuniku 16. juuli 2003. a määruses on muuhulgas märgitud, et "J. V.-i poolt toime

pandud KrK § 141 lg 2 ja KrK § 195 lg 2 sätestatud teod on kuritegudena karistatavad ka KarS § 200 lg 2 ja

§ 262 järgi..."

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 262 ei sätesta mitte kuriteokoosseisu, vaid

väärteokoosseisu (avaliku korra rikkumine), mis seisneb avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra

muus rikkumises. Seega on ekslik maakohtu määruses märgitu, et J. V.-le KrK § 195 lg 2 inkrimineeritud

tegu on kuriteona karistatav KarS § 262 järgi.

J. V. tunnistati KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et ta 3. aprillil 1999. a kella 00.00 paiku alkoholijoobes olles

hakkas Tartus X tn ristmikul huligaansel ajendil tülitama mööduvat K. L.-t. J. V. lõi K. L.-t rusikaga näkku

ning kui K. L. kukkus maha, lõi talle jalgade ja rusikatega pähe ja keha piirkonda. Samuti lõi ta kaklust

lõpetada püüdnud D. L.-le mitmel korral lahtise käega näkku ja püüdis lüüa jalaga kõhtu. Kui K. L. tõusis

püsti ja hakkas ära jooksma, jooksis J. V. talle järele, paiskas ta pikali ning jätkas koos J. R.-ga K. L.

peksmist jalgade ja rusikatega keha piirkonda, mille tagajärjel tekitas K. L.-le kergeid terviserikketa

kehavigastusi.

Kriminaalkolleegium on seisukohal, et J. V.-i kirjeldatud tegevus ei vasta mitte KarS §-s 262 sätestatud

väärteokoosseisule, vaid KarS § 263 p-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisule, mis sätestab vastutuse rahu või

avaliku korra rikkumise eest vägivallaga. Seega on J. V.-le KrK § 195 lg 2 järgi süüksarvatud tegu kuriteona

karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu määruses tehtud ekslik viide

KarS §-le 262 on ebatäpsus, mille Riigikohus saab kõrvaldada AKKS § 63 p 5 alusel.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KarSRS § 10 lg-test 5, 6, 7, AKKS §-st 67, § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, samuti

Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punktist 42, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu

Maakohtu kohtuniku 16. juuli 2003. a määrus tuleb jätta sisuliselt muutmata ja J. V.-i erikaebus rahuldamata.

AKKS § 63 p 5 alusel tuleb maakohtu määrusesse teha täpsustus, millega asendada kirjeldav-motiveeriva osa

alt 8. reas KarS §-le 262 tehtud viide viitega KarS § 263 p-le 1.

Ott Järvesaar,

Jüri Ilvest,

Hannes Kiris