3-1-1-112-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-112-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 28. august 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi I. H. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 2,

§ 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 195 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu kohtuniku 31. juuli 2003. a määrus, millega jäeti

I. H.-le Tartu Maakohtu 16. novembri 2000. a otsusega mõistetud

karistus muutmata

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. H., erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. august 2003 (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

Jätta Tartu Maakohtu kohtuniku 31. juuli 2003. a määrus muutmata ja I. H. erikaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 16. novembri 2000. a otsusega karistati I. H.-d KrK § 143 lg 2 p 2 järgi

vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud, KrK § 139 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 1 aasta, KrK § 140 lg 2 p-

de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud ning KrK § 195 lg 3 järgi vabadusekaotusega 5 aastat.

KrK § 40 lg 1 alusel mõistis maakohus I. H.-le lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust.

Kohtukaebemenetluse tulemusena maakohtu otsust sisuliselt ei muudetud, kuid Tartu Ringkonnakohus arvas

oma 23. jaanuari 2001. a otsusega I. H. poolt eelvangistuses viibitud aja karistuse tähtaja hulka.

2. 16. juulil 2003. a esitas Tallinna Prokuratuuri prokurör Lavly Lepp KarSRS § 9 alusel Tartu Maakohtule

taotluse jätta I. H. talle mõistetud karistusest vabastamata.

3. Tartu Maakohtu kohtuniku 31. juuli 2003. a määrusega prokuröri taotlus rahuldati ja I. H. jäeti talle Tartu

Maakohtu 16. novembri 2000. a otsusega mõistetud karistusest vabastamata.

Osutades Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02, asus maakohus

seisukohale, et kuna I. H.-le Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistused ei ületa Karistusseadustiku eriosa

vastavates paragrahvides ettenähtud vangistuse ülemmäärasid, ei ole alust I. H.-le mõistetud karistuse

kergendamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tartu Maakohtu 31. juuli 2003. a määruse peale esitas erikaebuse I. H., kes taotleb Tartu Maakohtu

16. novembri 2000. a otsusega mõistetud karistuse läbivaatamist ning selle kergendamist arvestades kõiki

objektiivseid asjaolusid.

I. H. märgib, et arvestades õiguserikkumise esmakordsust, tema siirast kahetsust, alaealise lapse olemasolu ja

teisi asjaolusid, on talle mõistetud karistus põhjendamatult ränk ning ei vasta karistuse tegelikele

eesmärkidele. I. H. leiab, et tema puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada tunduvalt lühemaajalise

karistusega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Tartu Maakohtu kohtuniku 31. juuli 2003. a määrus, millega I. H. jäeti mõistetud karistusest vabastamata

ja tema karistusaeg lühendamata, on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

6. Riigikohtu üldkogu asus oma 17. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02 seisukohale, et

nende karistust kandvate isikute, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab

Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, Põhiseaduse § 23 lg 2 teises

lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2

sätestatud

proportsionaalsuse

põhimõttele.

Nende

isikute

karistuse

tähtaega

tuleb

vähendada

Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada,

kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära. (RT III 2003, 10, 95, p 34.)

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus ei anna alust korrata

Kriminaalkoodeksi järgi jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isikute suhtes ühte kohtuotsuse tegemise

etappi - karistuse mõistmist (KrMK § 263 lg 1 p 7), - mille käigus kaaluks kohus uuesti karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ning asendaks

seega varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga.

Taoline lahendus kahjustaks erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest oluliselt kohtuotsuse

seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti suurendaks

selline karistuste uuesti läbivaatamine oluliselt kohtute töökoormust ja tooks kaasa kohtuasjade

läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus.

Eeskätt võiks kirjeldatud juhul jääda täitmata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artikli 6 1. lõikega riigile pandud kohustus tagada isikute õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-03 - RT III 2003, 15,

146, p 10 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-69-03

- RT III 2003, 20, 190, p 13.)

7. I. H.-le KrK § 143 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 2, § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 195 lg 3 järgi süüksarvatud tegude

eest on Karistusseadustiku järgi võimalik karistada vastavalt kuni viie- (KarS § 209 lg 2 p 1), kolme- (KarS

§ 199 lg 1), kümne- (KarS § 200 lg 1) ja viieaastase (KarS § 263 p-d 1 ja 3) vangistusega. Seega ei ületa

ükski Tartu Maakohtu 16. novembri 2000. a otsusega I. H.-le mõistetud üksikkaristustest Karistusseadustiku

eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piiri. Ka I. H.-le KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristus - seitse aastat vabadusekaotust - on kooskõlas KarS § 64 lg-s 3 sätestatud nõuetega.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KarSRS § 10 lg-test 5, 6, 7, AKKS §-st 67, § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3,

samuti Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punktist 42, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

Tartu Maakohtu kohtuniku 31. juuli 2003. a määrus tuleb jätta muutmata ja I. H. erikaebus rahuldamata.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris