3-1-1-88-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-88-03

Otsuse kuupäev

20. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi A.A. ja A.M. süüdistuses KrK § 142

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

18. märtsi 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-87/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Elo Kungla, kassatsioonprotest; A.M.,

kassatsioonkaebus; kannatanu L.M. esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. juuni 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, kannatanu esindaja Imbi

Seimar, A.M., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas, A.A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Jaan

Tedder

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2003. a otsus ja Lääne - Viru

Maakohtu 30. detsembri 2002. a otsus A.A. ja A.M. süüdistuses KrK § 142 lg 1 järgi.

2. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioonprotest ja kannatanu esindaja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Süüdimõistetu A.M. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Mõista A.M-lt välja riigituludesse 1610 kr 10 s (üks tuhat kuussada kümme krooni ja kümme senti)

kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.A. ja A.M. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2 järgi. Süüdistuse kohaselt hoidsid A.A. ja

A.M. 1. aprillil 2002. a ajavahemikus 16.30 kuni 21.00 A.A. elukohas R-s kinni korteri omanikku L.M.,

lukustades pärast viimase sisenemist ukse. Võttes kannatanult võimaluse korterist lahkuda, ähvardasid nad

teda tapmise ja eluohtliku vägivallaga. Lubades kannatanu põlema panna, söövitava vedelikuga üle valada,

metsa viia ja seal talle narkootikume süstida ning kasutada vägivalda ka tema lähedaste suhtes, nõudsid A.A.

ja A.M. A.A-le selle korteri müümist, milles nad viibisid ja mille omanik oli L.M.. Ähvarduste mõjul

koostaski L.M. A.M. dikteerimisel lihtkirjalikus vormis korteri ostu-müügi lepingu, mille kohaselt müüs ta

korteri järelmaksuga A.A-le 50 000.- krooni eest. Pärast seda lubati kannatanul lahkuda.

2. Lääne-Viru Maakohtu 30. detsembri 2002. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KrK § 142 lg 1 järgi.

A.A-le mõisteti karistuseks vabadusekaotus neli kuud ja kakskümmend neli päeva, A.M-le vabadusekaotus

pikkusega neli kuud ja üksteist päeva. Mõlema süüdimõistetu karistus loeti eelvangistusajaga kantuks.

Kohus leidis, et ei ole tõendatud kannatanult vabaduse võtmine KrK § 142 lg 3 p 2 tähenduses. Kohtu

hinnangul olid tõendid selles osas vastuolulised ja tekkinud kahtlused tõlgendati süüdistatavate kasuks.

3. Maakohtu otsuse peale esitas A.M. ja tema kaitsja apellatsioonkaebuse, milles taotleti kohtualuste

õigeksmõistmist. Otsuse vaidlustasid ka prokurör ja kannatanu esindaja, kes mõlemad leidsid, et kohtualuste

käitumine tuleb kvalifitseerida KrK § 142 lg 3 p 2 järgi.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2003. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegiumi arvates olid kohtualused kõiki kogutud tõendeid uurides õigesti süüdi tunnistatud

väljapressimises. Ka nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et tõendatud ei ole isikult vabaduse

võtmine KrK § 142 lg 3 p 2 tähenduses. Kriminaalkolleegiumi arvates puudusid tõendid selle kohta, et

kannatanut peeti kinni tema tahte vastaselt ja tal puudus võimalus korterist lahkuda. Kohus osutas seejuures

veel asjaolule, et L.M. lubati korteris viibitud ajal ka helistada, mis oleks kannatanul võimaldanud abi

paluda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras prokurör Elo Kungla, kannatanu esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar ja süüdimõistetu A.M..

5.1 Kassatsioonprotestis palub prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale

kohtule uueks arutamiseks.

Kassaator ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust vabaduse võtmise tõendamatuse osas, kuid leiab, et vastavalt

kokkuleppele tegutsenud kohtualuste käitumine tuleb kvalifitseerida KrK § 142 lg 2 p 3 järgi kui isikute

grupi poolt toime pandud kuritegu.

6. Kannatanu esindaja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi

samale kohtule uueks arutamiseks.

Kassaatori hinnangul on tõendatud, et L.M. sai helistada ja korterist lahkuda alles pärast seda, kui temalt oli

välja pressitud lepingute allkirjastamine. Seega olid kohtualused kannatanult vabaduse võtmisega eesmärgi

saavutanud ja kuriteo lõpule viinud. Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohus piisavalt motiveerinud, miks ei

ole tegemist kannatanu suhtes vabaduse võtmisega.

7. Süüdimõistetu A.M. palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja end õigeks mõista.

Kassaatori väitel põhineb tema süüdimõistmine üksnes L.M. poolt omakasu motiividel antud valelikel

ütlustel, mida ei saa tõenditena arvestada. Kaebuses leitakse veel, et kannatanu ütlused ja käitumine on

süüdistust arvestades ebaloogilised. Samuti on kassaatori arvates eeluurimisel rikutud kriminaalmenetluse

seaduse nõudeid.

8. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör M. Püss kassatsioonprotesti, paludes samas kriminaalasi saata

uueks arutamiseks esimese astme kohtule, sest rikkumised said alguse esimese astme kohtus. Prokurör toetas

ka kannatanu esindaja kassatsioonkaebust ja leidis, et tõendatud on vabaduse võtmine väljapressimise

kvalifitseeriva tunnusena.

Kannatanu esindaja vandeadvokaat I. Seimar palus enda kassatsioonkaebuse rahuldada, samuti leidis ta, et

põhjendatud on prokuröri kassatsioonprotest.

Kaitsja A.-E. Lukas toetas enda kaitsealuse kassatsioonkaebust ja leidis, et A.M. tuleb õigeks mõista. Kaitsja

lisas veel, et kui üldse, siis on A.M-le inkrimineeritud käitumine käsitatav omavolina KrK § 188 tähenduses.

A.M. palus enda kassatsioonkaebuse rahuldada.

A.A. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder leidis, et prokuröri protesti ja kannatanu esindaja kassatsioonkaebust ei

tuleks rahuldada.

A.A. eitas kohtuistungil oma süüd ja taotles õigeksmõistmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kuna Riigikohtu istungil tõstatasid kohtualuste kaitsjad küsimuse süüdimõistetute käitumise

kvalifitseerimisest omavolina, käsitleb kriminaalkolleegium esmalt väljapressimise ja omavoli piiritlemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium jätkab siinkohal oma senist praktikat ja märgib, et väljapressimise ja

omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-88-95). Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara,

varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus.

Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis

eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete

raames (oletatav õigus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-98 - RT III

1998, 6, 54). Olles valitsemiskorravastane kuritegu (KarS-is avaliku julgeoleku vastane süütegu), heidetakse

süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava

õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad

toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks

õiguseks. Seega vajaks omavoli aktsepteerimiseks praegusel juhul tõendamist, et A.A. pidas nõudmist müüa

talle L.M. korter enda seaduslikult tagatud õiguseks, mida ta teostas koos A.M.ga. Midagi sellist käesoleva

kriminaalasja raames aga tuvastatud ei ole ning seetõttu tuleb kaitsjate väide kui põhjendamatu jätta

tähelepanuta.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri protestis toodud väitega A.A. ja A.M. poolt sooritatud

kuriteo toimepanemisvormi osas ja märgib seejuures järgmist.

Vastavalt Riigikohtu praktikas omaksvõetule tähendab isikute grupp kuriteo kaastäideviimist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268 ja kriminaalasjas nr 3-1-

1-106-01 - RT III 2001, 28, 307).

Kaastäideviimist on Riigikohtu kriminaalkolleegium sisustanud materiaal-objektiivse teooriaga, mille

kohaselt on täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida,

muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks. (Kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja

subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste

täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

23-01 - RT III 2001, 8, 91).

Käesoleval juhul on nii maa - kui ka ringkonnakohus A.A. ja A.M. süüdi tunnistanud KrK § 142 lg 1 järgi, st

on neid mõlemaid käsitanud väljapressimise täideviijana, kus mõlemad realiseerisid väljapressimise

objektiivsesse külge kuuluva teo. Seega on mõlemad kohtud käsitanud väljapressimist kui A.A. ja A.M.

poolt ühiselt ja kooskõlastatult sooritatud kuritegu, mis toimepanemise vormilt vastab kaastäideviimisele

(grupile). Süüdimõistva otsuse tegemisel on kohtud aga jätnud tähelepanuta, et väljapressimise juures

moodustab isikute grupp põhikoosseisu suhtes kvalifitseeriva tunnuse ning seega tulnuks A.M. ja A.A.

käitumine kvalifitseerida KrK § 142 lg 2 p 3 järgi.

Seetõttu tuleb maa - ja ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise

tõttu.

11. Järgnevalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium vabaduse võtmise kui väljapressimise kvalifitseeriva

tunnusega seonduvat.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates puudusid kriminaalasjas tõendid selle kohta, et

kannatanut hoiti korteris kinni tema tahte vastaselt ja tal puudus võimalus lahkuda. Seega on ringkonnakohus

süüdimõistvat otsust tehes järeldanud, et kannatanul, kelle suhtes teostati väljapressimist, oli võimalik

korterist vabalt lahkuda, kuid ta ei teinud seda. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab sellist motiveeringut

vastuoluliseks ja kriminaalasja tehioludele mittevastavaks. Teise argumendina on ringkonnakohus märkinud,

et L.M. oli korteris viibitud ajal võimalus abi kutsumiseks kasutada telefoni. Kriminaalkolleegium märgib

esmalt, et kasutatud väljend - võimalus kutsuda abi - viitab üheselt kannatanu vabaduse piiramisele. Teisalt ei

välista mingil ajahetkel telefoni kasutamise võimalus aga sugugi objektiivselt eksisteerida võinud

liikumisvabaduse piiramist.

Kriminaalkolleegium osutab siinjuures ka asjaolule, et vabaduse võtmine võib tuleneda juba mingi kuriteo

olemusest, olles selle koostisosa ehk teostamise vahend. Nii piiratakse isiku liikumisvabadust pea alatiselt nt

röövimise, vägistamise, piinamise jpt süüteokoosseisude realiseerimisel. Vabaduse võtmine on nt vägistamise

korral kuriteo teostamise vahendiks ja ei vaja täiendavat kvalifitseerimist KrK § 1243 (KarS § 136) järgi. Kui

konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust raskendava asjaoluna (nagu väljapressimise

juures), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva

tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames

iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud

kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Käesoleval juhul on vaieldamatult tõendatud L.M.

liikumisvabaduse piiramine ning on ainetu rääkida tema vabast tahtest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-1-39-97 - RT III 1997, 21/22, 217). See aga ei tähenda tingimata, et oleks realiseeritud

vabaduse võtmine väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse tähenduses. Kriminaalasja lahendavad kohtud

peavad otsustama, kas antud juhul on vabaduse võtmine väljunud põhikoosseisu realiseerimise piirest sel

määral, et vajab inkrimineerimist kvalifitseeritud asjaoluna.

12. Analüüsides süüdimõistetu A.M. kassatsioonkaebust, ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium alust

otsuste tühistamiseks.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Lääne-Viru Maakohtu 30. detsembri 2002. a ja Viru Ringkonnakohtu 18. märtsi 2003. a

otsuse A.A. ja A.M. süüdistuses KrK § 141 lg 1 järgi ning saadab kriminaalasja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu Lääne-Viru Maakohtule uueks arutamiseks, sest seaduse ebaõige kohaldamine sai alguse

esimese astme kohtust.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher