3-1-1-86-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-86-03

Otsuse kuupäev

20. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

R.Z., V.B. ja A.B. süüdistusasi KrK § 143 lg 2 p-de 1

ja 11 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli

2003. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Aivar Lembit, eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

10. juuni 2003. a

Istungil osalenud isikud

R.Z. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, V.B. ja

A.B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ning

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus muutmata.

2. Eriprotest jätta rahuldamata.

3. Välja mõista R.Z-lt 767 kr (seitsesada kuuskümmend seitse krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks

riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve Linnakohtu (praegu Ida-Viru Maakohus) 18. mai 2001. a kohtuotsusega tunnistati R.Z., V.B.

ja A.B. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi süüdi rea ostu-müügi tehingute teostamises varifirmade kaudu

fiktiivsete ekspordikaubadeklaratsioonide alusel, millega pettuslikult käibemaksu tagasisaamise teel

põhjustati riigi huvidele oluline kahju.

R.Z. karistati kolme aasta vabadusekaotustega tingimisi kaheaastase katseajaga, V.B. ja A.B. aga üheaastase

vabadusekaotusega tingimisi üheaastase katseajaga.

Ühtlasi mõistis kohus tsiviilhageja kasuks R.Z-lt välja 3 649 004 kr, R.Z-lt ja V.B-lt solidaarselt 461 385 kr

ning R.Z-lt ja A.B-lt solidaarselt 809 234 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel A.R. ja V.O., kuid nende osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune R.Z. ning kohtualuste V.B. ja A.B.

kaitsjad Leonid Jakerson ja vandeadvokaat Marko Paabumets.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata

ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V.B. ja A.B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik,

kes palus linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused V.B. ja A.B. osas tühistada ja mõista nad õigeks. R.Z.

kassatsioonkaebust ei esitanud.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 18. mai 2001. a otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, milleks oli

kohtuotsuse sisu mittevastavus AKKS § 29 lg-s 5 sätestatud nõuetele ja selles motiivide puudumine.

Riigikohus tagastas kriminaalasja Viru Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Muuhulgas märkis Riigikohus, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kontrollinud

V.B. ja A.B. kaitsja L. Jakersoni väidet kaitsealuste kaitseõiguse rikkumise kohta.

6. Viru Ringkonnakohtu 17. aprilli 2003. a määrusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 2001. a

otsus kohtualuste A.B., V.B. ja R.Z. suhtes ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule.

6.1. Ringkonnakohus leidis, et asja arutamisel Kohtla-Järve Linnakohtus rikuti oluliselt kriminaalmenetluse

seadust. Kriminaalkolleegium märkis, et vastavalt KrMK §-le 36 võib ühel kohtualusel olla mitu kaitsjat. See

tähendab, et kohtualuse kaitseõigus on tagatud alles siis, kui teda kohtuistungil esindavad kõik tema poolt

valitud kaitsjad, mitte ainult üks nendest. Kui üks kaitsjatest ei ilmu kohtuistungile põhjusel, et ta ei ole

saanud kätte kohtukutset, siis on kohtualustel seaduslik alus paluda asja edasilükkamist.

6.2. Ringkonnakohus ei nõustunud riigiprokuröri ja tsiviilhageja esindaja arvamusega selle kohta, et kuna

kaitsja osavõtt ei olnud antud kriminaalasjas kohustuslik, siis ei saanud tegemist olla ka olulise

menetlusnormide rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes. Kriminaalkolleegium leidis, et kui kohtualustel

oli KrMK § 36 lg 3 alusel mitu kaitsjat, siis oli nende kõigi osavõtt kohtuistungist AKKS § 39 lg 3 p 4

kohaselt kohustuslik. AKKS § 39 lg 3 p 4 nõuete rikkumine on oluline ja toob kaasa otsuse tühistamise.

Samuti asuti määruses seisukohale, et prokuröri arvamus, nagu võiks tekkinud situatsiooni parandada

ringkonnakohus, on ekslik, sest olukorras, kus kohtuistungilt puudus üks kohtualuste kaitsjatest, ei saa

ringkonnakohus kinnitada, et asja uurimine esimese astme kohtus oli objektiivne.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Viru Ringkonnakohtu 17. aprilli 2003. a määruse peale esitas riigiprokurör Aivar Lembit eriprotesti, milles

palus määruse tühistada ja tagastada kriminaalasja arutamiseks ringkonnakohtule. Protestis leitakse, et

kõnesolevas asjas ei esinenud KrMK §-s 38 sätestatud kriminaalmenetluses kaitsja kohustusliku osalemise

aluseid. Protesti esitaja leiab, et isegi kui kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest oleks antud asjas olnud

kohustuslik, võinuks selle tunnistada AKKS § 39 lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks üksnes siis, kui see asjaolu takistas või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku

ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Sellisel juhul on esimese astme

kohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine AKKS § 33 lg 2 kohaselt võimalikud

vaid siis, kui nimetatud rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Protesti esitaja arvates

selliseid asjaolusid aga ei esinenud.

Tsiviilhageja esindaja leidis, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud AKKS § 39 lg 3 p 4;

ringkonnakohtu määrus on vastuoluline, sest selles kohaldatakse üheaegselt AKKS § 39 lg 3 p 4 ja § 39 lg 4

ning esimese astme kohus ei rikkunud kohtualuste kaitseõigust, sest olukorras, kus isikul on valitud kaks

kaitsjat, aga kohtuistungil osaleb vaid üks neist, ei ole tegemist olulise menetlusnormide rikkumisega.

8. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör esitatud protesti. V.B. ja A.B. kaitsja ning R.Z. kaitsja vaidlesid

protestile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 39 lg 3 p 4 kohaselt on

kriminaalmenetluse seaduse ebaõigeks kohaldamiseks kriminaalasja arutamine kaitsja osavõtuta, kui tema

osavõtt on seaduse järgi kohustuslik. Millal on kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest kohustuslik, loetleb

KrMK § 38. Riigikohtu kriminaalkolleegium on väljendanud seisukohta, et kaitsja osavõtt

kriminaalmenetlusest on samuti kohustuslik siis, kui süüdistatav või kohtualune seda taotleb (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-97, RT III 1997, 30, 311). Kriminaalkolleegium

märgib, et ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 3. lõike punktis c

rõhutatakse kuriteos süüdistatava õigust kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil ning saada tasuta

õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi

eest tasumiseks.

10. Kõnealuses kriminaalasjas kaitsesid kohtualuseid R.Z., V.B. ja A.B. alates 6. septembrist 1999. a

vandeadvokaat Marko Paabumets ja alates 1. detsembrist 1999. a lisaks ka Leonid Jakerson. Mõlemad

kaitsjad olid kohtualuste endi valitud.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 36 lg 3 kohaselt võib ühel kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel olla

mitu kaitsjat, ning kaitsjate arv ei ole piiratud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et juhul, kui kohtualune on kasutanud oma õigust ja valinud endale

mitu kaitsjat, ei too ühe kaitsja puudumine kohtuistungilt alati kaasa kohtualuse kaitseõiguse rikkumist.

Kriminaalkolleegium lähtub seejuures KrMK § 361 lg-tes 2 ja 4 sätestatust. KrMK § 361 lg 2 märgib, et

juhul, kui kaitsja osavõtt menetlusest on kohustuslik või kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune taotleb

kaitsja osavõttu, kuid tal ei ole kaitsjat, määrab kaitsja uurija või kohus, lihtmenetluse läbirääkimiste käigus

aga prokurör, ning neil juhtudel tagab kaitsja osavõtu menetlusest riigi kulul Eesti Advokatuur. Sama

paragrahvi 4. lõikest tulenevalt ei ole isikul õigust keelduda temale määratud kaitsjast ega ka nõuda teise või

kolmanda kaitsja määramist, vaid ta võib üksnes teatud juhtudel taotleda määratud kaitsja asendamist.

Kuivõrd kahtlustatavale, süüdistatavale ja kohtualusele kaitsja määramise eesmärgiks on tema kaitseõiguse

tagamine, asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse

kaitseõigus on seega üldjuhul tagatud, kui teda kaitseb vähemalt üks tema poolt valitud kaitsja, või vähemalt

üks uurija, kohtu või prokuröri poolt määratud advokaadist kaitsja. Kõnealuses asjas viibis Kohtla-Järve

Linnakohtu 15. jaanuari 2001. a kohtuistungil koos kohtualuste R.Z., V.B. ja A.B-ga kohtualuste kaitsja

vandeadvokaat M. Paabumets, mistõttu puudub alus väita, et kriminaalasja arutati kaitsja osavõtuta AKKS

§ 39 lg 3 p 4 mõttes.

Kaitseõigust sätestavate normide sisustamisel tuleb arvesse võtta, et isikute õiguste tagamine ei oleks üksnes

vormiline, vaid need õigused tuleb tagada sisuliselt. Seetõttu nendib kriminaalkolleegium, et praktikas võib

ette tulla erandlikke olukordi, kus vaid ühe määratud või ka valitud kaitsja osavõtt asja arutamisest ei pruugi

olla piisav kohtualuse kaitseõiguse tagamiseks, kuid kõnealuses kriminaalasjas taolisi erandlikke asjaolusid

ei esine.

11. Kriminaalmenetluse koodeksi § 37 lg-st 2 tuleneb kaitsja õigus osa võtta asja arutamisest kohtus kõigi

kriminaalmenetluse koodeksis ettenähtud kaitsja õigustega. Selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest

üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi

toimumise ajast ja kohast teavitatud.

Kõnealusel juhul oli kohus kohtualuste R.Z., V.B. ja A.B. kaitsjatest kohtuistungi toimumise ajast ja kohast

teavitanud üksnes vandeadvokaat M. Paabumetsa. Kaitsja L. Jakerson kohtuistungi toimumisest ei teadnud.

KrMK § 192 lg 1 p-st 4 tuleneb kohtu kohustus määrata kindlaks isikud, keda on vaja kutsuda kohtuistungile

menetlusosalistena. KrMK § 34 lg 1 kohaselt on kohtualuse kaitsja menetlusosaline. Tulenevalt KrMK § 781

lg-st 1 on ka kaitsja kohustatud kohtule viivituseta teatama, kui tal ei ole võimalik ilmuda kohtuistungile

kutsel märgitud tähtajaks. Eeltoodust järeldub, et kohustus teavitada kohtualuse kaitsjat kohtuistungi

toimumise ajast ja kohast lasub kohtul, ning kohtualuse kaitsja tuleb kutsuda kohtuistungile kohtukutsega.

Seadus ei erista teistest neid juhtumeid, kus kohtualusel on mitu valitud kaitsjat - kohtuistungi toimumise

ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada kõiki kaitsjaid. Kui mõni kaitsjatest ei tea kohtuistungi

toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja kohtualuse kaitseõigus võib olla seega oluliselt

rikutud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et asja arutamine valitud kaitsjatest mõne puudumisel olukorras,

kus puuduvat kaitsjat ei ole teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, võib olla vaadeldav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, kuna selline rikkumine võib

takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud

kohtuotsuse tegemist. Kui see rikkumine on aset leidnud asja arutamisel esimese astme kohtus, ei ole seda

apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada.

12. Eeltoodust põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 72 lg-st 2 ja §-st 77 jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määruse

muutmata ja eriprotesti rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris