3-3-1-51-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-51-03

Otsuse kuupäev

20. juuni 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Hele-Kai Remmel, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tartu Kunstnike Liidu kaebus Rahandusministeeriumilt hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. veebruari

2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/72/03

Menetluse alus Riigikohtus

Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2003. a otsus

haldusasjas nr 2-3/72/03.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2002. a otsuse motiive haldusasjas nr 3-445/2002

vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtu 12. mai 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-45/2000 kohustati Tartu Kunstnike

Liitu erastama ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Tartus aadressil Vanemuise 26

asuvad eluruumid, määrates erastamise hinna kooskõlas Eluruumide erastamise seaduse ja Vabariigi

Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198. Tartu Kunstnike Liit täitis nimetatud kohtuotsuse.

2. Tartu Kunstnike Liit esitas 28. veebruaril 2001 Rahandusministeeriumile taotluse hüvituse

saamiseks võõrandatud vara eest.

3. Rahandusministeerium keeldus 21. märtsi 2001 kirjaga nr 5-2940 kaebuse esitaja taotluse

rahuldamisest.

4. Tartu Kunstnike Liidu kaebuses paluti tunnistada Rahandusministeeriumi keeldumine

sundvõõrandatud vara eest hüvituse maksmisest ebaseaduslikuks ja mõista Eesti Vabariigilt

Rahandusministeeriumi kaudu hüvitusena välja 1 613 744 krooni ja 20 senti.

5. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Rahandusministeeriumil

puudub õiguslik alus esitatud taotluse rahuldamiseks. Vaadeldaval juhul ei saa kohustatud subjekti

poolt eluruumide erastamist käsitada sundvõõrandamisena.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja rahuldas Tartu Kunstnike Liidu kaebuse

osaliselt, mõistes Rahandusministeeriumilt Tartu Kunstnike Liidu kasuks välja hüvituse suurusega

1 570 306 kr. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et:

1) kaebus ei ole esitatud mitte Rahandusministeeriumi õigusvastase toiminguga tekitatud kahju

hüvitamiseks, vaid PS § 32 alusel toimingu sooritamiseks, s.o erastamiskohustuse täitmise eest

õiglase hüvituse saamiseks;

2) kuigi antud juhul on kohustamisnõue esitatud 30-päevase tähtaja ilmse rikkumisega, ei ole

halduskohus kontrollinud kaebuse tähtaegsust, sest halduskohus käsitas kaebust kahjunõudena, mille

esitamise tähtaeg on kolm aastat. Kuna pole esitatud apellatsioonkaebust, kus halduskohtu otsust

vaidlustataks kaebuse esitamise tähtaja rikkumise motiivil, pole kaebuse tähtaegsuse kontrollimine

apellatsiooniastmes võimalik;

3) sundvõõrandamisega PS § 32 tähenduses on tegemist ka juhul, kui isikule pannakse seadusega

avalikes huvides kohustus võõrandada oma vara teise eraisiku kasuks. Omandiõiguse riivet teostas

antud juhul riik, kehtestades seadusega sundvõõrandamise kohustuse. Kui riik seadusega ei pane vara

omanikuks saanud isikule kohustust maksta võõrandatud vara eest õiglast ja kohest hüvitust, on riik

ise kohustatud tagama hüvituse vara tahtevastaselt võõrandanud isikule. Antud juhul puudub kaebuse

esitajal võimalus nõuda eluruumid omandanud isikutelt täiendavat hüvitust. Riigikohus on käsitanud

eraõigusliku juriidilise isiku vara erastamiskohustust sundvõõrandamisena tingimusel, et tegemist on

varaga, mis ei ole riigilt tasuta saadud;

4) on õige, et ükski seadus ei ole ette näinud erastamise kohustatud subjektile alust nõuda riigilt

sundvõõrandamise hüvitust nende poolt erastamiskohustuse täitmise eest, kuid kaebuse esitaja

subjektiivne õigus sellise taotluse rahuldamiseks tuleneb PS §-st 32. Samuti on

Rahandusministeerium pädev nimetatud taotlust läbi vaatama;

5) puudub vajadus käsitleda jõustunud kohtuotsuse ja selle aluseks oleva Eluruumide erastamise

seaduse normide vastavust Põhiseadusele, sest käesolevas asjas ei lahendata erastamise õigustatud

subjekti nõuet kaebuse esitaja vastu;

6) Tartu Kunstihoone aadressil Vanemuise 26 oli 1959. aastal soetatud omavahendite arvelt. Raha

hoone ehitamiseks tuli nii ENSV Kunstifondist kui ka NSVL Kunstifondist. Et kunstifond ei olnud

otseselt riiklik struktuur, siis ei saa tema rahalisi vahendeid samastada riiklike vahenditega;

7) apellandil on võimalik maa ostueesõigusega erastamisel kasutada täies ulatuses ära kõik

Vanemuise 26 korterite erastamise eest saadud erastamisväärtpaberid. Seetõttu tuleb apellandi poolt

taotletud hüvitist vähendada 1 570 306 kroonini.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

1) kassaator ei ole Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 65 tulenevalt pädev taotlust läbi vaatama. PS § 32

ei saa olla otseseks aluseks kaebaja poolt taotletud hüvitise määramisele ja maksmisele.

Rahandusministeerium saab tegutseda vaid vastavas seaduses sisalduva volituse olemasolul;

2) Eesti Vabariigi seadusega Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike

organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta ja Eluruumide erastamise seadusega on

kindlaks määratud kohustatud subjektile erastamise eest makstava tasu suurus ja maksmise kord.

Kassaatoril täitevvõimu teostajana puudub diskretsioon otsustada vastustajale seaduse alusel makstud

hüvitise kohasuse ning selle suurendamise või vähendamise üle. Niikaua, kuni kohus ei ole vastavaid

seadusi tunnistanud põhiseadusevastaseks, oleks kõnealuse taotluse rahuldamine vastuolus

Põhiseaduse § 65 p-ga 10. Riigikohtu 8. novembri 1996. a otsusest tulenevalt peab vaidluse

sundvõõrandamishüvitise suuruse üle otsustama kohus, mitte Rahandusministeerium;

3) taasriigistamise kohustatud subjekti puhul ei ole tegemist suvalise eraõigusliku isikuga, vaid teatud

kohustusi omava isikuga, kelle omandiõigused formeeruvad alles vastava seaduse rakendamise

tulemusena;

4) ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud erastajate poolt tasutud

erastamisväärtpabereid õiglaseks hüvitiseks. Erastamisväärtpaberitega oli taasriigistamise kohustatud

subjektil õigus tasuda kogu tema poolt ostueesõigusega erastatava maa eest. Maa ostueesõigusega

erastajate jaoks oli kuni 1. jaanuarini 2002 maa müügihinnaks maa 1993. aasta maksustamishind.

Vanemuise 26 krundi 1993. a maksustamishind oli ligi 3 korda väiksem kui praegune turuhind.

Kohus ei ole erastamise eest saadud väärtpaberite väärtust hinnates kõnealust asjaolu kaalunud ega

sellega mittearvestamist põhjendanud;

4) ringkonnakohus on oma otsuses lähtunud arvestusest, et õiglane hüvitis erastatud korterite eest on

korterite turuhind. Riigikohtu 8. novembri 1996. a otsuse kohaselt võib õiglane hüvitis olla ka

turuhinnast väiksem. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et erastamine toimub reformi tingimustes

ning seetõttu ei ole erastamisprotsessile võimalik kohaldada tavapäraselt kohaldatavaid kriteeriume.

Eluruumid muutusid vabalt võõrandatavaks ja omandasid seega oma praeguse väärtuse alles

omandireformi käigus. Olukorras, kus hüvitatava vara väärtuse tõusu on tinginud sundvõõrandaja

enda tegevus, on õiglase hüvitise määramisel turuhinna aluseks võtmine ebaõiglane. See viiks kogu

reformiprotsessi tasakaalust välja. Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a määruses on loetletud

kokku 158 organisatsiooni. On ilmne, et kõikidele nendele organisatsioonidele sundvõõrandamise

hüvitise maksmine turuhinnast lähtudes ületab riigi majanduslikud võimalused;

5) ringkonnakohus muutis halduskohtu poolt määratud kaebuse kvalifikatsiooni, muutes sellega

ühtlasi kaebuse esitamise tähtaega. Tähtaja kontrollimine on halduskohtu ülesanne. Ringkonnakohus

oleks otsuses pidanud saatma asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Halduskohus oleks sellisel

juhul pidanud uuesti kontrollima kaebuse esitamise tähtaegsust.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et korterite erastamiseks kohustamine kujutas

käesoleval juhul endast riigi poolt kolmandate isikute kasuks läbi viidud sundvõõrandamist, sest

vastavalt kohtute poolt tuvastatud asjaoludele ei olnud vaidlusalused korterid riigilt tasuta saadud ega

riigi vahendite arvel soetatud. Kassaatori seisukoht, et taasriigistamise kohustatud subjekti

omandiõigus formeerub alles omandireformi käigus, ei ole kooskõlas Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 8. novembri 1996. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-96.

9. Tulenevalt PS § 32 lg 1 teisest lausest on sundvõõrandamise korral nõutav kohene ja õiglane

hüvitus. Üldjuhul on õiglaseks hüvituseks asja turuväärtus. PS § 32 lg 1 teise lausega võib olla

kooskõlas ka väiksem hüvitus, kui täielik hüvitamine oleks erandlike asjaolude tõttu ebaõiglane.

Põhiseaduse antud säte loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ettenähtud sundvõõrandamise korral

õiglase hüvituse maksmine. Õiglase hüvituse maksmine võib toimuda ka kolmanda isiku, näiteks

sundvõõrandatava vara omandaja poolt. Kui kolmanda isiku makstav hüvitus ei ole piisav, on riik

rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid. Antud juhul käib vaidlus selle üle, kas kolmanda isiku

poolt makstud hüvitus on õiglane.

10. Eesti Vabariigi seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide

vara taasriigistamise ja erastamise kohta § 61 sätestab, et kohustatud subjekti omandis olevad elamud

ning korterid määratakse kindlaks ja erastatakse eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja

korras.

Eluruumide erastamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt määratakse eluruumi hind Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud korras väärtuskoefitsientide abil, kus arvestatakse konkreetse eluruumi üldpinna

ruutmeetri väärtuse erinevust sama seaduse § 10 lg-s 1 nimetatud standardelamu korteri üldpinna

ruutmeetri väärtusest, samuti eluruumi kulumise astet, heakorda ja asukohta. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt määrab kohustatud subjekt eluruumi hinna Vabariigi Valitsuse kehtestatud metoodika järgi.

Seega oli seadusandja eesmärgiks kehtestada regulatsioon, mille kohaselt kohustatud subjektile

antakse hüvitusena üle vaid erastamisväärtpaberid ja eluruumide eest mingit täiendavat hüvitust ei

maksta. Kui kohus leidis, et see seaduse regulatsioon ei ole kooskõlas PS §-ga 32, pidanuks ta

algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust

algatamata ei saa kohus jätta asjassepuutuvat seadust kohaldamata.

II

11. Riigikohus leiab, et hüvitise väljamõistmise välistab käesoleval juhul seadusjõus kohtulahend.

Tartu Halduskohtu 12. mai 2000. a otsusega kohustati kaebuse esitajat erastama vaidlusalused

eluruumid, määrates eluruumide hinna kooskõlas Eluruumide erastamise seaduse ja Vabariigi

Valitsuse 1. juuli 1993. a määruse nr 198 sätetega.

12. Kui sundvõõrandamisel ei maksta õiglast ja kohest hüvitust, on tegemist õigusvastase

omandiõiguse riivega. Seega on õigusvastase omandiõiguse riivega tegemist ka siis, kui

sundvõõrandamisel makstav hüvitus ei ole piisav. Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on

igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara

võõrandamine, hüvitus ja selle suurus.

Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte

laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks

hüvituse suurus, tuleb hüvituse suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole

õiglane. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral

püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja

tegevuse.

13. Kuna antud juhul kohustas kaebuse esitajat seaduses ettenähtud tasu eest eluruume

sundvõõrandama Tartu Halduskohtu otsus, siis oli kaebuse esitajal võimalik sundvõõrandamist,

hüvitust või selle suurust kohtulikult vaidlustada kohtuotsust apelleerides. Tartu Ringkonnakohtu

18. oktoobri 2000. a määruse kohaselt aga lasi kaebuse esitaja ilma mõjuva põhjuseta

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja mööda.

Eelnevast tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

III

14. Ringkonnakohus jättis antud juhul õigesti tähelepanuta kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse.

Halduskohtus tähtaega rikkudes esitatud kaebuse läbivaatamise peale kassaator apellatsioonkaebust ei

esitanud. Ka kaebuse liigi ümberkvalifitseerimine ei võimalda ringkonnakohtul väljuda

apellatsioonkaebuse piiridest. Kui kassaator leidis, et halduskohus on kaebuse valesti kvalifitseerinud

ja seetõttu kaebuse tähtaegsust valedel alustel kontrollinud, siis oleks ta pidanud esitama kohtuotsuse

peale apellatsioonkaebuse.

Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann