3-1-1-79-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-03

Otsuse kuupäev

19. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

S. I. ja I. M. süüdistusasi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

26. veebruari 2003. a kohtuotsus nr 2-1-55/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest, kannatanu V. K.

ja süüdimõistetu S. I. kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

3. juuni 2003. a

Istungil osalenud isikud

I. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, S. I.

kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a kohtuotsus S. I. ja I.

M. karistamise osas KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest ja kannatanu V. K. kassatsioonkaebus rahuldada, S. I. kassatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

3. Mõista S. I-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 1227. 20 kr (üks tuhat kakssada

kakskümmend seitse krooni ja kakskümmend senti) kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist.

4. Mõista I. M-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 1380. 60 kr (üks tuhat kolmsada

kaheksakümmend krooni ja kuuskümmend senti) kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valga Maakohtu 28. novembri 2002. a kohtuotsusega tunnistati S. I. ja I. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

ja neid karistati vangistusega vastavalt kümneks ja neljaks aastaks.

Maakohus tunnistas S. I. ja I. M. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et nemad 20. novembril 2001. a kella

19.30-20.00 paiku, olles alkoholijoobes ja kasutades ära tutvust M. K-ga, sisenesid kokkuleppel

viimatinimetatu elukohta Valgas asukohaga X tn N-N. S. I. sisenes korterisse esimesena, I. M. jäi trepikotta

tema märguannet ootama. Korteris surus S. I. M. K. hingamisteedele eetriga immutatud riide ja halvas

sellega kannatanu vastupanu, s.o kasutas vägivalda, mis oli M. K. tervislikku seisundit arvestades tema elule

ja tervisele ohtlik. Seejärel sisenes korterisse ka I. M. Kohtualused riietasid teadvuseta M. K. lahti ja otsisid

läbi nii tema kui ka korteri. S. I. ja I. M. omastasid M. K. ja V. K. vara kokku 35 532 krooni väärtuses.

Karistuse mõistmisel lähtus kohus KarS § 56 lg-st 1 märkides, et S. I. on kriminaalkorras karistamata ja

halduskorras on teda karistatud kahel korral. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus tema

puhul ei tuvastanud. S. I-le pikaajalise vangistuse mõistmist põhjendas kohus sellega, et kuigi ta on kohtu all

esmakordselt, tuleb arvesse võtta tema juhtivat osa kuriteo planeerimisel ja toimepanemisel, samuti seda,

millist vahendit ta kasutas kannatanu vastupanu mahasurumisel.

I. M-le karistust mõistes tõdes kohus, et teda on varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud, kuid

karistused on kustunud. Halduskorras teda karistatud ei ole. I. M. vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud. Vastutust kergendava asjaoluna võttis kohus arvesse I. M. poolset süü tunnistamist, tema

puhtsüdamlikku kahetsust ning aktiivset kaasaaitamist kuriteo avastamisele. Eeltoodu põhjal pidas kohus

võimalikuks karistada I. M. sanktsiooni alammäära lähedaselt.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused I. M. ja S. I. ning viimase kaitsja

advokaat Vello Luik. S. I. ja tema kaitsja taotlesid õigeksmõistmist, I. M. taotles karistuse kergendamist.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus

S. I-le mõistetud karistuse ja I. M-le mõistetud 4 aastase vangistuse reaalse ärakandmise osas.

S. I-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määrati, et I. M.

kannab kohe ära 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa - 2 aastat ja 6 kuud vangistust - ei pöörata

täitmisele tingimusel, et ta 3- aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1

loetletud kontrollnõudeid. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse motiividega S. I-le süüksarvatud kuriteo tõendatuse ja

kvalifikatsiooni osas ning jättis seetõttu AKKS § 29 lg 5 alusel maakohtu sellekohased põhjendused

kordamata.

Põhjendades maakohtu otsuse muutmist karistuse mõistmise osas märkis ringkonnakohus järgmist. Mõistes

S. I-le tunduvalt raskema karistuse kui I. M-le, on maakohus ringkonnakohtu arvates S. I. rolli kuriteo

toimepanemises ületähtsustanud. Kuigi S. I. oli initsiaator, pandi kuritegu siiski toime grupis.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud I. M. roll sündmuskohal S. I. rolliga võrreldes niipalju väiksem, et see

õigustaks viimatinimetatule oluliselt raskema karistuse mõistmist. Ringkonnakohus märkis, et S. I. on varem

kriminaalkorras karistamata, kuid I. M. on karistatud korduvalt. Eeltoodu põhjal pidaski kohus õigeks mõista

kohtualustele võrdsed karistused. Arvestades seda, et I. M. aitas kaasa kuriteo avastamisele ja kahetses

toimepandut, pidas ringkonnakohus õigeks kohaldada tema suhtes KarS § 74 lg 2 sätteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a kohtuotsuse peale esitas

kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana Tamm ning kassatsioonkaebused kannatanu V. K. ja süüdimõistetu

S. I.

5. Prokurör ei nõustu kohtualustele mõistetud karistuste ja I. M. karistusest osalise vabastamisega ning

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu tuginevalt järgmistele põhjendustele.

5.1 Kõigepealt leiab prokurör, et S. I-le I astme kohtuotsusega võrreldes kergemat karistust mõistes on

ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest ja seega rikkunud AKKS § 20 lg 1 ja § 32 lg 1 nõudeid.

Apellatsiooni piiridest väljumise seostab prokurör asjaoluga, et S. I. ei ole end kunagi süüdi tunnistanud ja on

kestvalt eitanud isegi enese viibimist kuriteo toimepanemise kohas ning et S. I. kaitsja on

apellatsioonkaebuses taotlenud vaid enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Prokurör möönab, et erandjuhtudel

võib ringkonnakohus väljuda apellatsiooni piiridest ja mõista kohtualusele kergema karistuse ka ilma et

apellatsioonkaebuses või -protestis oleks seda taotletud, kuid seda üksnes kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tuvastamisel.

5.2 Kuna ringkonnakohus ei ole karistuste kergendamisel viidanud maakohtu poolsele kriminaalseaduse

ebaõigele kohaldamisele, on alust rääkida karistuse kergendamise motiivide puudumisest ringkonnakohtu

otsuses, mis on käsitatav KrMK § 274 p-s 5 ja AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisena.

5.3 Kolmandaks leiab prokurör, et kergendades S. I. ja I. M. karistusi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

kriminaalseadust. S. I. karistuse kergendamisel on ringkonnakohus prokuröri väite kohaselt ekslikult

rõhutanud kohtualuse isikut. Kassaator märgib, et KarS § 56 lg 1 kohaselt ei ole süüdlase isik iseseisvaks

karistamise aluseks. Karistuste motiveerimisel rõhutas kohus põhjendamatult kohtualuste tegutsemist grupis.

See asjaolu on juba maakohtu poolt arvesse võetud süüteo koosseisulise raskendava asjaoluna.

5.4 Edasiselt on kassatsioonprotestis kohtupraktikale viidates märgitud, et ka grupis toimepandud kuritegude

puhul tuleb süüdlaste karistused individualiseerida.

5.5 Kassatsioonprotesti kohaselt ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millistel alustel vabastatakse I. M.

osaliselt karistuse kandmisest. Maakohus arvestas I. M-le alammäära lähedase karistuse mõistmisel tema

puhtsüdamlikku kahetsust ja kuriteo avastamisele kaasaaitamist. Samade asjaolude arvesse võtmine

karistusest vabastamise küsimuse otsustamisel ringkonnakohtus on prokuröri arvates ebaõige.

Kohtualuste võrdlemine varasema karistatuse alusel on vastuolus karistamise üldpõhimõtete ja

Karistusregistri seaduse §-ga 31 - leiab prokurör.

6. Kannatanu V. K. taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist põhistusega, et kohtualustele on mõistetud

karistused KarS § 56 sätteid järgimata. Kassaator on nõus maakohtu otsusega mõistetud karistusmääradega ja

leiab, et ringkonnakohus ei ole karistuste ühtlustamisel küllaldaselt arvestanud S. I. rolli kuriteos.

7. Süüdimõistetu S. I. eitab röövimisest osavõttu ning palub end jätkuvalt õigeks mõista. Ta leiab, et asja

kohtueelne uurimine viidi läbi KrMK § 19 nõudeid rikkudes. Kogu süüdistus on fabritseeritud ning põhineb

üksnes I. M. vastuolulistel valeütlustel. Tema süüd kinnitavaid objektiivseid tõendeid asjas kogutud ei ole.

8. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust.

S. I. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa väljendas esmalt oma arusaamatust seoses sellega, et kui

ringkonnakohtu istungil esinedes luges prokurör tema kaitsealusele mõistetud karistust liiga raskeks, siis

nüüd taotleb prokurör S. I. karistuse raskendamist. Vandeadvokaat K. Kuusmaa märkis, et mitmetes

Riigikohtu lahendites osutatu kohaselt peaksid grupis kuriteo toimepannud isikute karistused olema

võimalikult lähedased ja selline lähenemine oleks kooskõlas ka PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise

põhimõttega. Asudes toetama oma kaitsealuse kassatsioonkaebuses sisalduvat õigeksmõistmise taotlust

osutas vandeadvokaat K. Kuusmaa sellele, et S. I. on süüdi tunnistatud põhiliselt vaid kaaskohtualuse rõõna

alusel. Kaitsja väite kohaselt aga on Riigikohus asunud seisukohale, et üksnes rõõna alusel ei saa isikut süüdi

tunnistada.

I. M. kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas, leides, et ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud tema

kaitsealuse tingimuslikku vabastamist, pidas vajalikuks rõhutada, et karistusregistri seaduse kohaselt on

keelatud karistuse mõistmisel arvestada kustunud karistusi. I. M. on enne kõnealuse kuriteo toimepanemist

olnud 9 aastat karistamata.

RIIGIKOHTU SEISUKOHT

I

9. Esmalt tuleb lahendada kassatsioonprotestis tõstatatud küsimus, kas ringkonnakohus on kohtualuste

olukorda kergendades väljunud apellatsioonkaebuste piiridest ja rikkunud sellega AKKS §-s 20 ja § 32 lg-s 1

sätestatut. S. I. ja tema kaitsja apellatsioonides sisalduvate taotluste pinnalt ei saa Riigikohtu

kriminaalkolleegium sellega nõustuda. See seisukoht ei ole õige juba põhjusel, et S. I. kaitsja

apellatsioonkaebuse alternatiivses taotluses märgiti otseselt, et S. I-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele ja süüdimõistetu isiksusele.

Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus S. I-le mõistetud karistuse

kergendamisel väljunud apellatsiooni piiridest ka siis, kui S. I. ja tema kaitsja oleksid apellatsioonkaebustes

taotlenud üksnes S. I. õigeksmõistmist ilma karistuse küsimust eraldi vaidlustamata. Riigikohtu praktikas

kujunenud tõlgenduse kohaselt (kriminaalasi nr 3-1-1-44-01 - RT III 2001, 15, 162) tähistavad

apellatsioonimenetluse piirid eeskätt kriminaalmenetluse eseme seda osa, mida vastavalt

apellatsioonkaebuses või -protestis sisalduvale taotlusele tuleb apellatsioonimenetluses uuesti kohtulikult

uurida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta

kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise

võimalikkust. Kui ringkonnakohus on toiminud eelnimetatud reeglit järgides, siis ei ole ta üldjuhul

apellatsiooni piiridest väljunud isegi siis, kui tugineb oma otsuses apellatsioonis osutamata tõenditele.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates puudub alus apellatsiooni piiridest väljuvaks lugeda ka I. M.

suhtes tehtud ringkonnakohtu otsust, sest I. M. oli otseselt taotlenud karistuse kergendamist.

Ringkonnakohus kergendaski talle linnakohtu poolt mõistetud karistust: määras, et mõistetud karistusest

tuleb vaid 1 aasta ja 6 kuud vangistust ära kanda kohe ning vabastas ta ülejäänud vangistusest tingimuslikult

kolmeaastase katseajaga. Küsimus sellest, kas vangistusest osaline tingimuslik vabastamine oli seaduslik ja

põhjendatud ei ole apellatsiooni piiride küsimus.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et kassatsioonprotestis (tl 711, viimane rida) on

ebatäpselt tsiteeritud AKKS § 32 lg 1 sissejuhatavas osas sätestatut ja seega edastatud vääralt ka AKKS § 32

lg 1 p 4 mõte. Erinevalt protestis märgitust puudub § 32 lg 1 sissejuhatavas osas sidesõna "ja". Seega ei

tulene AKKS § 32 lg 1 p 4 tekstist, et ringkonnakohus on õigustatud apellatsiooni alusel (ja seega

apellatsiooni piiridesse jäädes) tühistama esimese astme kohtu otsust karistuse mõistmise osas ja mõistma

kohtualusele kergema karistuse eranditult esimese astme kohtu poolsele kriminaalseaduse ebaõigele

kohaldamisele viidates. Küll aga on selline konkreetsele kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele viitamine

nõutav juhtudel, mil ringkonnakohus ise tuvastab kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse

kohaldamise ja asub apellatsiooni piiridest väljuvalt karistust kergendama.

Ringkonnakohtu poolse ja apellatsiooni piiridesse jääva karistuse kergendamise võimalus ilma

kriminaalseaduse rikkumisele viitamata on põhjendatav asjaoluga, et karistuse kohaldamine ei ole täiel

määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks. Karistuse kohaldamisel tuleb kahtlemata täpselt järgida

vastavaid karistusõiguse sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on pigem

siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus.

12. Eelnevalt sedastatu, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole 26. veebruari 2003. a otsuse

tegemisel S. I. ja I. M. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p 1 järgi väljunud apellatsiooni piiridest, ei tähenda aga

veel iseenesest ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. See küsimus eeldab iseseisvat analüüsi.

II

13. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse S. I-le mõistetud karistuse osas AKKS § 31 p-le 5

tuginevalt - seega seoses kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavusega kuriteo raskusele ja süüdimõistetu

isiksusele ja vähendas tema karistust kuue aasta võrra. Seda põhjendades leidis ringkonnakohus, et maakohus

on ületähtsustanud S. I. rolli ja et kuigi S. I. oli kuriteo toimepanemise initsiaator, pandi kuritegu siiski toime

grupis ja I. M. roll ei olnud sündmuskohal oluliselt väiksem kui S. I-l. Samuti leidis ringkonnakohus, et

arvestamata ei saa jätta seda, et S. I. on kriminaalkorras karistamata, kuid I. M. on varem korduvalt

karistatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole sedavõrd napp põhjendus proportsionaalne määraga, mille

võrra S. I. karistust vähendati. Siinjuures on asjakohane meenutada, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt

kohtuasjas nr 3-1-1-86-96 (RT III 1996, 23, 314) tehtud lahendis märgitu kohaselt peab ringkonnakohus

pärast seda, kui ta on esimese astme kohtu otsuse tühistanud karistuse mõistmise osas uue karistuse

mõistmisel KrK §-de 20 ja 36 kohaselt juhinduma nii karistuse eesmärgist kui ka karistuse mõistmise

üldsätetest ja seda sõltumata varasemast kohtulahendist. Sellest tulenevalt pidanuks ringkonnakohus

karistusseadustiku kehtivuse tingimustes S. I-le uue karistuse mõistmisel lähtuma KarS §-st 56, aga ka

teistest KarS IV peatüki 1. jao paragrahvidest. Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga oleks ringkonnakohus

pidanud S. I-le uue karistuse mõistmisel arvestama eeskätt tema süüd, aga ka kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, aga ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus aga - nagu märgitud - on

piirdunud üksnes kohtualuste kuriteo toimepanemisest osavõtu intensiivsuse võrdlusega ja S. I. karistatuse

puudumise esiletoomisega - seega tema isiku iseloomustamisega. Seega tuleb nõustuda prokuröriga, et S. I-le

mõistetud karistuse kergendamise nõuetekohaselt põhjendamata jätmine on käsitatav AKKS § 39 lg-s 3

nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena.

14. Kassatsioonprotestis osutatakse põhjendatult sellele, et erinevalt KrK §-s 36 sätestatust ei nähta KarS

§ 56 lg-s 1 enam ette süüdlase isiku arvestamist karistuse mõistmise iseseisva alusena. See tähendab

muuhulgas ka seda, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et

need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud. Asjaolu, et I. M. on viimati 9

aastat tagasi salajase varguse eest karistatud, ei saa KarS § 56 lg-s 1 sätestatu kohaselt kuidagi olla S. I-le

mõistetud karistuse kergendamise aluseks.

15. Kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis märgituga, et kohtupraktikas väljakujunenud

arusaama kohaselt tuleb ka grupis toimepandud kuritegude puhul süüdlaste karistused individualiseerida.

Ringkonnakohtu otsuses on karistused jäetud täielikult individualiseerimata. Täpsemalt öeldes on

ringkonnakohus püüdnud individualiseeritud lähenemist realiseerida I. M. talle mõistetud karistusest

osaliselt tingimuslikult vabastades. Kuid - kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas

nr 3-1-1-14-02 (RT III 2002, 8, 79) tehtud otsuses märgituga, tuleb karistuse kohaldamise ja karistusest

tingimuslikult vabastamise küsimusi teineteisest selgepiiriliselt eristada ja ka lahendada teineteisest lahus.

Ringkonnakohtu otsuses aga seda tehtud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on Valga

Maakohtu 28. novembri 2002. a kohtuotsuse tegemisel põhimõtteliselt õigesti asutud seisukohale, et S. I-le ja

I. M-le mõistetud karistused peavad olema diferentseeritud, kuid samas ei ole mõistetud karistuste sedavõrd

suur erinevus proportsionaalne nende süü erinevusega.

III

16. Tuleb nõustuda prokuröriga ka selles, et ringkonnakohus on I. M. karistusest osalisel tingimisi

vabastamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Senises kohtupraktikas kujunenud arusaam, et

karistuse kandmisest tingimisi vabastamine saab üldjuhul tulla kõne alla vaid kergemate kuritegude puhul (vt

näiteks kriminaalasjas nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8, 79 tehtud lahendit) peaks jääma kehtima ka

karistusseadustiku vastuvõtmise järgselt. S. I. ja I. M. on süüdi tunnistatud I astme kuriteo toimepanemises,

mille sanktsioon nägi ette karistuseks vabadusekaotuse 6 - 12 aastani, sellele vastava - KarS § 200 lg 2 p-s 7

ettenähtud kuriteo eest aga on võimalik mõista karistust 3-15 aastani. Prokurör märgib õigesti, et maakohus

juba arvestas I. M-le karistuse mõistmisel tema kahetsust ja aktiivset koostööd politseiga kuriteo asjaolude

selgitamisel ning seetõttu ei olnud samade asjaolude arvestamine ringkonnakohtu poolt I. M. tingimisi

vabastamisel enam seaduslik.

IV

17. Arvestades seda, et kannatanu V. K. kassatsioonkaebuses sisalduv taotlus on kassatsioonprotestis

samasisuline, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks seda kaebust eraldi käsitleda. Süüdimõistetu

S. I. kassatsioonkaebuses sisalduva taotluse rahuldamine aga eeldaks Riigikohtu poolt uute faktiliste

asjaolude tuvastamist, mis - kooskõlas AKKS § 65 lg-le 5 ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

18. Kooskõlas eeltooduga ja tuginedes AKKS § 39 lg 2 p-le 1 ja lg 3 p-le 7 ning § 63 p-le 2 ja § 65 lg-le 3

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a

kohtuotsuse S. I. ja I. M. karistamise osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher