3-1-1-77-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-03

Otsuse kuupäev

13. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi S. K. süüdistuses KrK § 133 ja H. P.

süüdistuses KrK § 17 lg 5 ja § 133 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi

2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-38/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. K. ja H. P. kaitsja vandeadvokaadi abi

Karina Lõhmus-Ein, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetud S. K. ja H. P., nende kaitsja

vandeadvokaat Andrus Lillo ning riigiprokurör Marge

Püss

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2003. a kohtuotsus S.K. ja H. P.

süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 133 järgi selles, et ta mittetulundusühingu (edaspidi MTÜ)

Tartu Üliõpilasküla hooldustööde juhatajana, eesmärgiga vabastada remondi ajaks perekond X poolt

kasutatavad eluruumid Tartus X tänav N-N, andis ilma jõustunud kohtuotsuseta 30. märtsil 1999. a töölistele

korralduse tõsta eest ära X eluruumi välisuks, muutes elamise nimetatud ruumis võimatuks. 6. aprillil 1999. a

tõstis S. K. M. K. ja tema pere elamispinnalt Tartu X tänava N-N välja, viies elamispinnalt välja M. K-le,

tema abikaasa L. K-le ja poeg R. K-le kuuluva vara, millise paigutas Tartus X mnt N asuva maja ruumidesse.

Sellise tegevusega rikkus S. K. Elamuseaduse § 63 ja § 44 lg 2 ning Täitemenetluse seadustiku § 2 p 4 ja

§ 70 nõudeid.

1.2. H. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 17 lg 5 ja § 133 järgi selles, et tema, MTÜ Tartu Üliõpilasküla

direktorina ebaseaduslikult, s.o ilma jõustunud kohtuotsuseta, andis 1999. a aprilli algul MTÜ Tartu

Üliõpilasküla hooldustööde juhataja S. K-le korralduse vabastada remondi ajaks perekond X poolt

kasutatavad eluruumid Tartus X tänav N-N. Selle korralduse tulemusena tõstis S. K. M. K. ja tema pere

elamispinnalt Tartus X tänava N-N 6. aprillil 1999. a ebaseaduslikult välja.

2. Tartu Maakohtu 13. detsembri 2002. a otsusega mõisteti S. K. ja H. P. kuriteokoosseisu puudumise tõttu

õigeks. M. K. ja L. K. tsiviilhagid jättis kohus läbi vaatamata.

Maakohus märkis, et erinevalt KrK §-st 133, mis sätestas vastutuse ebaseadusliku elamispinnalt

väljatõstmise eest, kehtestab 1. septembrist 2002. a jõustunud KarS § 314 vastutuse ebaseadusliku eluruumist

väljatõstmise eest. Kohus tõdes, et elamispind on üldine mõiste, mida ei ole õigusaktides defineeritud, ja

mille all võib mõista kõiki neid ruume, mida kasutatakse eluruumi üürilepingu või muul õiguslikul alusel.

Ühiselamutuba ei saa lugeda eluruumiks. Tuginedes Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri

1999. a otsuses väljendatud seisukohale, leidis maakohus, et üliõpilasküla tegevust tuleb käsitleda

majutusteenuse osutamisena, millele ei laiene Elamuseaduse § 63 ja § 44 lg 2 nõuded.

Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1997. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-82-97

väljendatud seisukohtadele, leidis maakohus, et antud juhul ei olnud väljatõstmist teostanud isikud

ametnikud, kellel on selleks Täitemenetluse seadustiku kohaselt õigus ja samuti puudus kohtuotsus. Seega oli

väljatõstmine ebaseaduslik.

Lähtudes KrK § 6 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 asus maakohus seisukohale, et KarS § 314 kergendab

kohtualuste olukorda võrreldes KrK §-ga 133. mis sätestas vastutuse ebaseaduslikult elamispinnalt

väljatõstmise eest. Hoolimata sellest, et M. K. väljatõstmine iseenesest oli ebaseaduslik, ei vasta S. K-le

süükspandav tegu KarS §-s 314 ettenähtud kuriteokoosseisule, mistõttu S. K. tuleb talle esitatud süüdistuses

õigeks mõista. Viidates kuriteost osavõtu (kihutamise) aktsessoorsusele, mõistis kohus õigeks ka H. P.

3. Tartu Maakohtu 13. detsembri 2002. a otsuse peale esitas Tartu Prokuratuuri vanemprokurör Jüri Vissak

apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja S. K. süüditunnistamist KrK § 133 järgi

ning tema karistamist rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses tingimisi üheaastase katseajaga koos

allutamisega käitumiskontrollile. Samuti taotles prokurör H. P. süüditunnistamist KrK § 17 lg 5 ja § 133 järgi

ning tema karistamist rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses tingimisi üheaastase katseajaga koos

allutamisega käitumiskontrollile.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2003. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu

13. detsembri 2002. a otsus täies ulatuses. S. K. tunnistati KrK § 133 järgi süüdi ja teda karistati rahalise

karistusega 200 päevamäära, s.o 8200 krooni. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei

pöörata täitmisele, kui S. K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. H. P.

tunnistati süüdi KrK § 17 lg 5 ja § 133 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o 8200

krooni. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui H. P. ei pane

kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu.

4.1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et nii KrK § 133 kui ka KarS § 314 on suunatud kodu

puutumatuse kaitsele. Maakohtu seisukohaga, nagu oleks Karistusseadustikus osad väljatõstmised

dekriminaliseeritud, kuna KrK §-s 133 kasutatud termin "elamispind" on tunduvalt mahukam mõiste kui

KarS §-s 314 kasutatud "eluruum", ringkonnakohus ei nõustunud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et Tartus X tänava N-N asuv ühiselamutuba, mis anti kasutusele M. K-le,

oli vaadeldav eluruumina Elamuseaduse mõttes. M. K. väljatõstmiseks tema keeldumise korral eluruumi

vabastamisest oli MTÜ Tartu Üliõpilasküla kohustatud pöörduma kohtu poole. Kohtukolleegium märkis, et

viimatinimetatud asjaolu on tunnistanud ka MTÜ Tartu Üliõpilasküla oma M. K-le esitatud pretensioonis.

Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et M. K. ja MTÜ Tartu Üliõpilasküla vahel oli sõlmitud

varaüürileping, kuna varaüürilepingu sisuks oli eluruumi üürile andmine. Asja otsustamisel ei pidanud

ringkonnakohus tähtsaks ka asjaolu, milline oli lepingu tähtaeg. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu

seisukohaga, et kuna ühiselamutoa kasutamine on ajutise iseloomuga, siis ei saa ühiselamutuba lugeda

eluruumiks.

Ringkonnakohus leidis, et Võlaõigusseaduse § 272 lg-s 1 on seadusandja sõnade "alaliseks elamiseks

kasutatava" all mõelnud elamut või korterit, mis on ehitatud selliselt, et seda on võimalik kasutada elamiseks

aastaringselt. Alalisuse mõiste sidumine eluruumi kasutamise tähtaegsusega viiks selleni, et lühiajaliste

üürilepingute alusel kasutatavad eluruumid ei mahuks sellise mõiste alla. Võlaõigusseaduse § 272 lg 4 p 4

sätestab, et elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata üürilepingutele, mille esemeks on

eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust

omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest. Seaduse mõttest ja

sõnastusest tulenevalt on ka sellel juhul tegemist siiski eluruumiga. Seega laieneb ka nendele eluruumidele

kriminaalõiguslik kaitse nendest ebaseadusliku väljatõstmise korral. Seega on alusetu maakohtu järeldus, et

ühiselamutuba ei saa vaadelda eluruumina. Kuigi MTÜ Tartu Üliõpilasküla osutab oma põhikirja alusel

majutusteenust, on sisuliselt siiski tegemist eluruumide üürimisega.

Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et seoses Karistusseadustiku jõustumisega ei ole kitsenenud eluruumi

mõiste ja seoses sellega on täielik alus kohtualused süüdi tunnistada KrK § 133 järgi.

4.2. Ringkonnakohus ei nõustunud kohtualuste kaitsjate seisukohaga, nagu oleks S. K. ja H. P. pannud teo

toime hädaseisundis. Kohtukolleegium rõhutas, et isiku kodu puutumatus on tunduvalt suurem õigushüve,

kui tekkida võiv materiaalne kahju.

Samuti asus kohus seisukohale, et S. K. ja H. P. panid teo toime otsese tahtlusega, kuna nad teadsid, et

väljatõstmiseks puudub seaduslik alus.

4.3. Ringkonnakohus nõustus prokuröri protestis esitatud taotlusega karistada kohtualuseid rahatrahviga

tingimisi. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et kohtualuste puhul ei ole tegemist isikutega, keda

oleks vaja allutada kriminaalhooldusele, kuna nende isikute poolt uute süütegude toimepanemise

ärahoidmiseks piisab ka KarS § 73 lg 1 sätete kohaldamisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2003. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse H. P.

ja S. K. kaitsja vandeadvokaadi abi K. Lõhmus-Ein. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja H. P.

ning S. K. neile esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kaebust on põhjendatud järgmiselt.

5.1. Ühiselamutuba ei ole eluruum Elamuseaduse tähenduses, sest ühiselamutuba ei vasta eluruumile

esitatavatele nõuetele. Seega ei täitnud H. P. ja S. K. käitumine KarS §-s 314 ettenähtud kuriteokoosseisu.

M. K. sõlmis 13. novembril 1998. a MTÜ Tartu Üliõpilaskülaga varaüürilepingu X tn N asuvas majas toa nr

N kasutamiseks tähtajaga 31. detsember 1998. a, kusjuures ajutisele kasutamisele viitas ka üürilepingus olev

märge M. K. elukoha ja ajutise elaniku staatuse kohta. Kaitsja leiab, et eluruumi kasutamine Elamuseaduse

sätete kohaselt on pikemaajaline, oma olemuselt alalise iseloomuga õigussuhe, ühiselamutoa kasutamine on

aga ajutise iseloomuga õigussuhe, millele ei laiene Elamuseaduse nõuded.

5.2. MTÜ Tartu Üliõpilasküla ja M. K. vahel sõlmitud leping lõppes 31. detsembril 1998. a. Seega puudus

M. K-l pärast nimetatud kuupäeva õiguslik alus ühiselamutoa kasutamiseks. Kassaator märgib, et ehkki ta on

seisukohal, et Elamuseadus ei reguleeri vaidlusaluseid suhteid X tn

N-N toa kasutamisel, peab ta vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 2000. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-47-00 väljendatud seisukohale, mille kohaselt elamuõiguslike tagatistega, mis on

sätestatud Elamuseaduse §-s 5, kaitstakse eluruumi õiguslikul alusel kasutava isiku õigusi ning need ei saa

laieneda eluruumi õigusliku aluseta valdavale ja kasutavale isikule.

5.3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 1999. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-29-99 on

väljendatud seisukoht, et kuriteokoosseis KrK § 133 järgi eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Otsene

tahtlus eeldab seda, et süüdlane pidi kindlalt teadma, et tal ei ole õigust elanikku välja tõsta, kaudne tahtlus

aga seda, et süüdlane möönis oma tegevuse ebaseaduslikkuse võimalust ja leppis sellega.

Ringkonnakohus on KrMK § 262 lg 1 nõudeid eirates jätnud põhjendamata oma seisukoha, et kohtualused

panid teo toime otsese tahtlusega. Kaitsja arvates ei olnud kohtualustel võimalik teada, et nad käituvad

õigusvastaselt, sest Eesti Vabariigi kohtud olid varem asunud seisukohale, et

MTÜ Tartu Üliõpilasküla ühiselamu näol ei ole tegemist eluruumiga Elamuseaduse tähenduses. Seega oli

kohtualustel alus olla seisukohal, et isikute ühiselamutoast väljatõstmiseks ei pea olema kohtuotsust. H. P. ja

S. K. veendumust nende käitumise õiguspärasuses süvendas ka see, et ühiselamu toa kasutamiseks ei

sõlmitud mitte eluruumi üürilepingut, vaid varaüürileping. Samuti nägi MTÜ Tartu Üliõpilasküla

sisekorraeeskiri, millega oli allkirja vastu tutvunud ka M. K., ette, et juhul, kui üürnik ei anna lepingu

lõppemisel vara üle, on üliõpilaskülal õigus vabastada ruum üürniku isiklikest asjadest. Veel osutab kassaator

asjaolule, et väljatõstmise ajal viibis sündmuskohal ka politsei, kes pärast olukorraga tutvumist

sündmuskohalt lahkus. Kaitsja leiab, et ebaseadusliku tegevuse korral oleks politsei pidanud vastavalt

reageerima. Kuna politsei seda aga ei teinud, polnud ka kohtualustel võimalik teada, et nad käituvad

ebaseaduslikult.

5.4. Kriminaalasja lahendamisel oleks tulnud arvestada kannatanute pahatahtlikku käitumist. Kaitsja märgib,

et ehkki lepingu sõlmimisel oli M. K. nõus sellega, et pärast 31. detsembrit 1998. a peab ta ühiselamutoa

vabastama, ei lahkunud ta ühiselamust vaatamata korduvatele meeldetuletustele, ehkki ta tegelikult oli

lahkumiseks valmis, sest tema asjad olid pakitud. Samuti rikkus perekond X korduvalt MTÜ Tartu

Üliõpilasküla majutamise sisekorraeeskirju ega maksnud vastavalt lepingule tasu toa kasutamise eest.

Muuhulgas osutab kassaator kriminaalasja materjalide juures olevale Tartumaa Päästeteenistuse kirjale, mis

on adresseeritud Tartumaa Politseiprefektuurile ja millest nähtub, et päästeteenistus tegi MTÜ Tartu

Üliõpilaskülale ettepaneku tõsta X-d ühiselamust välja, kuna nende eluviis ohustab ühiselamu elanike

turvalisust.

5.5. Kassaatori arvates on ringkonnakohus KrMK § 274 p 3 nõudeid eirates jätnud arvestamata H. P. ja S. K.

ütlustega, et H. P. ei andnud S. K-le korraldust kannatanute väljatõstmiseks.

5.6. Kassaator leiab, et H. P. ja S. K. käitusid hädaseisundis, Tartu Ülikool, kes oli X tn N hoone omanik, oli

9. novembril 1998. a sõlminud AS-ga Rand & Tuulberg tööettevõtulepingu, mille kohaselt tellija kohustus

hiljemalt 5. aprillil andma ehitajale üle tööfrondi ja võimaldama juurdepääsu objektile. Juhul, kui X-d ei

oleks välja kolitud, oleks ehitajal olnud õigus leping lõpetada ja nõuda Tartu Ülikoolilt 141 539 krooni

otseste kulude ja 585 046 krooni saamatajäänud tulu hüvitamist. Kassaator rõhutab, et X-de väljatõstmine

kohtu kaudu oleks võtnud aastaid, millise aja jooksul oleks olnud takistatud ühiselamu remont ja üliõpilaste

majutamine.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid süüdimõistetud ja nende kaitsja kassatsioonkaebuse juurde

ja taotlesid kaebuse rahuldamist. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Analüüsides KrK § 133 ja KarS § 314 erisusi, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

kuigi KrK § 133 sätestas vastutuse ebaseadusliku läbiotsimise või elamispinnalt väljatõstmise eest ja KarS

§ 314 sätestab vastutuse ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest, on mõlemas

paragrahvis sätestatud kuriteo objekt ehk kahjustatav õigushüve jäänud muutumatuks. Nii KrK § 133 kui ka

KarS § 314 eesmärk on kaitsta Põhiseaduse §-st 33 tulenevat põhiõigust kodu puutumatusele. Ei tohi tungida

kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja

korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks,

kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses.

Kahjustatavast õigushüvest lähtuvalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et põhiõiguse kaitse seisukohalt

ei ole olulist tähtsust asjaolul, et Kriminaalkoodeksis kasutati mõistet elamispind ja Karistusseadustikus

eluruum. Kriminaalõiguslikus mõttes saab elamispinnana mõista vaid eluruumi pinda. Olenemata eluruumi

liigist, tuleb isiku väljatõstmisel lähtuda seaduses kehtestatud nõuetest. Oluline on, et eluruum vastaks

eluruumile esitatavatele nõuetele ja oleks isikule antud elamiseks, aga mitte mõnel muul eesmärgil. See aga

ei välista, et erinevat liiki eluruumide või elamispindade kasutamiseks võidakse seadusega kehtestada erinev

õiguslik re"iim.

8. MTÜ Tartu Üliõpilasküla asutamislepingu p 2 ja põhikirja p 4 kohaselt on üliõpilasküla eesmärgiks ja

ülesandeks toetada oma liikmete põhikirjalist tegevust ja vahendada üliõpilasi, et organiseerida üliõpilastele,

lühi- ja pikaajaliste kursuste kuulajatele ja külalistele majutusvõimalusi ning osutada sellega seonduvaid

teenuseid kas üliõpilaskülale kuuluvates ruumides või selleks otstarbeks renditud ruumides (vt I kd tl-d 179-

186).

Asjas puudub vaidlus selle üle, et M. K-le ja tema perele ei antud ühiselamu tuba ja üldkasutatavaid ruume

üürile MTÜ Tartu Üliõpilasküla asutamislepingust ja põhikirjast tulenevate eesmärkide täitmiseks, sest M. K.

ja tema perekonna liikmed ei olnud üliõpilased, lühi- ja pikaajaliste kursuste kuulajad ega külalised.

M. K-le ja tema perele anti ühiselamu tuba Pepleri 14-301 elamiseks üürilepingu alusel, kuid mitte MTÜ

Tartu Üliõpilasküla asutamislepingus ja põhikirjas nimetatud eesmärkidel. Seetõttu ei oleks M. K. ja tema

pereliikmete suhtes kohaldatav ka 1. juulil 2002. a jõustunud Võlaõigusseaduse § 272 lg 4 p 4. Käesolevas

asjas tuleb aga lähtuda süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud Elamuseadusest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asunud õigele seisukohale,

et varaüürilepingut, mille sisuks on eluruumi üürimine, tuleb käsitada eluruumiüürilepinguna Elamuseaduse

mõttes ja perekond X-de väljatõstmine oleks saanud seaduslikult toimuda vaid kohtuotsuse alusel. Sama

kinnitab ka MTÜ Tartu Üliõpilasküla ja M. K. vahel sõlmitud lepingu p 9.1, mille kohaselt kõik vaidlused,

mis tekivad lepingu täitmise, lõpetamise, muutmise ja vastutuse kohaldamisega, lahendatakse poolte

kokkuleppel. Kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab vaidluse kohus. Ka süüdimõistetud ise ega nende

kaitsjad ei ole viidanud seadusele, mis nende arusaama kohaselt annaks süüdimõistetutele õiguse M. K. ja

tema pere väljatõstmiseks ilma kohtuotsuseta.

Seega on kohtud õigesti asunud seisukohale, et S. K. ja H. P. tegevus on kuriteona karistatav nii KrK § 133

kui ka KarS § 314 järgi.

9. Süüdimõistetute käitumises süüteokoosseisu asjaolude tuvastatuse, sh tahtluse osas, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma seisukohti põhjalikult motiveerinud ja

näidanud kohtuotsuses tõendid, millele ta oma põhjendused rajas. Tõendite hindamisel ei ole rikutud

kriminaalmenetluse seadust. AKKS § 65 lg 4 kohaselt Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järelduse põhjendustega, et

süüdimõistetud ei olnud M. K. ja tema pere väljatõstmisel hädaseisundis.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2003. a kohtuotsus S. K. ja H. P. süüdistusasjas tuleb

jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris