3-3-1-47-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-47-03 Määruse kuupäev 13. juuni 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Viktor Fedtšenko kaebus Sotsiaalkindlustusameti sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni otsuse nr 382 tühistamiseks ja komisjoni arstliku ekspertiisi teostamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/31/2003 ja Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-236/2002 Menetluse alus Riigikohtus Viktor Fedtšenko kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda Viktor Fedtšenko kassatsioonkaebuse läbivaatamine Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kõrva-nina-kurguarsti 31. augusti 2000. a konsultatiivses otsuses leiti, et Viktor Fedtšenko (sündinud 1. jaanuaril 1932) kuulmiskadu ühe kõrvaga on 100%, teise kõrvaga 99% ja et patsienti ei aita ka kuuldeaparaat. Otsuses paluti Vaegurluse Ekspertiisi Komisjonil määrata puude aste. Tallinna Ühendatud Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (edaspidi VEK) otsusega leiti, et arsti taotluses märgitud funktsionaalhäire ulatus ja kõrvalabi maht jääb madalamaks puude tuvastamise künnisest ning ei määratud V. Fedtšenko puuet. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna ekspertarstid leidsid 15. veebruari 2001. a täiendava ekspertiisi otsuses, et VEK otsus on õige. Vastavalt Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (edaspidi PISTS) § 2 lg 1 p-le 3 ei esine V. Fedtšenkol puude määramiseks näidustust, sest ta ei vaja kõrvalabi, juhendamist ega järelevalvet. Sotsiaalkindlustusameti juures asuv sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon luges 2. märtsi 2001. a otsusega nr 6 täiendava ekspertiisi otsuse põhjendatuks ja leidis, et V. Fedtšenkol ei ole puude raskusastme määramiseks näidustusi. V. Fedtšenko vaidlustas sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 2. märtsi 2001. a otsuse nr 6 halduskohtus ja kuna vaidluskomisjon tunnistas selle otsuse oma 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 punktiga 2 kehtetuks, lõpetas halduskohus asja menetluse. Sama, 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 punktiga 1 leiti, et V. Fedtšenkol ei esine puuet, mis oleks vastavalt Kodakondsuse seaduse (edaspidi KodS) § 35 lg 1 p-le 2 aluseks nimetatud seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud tingimuste täitmisest vabastamiseks. Otsuse kohaselt oli sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon seisukohal, et haigusest tingitud muutused ei põhjusta V. Fedtšenkole kõrvalabi vajadust. 2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus V. Fedtšenko tühistada sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsus nr 382 ja kohustada komisjoni teostama arstlikku ekspertiisi, selgitamaks, kas tal on KodS § 35 lg 2 punktile 2 vastav keskmine kuulmispuue. Kaebaja ei taotlenud kõrvalabi, vaid palus hinnata oma puude astet KodS § 35 lg 2 p 2 mõttes, et antaks hinnang selle

kohta, kas tema oma kuulmispuudega on võimeline ära õppima eesti keele ja täitma selles osas kodakondsuse saamisel esitatavaid nõudeid. 3. Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2002. a otsusega jäeti V. Fedtšenko kaebus rahuldamata. Vastavalt KodS § 35 lg-le 4 määratakse arstlik ekspertiis puude olemasolu ja raskusastme tuvastamiseks Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Sellist korda kehtestatud ei ole. Puude olemasolu ja raskusastme tuvastamist reguleerib ainult Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Kohus leidis, et kuivõrd PISTS §-s 2 seotakse puude raskusastmed kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusega, kaebajal sellist vajadust aga ei ole ning ta pole seda ka taotlenud, siis on sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon õigesti otsustanud, et kaebajal ei esine puuet, mis oleks vastavalt KodS § 35 lg 2 p-le 2 aluseks nimetatud seaduse § 6 p-des 3 ja 4 sätestatud tingimuste täitmisest vabastamiseks. 4. V. Fedtšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. jaanuari 2003. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kuigi vastavalt KodS § 35 lõikele 4 määratakse arstlik ekspertiis puude olemasolu ja raskusastme tuvastamiseks Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras, ei ole selle seaduse alusel vastavat korda kehtestatud ning puude olemasolu ja raskusastme tuvastamist reguleerib ainult Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus ja selle alusel antud õigusaktid, millest sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon ka kaevatava otsuse tegemisel on lähtunud. Seadusandja on käesolevaks ajaks muutnud KodS § 35 lõiget 4, asendades selles ebaõige viite Riikliku pensionikindlustuse seadusele asjakohase viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaevatav komisjoni otsus piisavalt põhjendatud ja kontrollitav. Komisjon on asunud seisukohale, et haigusest tingitud muutused ei põhjusta apellandil kõrvalabi vajadust. Vastavalt PISTS §-le 2 on puude raskusastmed defineeritud kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajaduse kaudu. Täiendava arstliku ekspertiisi käigus 15. veebruaril 2001 ekspertarstide poolt läbivaatuse akti juurde koostatud vahelehelt nähtub, et vestlus V. Fedtšenkoga 1 meetri kauguselt talle raskusi ei põhjustanud; V. Fedtšenko kuulis ja sai räägitust aru takistusteta; V. Fedtšenko kõneles läbivaatusel tavalise häälekõrgusega, ei rääkinud mittevajaliku kõva häälega. Apellant on tunnistanud arstlikul läbivaatusel, et ei vaja olmes kõrvalabi ja märkinud kaebuses, et saab kasutada üldise jutu ajamiseks telefoni, kuigi peab täpset fikseerimist vajavad andmed (näiteks kuupäevad, kellaajad) üle küsima. Asjas olevad tõendid ei kinnita, et apellant vajab PISTS § 2 lg 2 mõttes kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet, mis on puude raskusastme määramise tingimusteks. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt määratakse keskmise astme puue sündinud kurttummadele seoses viipetõlgi vajadusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. V. Fedtšenko esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja

Tallinna Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuses viidatakse PISTS § 2 lõikele 2, mille kohaselt kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Kassaator saab telefoniga vene keeles peetud vestluse üldisest suunitlusest mingil määral aru, kuid kui on vaja millestki kindlasti õigesti aru saada, siis peab kaaskõneleja vastama kassaatori täpsustavatele küsimustele. Seega vajab ta suhtlemisel abi, mis on määravaks puude astme tuvastamisel. Kassaatori suutlikkus keeleõppeks ei ole mitte ainult meditsiiniline probleem, seetõttu oleks kohus pidanud määrama pedagoogide ja andragoogide poolt läbiviidava ekspertiisi. Ekspertide seisukoht, et vestlus V. Fedtšenkoga 1 meetri kauguselt ei valmistanud talle raskusi, ei arvesta sellega, et vestluse ajal oli V. Fedtšenkol võimalus lugeda kaasvestleja huultelt, ja et siiski tuli kassaatoril esitada arusaamatuks jäänu kohta täiendavaid küsimusi. KodS § 35 lg 4 kohaldamiseks on vaja otsustada, kas patsient on võimeline keeleõppeks või mitte. VEK ei lähtunud KodS § 35 lõigetest 2 ja 4 ega otsustanud, kas kassaator on võimeline eesti keelt ära õppima või mitte. 7. Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Põhjendatud on seisukoht, et üldjuhul määratakse keskmine puue sündinud kurttummadele, sest praktikas on raske ette kujutada olukorda, kus kuulmishäirega isikule on määratud sügav puue, mis tähendaks, et ta vajab ööpäevaringselt suhtlemisel kõrvalabi. VEK ja vaidluskomisjon on lähtunud V. Fedtšenko terviseseisundi hindamisel Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest. VEK ja vaidluskomisjon ei hinda isiku võimet õppida eesti keelt. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 8. V. Fedtšenko poolt vaidlustatud sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 tegemise ajal kehtisid KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 järgmises sõnastuses: "[...] (2) Käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud tingimuste täitmisest on vabastatud: [...] 2) keskmise puudega isik, kes nägemis-, kuulmis- või kõnepuude tõttu pole võimeline neid nõudeid täitma. [...] (4) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud raske, sügava või keskmise puudega isik esitab käesoleva seaduse § 12 2. lõike punktides 7 ja 8 nimetatud dokumentide asemel riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2000, 36, 226) alusel määratud korras tehtud arstliku ekspertiisi otsuse raske, sügava või keskmise puude olemasolu kohta ja raviarsti teatise, mis kinnitab võimetust täita käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõudeid." Selline KodS § 35 lg 4 regulatsioon kehtis 10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002. Alates 10. novembrist 2002 kuni käesoleva ajani kehtiva KodS § 35 lg 4 ainus erinevus varem kehtinud

regulatsioonist seisneb selles, et Riikliku pensionikindlustuse seaduse asemel viidatakse käesoleval ajal Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele. Ülejäänud osas on sätte sõnastus jäänud samaks. Täiesti muutumatuks on jäänud KodS § 2 lg 2 punkti 2 sõnastus. 9. KodS § 6 punktid 3 ja 4, millele viitab KodS § 35 lg 2, sätestavad, et välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab oskama eesti keelt vastavalt KodS §-s 8 sätestatud nõuetele ja tundma Eesti Vabariigi Põhiseadust ja Kodakondsuse seadust vastavalt KodS §-s 9 sätestatud nõuetele. Seega andsid viidatud sätted oma koostoimes võimaluse, et vähemalt keskmise kuulmis-, nägemis- või kõnepuudega isik ei pea kodakondsuse saamiseks oskama eesti keelt ega tundma Põhiseadust ega Kodakondsuse seadust, kui tal on raviarsti teatis, mis kinnitab võimetust täita KodS § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõudeid ning talle on Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras tehtud arstlik ekspertiis, millega on tuvastatud vähemalt keskmise puudeaste olemasolu. 10. Riikliku pensionikindlustuse seadus ega selle alusel antud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on ka käesoleval ajal defineeritud 1. jaanuaril 2000 jõustunud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 andmisel lähtuti Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest, mitte aga Riikliku pensionikindlustuse seadusest. 11. Põhiseaduse § 13 lg 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Riigikohtu üldkogu on 28. oktoobri 2002. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02 leidnud, et sellest sättest tuleneb õigusselguse põhimõte. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusnormid olema piisavalt selged ja arusaadavad. PS § 13 lõikest 2 tulenevat õigusselguse põhimõtet on rõhutatud ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-4-1-8-2000. 10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 redaktsioon seostas keeleeksami sooritamisest vabastamise keskmise puudega, mida pidi tõendama Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras tehtud arstliku ekspertiisi otsus. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei selgitanud keskmise, raske või sügava puude mõistet. Selles seaduses ei olnud ka volitusnormi, mille alusel oleks täitevvõim saanud kehtestada korra puudeastme tuvastamiseks. Asjaolu, et viide Riikliku pensionikindlustuse seadusele oli ekslik, kinnitab ka see, et sätte sõnastust muudeti ning alates 10. novembrist 2002 jõustunud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuleb puude aste määrata Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei olnud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 regulatsioon õigusselguse põhimõttega kooskõlas. Need sätted andsid küll näilise võimaluse vabastada vähemalt keskmise kuulmispuudega isik eesti keele eksami sooritamisest kodakondsuse saamisel, kuid samas ei määratlenud puudeastmeid ega volitanud seda tegema täitevvõimu. Selle asemel viitas säte blanketselt Riikliku pensionikindlustuse seadusele, mille alusel ei olnud kehtestatud sügava, raske või keskmise puude arstliku ekspertiisi korras tuvastamist reguleerivat korda. Selliselt oli 10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 koostoimes viidatud seadusega sedavõrd umbmäärane, et nende sätete eesmärgipärane kohaldamine polnud võimalik.

12. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 regulatsiooni umbmäärasus sundis VEK-i ja sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni lähtuma Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puuetest ja nende astmetest, kuna Riikliku pensionikindlustuse seadus ei avanud mõisteid "sügav", "raske" või "keskmine puue". Küll olid need mõisted aga defineeritud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses, mille alusel oli kehtestatud ka kord nende tuvastamiseks. Ka Kodakondsuse seaduse §-de 34 ja 35 muutmise seaduse eelnõu ühe varasema versiooni seletuskirjast nähtub, et puuded ja nende astmed taheti Kodakondsuse seadusesse sisse viia eesmärgiga siduda see regulatsioon Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega. Lisaks märgitakse Kodakondsuse seaduse § 35 lõike 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas, et Kodakondsuse seaduse § 35 lõikes 4 toodud viide Riikliku pensionikindlustuse seadusele on ebaõige, kuna puude raskusastet saab määrata üksnes Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras. PISTS § 2 lg 1 sätestatud puudeastmed olid ja on määratletud kõrvalabi vajaduse kaudu. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa kõrvalabi vajamine või mittevajamine olla aga määrav keeleõppevõime hindamisel. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 puuduliku regulatsiooni tõttu tekkis aga olukord, kus kohaldati KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärgi saavutamiseks ebakohast vahendit - kontrolliti, kas ja millisel määral vajab isik kõrvalabi. Soovitud eesmärgi saavutamiseks ebakohase ja isikut koormava vahendi kohaldamine ei ole kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse printsiibiga. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates piirab kõnealune regulatsioon ebaproportsionaalselt PS §-st 14 tulenevat õigust korraldusele ja menetlusele (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02). Lisaks märgib Riigikohtu halduskolleegium, et kuivõrd KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei võimaldanud V. Fedtšenko jaoks kõrvalabi vajaduse puudumise tõttu kodakondsuse taotlemist lihtsustada, siis oleks tal võimalus kodakondsust saada ainult üldistel alustel. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võib halva kuulmisega isiku jaoks keele õppimine ja keeleeksami sooritamine võrdsetel alustel normaalse kuulmisega isikutega olla ebaproportsionaalselt koormav. 13. PS §-s 12 on sätestatud võrdsuse põhimõte. Võrdsuse põhimõtte kohaselt tuleb võrdses olukorras olevaid isikuid kohelda võrdselt ja ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuse põhimõtte rikkumisena on käsitletav olukord, kus ebavõrdses olukorras olevatelt isikutelt nõutakse samade tingimuste täitmist. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab muuhulgas ka seda, et seadus peab arvestama halva tervisliku seisundiga inimeste eripära, ja võimaluse korral kompenseerima nende puude soodsama õigusliku regulatsiooniga selleks, et isik ei jääks ainuüksi oma tervisliku seisundi tõttu ilma teistele isikutele ettenähtud soodustustest ja õigustest. Käesolevas haldusasjas toimunud kohtuvaidluste käigus ei ole ümber lükatud arsti hinnangut, et V. Fedtšenko kuulmiskadu ühe kõrvaga on 100%, teise kõrvaga 99% ja patsienti ei aita ka kuuldeaparaat. Hilisemate arstlike ekspertiiside käigus on tuvastatud üksnes seda, et V. Fedtšenko ei

vaja kõrvalabi. Seetõttu ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates alust kahelda selles, et V. Fedtšenko kuulmine on halb. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 regulatsioon ei võimaldanud otsustada V. Fedtšenko keeleeksamist vabastamist tema halva kuulmise tõttu. Samas on halva kuulmisega isik keele omandamisel ilmselgelt halvemas olukorras kui isikud, kelle kuulmine on normaalne. Kuna puuduvad kohased alused V. Fedtšenko keeleeksamist vabastamise küsimuse otsustamiseks, tuleks tal kodakondsuse saamiseks sooritada keeleeksam võrdsetel alustel normaalse kuulmisega isikutega. Sellisel juhul võib olla tegemist võrdsuse printsiibi rikkumisega. Võrdsuse põhimõtte rikkumine avaldub Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka juhul, kui sisustada KodS § 35 lg 2 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse abil. Kuulmispuudega isiku keeleõppevõime ei sõltu kõrvalabi vajadusest. Seega koheldakse kuulmispuudega inimesi, kes ei vaja kõrvalabi, ilma asjakohase põhjenduseta erinevalt, võrreldes kõrvalabi vajavate puudega inimestega. Samuti ei arvesta selline regulatsioon küllaldaselt kõrvalabi mittevajavate puuetega inimeste eripära võrreldes teiste kodakondsuse taotlejatega. II 14. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et takistused KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 kohaldamisel ei ole kõrvaldatud ka käesoleval ajal kehtivas redaktsioonis. Kehtiva KodS § 35 lg 4 kohaselt tehakse arstlik ekspertiis puude olemasolu tuvastamiseks Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lg 1 ja lg 2 sätestavad järgmist: "(1) Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle. Käesoleva seaduse mõistes on puudel kolm raskusastet: 1) sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt; 2) raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval; 3) keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. (2) Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale." Sotsiaalministri 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 kinnitatud Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise korra § 6 kasutab puude raskusastmete määratlemisel põhimõtteliselt samasuguseid definitsioone, nagu eespool tsiteeritud PISTS § 2 lg 1 punktides 1-3. Ka V. Fedtšenko poolt vaidlustatud sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 tegemise ajal kehtinud PISTS § 2 lg 1 redaktsioon ja sotsiaalministri 7. märtsi 2001. a määrusega

nr 32 kinnitatud Lapse puude raskusastme ja tekkimise aja määramise ning 16-aastase ja vanema inimese puude raskusastme määramise ja lisakulude vajaduse tuvastamise korra § 5 eristasid samasuguseid puudeastmeid, kuigi erinevusena oli sel ajal keskmise puude kriteeriumiks kõrvalabi vajadus kord kuus. 15. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärk vabastada keeleeksami sooritamisest isikud, kes oma füüsilise puude tõttu ei ole võimelised keelt õppima või on keele õppimine neile ülemäära koormav. Selle eesmärgi saavutamist viidatud sätte tõlgendamise teel takistab KodS § 35 lg 4 kehtivas redaktsioonis sätestatud viide Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel kehtestatud korrale, kuna sellise regulatsiooni järgimiseks tuleb lähtuda kõrvalabi vajadusest. Kõrvalabi vajadus ei saa aga olla määrav keeleõppevõime hindamisel. III 16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 70 lg 11 järgi annab asja läbivaatav kohtukoosseis haldusasja määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui haldusasja lahendamine eeldab Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause sätestab, et üldkogu lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu Põhiseadusele vastavuses. Riigikohtu halduskolleegium annab V. Fedtšenko kassatsioonkaebuse lahendamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna kolleegiumi arvates tuleb asja lahendamisel anda hinnang 10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 vastavusele PS §-dega 11, 12 ja 13. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann