3-3-1-55-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-55-03

Otsuse kuupäev

12. juuni 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Ando Aroni kaebus Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti

26. novembri 2001. a ettekirjutuse ja Maksuameti 15. veebruari

2002. a otsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a

kohtuotsus haldusasjas nr 2-3/143/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Ando Aroni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a kohtuotsus asjas

nr 2-3/143/2003 ja Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2002. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-660/2002

ning teha asjas uus otsus, millega tühistada täielikult Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti

26. novembri 2001. a ettekirjutus nr 6.2-01/14.3881 ja Maksuameti 15. veebruari 2002. a otsus

nr 72.

3. Mõista välja Maksuametilt Ando Aroni kasuks 38 693 krooni ja 10 sendi suurused

kohtukulud (riigilõiv ja õigusabikulud).

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti (edaspidi TFIMA) 26. novembri 2001. a ettekirjutusega

nr 6.2-01/14.3881 kohustati A. Aronit tasuma täiendavalt tulumaksu 2000. aasta eest 126 541 kr ja

tulumaksuvõlalt arvutatud intressi 5 044 kr.

Ettekirjutuse kohaselt tuvastati, et A. Aron on deklareerinud 2000. a tuludeklaratsioonis Tallinnas, Ao

tn 3 asuva kinnistu ½ mõttelise osa müügist saadud kasu 475 000 kr tuludeklaratsiooni vormil V kui

kasu vara võõrandamisest ning sama summa on kantud ka vormile E kui ettevõtluses kasutatava vara

võõrandamisest saadud kasu. Nimetatud ½ mõttelise osa kinnistust ostis A. Aron 1997. a hinnaga

250 000 kr ja müüs 2000. a hinnaga 800 000 kr, seega on saanud kasu vara müügist 550 000 kr, mis

kuulub tulumaksuga maksustamisele Tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 3 alusel. Kuna A. Aron ei

kajastanud oma raamatupidamise arvestuse ettevõtluse kuludes nimetatud ½ mõttelise osa kinnistu

ostu ega ettevõtluse tulude poolel selle müüki, siis sellest TFIMA järeldas, et kinnistu on ostetud

mitte ettevõtluse jaoks ja seega ei saa pidada kinnistu võõrandamisest saadud kasu ettevõtluses

kasutatava vara võõrandamisest saadud kasuks ning sellest tulenevalt ei saa kinnistu müüki

deklareerida ka tuludeklaratsiooni vormi E real 1.6.

Ettekirjutuses leiti veel, et A. Aron on 2000. a tuludeklaratsioonis jätnud deklareerimata Harjumaal

Kiili vallas Mõisakülas asuva Arupere kinnistu müügist saadud kasu 178 360 kr. Selle kinnistu ostis

A. Aron 1998. a 300 000 kr (miinus notaritasu 661 kr) eest ja müüs edasi 2000. a 480 000 kr (miinus

notaritasu 979 kr) eest. Tulumaksuseaduse § 12 lg 1 punkti 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga

residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas

kasu vara võõrandamisest. Seega 2000. aastal on A. Aron saanud vara võõrandamisest kasu 728 360

krooni (550 000 + 178 360). Ettekirjutuses märgiti, et revisjoni tulemusel vähendati ettevõtluse tulu

475 000 kr võrra. Tulumaksu määramiseks arvati tuludest 814 698 kr (palgatulu 86 338 kr + kasu

vara võõrandamisest 728 360 kr), maha maksuvaba tulu 9 600 kr, eluasemelaenu intressid 244 180 kr

ja koolituskulud 19 830 kr. Juurdemääratud tulumaks oli 140 683 kr, millest 14 142 kr loeti ettemaksu

arvel täidetuks.

2. A. Aron vaidlustas ettekirjutuse Maksuametis. Maksuameti 15. veebruari 2002. a otsusega nr 72

jäeti A. Aroni kaebus rahuldamata.

3. Halduskohtule esitatud kaebuses palus A. Aron tühistada TFIMA ettekirjutus ja Maksuameti

otsus. Kaebaja väitis, et ta on füüsilisest isikust ettevõtja, tema tegevusalaks on muuhulgas tehingud

kinnis- ja vallasvaraga ning ta on kõnealused kinnisasjad võõrandanud ettevõtluse raames. Asjaolu, et

ettekirjutuses märgitud ehitiste müügist saadud tulu oli ettevõtlustulu, on tõendatud sellega, et

kaebuse esitaja on määratlenud seda ettevõtlustuluna. Tulumaksuseadus ega ükski teine seadus ei

sätesta, et ettevõtlustulu on ainult selline tulu, mida maksumaksja on oma raamatupidamises

ettevõtlustuluna kajastanud. Raamatupidamise seadus ei reguleeri maksustamist. Kaebaja leiab, et

tema puhul on täidetud mõlemad Tulumaksuseaduse § 14 lg-s 2 toodud tingimused: kaebaja on

tegutsenud iseseisvalt ja ta on ostnud kinnistud eesmärgiga müüa need kallimalt maha. Kaebajale jääb

arusaamatuks maksuhalduri seisukoht, et tegu ei ole ettevõtlusega.

4. Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-660/2002 rahuldati A. Aroni

kaebus osaliselt ja tühistati vaidlustatud TFIMA ettekirjutus osas, millega määrati Ao tn 3 ½

mõttelise osa kinnistu müügist saadud kasu, sellelt arvutatud tulumaks ja intressid ning Maksuameti

vaidlustatud otsus osas, millega Maksuamet nõustus TFIMA poolt tuvastatud Ao tn 3 ½ mõttelise osa

kinnistu müügist saadud kasu, sellelt arvutatud tulumaksu ja intressidega. Samuti mõistis kohus

vastustajatelt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõivu 2960 kr ja 65 senti ning õigusabikulud 15 930 kr.

Kohus leidis, et kinnisasjade müügi maksustamist võib reguleerida nii Tulumaksuseaduse § 14 kui ka

§ 15. Nimetatud sätete erinevus seisneb selles, et § 14 korral toimub tehing ettevõtluse (iseseisva

majandus- või kutsetegevuse) käigus, § 15 korral seda nõuet ei ole. Kuna seadused ei kehtesta

piirangut sellele, kui mitu kinnistut füüsiline isik võib osta ja edasi müüa, siis ei tõenda kaebuse

esitaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud ostu-müügi lepingud, et lepingute pooleks on A. Aron

füüsilisest isikust ettevõtjana, mitte aga A. Aron füüsilise isikuna. Sel põhjusel ei ole antud vaidluses

määravaks tõendiks ka äriregistri väljavõte, mille kohaselt on A. Aroni kui füüsilisest isikust ettevõtja

tegevusaladeks tehingud vallas- ja kinnisvaraga.

Kohus märkis, et vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kaebuse esitaja tõendeid, millest nähtuks

kinnistute müügist saadud tulu kasutamine ettevõtluses või kõnealuste objektide ostmine ettevõtluse

tarbeks ning A. Aroni kui füüsilisest isikust ettevõtja rahade eest. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei

ole täitnud Raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kohustust dokumenteerida kõiki oma

majandustehinguid ning kirjendada neid kronoloogilistes ja süstemaatilistes

raamatupidamisregistrites nende toimumise momendil või kui see ei ole võimalik, siis vahetult pärast

seda. Paljasõnaliseks jääb kaebaja väide "see, et ehitiste müügist saadud tulu oli ettevõtlustulu, on

tõendatud sellega, et kaebuse esitaja on määratlenud seda ettevõtlustuluna".

Kohus leidis, et TFIMA on vääralt maksustanud kogu tehingutest saadud kasu tulumaksuga.

Tulumaksuseaduse § 15 lg 4 p 5 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu omandireformi käigus

tagastatud maa võõrandamisest. A. Aron on 13. veebruaril 1997 omandanud 250 000 kr eest Ao tn 3

ehitisest ½ mõttelist osa, samuti Ao tn 3 endise kinnistu nr 860 maa tagastamise nõudeõiguse ½

mõttelist osa. Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998. a korraldusega nr 6588-k tagastati

õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Ao tn 3 suurusega 774 m2 Aiaronile ½ mõttelises osas ning

12. aprillil 2000 müüs A. Aron Ao tn 3 kinnistu ½ mõttelist osa 800 000 kr eest. Kuivõrd kinnistu

hinna määras maa ja ehitiste maksumus kokku, kuulunuks tehingust saadud kasu maksustamisele

sellises osas, millise osa võõrandatud vara väärtusest moodustasid ehitised, kuid TFIMA ei välistanud

maatüki osa Ao tn 3 kinnistu müügist saadud kasus.

5. A. Aroni apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti tema kaebus

rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohus kohaldas vääralt Tulumaksuseaduse § 14 ning

kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud.

Apellant väitis, et maksumaksja saab mingit asja müüa kas ettevõtluse käigus või väljaspool seda,

kolmandat võimalust ei ole. Tulumaksuseaduse § 14 lõikes 2 on defineeritud, mis on ettevõtlus:

1) see peab olema isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus;

2) selle tegevuse eesmärgiks peab olema tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või

vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest.

Kohtuotsuses ei pöörata osundatud ettevõtluse definitsioonile mingit tähelepanu, kuigi kohus oleks

otsuses pidanud analüüsima, kas A. Aroni tegevus kinnistute ostmisel ja müümisel vastas kahele

eespool nimetatud tingimusele. Apellant leiab, et ta vastas neile tingimustele: kinnistute müümisel ta

tegutses iseseisvalt ja tulu saamise eesmärgil. Seetõttu oli tema poolt õiguspärane kinnistute müügist

saadud tulu deklareerimine ettevõtlustuluna. Kaebaja esitas kohtule mitmeid lepinguid tõendamaks,

et tema poolt teostatavad kinnisvaratehingud on süstemaatilised ja oluliseks tuluallikaks ning et

kinnisvaratehinguid tehes tegutseb ta ettevõtjana. Kohus põhjendamatult ei ole nende tõenditega

arvestanud, nagu ei ole arvestanud ka äriregistri väljavõttega, mis tõendab, et A. Aron on

avalikkusele teada andnud, et ta tegutseb teatud tegevusaladel ettevõtjana.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a otsusega jäeti apellatsioon-

kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on

kaevatavas osas õige ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on vaidluse

lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud välja selgitanud, andnud õige hinnangu asjas kogutud

tõenditele ning on seadust õigesti kohaldanud.

Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, et kinnistute müügist saadud tulu on

käsitletav A. Aroni kasuna vara võõrandamisest Tulumaksuseaduse § 15 lg 1 mõttes. Kasu vara

võõrandamisest on passiivne tululiik, samal ajal ettevõtlustulu on aktiivne tululiik. Ekslik on

apellandi seisukoht, et kui isik tegutseb teatud tegevusalal füüsilisest isikust ettevõtjana ja on sellest

äriregistris registreerimise kaudu avalikkusele teada andnud, siis tähendab see igal juhul, et kogu

tema poolt müüdavast varast saadud tulu on käsitletav ettevõtlustuluna ja et kõnealuste kinnistute

seotust ettevõtlusega kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et apellant on müünud ka teisi kinnistuid.

Ringkonnakohus märkis, et A. Aron omandas vaidlusaluse vara ajal, mil tema tegevusalaks oli mitte

vallas- ja kinnisvara tehingud, vaid üüritulu saamine Kunderi tn 37 asuvas tegevuskohas. Kõnealuse

vara soetamismaksumust apellant 1997-1998. a ettevõtluse raamatupidamisarvestuse kuludes ei

kajastanud. Kinnistute müügist saadud kasu A. Aron 2000. a ettevõtluse raamatupidamisarvestuse

tuludes ei näidanud, samuti ei ole A. Aron deklareerinud üüri- või renditulu seonduvalt nimetatud

objektidega ega nende parendamiseks või täiendamiseks tehtud kulutusi. Ringkonnakohus leidis, et

apellant ei ole vara oma raamatupidamises kajastanud ettevõtlusega seotud objektidena ega esitanud

kohtule ka muid tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuhalduri järelduse, et need kaks kõnealust

kinnistut ei olnud soetatud ega müüdud ettevõtluse käigus. Paljasõnaline on apellandi väide, et ta on

need kinnistud ostnud ja neisse investeerinud eesmärgiga müüa need kallimalt maha.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. A. Aron taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja saadaks

asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud Tulumaksuseaduse § 14 ning kohtuotsuses ei ole vastatud kõikidele

apellatsioonkaebuse väidetele.

8. TFIMA ja Maksuameti kirjalikes vastustes kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus

on põhjendamatu ning ringkonnakohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks puudub alus.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleva vaidluse sisuks on küsimus, kas lugeda A. Aroni poolt kahe kinnistu müügist saadud

tulu ettevõtlustuluks Tulumaksuseaduse § 14 tähenduses või kasuks vara võõrandamisest

Tulumaksuseaduse § 15 tähenduses.

Tulumaksuseaduse § 14 lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus

(sealhulgas ka notari ja kohtutäituri kutsetegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba

tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud

loominguline või teaduslik tegevus.

Tulumaksuseaduse § 15 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu ükskõik millise võõrandatava

ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis-

või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku,

nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku

õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse

või selle järjekoha või muu varalise õiguse (edaspidi vara) müügist või vahetamisest.

10. Nende kahe tululiigi maksustamine on erinev: ettevõtlustulust saab maksumaksja maha arvata

ettevõtlusega seotud kulusid vastavalt Tulumaksuseaduse §-des 32-35 sätestatule, vara

võõrandamisest saadud kasust saab aga maha arvata üksnes selle võõrandamistehinguga seotud kulud

vastavalt Tulumaksuseaduse § 37 lõikele 1. Ettevõtlustulult tuleb lisaks tulumaksule maksta ka

sotsiaalmaksu vastavalt Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punktile 5, vara võõrandamisest saadud kasu

sotsiaalmaksuga ei maksustata. Erinevus on tingitud sellest, et ettevõtlus on aktiivne tululiik -

ettevõtja teeb oma nimel ja oma riisikol kulutusi tulu saamise eesmärgil. Ettevõtja aktiivne tegevus

seisneb majandustegevuse korraldamises, planeerimises ja läbiviimises. Tulumaksuseaduse § 15

kohaselt maksustatav kasu vara võõrandamisest ei eelda iseseisvat majandustegevust,

ettevõtluskulutuste tegemist ega riskide võtmist.

Sõltuvalt kulude suurusest võib tululiigi kvalifitseerimine anda erinevaid tulemusi. Juhul, kui

maksumaksja ei ole seoses tehinguga ettevõtlusega seotud kulutusi teinud, on kasu maksustamine

ettevõtlustuluna maksumaksjale ebasoodsam. Sellises olukorras võib tekkida vaidlusi, kus

maksuhaldur käsitleb maksumaksja tegevust ettevõtlusena, maksumaksja aga eitab seda. Sellest võib

järeldada, et kui maksumaksja käsitleb saadud tulu ettevõtlustuluna, tuleb eeldada, et tegemist ongi

ettevõtlusega. See ei tähenda, et maksumaksjal oleks õigus oma äranägemisel mistahes tulu mistahes

asjaoludel pidada oma ettevõtlustuluks. Kui maksuhalduri poolt kogutud tõendid viitavad iseseisva

majandustegevuse puudumisele, ei saa tulusid ettevõtlustuludele liita.

Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tulu kvalifitseerimine ettevõtlustuluks annab konkreetse

aasta kohta soodsama tulemuse kui kvalifitseerimine kasuks vara võõrandamisest, sest maksumaksja

soovis kasutada Tulumaksuseaduse §-st 35 tulenevat õigust arvata ettevõtlustulust maha eelmistest

perioodidest edasikantud kulusid. Selle tulemusena aga suureneb tulevikus tulumaksuga ja

sotsiaalmaksuga maksustamisele kuuluv ettevõtlustulu. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tulu

käsitlemine ettevõtlustuluna on maksumaksjale lõppkokkuvõttes ebasoodsam. Neil põhjustel võib

eeldada, et maksumaksja poolt tululiigi kvalifitseerimine ettevõtlustuluks on õige.

11. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või

valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas A. Aron käitus vara soetamise hetkel,

kuidas ta soetatud vara kasutas ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Osundatud põhimõte

viitab eelkõige sellele, et kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid

ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust

toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulude vähendamist. Sellel põhjusel on ka

Tulumaksuseaduses erisätted, mis reguleerivad ettevõtluses kasutatud vara müüki või kasutusotstarbe

muutmist (§ 37 lõiked 2-5).

Ettevõtlusega võib aga tegemist olla ka siis, kui vara soetamise hetkel ei olnud veel kavatsust seda

vara ettevõtluses kasutada või ettevõtluse käigus müüa. Seetõttu ei saa ka vara müügi maksustamist

seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud

vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust

varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist

ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu

sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.

12. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et A. Aroni tegevusalaks oli algselt vaid korterite üürile

andmine, alates äriregistrisse kandmisest 16. detsembril 1999 lisandusid tegevusaladena tehingud

kinnis- ja vallasvaraga. Vaidlusalused kinnistud on omandatud 13. veebruaril 1997 ja 2. märtsil 1998,

s.t enne uuel tegevusalal tegevuse alustamist. Kinnistud müüdi 12. aprillil 2000 ja 20. aprillil 2000, s.t

pärast uuel tegevusalal tegevuse alustamist. Seetõttu on põhjendamatu maksuameti ja kohtute

etteheide, et A. Aron ei kajastanud oma raamatupidamises kinnistute soetamismaksumust. Ta ei

saanudki seda teha, kuna soetamise ajal ei olnud tegemist ettevõtlusega seotud kuludega.

Kassaatori esindaja esitas halduskohtu istungil 27. mail 2002 kohtule koopiad neljast ostu-müügi

lepingust, millest nähtub, et kassaator on ostnud 2. juulil 1997 kinnistu "Kõrve I" Harjumaal Loksa

vallas Hara külas, 19. septembril 2000 1/2 mõttelise osa kinnistust "Päikeseranna" Harjumaal

Jõelähtme vallas Haapse külas, 28. septembril 2000 1/2 mõttelise osa kinnistust "Neeme" Harjumaal

Viimsi vallas Pringi külas ja 12. aprillil 2001 teiselt kaasomanikult 1/2 mõttelise osa kinnistust

"Päikeseranna" Harjumaal Jõelähtme vallas Haapse külas (halduskohtu toimiku lk 97-112).

13. Asjaolu, et kinnistute müügist saadud tulu ei ole raamatupidamisarvestuses kajastatud, ei saa

iseenesest olla maksu juurdemääramise aluseks. Puudused maksumaksja raamatupidamis- või

maksuarvestuses võivad endaga kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline,

s.t takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja selle asjaolude

kontrollimist. Käesoleval juhul on majandustehinguga seonduvate asjaolude kontrollimine võimalik

maksumaksja seletuste ja maksumenetluse käigus kogutud tõendite abil ning seetõttu tuleb puudused

raamatupidamisarvestuses jätta tähelepanuta. Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik

tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise

osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni

esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning

taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.

Samuti ei saa tululiigi kvalifitseerimisel olla tähtsust asjaolul, kas maksumaksja on saadud tulu

kasutanud ettevõtluses või mitte. Ettevõtlustulu maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga just eeldusel,

et maksumaksja ei investeeri saadud tulu ettevõtlusesse - tulu suunatakse tarbimisse ning seetõttu

maksustatakse see sarnaselt palgatuluga. Kui maksumaksja otsustab saadud tulu reinvesteerida, siis

tekivad tal ettevõtlusega seotud kulud, mis arvatakse tulust maha.

14. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada Tulumaksuseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on

võimalik teha uus otsus, sest kinnistute müük on toimunud iseseisva ja regulaarse majandustegevuse

käigus. Lähtudes MKS § 151 lg-st 1 tuleb A. Aroni kasuks kohtukulud välja mõista Maksuametilt.

Riigilõivu tasuti kaebuse esitamisel 3947 krooni ja 55 senti ning apelleerimisel samas suuruses,

kokku 7895 krooni ja 10 senti. Õigusabikulud olid esimese astme kohtumenetluses 28 320 krooni.

Tallinna Halduskohus pidas seda kulutust põhjendatuks 21 240 krooni osas. Riigikohtu

halduskolleegium on samal seisukohal ja vähendab seega vastavalt Maksuametilt väljamõistetavat

summat. Õigusabikulud apellatsioonimenetluses olid 9558 krooni, millist kulutust peab Riigikohtu

halduskolleegium põhjendatuks. Seega tuleb Maksuametilt A. Aroni kasuks välja mõista 38 693

krooni ja 10 senti.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld