3-1-1-58-03 · 3-1-1-58-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-58-03 Otsuse kuupäev 11. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi A. M. süüdistuses KrK § 161 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2- 1/5/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikmani kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 13. mai 2003. a Istungil osalenud isikud A. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman ja riigiprokurör Piret Pauk"tys RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2003. a kohtuotsus A. M. süüdistuses KrK § 161 järgi karistuse mõistmise ja A. M. Hüvitusfondi kasuks 22 488 710 krooni väljamõistmise osas. 2. Mõista A. M. karistuseks KrK § 161 järgi kaks aastat vangistust. 3. Välja mõista A. M-lt 8 300 000 krooni Hüvitusfondi kasuks. 4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 161 järgi. Teda süüdistati selles, et töötades 24. detsembrist 1996. a kuni 21. oktoobrini 1998. a Hüvitusfondi juhatuse liikme ja finantsdivisjoni juhina ning olles seega ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes, sõlmis ta 18. septembril 1997. a Hüvitusfondi nimel maksuvaba ettevõttega Plantwell Investment Corporation (edaspidi PIC), millelt ta oli ka varem varjatud tulusid saanud, forward-tehingu (tähtpäevalepingu) kinnituse nr FW 14-97 (edaspidi leping 14-97). Selle lepingu kohaselt kohustus PIC tasuma 19. detsembril 1997. a Hüvitusfondile 123 000 Hansapanga, 156 000 Hoiupanga, 20 000 Forekspanga, 30 000 Ühispanga ja 55 000 Norma lihtaktsia eest kokku 85 409 410 krooni. PIC-i kohustuse täitmine oli tagatud Hüvitusfondile tasutud 8 300 000 krooni suuruse tagatisrahaga. Eelnimetatud aktsiate koguväärtus oli 3. novembri 1997. a seisuga 62 920 700 krooni. Vaatamata sellele ostis A. M. Hüvitusfondi nimel need aktsiad PIC-lt koguhinnaga 85 409 410 krooni, mille kohta ta allkirjastas eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ajavahemikus 3. novembrist kuni 17. detsemberini 1997. a tehingukinnituse Hüvitusfondi ja PIC vahel. Tehingukinnituse dateeris A. M. fiktiivse kuupäevaga 23. september 1997. a, eesmärgiga näidata ostuhinda, 85 409 410 krooni, põhjendatud turuhinnana. Sellise tegevusega tekitas A. M. Hüvitusfondile kahju 22 488 710 krooni. Samas summas jäi PIC-le kahju tekkimata. Samuti tagastati PIC-le lepingu 14-97 eest tasutud ettemaks, 8 300 000 krooni. A. M. kinnitas 18. detsembril 1997. a Hüvitusfondi finantsdivisjoni memo, millega ülalnimetatud aktsiad võeti arvele 3. novembri 1997. a kuupäevaga, sest siis oli võimalus kasutada Hüvitusfondile kahjulikult, s.o turuhinnast kõrgema hinnaga ostetud aktsiaid alusvarana Hüvitusfondi ja Eesti Ühispanga vahel sõlmitud tähtpäevalepingu raamlepingu nr 11 tehingute 1-6 katteks ning polnud vaja teha allahindlust. Sel teel sai A. M.varjata tekitatud kahju. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus A. M. tema ja Hüvitusfondi vahel 24. detsembril 1996. a sõlmitud lepingu nr 3 p 1.1, mille kohaselt juhatuse liige kohustub täitma temale õigusaktidega ja lepinguga pandud ülesandeid, alluma nõukogu juhtimisele ja kontrollile, täitma nõukogu seaduslikke korraldusi ja fondi sisedokumente ja normatiive. Samuti rikkus A. M.Hüvitusfondi seaduse § 3 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt fondi eesmärgiks oli muuhulgas fondi vara investeerimine, tagamaks fondi

kohustuste täitmist. Veel rikkus ta Lühiajaliste investeeringute tegemise korra p-de 9 ja 8 nõudeid, mille kohaselt tehakse tuletistehinguid aktsiatega tulu saamiseks kapitalikasvu, kursivahede ja dividendidena. 2. Tallinna Linnakohtu 18. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KrK § 161 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega. Hüvitusfondi tsiviilhagi katteks mõistis linnakohus A. M-lt välja 8 300 000 krooni. 2.1. Kohus leidis, et A. M. tegevus uuritava tehingu vormistamisel ja ennetähtaegsel lõpetamisel oli vastuolus Hüvitusfondi ülesannetega. Linnakohus asus seisukohale, et kui A. M. oleks tegutsenud õiguspäraselt, oleks ta pidanud 3. novembri 1997. a seisuga tehingu lõpetamisel realiseerima nõude, mis lepingust tulenes. Kohus märkis, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tulnuks kahjum ja kasum arvestada lepingu lõpetamise päeva aktsiate turuhinna alusel. Kohus osutas asjaolule, et aktsiate turuhind oli 3. novembril 1997. a tunduvalt madalam tähtpäevalepingus sätestatud hindadest. 2.2. Linnakohus ei pidanud usaldusväärseks A. M. ütlusi, et leping 14-97 Hüvitusfondi ja PIC-i vahel lõpetati 23. septembril 1997. a. Kohus märkis, et A. M. ei ole suutnud üheselt selgitada, miks lepingu lõpetamise päevaks on raamatupidamisarvestuses 3. november 1997 ja miks ei vormistatud tehingu lõpetamist 23. septembril 1997. a. Kohus tõi esile asjaolu, et kuigi PIC-i taotlus lepingu lõpetamise kohta kannab 22. septembri 1997. a kuupäeva, on PIC samal kuupäeval kandnud Hüvitusfondi arvele lepingu 14- 97 tagatisraha. Kohus märkis ka, et erinevalt PIC-i 10. novembri 1997. a tagatisraha tagastamise taotlusest ei ole PIC-i tehingu lõpetamise taotlust Hüvitusfondi asjaajamises registreeritud. Kohus leidis, et finantsdivisjoni juhina kasutas A. M. ära oma õiguspädevust ja dateeris tehingukinnituse tagantjärele fiktiivse, 23. septembri 1997. a kuupäevaga, et näidata aktsiate ostuhinda põhjendatuna ja tagastada tagatisraha. 2.3. Linnakohus leidis, et tõendatud pole süüdistuses A. M-le inkrimineeritud kahju suurus - 22 488 710 krooni. Kohus leidis, et tsiviilhagi katteks saab välja mõista konkreetse kahjusumma - 8 300 000 krooni, s.o tagatisraha, mis kanti Hüvitusfondi arvelt PIC-i arvele. 3. Tallinna Linnakohtu 18. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuratuuri abiprokurör Laura Feldmanis ja kassatsioonkaebuse A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Eero Viigimäe. 4. Apellatsioonprotestis paluti tühistada linnakohtu otsus A. M. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 161 järgi osaliselt ja tunnistada A. M. süüdi KrK § 161 järgi esitatud süüdistuse kogu mahus, sh Hüvitusfondile 22 488 710 krooni suuruse kahju tekitamises. Prokurör palus karistada A. M. kolmeaastase vangistusega ja rahuldada Hüvitusfondi tsiviilhagi 22 488 710 krooni ulatuses. 5. Apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist, A. M. õigeksmõistmist KrK § 161 järgi ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. 6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2003. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 18. oktoobri 2002. a otsus A. M-le mõistetud karistuse ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus karistas A. M. KrK § 161 järgi kahe aasta ja kuue kuulise vangistusega. Samuti rahuldas ringkonnakohus Hüvitusfondi tsiviilhagi ja mõistis A. M-lt Hüvitusfondi kasuks välja 22 488 710 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. 7. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et A. M. dateeris tehingukinnituse tagantjärele fiktiivse kuupäevaga - 23. september 1997. a. Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus tuvastas tõendite kogumile tuginedes õigesti, et 23. septembril 1997. a täideti leping 14-97 ning lepingupooltel polnud kavatsust lepingut lõpetada. 7.1. Ringkonnakohus leidis, et 8,3 miljoni krooni suuruse tagatisraha tagastamist PIC-le ei ole A. M-le süüks arvatud ja süüdistuses seda kahjuna ei käsitata. A. M. süüdistatakse selles, et ta tagas lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagantjärele vormistamisega PIC-le kahju mittetekkimise, samal aja tekitas Hüvitusfondile kahju, mis tulenes aktsiahindade langusest. Hüvitusfondile tekitatud kahju suurust ei saa tuvastada Hüvitusfondi raamatupidamisarvestuse järgi, kuna raamatupidamisarvestuses oli lepingu 14-97 lõpetamine fikseeritud fiktiivse kuupäevaga 23. september 1997. a. Tuletistehingute puhul, nagu seda oli ka leping 14-97, on oluline tehingu lõppemise või lõpetamise päeva kindlaksmääramine, sest just sellest oleneb, kumb lepingupooltest kasu või kahju saab. Tuletistehingu mõte seisnebki selles, et tehingu üks pool ostab aktsiaid poolte vahel kindlaksmääratud päeval konkreetse kokkulepitud hinnaga ning lepingust tulenev kasum/kahjum sõltub lepingu alusvaraks olevate aktsiate kokkulepitud hinna ja väärtuspäeva (lepingu realiseerimise päeva) aktsiate turuhinna vahest. Lepingu 14-97 kohaselt kohustus PIC realiseerimispäeval - 19. detsembril 1997. a

- Hüvitusfondile üle kandma 85 409 410 krooni lepingu alusvara aktsiate eest. Lepingu 14-97 lõpetamise päeval 3. novembril 1997. a oli lepingu alusvara aktsiate väärtus kokku 62 920 700 krooni. Seega oli lepingu 14-97 lõpetamise päeval aktsiate turuhinna ja poolte vahel kokkulepitud hinna vahe 22 488 710 krooni Hüvitusfondi kasuks ja PIC-i kahjuks. Ringkonnakohus märkis, et kuna leping lõpetati tasaarvestusega, siis oleksid lepingu lõpetamisel jäänud aktsiad Hüvitusfondi omandisse ning PIC oleks maksnud Hüvitusfondile aktsiate lepinguhinna ja turuhinna vahe " 22 488 710 krooni. Hüvitusfond oleks võtnud aktsiad tegeliku hinnaga kauplemisportfellis arvele ning arvestanud kuu lõpus tehingult saadud kasumi. Kuna kokkuleppe kohaselt toimus tasaarvestus, siis poleks Hüvitusfond pidanud tagastama tagatisraha, 8,3 miljonit krooni, ning lisaks oleks PIC olnud kohustatud tasuma ülejäänud hinnavahe - 14 188 710 krooni. Kuna 23. septembril 1997. a olid aktsiate hinnad jätkuvalt kõrged, siis seda kuupäeva fiktiivselt tehingukinnitusel kasutades oligi võimalik näidata aktsiate ostuhinda (85 409 710 krooni) põhjendatuna. Ringkonnakohus märkis, et tekkinud kahju ei kajastunud Hüvitusfondi raamatupidamises just seetõttu, et A. M. lõpetas lepingu 14-97 tagantjärele fiktiivse kuupäevaga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Hüvitusfondil oli 3. novembril 1997. a lepingust tulenev reaalne nõue PIC-i vastu summas 22 488 710 krooni, kuid A. M. oma ebaseadusliku tegevusega loobus sellest. Kohtukolleegium märkis, et leping 14-97 lõpetati tasaarvestusega, mis tähendas seda, et tegelikku aktsiate ja rahade liikumist ei toimunud. Arvestati välja vaid lepinguhindade ja turuhinna vahe ning vastavalt sellele, kas turuhind oli madalam või kõrgem, pidi üks pool teisele tasuma hindade vahe. Kohus leidis, et sisuliselt toimus tasaarvestuse varjus järgmine tehing: PIC ostis Hüvitusfondilt aktsiaid ning Hüvitusfond ostis need samad aktsiad PIC-lt kohe tagasi, aktsiad olid ja jäid Hüvitusfondi omandisse. 7.2. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on õigesti tuvastanud, et A. M. rikkus oma ametiseisundist tulenevaid kohustusi. Seejuures viitas kohtukolleegium 24. detsembri 1996. a lepingu nr 3 punktile 1.1, Hüvitusfondi seaduse § 3 lg-le 1, Lühiajaliste investeeringute tegemise korra p-le 9 ja viimasest tulenevalt ka sama korra p-le 8. Kriminaalkolleegium märkis, et Hüvitusfondi seaduse § 3 kohaselt tegutseb fond fondi obligatsioonide omanike huvides. Fondi kui riigi rahvakapitali obligatsioonide ja õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise väärtpaberite omamisest tulenevate rahaliste nõuete hüvitamisega tegeleva avalik- õigusliku juriidilise isiku tegevuse üheks eesmärgiks on fondi vara investeerimine, tagamaks fondi kohustuste täitmist. Seega on ringkonnakohtu arvates ilmne, et fond peab oma vara investeerides tegutsema fondile majanduslikult kõige kasulikumal viisil, hoides ära fondile kahju tekkimise. Kohus leidis, et A. M., lõpetades 3. novembril 1997. a ennetähtaegselt lepingu 14-97, eiras konkreetseid, talle töös juhindumiseks kehtestatud õigusaktide nõudeid ega järginud fondi ega obligatsiooniomanike huve. 7.3. Ringkonnakohus ei nõustunud väitega, et A. M. tegevus oli suunatud kasumi teenimisele. Kohtukolleegium viitas asjaolule, et Hüvitusfondi ja AS Eesti Ühispanga vahel sõlmitud tähtpäevatehinguid puudutava juurdluse komisjon rõhutas oma aruandes, et Hüvitusfondi varasemad tehingud välismaiste variühingutega olid toonud 30,9 miljonit krooni kahju. Samuti oli nimetatud komisjon asunud seisukohale, et Hüvitusfond on teinud tehinguid teisele poolele (see on välismaistele variühingutele) soodsatel tingimustel. Veel tõi ringkonnakohtu kriminaalkolleegium esile asjaolu, et A. M. sai 1997. aastal PIC-lt väga suuri rahasummasid isiklikuks kasutamiseks ning need summad sai PIC kas otseselt või kaudselt tehingutest Hüvitusfondiga, mille finantsdivisjoni juht oli A. M. 7.4. Kohtukolleegium asus seisukohale, et A. M., dateerides lepingu 14-97 ennetähtaegse lõpetamise tagantjärele fiktiivse kuupäevaga ja kinnitades 18. detsembril 1997. a Hüvitusfondi finantsdivisjoni memo, tegutses otsese tahtlusega, sest ta oli teadlik tegelikest faktilistest asjaoludest ning soovis vältida PIC-le kahju tekkimist, mööndes samas Hüvitusfondile kahju tekkimist. 7.5. Kohtukolleegium leidis, et apellatsioonprotestis nõutakse põhjendatult A. M. karistamist rangema karistusega, kui seda on teinud linnakohus. Kohus märkis, et lähtudes süüteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, tuleb otsustada, kas karistus jääb sanktsiooni keskmisele tasandile või sellest üles- või allapoole. Ringkonnakohus märkis, et A. M. puhul ei ole tuvastatud tema vastutust kergendavaid asjaolusid, küll aga vastutust raskendavad asjaolud - omakasu motiiv ja raske tagajärje põhjustamine. Kohus märkis, et KarS § 56 kohaselt ei ole süüdlase isik karistuse iseseisva alusena arvestatav, kuid kuna A. M-le mõistetava karistuse näol on tegemist vangistusega, tuleb vaieldamatult arvestada seda, et A. M.on olnud senini õiguskuulekas. Kohtukolleegium asus seisukohale, et A. M. isikuandmed võimaldavad mõista talle karistuse, mis jääb KrK § 161 sanktsiooni keskmise ja maksimaalmäära vahele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2003. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja mõista A. M. KrK § 161 järgi õigeks. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta läbi vaatamata. Kaebust põhistab kassaator järgmiselt. 8.1. Kohtute järeldus, et leping 14-97 lõpetati 3. novembril 1997. a, aga mitte 23. septembril 1997. a, on oletuslik ja vastuolus KrMK §-de 19 ja 50 nõuetega. 8.2. Ringkonnakohus on oluliselt muutnud A. M-le esitatud süüdistust nii inkrimineeritava teo kui ka tagajärje osas. Selline süüdistuse muutmine on käsitatav kaitseõiguse rikkumisena, sest tulenevalt KrMK § 351 lg-st 1 on süüdistataval õigus teada, milles teda süüdistatakse. A. M. anti kohtu alla süüdistatuna Hüvitusfondi nimel PIC-lt 85 409 410 krooni eest aktsiate ostmises, millega ta tekitas Hüvitusfondile 22 488 710 krooni kahju. Esimese astme kohus mõistis A. M. süüdi hoopis tagatisraha tagastamises. Ringkonnakohus mõistis aga A. M. süüdi selles, et ta oma ebaseadusliku tegevusega 3. novembril 1997. a loobus lepingust 14-97 tulenevast Hüvitusfondi 22 488 710 krooni suurusest reaalsest nõudest PIC-i vastu. A. M-le ei ole esitatud süüdistust selles, et ta ei esitanud nõuet PIC-i vastu. Selliselt muudetud süüdistuse vastu ei ole A. M. saanud ennast kaitsta ning kohus väljus süüdistuse raamidest. Õiguslikult ja tõenduslikult jääb arusaamatuks, millest tulenevalt toob lepingu 14-97 ennetähtaegne lõpetamine kaasa nõude ja miks oleks tulnud "turuhinna ja tegeliku väärtuse vahe" hüvitada. 8.3. Kaitsja osutab ka asjaolule, et süüdistusest ega kohtuotsustest ei selgu, milles konkreetselt A. M. tekitatud kahju seisnes. Süüdistuses käsitati kahju tekitamisena PIC-lt aktsiate ostmist, linnakohtu otsuses tagatisraha kandmist Hüvitusfondi arvelt PIC-i arvele, ringkonnakohtu otsuses aga loobumist Hüvitusfondi nõudest PIC-i vastu. Kaitsja arvates tulnuks selleks, et inkrimineerida A. M-le nõude esitamata jätmist, eelnevalt esitada uus süüdistus, kus oleks ära näidatud, millest tuleneb ja milles seisneb nõue ning milline normatiivakt pani A. M-le imperatiivse kohustuse esitada vastav nõue. Ringkonnakohus on kahju kindlaksmääramisel lähtunud asjaolust, et lepingu 14-97 lõpetamise päeval, 3. novembril 1997. a, oli lepingu alusvaraks olevate aktsiate väärtus 62 920 700 krooni ning lepingu 14-97 lõpetamise päeva ja poolte vahel kokkulepitud aktsiate hinna vahe oli 22 488 710 krooni. Kuna A. M. nõudest loobus, vähenes Hüvitusfondi vara sama summa võrra. Kaitsja arvates jääb otsuse pinnalt arusaamatuks, kuidas sai Hüvitusfondi varaline sfäär sel viisil väheneda ja millest tulenes Hüvitusfondi nõudeõigus PIC-i vastu, kui leping 14-97 oli lõppenud. Kassaator leiab, et kriminaalõiguslik kahju KrK § 161 mõttes tähendab juriidilise isiku varalise sfääri vähenemist, s.o vara väljumist juriidilise isiku omandusest või vara kaotsiminekut. Kaitsja märgib, et kuna ringkonnakohus tuvastas, et aktsiapakett oli Hüvitusfondi omanduses ja jäi viimase omandusse just tänu lepingu 14-97 lõpetamisele, siis Hüvitusfondi varaline sfäär ei vähenenud. Seega on välistatud kahju KrK § 161 mõttes. 8.4. Ringkonnakohus on A. M-le süüks arvanud oletusliku iseloomuga saamata jäänud tulu, mida aga kriminaalõigus ei tunne. Kassaator märgib, et antud asjas ei ole kohus tuvastanud, kui kindel oleks olnud kogu nõude reaalne rahuldamine PIC-i poolt. Kassaator viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2000. a otsuses nr 3-2-1-14-00 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Samas leiab kaitsja, et õigustatud ei ole Hüvitusfondi asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut 14-97 ei oleks 3. novembril 1997. a lõpetatud, kuna pole tõendatud tehingu lõpetamine sel kuupäeval. Veel rõhutab kassaator, et isegi süüdimõistva kohtuotsuse korral oleks pidanud tsiviilhagi jätma läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras, kuna kriminaalmenetluses ei ole võimalik kindlaks määrata väidetava kahju täpset suurust. 8.5. Kohtuotsuses puuduvad motiivid ja viited tõenditele tahtluse tuvastamise osas. Kohus ei ole tuvastanud A. M. tegevuse vastuolu ühegi seaduses sätestatud nõudega. Seadus ei keelanud tähtpäevalepingu lõpetamist ega kohustanud tehingu lõpetamisel nõuet esitama. Kassaator on seisukohal, et kuna KrK § 161 on blanketne norm, siis tulnuks kohtuotsuses teha konkreetsed viited selle kohta, milliseid seadusi A. M. rikkus. Blanketse normi täitmine Hüvitusfondi seaduse üldnormidega ei taga kaitseõigust ega anna alust isiku süüdimõistmiseks. Aktsiaportfelli säilitamine lepingu 14-97 lõpetamise teel ei toonud kaasa

nõudeõigust PIC-i vastu, vaid tähendas, et loobuti riskist oodata ära prognoosimatud väärtuspäeva tulemused. 8.6. Süüdistuse väide, nagu oleks A. M. ostnud Hüvitusfondi nimel PIC-lt aktsiaid, on vastuolus kohtuotsuse kontseptsiooniga tähtpäevalepingu sõlmimise kohta, kuna tähtpäevalepinguga ei toimu ostu ega müüki. Lepingust 14-97 ei tulenenud Hüvitusfondile kohustust aktsiaid müüja ega ostja kohustust väärtuspäeval nimetatud aktsiaid osta, samuti puudub lepingus otsene keeld ostjal lepingust taganeda. Kassaatori arvates oli tegemist ühepoolselt lõpetatava tehinguga. 8.7. Ringkonnakohus ei ole raskema karistuse mõistmist piisavalt motiveeritud ega ole arvestanud, et tegu on toime pandud 1997. a ning A. M. iseloomustatakse õiguskuuleka isikuna. Lähtudes KrMK § 274 p-st 5, pidanuks kohus motiveerima mittevabaduskaotusliku karistuse kohaldamise võimatust ja vabadusekaotuse vältimatust. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde selles toodud põhjendustel ja taotles kaebuse rahuldamist. Samas möönis kaitsja, et kriminaalmenetluses on kahjuna võimalik käsitada ka saamata jäänud tulu. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kaaludes kaitsja väiteid lepingu 14-97 lõpetamise aja kohta, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt AKKS § 65 lg-st 4 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil võimalus anda omapoolne hinnang küsimusele, millal lõpetati leping 14-97. Samas ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumist. Ringkonnakohus on oma seisukohta lepingu 14-97 lõpetamise aja osas põhjalikult motiveerinud. Kassaator on oma vastuväidetes jätnud tähelepanuta, et ringkonnakohus nagu ka linnakohus ei rajanud oma seisukohta lepingu 14-97 lõpetamise aja küsimuses mitte üksnes A. M. poolt koostatud finantsdivisjoni memole ja tunnistajate U. K. ja L. J. ütlustele, vaid ka teistele tõenditele, millest nähtus, et ehkki 18. septembril 1997. a tehtud leping 14-97 lõpetati väidetavalt juba sama aasta 23. septembril PIC-i 22. septembri taotluse alusel, kandis PIC samal päeval, s.o 22. septembril 1997. a Hüvitusfondi arvele lepingus 14-97 ettenähtud tagatisraha, 8 300 000 krooni, ja erinevalt PIC-i poolt esitatud lepingu lõpetamise taotlusest on Hüvitusfondi sissetulnud kirjade registris registreeritud 10. novembri 1997. a PIC-i taotlus tagatisraha tagastamiseks. 11. Analüüsides kassaatori väidet, et ringkonnakohus on oluliselt muutnud A. M-le esitatud süüdistust ja rikkunud sellega A. M. kaitseõigust, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 11.1. A. M-le esitatud süüdistuses on A. M. tegevuse kirjeldamisel kasutatud küll tsiviilõiguslikult ebatäpseid termineid, kuid need ebatäpsused pole sellised, mis oleksid takistanud A. M-l kui majandusalaste eriteadmistega isikul aru saamast, milles teda süüdistatakse. Samuti ei rikkunud ebatäpsused A. M. kaitseõigust KrMK § 351 tähenduses. 11.2. A. M-le esitati süüdistus muuhulgas selles, et ta sõlmis 18. septembril 1997. a Hüvitusfondi nimel PIC- ga, kellelt ta oli ka varem varjatud tulusid saanud, lepingu 14-97, mille kohaselt PIC kohustus maksma 19. detsembril 1997. a Hüvitusfondile süüdistuses loetletud aktsiate eest 85 409 410 krooni. PIC-i kohustuse täitmine oli tagatud Hüvitusfondile tasutud tagatisrahaga, 8 300 000 krooniga. Kuigi eelnimetatud aktsiate väärtus oli 3. novembri 1997. a seisuga 62 920 700 krooni, ostis A. M. Hüvitusfondi nimel need aktsiad PIC- lt koguhinnaga 85 409 410 krooni, mille kohta ta allkirjastas eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ajavahemikus 3. novembrist kuni 17. detsembrini 1997. a tehingukinnituse Hüvitusfondi ja PIC-i vahel. Eesmärgiga näidata ostuhinda, 85 409 410 krooni, põhjendatud turuhinnana, dateeris A. M.viimati nimetatud tehingukinnituse fiktiivse kuupäevaga 23. september 1997. a. Sellise tegevusega tekitas A. M. Hüvitusfondile kahju 22 488 710 krooni, milline kahju jäi tekkimata PIC-le, ning lõi võimaluse tagastada PIC-le lepingu 14-97 eest tasutud tagatisraha, 8 300 000 krooni. 11.3. Tallinna Linnakohus tunnistas A. M. süüdi, leides, et kui A. M. oleks tegutsenud õiguspäraselt, oleks ta pidanud 3. novembri 1997. a seisuga lepingu 14-97 lõpetamisel realiseerima nõude, mis lepingust tulenes. Samas leidis linnakohus, et A. M. tekitas Hüvitusfondile kahju sellega, et lõi olukorra, kus PIC-le oli võimalik tagastada tehingu tagatisraha, 8 300 000 krooni.

11.4. Tallinna Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et tagatisraha, 8 300 000 krooni tagastamist PIC-le A. M-le esitatud süüdistuses kahjuna ei käsitata. Ringkonnakohus märkis, et A. M. süüdistatakse selles, et ta tagas lepingu 14-97 ennetähtaegse lõpetamise tagantjärele vormistamisega PIC-le kahju mittetekkimise, tekitades samal ajal Hüvitusfondile kahju, mis tulenes aktsiahindade langusest. Ringkonnakohus nõustus apellatsioonkaebuse seisukohaga, et aktsiad olid ja jäid Hüvitusfondi omandisse, kuid leidis, et Hüvitusfondil oli 3. novembril 1997. a lepingust tulenev reaalne nõue PIC-i vastu summas 22 488 710 krooni, millest A. M. oma ebaseadusliku tegevusega loobus. Ringkonnakohus selgitas ka kahju tekitamise mehhanismi (vt käesoleva otsuse p 7.1). 11.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et lepingu 14-97 pooled - Hüvitusfond ja PIC - käsitasid seda lepinguna, millest tuleneb ühe poole kohustus osta ja teise poole kohustus müüa lepingus kindlaksmääratud ajal (nn väärtuspäeval) kindlaksmääratud hinnaga ja koguses kindlaksmääratud vara (tähtpäevalepingu alusvara), sõltumata lepingu objektiks oleva vara turuhinnast väärtuspäeval. Hüvitusfondi raamatupidamise sise-eeskirjade punkt 10.3 nägi ette, et tähtpäevaleping (forward-tehing) on tehing, mille puhul lepitakse kokku kurss, millega ostetakse või müüakse kokkulepitud kogus valuutat kokkulepitud väärtuspäeval. Forward-tehingu kui võlaõigusliku lepingu sõlmimisega ei lähe ostjale üle omand lepingu objektiks olevale varale, ostjal tekib üksnes õigus nõuda müüjalt väärtuspäeval lepingu alusvara üleandmist. Samuti tuleneb sellest müüja õigus nõuda ostjalt väärtuspäeval kokkulepitud hinna tasumist. Järelikult ei läinud lepingu 14-97 sõlmimisega 18. septembril 1997. a lepingu objektiks olnud aktsiate omandiõigus PIC-le üle. 11.6. Seega on õige kassaatori seisukoht, et omandiõigus lepingu 14-97 objektiks (alusvaraks) olnud aktsiatele ei olnud PIC-le üle läinud, mistõttu on süüdistus ebatäpne osas, mille kohaselt A. M. ostis Hüvitusfondi nimel need aktsiad PIC-lt. Kirjeldatud ebatäpsus ei takista kriminaalkolleegiumi arvates siiski mõistmast A. M-le esitatud süüdistuse sisu. Lugedes A. M-le esitatud süüdistuse kogu teksti, on üheselt mõistetav, et A. M. süüdistati ametiseisundit kuritarvitades lepingu 14-97 ennetähtaegses lõpetamises Hüvitusfondile ilmselgelt kahjulikel tingimustel. Muuhulgas on süüdistuses osutatud Hüvitusfondi ja PIC-i vahel tehtud tehingukinnitusele (II kd, tl 110), mille sisu viitab üheselt lepingu 14-97 ennetähtaegsele tühistamisele, ehkki süüdistuses on märgitud, et see koostati PIC-lt Hüvitusfondile aktsiate ostmise kohta. Samuti räägib süüdistuse tekst "eelnimetatud aktsiate" ostmisest, samastades nn ostulepingu objekti lepingu 14-97 alusvaraga. See aga välistab võimaluse, et süüdistuses käsitletakse mingi eraldiseisva ostu-müügilepingu, mitte lepingu 14-97 ennetähtaegset tühistamist. Seega on üheselt mõistetav, et Hüvitusfondi poolt PIC-lt 85 409 410 krooni eest aktsiate ostmisena on süüdistuses kajastatud 85 409 410 kroonise hinnaga lepingu 14-97 ennetähtaegset tühistamist. Asjaolu, et A. M. süüdistuse sisu seisneb lepingu 14-97 ennetähtaegses lõpetamises Hüvitusfondile kahjulikel tingimustel, kajastub üheselt ka ringkonnakohtu otsuses (vt käesoleva otsuse p 11.4). 11.7. Asjas ei ole vaidlust, et 18. septembril 1997. a sõlmitud lepingust FW 14-97 tulenes Hüvitusfondi õigus nõuda PIC-lt, et viimane ostaks Hüvitusfondilt 19. detsembril 1997. a lepingus kindlaksmääratud aktsiad 85 409 410 krooni eest. Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et Hüvitusfond ja PIC tühistasid lepingu 14-97 kokkuleppel ennetähtaegselt. Erinevalt A. M. ja tema kaitsjate seisukohast, et leping 14-97 tühistati 23. septembril 1997. a, on nii linnakohus kui ka ringkonnakohus tuvastanud, et tegelikult tühistati leping 14- 97 3. novembril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et nimetatud perioodil olid lepingu objektiks olnud aktsiate turuhinnad tunduvalt langenud, kuna alanud oli nn börsikriis. Sellises olukorras oli lepingu tühistamine Hüvitusfondi jaoks ilmselgelt kahjulik. 11.8. Kriminaalkolleegium märgib, et aktsiate tähtpäevalepingu ennetähtaegne tühistamine müüja poolt on majanduslike järelmite poolest sarnane - ehkki juriidiliselt mitte samastatav - müüja poolt lepingu alusvaraks olevate aktsiate ostmisega tähtpäevalepingus sätestatud hinnaga. Lepingu 14-97 tühistamisega lõppes Hüvitusfondi kohustus müüa väärtuspäeval PIC-le lepingus nimetatud aktsiad lepingus ettenähtud rahasumma eest. Samas kaotas Hüvitusfond õiguse nõuda väärtuspäeval PIC-lt lepingu objektiks olevate aktsiate ostmist lepingus fikseeritud hinnaga. Seega vähenes Hüvitusfondi vara (kuni 1. juulini 2002 kehtinud AÕS § 30, kehtiv TsÜS § 66) aktsiate müügisumma nõudeõiguse võrra, suurenedes tinglikult samas lepingu objektiks olnud aktsiate turuväärtuse võrra, sest lõppes kohustus aktsiaid müüa. Selline tulemus on majanduslikus mõttes võrreldav olukorraga, kui Hüvitusfond oleks PIC-lt ostnud tähtpäevalepingus nimetatud aktsiaid samas koguses ja hinnaga, mis lepingus sätestatud, kuna sellisel juhul vähenenuks Hüvitusfondi vara aktsiate ostusumma võrra ning suurenenuks aktsiate endi turuväärtuse arvel. Seega oli Hüvitusfondi (lepingu järgi müüja) poolt lepingu 14-97 tühistamine olukorras, kus lepingu

objektiks olnud aktsiate väärtus oli tunduvalt madalam nende aktsiate turuhinnast, majanduslikus mõttes sarnane samade aktsiate ostmisega turuväärtusest kõrgema hinna eest. Seega ei muuda süüdistuse sisu arusaamatuks asjaolu, et süüdistuse tekstis on lepingu 14-97 ennetähtaegset lõpetamist nimetatud Hüvitusfondi poolt PIC-lt aktsiate ostmiseks. 11.9. Tõik, et ülalnimetatud ebatäpsus süüdistuse tekstis ei takistanud A. M. kaitseõiguse teostamist, nähtub ka asjaolust, et A. M. kaitsjad on kriminaalmenetluse kestel lähtunud sellest, et A. M. süüdistatakse Hüvitusfondile kahju tekitamises tähtpäevalepingu (forward-tehingu) ennetähtaegse lõpetamisega Hüvitusfondile ebasoodsatel tingimustel. Nii on A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi E. Viigimäe poolt Tallinna Linnakohtule esitatud kaitsekõnes märgitud: "Ametialase minetusena, milles eeltoodud õigusaktide rikkumine seisneb, nimetab süüdistus 18. 09. 1997. a Hüvitusfondi nimel offshore ettevõttega Plantwell Investment Corporation forward lepingu 14-97 sõlmimist ja selle ennetähtaegset lõpetamist..." (vt III kd, tl 231) Samas kaitsekõnes leitakse: "A. M. omas vastavaid volitusi sõlmida forward-tehing 14-97 ning nimetatud leping tehingu vastaspoole taotlusel 23. 09. 1997. a ennetähtaegselt lõpetada", (III kd, tl 235) ning et "süüdistuse väide, et FW 14-97 ennetähtaegne lõpetamine andis võimaluse tagastada Plantwell Investment Corporation'ile forwardlepingu 14-97 eest tasutud ettemaks 8 300 000 krooni, on ebaõige. 18. 09. 1997. a sõlmitud FW 14-97 lõpetati 22.09.1997. a Plantwell Investment Corporationi soovil viimase esindaja A. Past'i /--/ kirjaliku taotluse alusel. Tehingu kinnituse allkirjastamisega (FW 14-97 tehingu lõpetamisega) ei võtnud A. M. vastu põhjendamatut majandusotsust, kuivõrd asja materjalidest nähtub, et 23. 09. 1997. a nimetatud tehingu ennetähtaegne lõpetamine oli Hüvitusfondile kasulik ning sellest tekkis realiseeritud kasum." (III kd, tl 236-237) Põhjendades KrK §-s 161 ettenähtud koosseisulise tunnuse - kahju tekitamise - puudumist A. M. käitumises, rõhutas kaitsja, et "kahju ei tekkinud ka FW 14-97 sõlmimisest ega ennetähtaegsest lõpetamisest" (III kd, tl 245). Kaitsja on ise juhtinud linnakohtu tähelepanu süüdistuses sisalduvale ebatäpsusele ja märkinud: "Forwardtehingu ennetähtaegne lõpetamine tähendab, et ühel poolel ei ole kohustust müüa ning teisel poolel ei ole enam kohustust osta kokkulepitud väärtuspäeval tehingu alusvara /--/ seega väide, et Hüvitusfond ostis tehingu ennetähtaegsel lõpetamisel Plantwell Investment Corporation'ilt tehingu ennetähtaegsel lõpetamisel Plantwell Investment Corporation'ilt tehingu alusvaraks olevad aktsiad, on vastuolus kehtiva õigusega ning annab aluse arvata, et süüdistus ei ole täpselt aru saanud forwardtehingu olemusest." (III kd, tl 238) Ka A. M. kaitsja eeluurimisel esitatud taotluses (vt II kd, tl 155-159) ja apellatsioonkaebuses lähtutakse ühemõtteliselt arusaamast, et A. M. süüdistatakse forward-tehingu 14-97 ennetähtaegses lõpetamises (vt III kd, tl 288-303). Muuhulgas on kaitsja oma apellatsioonkaebuses märkinud: "Süüdistuses on kahju tekitamise all käsitletud asjaolu, et A. M. tagas tehingu ennetähtaegse lõpetamise tagantjärgi vormistamisega Plantwell Investment Corporation'ile kahju mitte tekkimise, tekitades Hüvitusfondile kahju aktsiahindade langusest 22 488 710 krooni." (III kd, tl 291) 12. Käsitledes kuriteoga kahju tekitamist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et KrK §-s 161 nähti ette kriminaalvastutus ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Kahju KrK § 161 tähenduses võib olla nii varaline kui ka mittevaraline. Varaline kahju KrK § 161 tähenduses võib olla nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et saamata jäänud tulu ei saa moodustada kahju kriminaalõiguslikus tähenduses, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas KrK § 161 eesmärgiga tagada ametiisiku ametialase tegevuse õiguspärasus kui õigushüve ja luua kriminaalõiguslik kaitse ametiseisundi kuritarvitamise teel tekitatava olulise kahju eest, sõltumata tekitatud kahju liigist. 12.1. Ringkonnakohus on tuvastanud, et A. M. poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel Hüvitusfondi nimel PIC-ga sõlmitud lepingu 14-97 ennetähtaegse tühistamise tagajärjel kaotas Hüvitusfond õiguse nõuda PIC-lt 19. detsembril 1997. a lepingus nimetatud aktsiate ostmist 85 409 410 krooni eest. Lepingust 14-97 tulenev Hüvitusfondi õigus nõuda PIC-lt lepingu alusvara ostmist oli vaieldamatult rahaliselt hinnatav õigus 1. juulini 2002 kehtinud AÕS § 30 tähenduses, kusjuures selle õiguse varaline väärtus oli lepingu järgi 85 409 410 krooni. Samast lepingust tulenes Hüvitusfondile rahaliselt hinnatav kohustus - müüa PIC-le 19. detsembril 1997. a lepingus kindlaksmääratud aktsiad. Nimetatud kohustuse varaline väärtus vastab lepingu alusvara turuväärtusele. Seega mõjutas lepingu 14-97 ennetähtaegne tühistamine Hüvitusfondi vara kui isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit (1. juulini 2002 kehtinud AÕS § 30), kuna Hüvitusfond kaotas lepingust tulenevad varaliselt hinnatavad õigused ja kohustused. Arvestades asjaolu, et A. M. nõustus lepingu 14-97 ennetähtaegselt tühistama olukorras, kus tehingu alusvara turuväärtus oli oluliselt madalam forward-hinnast, on ringkonnakohus õigustatult käsitanud Hüvitusfondile

tekitatud kahjuna saamata jäänud tulu, mis tulenes lepingus 14-97 ettenähtud aktsiate forward-hinna ja tehingu lõpetamise päeva 3. novembri 1997. a turuhinna vahest. 12.2. Kohtud on tuvastanud, et A. M. lõpetas Hüvitusfondi nimel lepingu 14-97 ennetähtaegselt 3. novembril 1997. a. Lepingu 14-97 alusvara turuväärtus oli 3. novembriks 1997. a nn börsikriisi käigus langenud oluliselt (26,3% võrra) madalamale tehingus fikseeritud alusvara forward-kursist. (Lepingu 14-97 alusvara väärtuse kiire langus jätkus lepingu 17. detsembrini 1997. a.) Sellises olukorras oli A. M-l mõistlik alus eeldada, et arvestades aset leidnud aktsiahindade olulist langust, mis ulatus kümnetesse protsentidesse, on lepingu 14-97 alusvara turuväärtus 19. detsembril 1997. a väiksem lepingus 14-97 kokkulepitud müügisummast, mistõttu on lepingu tühistamine ilma lisatingimusteta Hüvitusfondile ilmselgelt kahjulik. 12.3. Hüvitusfondi nimel lepingu 14-97 ennetähtaegsel lõpetamisel 3. novembril 1997. a ei olnud A. M-l võimalik teada, kas tehingu alusvara turuväärtus on 19. detsembril 1997. a suurem või väiksem kui tehingu lõpetamise päeval. Seetõttu oleks võinud pidada majanduslikult põhjendatuks lepingu 14-97 ennetähtaegset lõpetamist, lähtudes lepingu alusvaraks olevate aktsiate turuväärtusest tehingu lõpetamise päeva seisuga. Seega on õigustatud ringkonnakohtu seisukoht, et A. M. oleks pidanud enne Hüvitusfondi nimel lepingu ennetähtaegse tühistamisega nõustumist nõudma, et tehingu tühistamist taotlev PIC kompenseeriks Hüvitusfondile aktsiate forward-kursi ja turuväärtuse vahe lepingu lõpetamise päeva seisuga. Kuna A. M. nõustus eelkirjeldatud turusituatsioonis Hüvitusfondi ja PIC-i vahel sõlmitud lepingu 14-97 tühistama eelnimetatud lisatingimuseta, tuleb pidada põhjendatuks ringkonnakohtu järeldust, et lepingu 14-97 ennetähtaegsel tühistamisel eiras A. M. õigusaktide nõudeid ega järginud Hüvitusfondi ja obligatsiooniomanike huve ning põhjustas sellise käitumisega Hüvitusfondile kahju saamata jäänud tulu näol. A. M-le süüksarvatava kahju arvestamisel ei ole rikutud tema õigusi ka seetõttu, et just 3. november 1997. a oli ajavahemiku 3. novembrist kuni 17. detsembrini 1997. a kestel selline päev, mil lepingu 14-97 alusvaraks olnud aktsiate turuväärtus oli kõige kõrgem ja seega Hüvitusfondile tehingu ennetähtaegsest tühistamisest tekkinud kahju (lepingu alusvara forvardhinna ja turuhinna vahe) kõige väiksem. Sellest, A. M-le kõige soodsamast päevast, 3. novembrist 1997. a lähtus kahju hindamisel ka ringkonnakohus. 12.4. Ringkonnakohus on motiveeritult tuvastanud, et A. M. nõustus Hüvitusfondi nimel lepingu 14-97 ennetähtaegselt tühistama põhjusel, et olles saanud PIC-lt isiklikuks kasutamiseks väga suuri rahasummasid, soovis ta vältida PIC-le aktsiate hinnalangusest tuleneva kahju tekkimist, mööndes samas kahju tekkimist Hüvitusfondile. Seejuures on ringkonnakohus toonud esile asjaolu, et PIC-l ei olnud mingisugust majandustegevust peale Hüvitusfondiga aktsiatehingute tegemise ning et PIC-i Hansapanga arveldusarvele 1997. aastal laekunud 80 896 920 kroonist oli 65 499 525 krooni sinna kandnud Hüvitusfond, mille finantsdivisjoni juht oli A. M. Eeltoodut arvestades tuleb pidada põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, et lepingu 14-97 ennetähtaegsel lõpetamisel eiras A. M. õigusaktide nõudeid ega järginud Hüvitusfondi ja obligatsiooniomanike huve ning põhjustas sellise käitumisega Hüvitusfondile kahju saamata jäänud tulu näol. 13. Kuivõrd ringkonnakohtu tuvastatud 22 488 710 krooni suuruse kahju näol on tegemist varalise kahjuga saamata jäänud tulu näol ning pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist on seadusandluses toimunud muudatused, siis peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21. mail 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02 tehtud kohtuotsuse p-s 21 märkinud, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 95 lg-s 1 sätestatut, kuna ei selgitanud täiendavalt oma põhjendusi saamata jäänud tulu nõude rahuldamata jätmise osas. Saamata jäänud tulu näol ongi tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Saamata jäänud tulu kuulub TsK § 222 lg 2 kohaselt võimaliku hüvitatava kahju mõiste alla. Saamata jäänud tulu on kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud (RT III 2002; 16, 194). Sama põhimõtet järgitakse ka Võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS), mille § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Sama seaduse § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab

isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on õigesti tuvastanud, et lepingu 14-97 lõpetamise päeval, 3. novembril 1997. a oli aktsiate turuhinna ja poolte vahel kokkulepitud hinna vahe 22 488 710 krooni Hüvitusfondi kasuks ja PIC-i kahjuks. Sellest tulenevalt oleks 3. novembril 1997. a lepingu 14-97 ennetähtaegsel lõpetamisel PIC-i initsiatiivil olnud majanduslikult põhjendatud Hüvitusfondi poolt PIC-i vastu sellise nõude esitamine. Samas ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium esitanud motiive ega tõendeid, et 22 488 710 krooni suurune saamata jäänud tulu nõue PIC-i vastu oleks olnud tõenäoliselt tasutav, st et Hüvitusfond oleks sellise summa PIC-lt tõenäoliselt saanud. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid PIC-i majanduslikku ja varalist seisu lepingu 14-97 lõpetamise päeval, 3. novembril 1997. a ja sellele järgneval ajal. Kriminaalasjas sellised tõendid puuduvad. Riigikohtu istungil kinnitas prokurör, et selliseid tõendeid ei ole võimalik käesoleval ajal koguda. Ringkonnakohus on toonud esile asjaolu, et PIC-il ei olnud mingisugust majandustegevust peale Hüvitusfondiga aktsiatehingute tegemise ning et PIC-i Hansapanga arveldusarvele 1997. a laekunud 80 896 920 kroonist oli 65 499 525 krooni sinna kandnud Hüvitusfond. Seega nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium linnakohtu seisukohaga, et tõendatud pole süüdistuses A. M- le inkrimineeritud saamata jäänud tuluna tekitatud kahju suurus - 22 488 710 krooni. Tsiviilhagi katteks saab välja mõista konkreetse kahjusumma, 8 300 000 krooni, s.o tagatisraha, mis kanti Hüvitusfondi arvelt PIC-i arvele, sest see raha oli 3. novembril 1997. a olemas ja selle summa ulatuses oli võimalik Hüvitusfondi 22 488 710 krooni suurune saamata jäänud tulu nõue rahuldada. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks väljaspool käesoleva kriminaalasja piire selgitada, et ametiisiku poolt suurte summadega tehingute tegemine isikutega, kelle majanduslikku ja varalist tausta ei ole kontrollitud või kellel puuduvad võimalused tehingust tuleneda võivate kahjude hüvitamiseks, võib teatud juhtudel iseenesest olla käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena. 14. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. M-le esitatud süüdistusest tuleb välja jätta Hüvitusfondi lühiajaliste investeeringute tegemise korra punktide 8 ja 9 rikkumine, kuna need sätted kehtestati alles Hüvitusfondi nõukogu 14. novembri 1997. a otsusega. Kuna kohtud on tuvastanud, et A. M. tühistas lepingu 14-97 ennetähtaegselt 3. novembril 1997. a, ei saa A. M-le lühiajaliste investeeringute tegemise korra punktide 8 ja 9 rikkumist süüks arvata. Eeltoodu ei muuda aga asjaolu, et A. M. käitumine oli õigusvastane 24. detsembri 1996. a lepingu nr 3 punkti 1.1 ja Hüvitusfondi seaduse § 3 lg 1 alusel. 15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud A. M-le mõistetud karistuse liigi ja määra valikut. Kassatsioonkaebuses esitatu ei anna alust väita, et ringkonnakohus oleks A. M-le karistust mõistes kohaldanud vääralt kriminaalseadust või rikkunud kriminaalmenetluse norme. Küll aga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et seoses süüdistuse mahu vähendamisega tuleb kergendada ka A. M-le mõistetud karistust. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2003. a kohtuotsuse A. M. süüdistusasjas KrK § 161 järgi mõistetud karistuse ja tsiviilhagi rahuldamise osas ning teeb selles osas uue otsuse. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris