3-2-1-84-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-84-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Juri Mosalkovi hagi AS AUTOTRANS-NARVA vastu

materiaalse kahju hüvitamise nõude ebaseaduslikuks

tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-81/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS AUTOTRANS-NARVA kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

2. juuni 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi

2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le AUTOTRANS-NARVA 24. märtsil 2003. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 316 (kolmsada

kuusteist) krooni ja 40 senti ning 7. aprillil 2003. a tasutud

kautsjon, 65 (kuuskümmend viis) krooni ja 60 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Mosalkov esitas 15. juulil 1999. a Narva Linnakohtule hagi AS AUTOTRANS-NARVA vastu,

taotledes kostja materiaalse kahju tekitamise nõude ebaseaduslikuks tunnistamist 38 200 krooni

ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt töötas ta kostja juures töölepingu alusel mehhaanikuna alates 23. maist

1970. a. 23. maist 1996. a viidi hageja üle autode tehnilise ülevaatuse kontrolöri ametikohale.

29. aprillil 1998. a sõlmiti temaga täieliku materiaalse vastutuse leping. Lepingu järgi kohustus

hageja valvama objekte autobaasi territooriumil. Ööl vastu 4. jaanuari 1999. a ärandati kostjale

kuuluvast garaa"ist kaks sõiduautot: kostjale kuuluv Opel-Omega, riiklik nr 346 MAI ja hagejale

kuuluv Moskvit", riiklik nr 542 NAA. Varguse kohta algatas Narva Politseiprefektuur kriminaalasja,

mis peatati seoses süüdlaste väljaselgitamise võimatusega. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu alates

11. jaanuarist 1999. a TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel. AS AUTOTRANS-NARVA esitas 5. aprillil

1999. a Ida-Virumaa Töövaidluskomisjoni avalduse hageja vastu materiaalse kahju 38 200 krooni

hüvitamise nõudes. Töövaidluskomisjoni 25. juuni 1999. a otsusega mõisteti J. Mosalkovilt 38 200

krooni välja.

Hageja väitel ei täitnud tööandja oma kohustusi materiaalse vastutuse lepingu järgi, samuti on kahju

suurus kindlaks tegemata, 38 200 krooni on ilmselgelt liiga suur summa. Samuti ei ole

töövaidluskomisjon õigustatud lahendama varalisi vaidlusi.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt tekkis kahju sellest, et hageja ei täitnud oma

töökohustusi, ei teostanud kella 02.00-05.00 vahel valvatava territooriumi ülevaatust. Kostja palus

lugeda J. Mosalkovilt väljamõistetavaks summaks 31 638 krooni.

3. Narva Linnakohtu 13. novembri 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti välja

2800 krooni riigilõivu riigituludesse. Linnakohtu otsuse kohaselt on hageja võetud

distsiplinaarvastutusele ning temaga on tööleping lõpetatud TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel, sest

töökohustuste jäme rikkumine tõi kaasa olulise materiaalse kahju tööandjale. Töötajaga oli sõlmitud

täieliku materiaalse vastutuse leping, millega hageja võttis kõigi autobaasi territooriumil asuvate

objektide valve oma vastutusele. Materiaalne kahju autode vargusega tekitati kostjale tööülesannete

täitmata jätmise tõttu J. Mosalkovi poolt. Töövaidluskomisjoni otsus on tehtud vastavuses seadusega.

Linnakohtu otsuse kohaselt on materiaalse kahju summa kindlaks määratud auto bilansilise

maksumuse alusel selle varguse momendil.

4. Narva Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja J. Mosalkov.

J. Mosalkov palus kohtuotsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega hagi

rahuldada. Kahju kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta auto 27. jaanuari 2000. a taastusremondi

akti ning 24. jaanuari 2001. a otseste kulude registrit, mille on koostanud kostja juhatuse esimees.

Mingeid andmeid remonditööde läbiviimise kohta ja nendega seotud kulutuste kohta kostja ei

esitanud. Tööandja ei täitnud materiaalse vastutuse lepingu tingimusi, ei loonud töötajale normaalseid

tingimusi tööks ja temale usaldatud materiaalsete väärtuste säilimiseks, kahe valvuri asemel oli tööl

üks. Linnakohus rikkus ka TsMS § 231 lg-t 4, kuna ei analüüsinud otsuses tunnistajate R. Zujevi ja

L. Blagoderovi ütlusi, mille järgi tööandja ei täitnud materiaalse vastutuse lepingut. Samuti ei

analüüsinud kohus asjaolu, et Opel-Omega sattus kaks korda avariisse ja et müügikuulutusele 25 000

krooni eest keegi ei reageerinud. Samuti ei analüüsinud linnakohus kriminaalasja materjale.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohtu 4. märtsi 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus hagi rahuldamata

jätmise osas ja rahuldati hagi. Kostjalt mõisteti välja 1500 krooni kohtukulu.

6. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kannavad töötajad TööK § 125 lg 1 järgi asutusele tekitatud

varalise kahju eest materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Narva

Linnakohus on ebaõigesti leidnud, et AS-le AUTOTRANS-NARVA on tekitatud kahju 38 200

krooni, mis on tõendatud auto bilansilise maksumusega selle varguse hetkel. Asja materjalide

kohaselt oli vaidlusalune sõiduauto Opel-Omega (väljalaskeaasta 1984) enne ärandamist kaks korda

avariis. Politseiameti Kohtuekspertiisi ja kriminalistikakeskuse 18. novembri 1999. a ekspertiisiakti

nr L-444-99/5646 kohaselt on sõiduautol Opel-Omega pärast auto leidmist ja enne omanikule

tagasiandmist järgmised kahjustused: salongis selleks ettenähtud kohal põranda paremal poolel olev

tehasetähis (lõik salongi põrandast) on tehaseväliselt vahetatud teise auto kerelt väljalõigatud

aluspinna lõiguga. Vastustaja ringkonnakohtus antud seletuste kohaselt müüs kostja sõiduauto 20 000

krooni eest. Asja materjalidest ei nähtu, et auto turuväärtus (asja tegelik hind) oleks varguse tõttu

vähenenud. Seetõttu asus ringkonnakohus seisukohale, et kostjale otsest tegelikku kahju tekitatud ei

ole. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõiduautole oleks tehtud taastamisremonti, samuti

ei saa ringkonnakohus arvestada AS AUTOTRANS-NARVA 24. jaanuaril 2001. a koostatud

kulutuste registrit (linnakohtu tl 27), kuna see on tehtud ilma hageja osavõtuta ja sellest ei nähtu, kas

kostja on neid kulutusi teinud. Ka ei ole selles arvestatud 1984. väljalaskeaasta auto amortisatsiooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja R. Zujevi ütlused, mille kohaselt auto toodi pärast

vargust kostjale tagasi kohutavas seisukorras.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus ekspertiisiaktist. Eksperdi ülesanne oli uurida tehasenumbrite

vahetamist kurjategijate poolt, mitte aga kahjustusi.

Ringkonnakohus ei andnud hinnangut järgmistele tõenditele: 1) V. Rand õiend, millest nähtub, et auto

on avariilises seisukorras; 2) 18. novembri 1999. a ekspertiisiakt; 3) auto ennistamiseks tehtud

kulutuste register 24. jaanuarist 2001. a; 4) 27. novembril 2000. a koostatud defektide akt.

Samuti ei näidanud ringkonnakohus, miks ta need tõendid tähelepanuta jätab. Otsuses on käsitletud

vaid 24. jaanuari 2001. a kulutuste registrit.

Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et kulutuste registri oleks kostja pidanud koostama hageja

osavõtul. Kostjalt ei saa kahe aasta möödumisel töölepingu lõpetamisest nõuda, et ta peaks oma

endise töötaja kulude registri koostamiseks üles otsima. Kooskõlas TsMS § 91 lg-ga 1 on hageja

kohustatud tõendama oma väiteid. Hageja ei esitanud tõendeid kulutuste registri, defektide akti,

18. novembri 1999. a ekspertiisiakti ja politseiinspektori tõendi vastu.

Kui ringkonnakohus vajas asja lahendamiseks täiendavaid tõendeid, oleks ta võinud kohustada

kostjat kulutuste registris loetletud arvete esitamiseks.

Ringkonnakohus viitas sellele, et auto turuhind ei ole varguse tõttu langenud, kuid jättis tähelepanuta,

et kostja müüs auto pärast seda, kui oli selle remondiks kulutanud 31 638 krooni.

8. Hageja ei esitanud kassatsioonkaebusele vastust.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks lahendamiseks.

10. Kolleegium selgitab esmalt, milles saab poolte vahel tekkinud vaidluses seisneda kahju.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kahjuks ei ole auto bilansiline maksumus 38 000 krooni.

Selline võiks kahju olla üksnes juhul, kui politsei poleks autot leidnud ja kostjale tagastanud.

Töökoodeksi § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral.

Otsese kahju alla kuuluvad ka kahju tekitamisega seoses kantud kulud. Kostja on esimese astme

kohtu menetluses esitanud taotluse lugeda hagejalt väljamõistetavaks summaks 31 638 krooni. Selle

summa ulatuses on kostja väidetavalt teinud kulutusi auto viimiseks varguse eelsesse seisundisse.

Muid taotlusi ei ole kostja ega hageja esitanud. Seega saab käesoleval juhul kahju seisneda

kulutustes, mis autole tehti varguse tagajärjel. Seega saab kahju suuruse määrata nende kulutuste

järgi, mis tekkisid kostjal varguse tagajärjel tekkinud kahjustuste kõrvaldamisest. Selleks osutub

vajalikuks võrrelda auto varguse eelset ja varguse järgset seisundit.

11. Järgnevalt käsitleb kolleegium tõendamiskoormise küsimust.

Hageja, kes ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega temalt kahju hüvitise väljamõistmiseks, esitas

nõude, milles palub tunnistada kostja materiaalse kahju tekitamise nõue ebaseaduslikuks. Seega

nõuab hageja sisuliselt selle tuvastamist, et tema ei vastuta kostjale tekitatud kahju eest. TsMS § 91

lg 1 järgi peab hageja tõendama asjaolusid, millele tema nõue tugineb. Seetõttu on hagejal kohustus

tõendada, et tema ei vastuta kostjale tekitatud kahju eest. Tegemist on negatiivse asjaolu

tõendamisega, mida on raske teha. Seetõttu peab kostja sellisel juhul esitama need asjaolud, milles

talle varguse tagajärjel tekitatud kahju seisneb ning seejärel on hagejal kohustus tõendada, et kostja

kirjeldatud kahju ei tekkinud varguse tagajärjel. Analoogilisele seisukohale negatiivse asjaolu

tõendamise korral on Riigikohus jõudnud ka oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-7-03 (RT III 2003, 4,

42).

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud täitmata TsMS § 171 lg-s 1 sätestatud kohustuse

tagada protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.

Otsuse p-dest 17 ja 18 lähtudes oleks ringkonnakohus pidanud juhtima hageja tähelepanu vajadusele

tõendada auto varguse eelset seisundit. Ringkonnakohus on küll otsuses tunnistajate ütluste alusel

tuvastanud, et auto oli enne vargust kaks korda osalenud avariis, kuid jätnud tähelepanuta selle, et

need avariid ei tõenda auto seisundit varguse eelselt ega välista kostjale kahju tekitamist varguse

tagajärjel.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus autole varguse tagajärjel tekitatud kahjude

selgitamiseks hindama kõiki esitatud tõendeid, sh analüüsima ka kriminaalasja materjale ja selgitama,

kas viidatud ekspertiisiakt välistab autol varguse tagajärjel nende vigastuste olemasolu, milliste

kõrvaldamiseks tehtud kulutuste hüvitamist AS AUTOTRANS - NARVA nõudis.

Seejärel peab ringkonnakohus võrdlema kahjustusi ja hindama, kas kostja kirjeldatud kulutused olid

vajalikud varguse tagajärjel tekkinud kahjustuste kõrvaldamiseks või üksnes enne vargust toimunud

avariide tagajärjel tekkinud kahjustuste kõrvaldamiseks.

13. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku

kuluarvete esitamiseks. See tuleneb TsMS § 91 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1. Kuluarvete esitamine

võimaldaks hagejal teada, missugust remonti on autole tehtud. See omakorda võimaldaks tal mõne

konkreetse remondikulu seostamise vargusega tekitatud kahjudega kahtluse alla seada ning tõendada,

et remondivajadus oli tingitud hoopis varguse eelsest avariist.

14. Täpne ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut asjas esitatud

tõenditele või jätnud tõendid ilma põhjendamata tähelepanuta. Ringkonnakohus on põhjendanud

24. jaanuari 2001. a kulutuste registri arvestamata jätmist ja hinnanud 18. novembri 1999. a

ekspertiisiakti. Kolleegium märgib, et 24. jaanuari 2001. a kulutuste registrit tuleb hinnata kui tõendit

TsMS § 90 lg 1 mõttes. Hindamisel saab anda seisukoha sellise tõendi usaldusväärsuse kohta.

Ülejäänud tõendite tähelepanuta jätmise osas on kassatsioonkaebuse väide õige. Nende tõendite osas

peab ringkonnakohus seisukoha võtma koos asja uuel läbivaatamisel esitatavate tõenditega.

15. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et hageja on kostjale kahju tekitanud, siis tuleb silmas

pidada, et vastuses hagile on kostja taotlenud lugeda väljamõistetavaks summaks 31 638 krooni, mitte

töövaidluskomisjoni otsusega hagejalt välja mõistetud 38 000 krooni. Kolleegium leiab, et olenemata

sellest, kas tööandja sellekohase (vastu)hagi esitas või mitte, peab kohus, kui ta loeb kahju tekitamise

töötaja poolt tõendatuks, nii hagi rahuldamata jätmisel kui ka osalisel rahuldamisel arvestama kostja

väidet, et temale tekitatud kahju pole suurem kui 31 638 krooni. Hagi osalisel rahuldamisel, aga ka

rahuldamata jätmisel, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis ära märkida summa, mis kuulub töötajalt kahju

hüvitamiseks väljamõistmisele.

16. Asja uuel arutamisel tuleb apellatsioonikohtul eeltoodud juhiseid arvestades apellatsioonkaebuse

alusel Narva Linnakohtu otsus uuesti läbi vaadata.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik