3-2-1-62-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Mihhail Sapo"nikovi hagi AS Dvigatel vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-1506/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Dvigatel kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

2. juuni 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja Mihhail Sapo"nikov töötas metallitreialina tehases Dvigatel 26. veebruarist 1956 kuni

30. oktoobrini 1987. Tehases töötamise ajal kaotas hageja seoses kutsehaigusega osaliselt töövõime.

Tallinna ATEK määras 26. veebruaril 1986. a hageja töövõime kaotuseks 25% tähtajatult. 1. aprilli

1986. a käskkirjaga määras tehase Dvigatel direktor hagejale tähtajatult igakuise hüvitise töötasu

ulatuses, millest hageja jäi ilma töövõime kaotuse tõttu. 30. oktoobril 1987. a vabastati hageja töölt

seoses koondamisega. Samast päevast jäi ta pensionile, saades lisaks riiklikule pensionile ka hüvitist

tööandjalt, mida indekseeriti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kehtestatud

korras. Tallinna ATEK-i 27. detsembri 1995. a otsuse järgi on hagejal III invaliidsusgrupp ja talle

määrati invaliidsuspension. 1. jaanuarist 1999. a määrati hagejale uuesti vanaduspension. Tööandja

maksis hagejale 1999. a jaanuari hüvitise 2000. a märtsis. Edaspidi ei ole hageja hüvitist saanud.

2. Tallinna Linnakohtule 2. märtsil 2001. a esitatud hagis palus M. Sapo"nikov AS-lt Dvigatel välja

mõista kuni 31. detsembrini 2001. a saamata hüvitised summas 48 790 krooni ja 1. jaanuarist 2002. a

igakuise hüvitisena 1394 krooni. Hageja leidis, et kostja on kohustatud talle hüvitist maksma.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et õige kostja asjas on AS Metosepp, mis moodustati

tsehhi baasil, kus hageja töötas. Hageja saab vanaduspensioni 1632 krooni kuus, mis on suurem kui

igakuine kahjuhüvitis 1394 krooni. TsK § 464 lg 1 järgi tuleb kahjuhüvitisest pension maha arvata.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 11 ei näe ette võimalust, et vanaduspensioni ikka jõudnud

isikul määratakse kindlaks püsiva töövõimetuse suurus. Vanaduspensionäridel puudub õigus

kahjuhüvitisele alanenud töövõime eest. Hageja arvutused on aritmeetiliselt õiged, kuid sisult väärad.

4. AS Metosepp kolmanda isikuna ühines kostja seisukohtadega.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis AS-lt Dvigatel hageja kasuks välja ühekordse

tervisekahju hüvitise 48 790 krooni ja alates 1. jaanuarist 2002. a igakuiselt 1394 krooni. Kohus

leidis, et hagi on esitatud õige kostja vastu. AS Dvigatel on tunnistanud kahjuhüvitise maksmist

kohustavate tingimuste olemasolu, mis on sätestatud TsK §-s 448. Kostja maksis tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitist 1986. aastast kuni 1999. aasta jaanuarini. AS Dvigatel peadirektori

9. veebruari 2001. a kirjast nähtuvalt on kostja peatanud hüvitise maksmise. Peatamise põhjuseks

pole hüvitise maksmise tingimuste eitamine, vaid kahju hüvitamist reguleeriva õigusakti

põhiseadusele vastavuse küsitavus. TsK § 464 lg 1 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata ainult

tervisekahjustusega seoses määratud toetus või pension. Hageja sellist pensioni ei saa ja kostjal tuleb

hüvitada tekitatud kahju täies ulatuses. Hageja on püsivalt töövõimetu. Tervisekahju hüvitis määrati

talle tervise pöördumatu kahjustamise ja elukvaliteedi halvendamise korvamiseks. TsK § 466 järgi on

tekitatud kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kodaniku kantud kahju täises ulatuses, kui

riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu

tervisekahjustusetekitamisega toetust või pensioni määratud.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kohus on jätnud tuvastamata, kas hagejal esineb vaidlusalusel

perioodil kahju, mis seisneb töötasu vähenemises püsiva töövõimetuse tõttu tervisekahjustuse

tagajärjel. Hageja on pensionär, kes ei tööta ja kes saab vanaduspensioni. Kuna hageja ei saa mingit

töötasu, siis ei ole olemas ka kahju, mis seisneks töötasu vähenemises. Hagejal ei esine kahju ei

töötasu vähenemise ega vanaduspensioni vähenemise vormis.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Linnakohus kohaldas õigesti TsK

§ 464 ja § 448. TsK § 448 ja TsMS § 95 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju,

kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Kahju hüvitamise eesmärgiks on hageja

asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet

osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime

kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid

kulutusi. Muutunud majandusoludes tuleb osutatud normide alusel varalise kahjuna mõista

tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on

tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaliseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses

tervisekahjustusega. Kostja ei ole vaidlustanud summa suurust, mille hageja seoses kutsehaigusega

oma sissetulekust kaotas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja haigestus kutsehaigusesse Dvigatelis

töötamise ajal ning et kostja oli tööandjana süüdi selles, et hagejal tekkis kutsehaigus. Samuti pole

vaidlust selle üle, et hageja töövõime kaotus on 25% tähtajatult. Asjaolu, et hageja on 76-aastane

mittetöötav vanaduspensionär, ei tähenda iseenesest seda, et hagejal ei esine kahju, mis seisneb

sissetulekute vähenemises. Seadus ei näe ette tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks

hüvitise maksmise lõpetamist seoses sellega, et kannatanu on jõudnud vanaduspensioni ikka.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuse esitas kostja AS Dvigatel, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus

oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei vaielnud vastu kahju

suurusele, ei tulene tuvastatud asjaoludest ega tugine tõenditele. Kostja on kogu menetluse kestel

väitnud, et hagejal ei esine vaidlusalusel perioodil kutsehaigusest tingitud kahju. Selle väitega on

vaidlustatud ka hageja hüvitise nõude summad. Ringkonnakohus jättis vastuseta apellatsioonkaebuse

põhjenduse, mille kohaselt hagejal puudub kutsehaiguse tagajärjel saadud kahju, kuna hageja ei saa

töötasu ning tema pensioni suurus ei sõltu kutsehaiguse olemasolust. Ringkonnakohus ei ole

arvestanud TsMS § 94 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt ei ole vaja tõendada üldteadaolevat asjaolu.

Ükski pensione reguleerinud ja reguleeriv seadus ei sisalda sätet, mis seaksid vanaduspensioni

suuruse sõltuvusse kunagisest kutsehaigusest. Üldteadaolevaks asjaoluks on see, et hageja pension ei

vähenenud kutsehaigusest tingitud töövõime alanemise tõttu. Ringkonnakohus ei tuvastanud hagejal

kahju olemasolu.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kaebuse rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud

hüvitise summat, mille väljamõistmist hageja taotles. Kohtud tegid kindlaks summa, millise hageja

kaotas oma sissetulekust tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Riikliku

pensionikindlustuse seadus ei reguleeri tööandja tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist

töötajale.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

11. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohtuotsuse muutmiseks puudub alus. Kui ringkonnakohus

jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsMS § 330 lg 5 kohaselt oma otsuses esimese

astme kohtu otsuse põhjendusi kordama. Sel juhul on esimese astme kohtu tuvastatud asjaolud

aluseks ka ringkonnakohtu otsusele.

12. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja kostja

õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose nende vahel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on

kaotanud püsivalt 25% töövõimest kostja süül. Linnakohus luges tõendatuks, et hageja kaotas osa

sissetulekust kostja põhjustatud tervisekahjustuse tõttu, mille hüvitamiseks maksis kostja talle aastaid

hüvitist.

13. Esimese astme kohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal hagejal kahju hagetavas summas.

Seega on ebaõige kassatsoonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole tuvastanud hagejal kahju

olemasolu. Apellatsioonkaebuses ega ka kassatsioonkaebuses pole kostja väitnud, et tõendite

hindamisel oleks kohtud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid rikkunud.

14. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus ei ole vastanud tema apellatsioonkaebuse

väitele, et kuna hageja vanaduspensionärina ei saa töötasu, puudub tal vaidlusalusel perioodil

kutsehaigusest tingitud rahaline kahju. Ringkonnakohus on kostja sellele väitele vastanud.

Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikule on

tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses

tervisekahjustusega.

15. Kostjal oli võimalik tõendada, et hageja kaotas töötasu muul põhjusel kui töövõimetuse tõttu,

mille põhjustas kostja. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud.

See, et hageja vanaduspension ei ole töövõime alanemise tõttu vähenenud, ei välista kutsehaiguse

tõttu hageja sissetuleku vähenemist.

H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa