3-1-1-61-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-61-03

Otsuse kuupäev

9. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

R. M. süüdistusasi KrK § 135 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

13. veebruari 2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. M. kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

R. M. kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a kohtuotsus R. M.

süüditunnistamises ja karistamises KrK § 135 lg 3 järgi.

2. Õigeks mõista R. M. süüdistuses KrK § 135 lg 3 järgi tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise

tõttu.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. M-le esitati süüdistus KrK § 135 lg 3 järgi järgmises.

R. M. oli alates 27. novembrist 2000. a AS X juhataja ja tema töökohustuseks oli muuhulgas Tartus X tn N

asuva AS X laoruumis külmapatareide demonteerimistööde korraldamine ja objektil ohutustehnika-,

töötervishoiueeskirjade ja muude vajalike eeskirjade täitmine ning tagamine. Süüdistuse kohaselt rikkus

R. M. Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määruse nr 377 "Töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

ehituses" § 4 lg 1 ja 3, § 35 lg 1 ja 2; Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 2, § 13 lg 1 p 13 ja 14;

sotsiaalministri 14. detsembri 2000. a määruse nr 80 "Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja

täiendõppe kord" § 5 lg 2 p 1 ja § 6 lg 1 ja 2. Süüdistuse kohaselt seisnes rikkumine selles, et R. M. jättis

demonteerimistööde objektil asukohaga Tartu X tn N töölised nõuetekohaselt juhendamata, mille tagajärjel

19. oktoobril 2001. a kella 15.15 ja 15.30 vahel kukkus laoruumis demonteerimistöö ajal kronsteinide abil

seinaga ühenduses olnud 4,5 X 2,5 m suurune külmapatarei peale T. I-le, kes suri saadud üliraskete

kehavigastuste tõttu kohapeal.

2. Tartu Maakohtu 19. novembri 2002. a kohtuotsusega mõisteti R. M. süüdistuses KrK § 135 lg 3 järgi

õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohus leidis, et 1. septembril 2002. a kehtestatud Karistusseadustikus vastab KrK § 135 lg-le 3 sisult, kuid

mitte mahult KarS § 197 lg 1. Kohus leidis, et KrK § 135 lg-s 3 kirjeldatud tegu on Karistusseadustiku järgi

kuriteona karistatav vaid siis, kui see leiab aset ehitustöid teostavas, kemikaale käitlevas, ohtlikus või

suurõnnetuse ohuga ettevõttes või tehnilisele järelevalvele allutatud objektil. Iga ettevõte, kus midagi

ehitatakse, monteeritakse või demonteeritakse ei ole vaadeldav ehitustöid teostava ettevõttena Planeerimis-

ja ehitusseaduse (PlanEhitS) § 39 mõttes ning seetõttu on R. M. vastutus talle esitatud süüdistuses välistatud.

Kohus tuvastas, et AS X juhatuse liige R. M. jättis küll süüdistuses toodud eeskirjad täitmata, kuid see

asjaolu ei olnud T. I. surma põhjuseks. Kohus jõudis veendumusele, et T. I. surma põhjustas kannatanu

omapoolne ohutusnõuete eiramine - tõstuki lahkudes jäi ta töökohale, jätkas üksinda tööd ning töötas

kiivrita.

3. Tartu Maakohtu 19. novembri 2002. a kohtuotsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri

prokurör Kretel Tamm, kes palus R. M. KrK § 135 lg 3 järgi süüdi tunnistada ja karistada.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus.

R. M. tunnistati süüdi KrK § 135 lg 3 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega. KarS § 73 alusel ei

pööratud mõistetud karistust täitmisele tingimusel, et R. M. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtuga selles, et R. M. oli külmapatareide demonteerimistöödel

tööohutuse eest vastutav isik, kes rikkus selle töö tegemisel süüdistuses märgitud nõudeid. Ringkonnakohus

ei nõustunud tunnistaja S. K. ütluste käsitlusega maakohtu otsuses. Maakohtu väide, et õnnetusjuhtum leidis

aset kannatanupoolse hooletuse tõttu, on kriminaalkolleegiumi arvates meelevaldne, alusetu ja vastuolus

kriminaalasja materjalidega, sest tõendeid selle kohta, et T. I. jätkas üksi tööd, ei ole. Vastupidiselt

maakohtule jõudis ringkonnakohus veendumusele, et õnnetuse põhjustas tööohutusnõuete rikkumine R. M.

poolt. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et külmapatareide demonteerimist ei saa

käsitada ehitamisena ehitustöid teostavas ettevõttes. Otsustamaks, kas KrK § 135 lg 3 järgi kvalifitseeritav

kuritegu on karistatav Karistusseadustiku §-de 196-198 järgi, tuleb anda tõlgendus PlanEhitS § 39 p-le 5,

mille kohaselt on ka lammutustööd käsitatavad ehitamisena. Külmapatareid olid seina külge kinnitatud

ehitusosad ning nende demonteerimine (lahtikeevitamine) on ringkonnakohtu hinnangul lammutustöö, mis

on nii Planeerimis- ja ehitusseaduse kui ka Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määruse nr 377

"Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses" § 1 p 1 mõistes ehitamine. AS X oli nende tööde tegijana

ehitustöid teostav ettevõte. Asjaolu, et aktsiaseltsi põhikiri ei näinud ehitustöid tegevusalana ette, ei anna

põhjust järelduseks, et ettevõte ei teinud ehitustöid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a kohtuotsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. M. kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase, kes palub otsuse tühistada

ning saata kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.

6. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust, sest tõlgendas valesti KarS § 196-

198 koostoimes KrK § 135 lg-ga 3.

Kaitsja ei ole nõus kõnesoleva keevitustöö käsitamisena ehitustööna ja ringkonnakohtu järeldusega, et R. M.

käitumine subsumeerub KarS § 197 lg 1 alla. Ta leiab, et tegu oli õnnetusjuhtumiga, mitte tööõnnetusega

ning seetõttu on välistatud R. M. vastutus KrK § 135 lg 3 järgi. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsusest,

millise konkreetse paragrahvi järgi R. M-le KrK § 135 lg 3 järgi süüksarvatud tegu Karistusseadustikus

kvalifitseerub. Kohus on üksnes viidanud KarS §-dele 196-198, lisades juurde võimaliku vastutuse

isikuvastase või ametialase süüteo eest.

7. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus ei ole motiveerinud, miks ta hindas tõendeid maakohtust erinevalt ning

miks mõistis R. M. süüdi KrK § 135 lg 3 järgi, andmata hinnangut kohtualuse ja tema kaitsja sisulistele

väidetele. Ringkonnakohtu hinnang tunnistaja S. K. ütlustele on ühekülgne ja neid ütlusi ei ole võrreldud

teiste kogutud tõenditega. Otsuses puuduvad motiivid põhjusliku seose kohta R. M. tegevuse(tuse) ja

saabunud tagajärje vahel.

Kokkuvõtteks leiab kaitsja, et ringkonnakohus rikkus KrMK §-s 50 sätestatud nõuet tõendite igakülgse,

täieliku ja objektiivse uurimise kohta, põhistamata maakohtu otsusega võrreldes erinevate järelduste

tegemist.

8. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde, prokurör vaidles sellele vastu. Prokurör leidis, et

ringkonnakohtu otsus on õige ning selle tühistamiseks alust ei ole.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tõttu.

10. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et R. M. süüdistuses kirjeldatud

külmapatareide demonteerimistööd on käsitatavad ehitamisena PlanEhitS § 39 p 5 mõttes, mis sätestab, et

ehitamiseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse muuhulgas ka ehitise lammutamist. Riigikohus juhib

tähelepanu asjaolule, et ehitise lammutamine ei tähenda seda, et hoone või rajatis lammutatakse täies

ulatuses. Lammutamisena eeltoodud seaduse mõttes mõistab riigikohus ka ehitise seintega püsivas

ühenduses olevate amortiseerunud tehnosüsteemide demonteerimist lahtikeevitamise teel. AS X nende tööde

faktilise läbiviijana on kõnealuses kriminaalasjas käsitatav ehitustöid teostava ettevõttena.

11. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et sõltumata asjaolust, kas ettevõte põhikirjas on märgitud

tegevusalana ehitustegevust või mitte, tuleb ehitustööde tegemisel järgida nendele töödele esitatavaid

töötervishoiu, tööohutuse ja tehnilise järelevalve kõrgendatud nõudeid. Nende nõuete järgimata jätmine võib

kaasa tuua süüditunnistamise ja karistamise kuriteo toimepanemise või karistamise väärteo toimepanemise

eest.

12. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsusega on kindlaks tehtud, et R. M. oli tööohutuse eest vastutav isik

kõnesolevate lammutustööde läbiviimisel. Mõlema astme kohtud on jõudnud järeldusele, et R. M. jättis

täitmata süüdistuse sisuks olevad tööohutuse- ja töötervishoiu nõuded. Riigikohus leiab, et need järeldused

on õiged ning kriminaalasja materjalidega kooskõlas. R. M. jättis tegemata teod, mis olid nõutavad

lammutamise ohutuks läbiviimiseks.

13. Riigikohus ei ole aga nõus ringkonnakohtu otsuses toodud järeldusega, et kogutud tõendite pinnal on

võimalik kindlalt tuvastada, et tööohutusnõuete täitmata jätmine R. M. poolt põhjustas T. I. surma.

Riigikohus peab vajalikuks märkida, et tegevusetusdelikti korral põhjusliku seose olemasolu üle otsustamisel

tuleb vastata küsimusele, kas süüdlase tegutsemise korral oleks tagajärg jäänud saabumata. Riigikohus on

oma otsuses nr 3-1-1-71-02 (avaldatud RT III 2002, 21, 247) asunud seisukohale, et põhjuslik seos teo

tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva

tõenäosusega saame väita, et tagajärg oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda. Riigikohtu arvates ei

ole võimalik käesolevas asjas tuvastatu pinnalt täie kindlusega väita, et R. M. poolt süüdistuses märgitud

eeskirjade täitmine oleks välistanud T. I. surma külmapatareide demonteerimisel. Kohtud on kannatanu enda

tegevuse osas samu tõendeid hinnates jõudnud kardinaalselt erinevatele järeldustele.

14. Tõendiks, mis võimaldab hinnata kannatanu käitumise õiguspärasust sündmuskohal, on tunnistaja S. K.

ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtus. Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et tõenäoliselt jätkas

T. I. S. K. lahkudes tööd üksinda, kuigi ta oli teadlik, et see on keelatud. Kohus pidas tõenäoliseks, et T. I.

tegevuse tulemusena kukkus külmapatarei seinalt alla ja vajus T. I-le peale.

Ringkonnakohus, vastupidiselt maakohtule, leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et T. I. jätkas

üksinda patareide demonteerimist ja sellest tulenevalt asus seisukohale, et õnnetus toimus R. M. süül.

15. Kuna kriminaalasja materjalid ei võimalda teha ühest ja kindlat järeldust, et kannatanu ise käitus

nõuetekohaselt, käsitab Riigikohus seda kahtlusena, mida pole võimalik kõrvaldada. Süütuse presumptsiooni

põhimõtte kohaselt tõlgendab Riigikohus kõrvaldamata kahtluse süüdimõistetu kasuks ning mõistab R. M.

süüdistuses KrK § 135 lg 3 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

16. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust ja seetõttu kuulub kohtuotsus AKKS § 64 p 2 alusel tühistamisele. Lähtudes AKKS § 63 p-

st 3 teeb kriminaalkolleegium käesolevas asjas õigeksmõistva otsuse.

Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris