3-2-1-70-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Tartu linna hagi Arvo Lääts`e vastu 5 935 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-8/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tartu linna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. mai 2003. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

12. veebruari 2003. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Tartu Elamuhalduse AS-le 10. märtsil 2003. a

Tartu linna kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Arvo Läätsele oli 1990. a väljastatud order Tartus Mõisavahe 42-88 asuva eluruumi asustamiseks.

Eluruumi kasutamiseks sõlmisid Tartu linn ja A. Lääts 16. oktoobril 1996. a kirjaliku üürilepingu. A.

Lääts erastas korteri 25. märtsil 1997. a.

2. 5. septembril 1997. a esitas Tartu linn hagi Arvo Läätse ja Ljudmila Läätse vastu üüri ja

kommunaalteenuste võla, 5 935 krooni väljamõistmiseks. Tartu Linnakohtu määrusega jäeti hagi läbi

vaatamata, kuna Tartu linna esindaja ei ilmunud kohtuistungile.

3. 30. märtsil 2001. a esitas Tartu linn uuesti hagi Arvo Läätse vastu eluruumi hooldus- ja

kommunaalteenuste võla, 5 935 krooni väljamõistmiseks. Tartu Maakohtu 27. aprilli 2001. a

tagaseljaotsusega hagi rahuldati. Kostja esitas 16. mail 2001. a kaja ja kohus taastas menetluse.

Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja tasuma üüri vastavalt Tartu Linnavalitsuse kehtestatud

piirmääradele, kuid kostja oma kohustusi ei täitnud ning võlgneb hagejale seisuga 1. märts 2001. a 5

935 krooni.

4. Kostja ei tunnistanud hagi, väites, et jättis teenuste eest maksmata seetõttu, et osutatud teenused

olid puudulikud. Samuti nõuti makseid suurema pinna eest, kui ta kasutas. Hageja pole kostja

võlgnevuse kohta tõendeid esitanud.

5. Tartu Maakohus rahuldas 9. aprilli 2002. a otsusega hagi, juhindudes TsK § 188 lg-st 1 ning § 477

lg-test 1 ja 6. Kostja alusetu säästmine seisnes hageja osutatud teenuste kasutamises ilma selle eest

täies ulatuses maksmata. Kuna kostja pole esitanud omapoolset arvestust hooldus- ja

kommunaalteenuste maksumuse kohta, on põhjendatud lähtuda linnavalitsuse kehtestatud hindadest

ja hageja arvutustest. 1992. a detsembrist 1. maini 1996. a on kostja võlgnevus hageja ees 5 935

krooni. Kostja tunnistab, et tarbis hageja osutatud teenuseid ning on tasunud hageja esitatud arved

osaliselt. Seetõttu leiab kohus, et põhjendatud ei ole kostja väide, et ta jättis osaliselt tasumata

sellepärast, et teenused ei vastanud nõuetele. Korteri üldpinna suuruse on kostja oma allkirjaga

üürilepingul õigeks tunnistanud. Maakohus lähtus ES §-st 376 lg-st 1 ja oli seisukohal, et kostja oleks

pidanud omaalgatusliku üüri vähendamise põhjused esitama kirjalikult hiljemalt viie kalendripäeva

jooksul pärast vähendatud üüri tasumist. Kuna üürnik ei esitanud põhjendusi õigeks ajaks ja vähendas

üüri rohkem, kui oli põhjendatud, siis tuleb tasumata jäetud summa temalt hageja kasuks välja

mõista.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja tehti uus otsus,

millega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hagi rahuldamisel vääralt

kohaldanud TsK § 477. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja kasutas 1990. aastast 1997. a märtsini

eluruumi üürilepingu alusel, kuigi kirjalik üürileping vormistati alles 16. oktoobril 1996. a. Seega

tulenes poolte vaidlus lepingu täitmisest ning kohus pidi lähtuma ES §-dest 36 ja 37 (kuni 15.07.1998

kehtinud redaktsioonis).

7. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-s 108 sätestatud hea usu põhimõttest tuleneb muuhulgas, et

õigustatud isik esitab oma nõuded ja pretensioonid kohustatud isikule mõistliku aja jooksul. Hageja

nõuab kostjalt hooldus- ja kommunaalteenuste võla tasumist ajavahemiku märts 1992 kuni 31. mai

1996. a eest, olles esitanud hagi kohtule 30. märtsil 2001. a. Hageja ei ole kasutanud oma õigust võla

sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude ligikaudu kolm aastat hiljem varasema nõude

(5. septembril 1997. a esitatud hagi) läbivaatamata jätmisest ning üle viie aasta hiljem võla põhiosa

sissenõutavaks muutumisest. Hageja pole avaldanud mõjuvaid põhjusi, miks ta ei kasutanud oma

õigust esitada hagi võimalikult kohe pärast varem esitatud hagi läbivaatamata jätmist 27. augustil

1998. a. Sellist nõude tunduvalt hilisemat esitamist ei saa pidada mõistlikuks, sest sellega on oluliselt

halvenenud kostja olukord, kel on märgatava aja möödumise tõttu ületamatult raske oma vastuväiteid

vajalike tõenditega tõendada. Neil asjaoludel on hageja hea usu põhimõtte vastaselt jätnud pikema aja

jooksul kasutamata oma õiguse, olgugi et tal oli selleks võimalus, mistõttu on hageja oma õiguse

väidetava võla sissenõudmiseks kaotanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub Tartu linn ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TsÜS §-s 108

sätestatud hea usu põhimõtet. Hageja leiab, et läbivaatamata jäetud hagi teistkordne esitamine on

seadusliku protsessiõiguse teostamine. Juhul kui ei ole teisi tõendeid, ei saa seda lugeda iseenesest

hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks ning ringkonnakohus on oma otsuses kohaldanud aegumist.

Kostja pole apellatsioonkaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil viidanud, et on rikutud hea usu

põhimõtet. Ringkonnakohtu seisukoht, milles eeldatakse hageja pahausksust tema seadusliku

protsessiõiguse teostamisel, ei põhine kehtival õigusel ning kujutab endast hea usu põhimõtte

meelevaldset tõlgendamist.

9. Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse, tuginedes vastuväidetele, mida

apellatsioonkaebuses ei olnud esitatud, ning väljunud seega apellatsioonkaebuse piiridest. Sellega on

ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.

Ringkonnakohus tuli õigesti järeldusele, et hageja ei ole käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Ringkonnakohus pole ületanud apellatsioonkaebuse piire.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s

1 sätestatut, kui tühistas maakohtu otsuse, tuginedes vastuväidetele, mida apellatsioonkaebuses ei

olnud esitatud, ning väljunud seega apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja pole apellatsioonkaebuses

ega ringkonnakohtu istungil esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata hageja käitumist hea

usu põhimõttest lähtuvalt. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 sätestas, et tsiviilõiguse

teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohtu pädevuses on hinnata selle

normi alusel menetlusosaliste käitumist, arvestades poolte esile toodud asjaolusid.

13. Hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise

kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle

teostamise lubamatuse. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole kasutanud oma õigust võla

sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude ligikaudu kolm aastat hiljem varasema nõude

läbivaatamata jätmisest ning üle viie aasta hiljem võla põhiosa sissenõutavaks muutumisest.

Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu, märkides, et asjas kindlaks tehtud asjaolud ei võimalda

TsÜS § 108 lg 1 kohaldamist. Läbivaatamata jäetud hagi teistkordne esitamine on seadusliku

protsessiõiguse kasutamine. Hagi korras õiguste kaitsmisel sätestab seadus aegumistähtajad. Kohus

võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Seaduses sätestatud

aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku

tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult

erandlikud asjaolud, mida asjas pole tuvastatud. Seega ei saa hageja eeltoodud käitumist

protsessiõiguste teostamisel pidada hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohtu otsuses märgitud muud asjaolud, mis annaks alust kaaluda hageja käitumise

vastavust hea usu põhimõttele, on ebaõiged ja põhjendamatud. Kostja pole esitanud väiteid, nagu

oleks tal ületamatult raske oma vastuväiteid vajalike tõenditega tõendada või et hageja oleks käitunud

pahauskselt.

J. Odar, V. Kõve , L. Laarmaa