3-1-1-76-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-03

Otsuse kuupäev

2. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

A. K. väärteoasi Liiklusseaduse § 7417 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. mai 2003. a

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2003. a kohtuotsus A. K. väärteoasjas muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. oktoobril 2002. a kell 09.20 toimus Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 178. kilomeetril liiklusõnnetus,

milles A. K. juhitud kaubik VW LT 35 D sõitis teelt välja ja paiskus külili kraavi. Päev hiljem koostati A. K-

le väärteoprotokoll Liikluseeskirja (LE) § 123 rikkumise kohta. Protokolli kohaselt ei valinud A. K. tee- ja

ilmastikuoludele vastavat sõidukiirust, sõitis teelt välja ja põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse.

11. novembri 2002. a otsusega karistas Tartu Politseiprefektuuri avariitalituse politseijuhtivinspektor Tormas

Tuulik A. K. LE § 123 rikkumise eest Liiklusseaduse (LS) § 7417 alusel rahatrahviga 6000 krooni.

2. A. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse, milles palus otsuse tühistada ja

menetluse asjas lõpetada.

Kaebuses märgitakse, et ei saa väita, nagu oleks A. K. valinud vale sõidukiiruse - lubatud suurim kiirus oli

90 km/h, tema sõitis aga kiirusega 70 km/h. Takistusi teel ei olnud ja nähtavus oli normaalne, mistõttu tal ei

olnud põhjust kiirust veelgi alandada. Auto sõitis teelt välja libedale teelõigule sattumise tõttu.

Lisaks märgitakse kaebuses, et vastavalt sõiduki omanikuks olnud OÜ X õiendile ei ole osaühing

liiklusõnnetuse tagajärjel kahju saanud. Tõendid materiaalse kahju või tervisekahjustuste olemasolu kohta

antud asjas puuduvad.

A. K. väidab kaebuses veel, et kohtuvälise menetleja läbiviidud menetluses rikuti oluliselt menetlusõigust.

Ükski väärteomenetluses osalenud ametiisik ei esitanud talle ametitõendit, sellega rikuti aga VTMS § 10 lg 4

nõudeid. Samuti ei seletatud talle VTMS §-s 19 sisalduvaid õigusi ja kohustusi. Ka puudub protokollis märge

selle kohta, et ta soovis endale kaitsjat. Samuti ei ole kohtuvälise menetleja otsuses motiveeritud, miks ei

võetud arvesse menetlusaluse isiku argumente, et liiklusõnnetus leidis aset asjaolude juhusliku

kokkulangemise tõttu, mitte Liikluseeskirja nõuete rikkumise tõttu.

3. Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2003. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja 11. novembri 2002. a otsus

mõistetud karistuse osas ja selles osas tehti otsus, millega karistati A. K. rahatrahviga 1500 krooni. KarS § 66

lg 1 alusel määrati rahatrahv tasumisele ositi kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohus leidis, et kohtuvälise menetleja otsus väärteo kvalifikatsiooni osas on seaduslik ja põhjendatud.

Liiklusõnnetuse aktist ilmneb, et tegemist oli pinnatud teekattega ja sõiduteel oli liivatamata kiilasjää.

Sõidukijuht pidi sellega arvestama ja valima kiiruse, mis tagaks sõiduki teelpüsimise. Kohus leidis, et

kuivõrd A. K. poolt juhitud sõiduk kaotas juhitavuse ja sõitis teelt välja, siis on ilmne, et ta ei valinud tee- ja

ilmastikuoludele sobivat kiirust. A. K-l on juhistaaži kuus aastat ja ta töötab OÜ-s X autojuhina, seega on tal

piisavalt kogemusi nägemaks ette olukorda, et selliste teeolude puhul võib olla kiilasjää tõttu raskusi sõiduki

teel hoidmisega, mis omakorda nõuab sobiva sõidukiiruse valimist.

Liiklusõnnetuse akti ja A. K. ütlustega on tõendatud, et auto parempoolne külg ja tagaosa said õnnetuses

kahjustada. Autole tekitatud vigastused maksis kinni A. K. ise. Kohus leidis, et eelnimetatud kahjustused

kujutasid endast vaieldamatult varalist kahju, mille aga menetlusalune isik vabatahtlikult hüvitas. Asjaolul, et

sõiduki omanikuks olev osaühing on esitanud õiendi, mille kohaselt ei ole firmale materiaalset kahju

tekitatud, ei ole kohtu meelest tähtsust. Väärteo kvalifitseerimise seisukohalt on oluline see, kas

liiklusõnnetusega põhjustati varaline kahju, mitte aga see, kas sõiduki omanik vastavat kahju tunnistab või

seda juhilt sisse nõuda soovib.

Kohus asus seisukohale, et töötõendi esitamata jätmine on taunitav, kuid ei muuda väärteoasjas tehtud

toiminguid tühiseks. Samuti on A. K. andnud allkirja selle kohta, et on tutvunud enda õigustega

väärteomenetluses ja ta ei ole avaldanud soovi kaitsja osavõtuks.

Kohus võttis karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvesse kahju vabatahtlikku hüvitamist. Karistust

raskendavad asjaolud puudusid. Samuti arvestas kohus seda, et väärtegu pandi toime ettevaatamatusest, et

A. K. igakuine sissetulek on väike ning tema ülalpidamisel on 19. septembril 2002. a sündinud M. K.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov,

kes palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteoasjas menetluse lõpetada.

Kaebuse kohaselt tulnuks varalise kahju määratlemisel lähtuda Võlaõigusseadusest, mille § 128 lg 3 kohaselt

hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest

tekkinud väärtuse vähenemise. Järelikult on LS §-s 7417 sätestatud väärteo tunnuseks liiklusvahendile

tekitatud kahju väljendus maksumuses, mitte faktiline vigastuse olemasolu. A. K. poolt esitati kohtule

liiklusvahendi omaniku tõend, vastavalt millele tema tegevusega varalist kahju ei tekitatud. Rikkudes VTMS

§ 69 lg 2 p 7 ei olnud väärteoprotokollis viiteid tõenditele, mis kinnitaksid liiklusvahendi maksumuse

vähenemist seoses tema seisukorra halvenemisega. Samuti ei ole seda märgitud otsustes.

Lisaks märgitakse, et väärteoprotokollis on alusetult väidetud, et A. K. juhitud auto sõitis teelt välja kiiruse

ületamise tõttu. Kohus ei ole andnud hinnangut A. K. väidetele selle kohta, et kuigi lubatud kiirus oli 90

km/h, sõitis tema kiirusega 70 km/h ning ei rikkunud seega Liikluseeskirja nõudeid. Tegelikku sõidukiirust ei

ole üldse tuvastatud, mistõttu ei saa ka väita, et teelt väljasõidu põhjuseks oli valesti valitud kiirus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Väärteoasja materjalidest tulenevalt koostati A. K-le väärteoprotokoll ja teda karistati selle eest, et juhtides

mootorsõidukit ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust selliselt, mis oleks arvestanud teeolusid ja

ilmastikutingimusi, mistõttu sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis teelt välja, kusjuures Liikluseeskirja nõuete

rikkumisega tekitati varaline kahju.

6. Nii väärteoprotokolli, kohtuvälise menetleja kui ka kohtu otsuse kohaselt rikkus A. K. LE § 123 nõudeid

ja pani sellega toime LS § 7417 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Liikluseeskirja § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema

sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning

muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis

tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad,

eriti siis, kui nähtavus on halb. Liiklusseaduse § 7417 näeb ette karistuse mootorsõiduki- või trammijuhi

poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest

tervisekahjustus.

Seega kvalifitseeriti A. K. tegevus mitte mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamisena,

vaid liiklusnõuete rikkumisena, millega tekitati varaline kahju. Liiklusnõuete rikkumine seisnes kõnealusel

juhul teeolusid ja ilmastikutingimusi mitte arvestava kiiruse valikus. Seetõttu ei vasta tegelikkusele

kassatsioonkaebuses märgitu, et väärteoprotokollis on väidetud, nagu oleks A. K. juhitud auto sõitnud teelt

välja kiiruse ületamise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium loeb asjakohatuks kaebuses sisalduva arutluse

selle kohta, et A. K., olles valinud sõidukiiruseks 70 km/h teelõigul, kus võis sõita kiirusega 90 km/h, ei

rikkunud Liikluseeskirja nõudeid. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et olukorras, kus pinnatud

teekate oli kaetud liivatamata kiilasjääga, valis A. K., sõites küll enda väidetel kiirusega 70 km/h, siiski

teeolusid ja ilmastikutingimusi mittearvestava sõidukiiruse, mis põhjustas sõiduki juhitavuse kaotamise ja

teelt väljasõidu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude

liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud

suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE

§ 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest

tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LS § 7417 järgi.

7. Ekslik on kassatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et toimunud liiklusõnnetusega ei tekitatud

varalist kahju. Samas märgitakse kaebuses põhjendatult, et väärteosaja materjalides puuduvad andmed kahju

suuruse kohta ning kohtule on esitatud OÜ X õiend selle kohta, et osaühingule ei ole kahju tekitatud.

Liiklusseaduse § 7417 näeb ette karistuse üksnes liiklusnõuete sellise rikkumise eest, millega on tekitatud

varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Seega kuulus kõnealuses väärteoasjas

tõendamisele varalise kahju tekitamise fakt, mitte aga selle kahju suurus. Tekitatud kahju suurus tuleb

kindlaks teha neil juhtudel, kui sellest võib sõltuda süüteo kvalifikatsioon.

Liiklusõnnetuse akti ja menetlusaluse isiku enese ütlustega tuvastas kohus, et teelt väljasõidu ja

külilipaiskumise järel esinesid A. K. juhitud sõidukil vigastused paremal küljel ja tagaosal. A. K. kinnitas

maakohtule, et maksis tekitatud vigastused ise kinni. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nimetatud

asjaoludel tegi maakohus põhjendatult järeldused selle kohta, et teelt väljasõidu ja sõiduki külilipaiskumise

tagajärjel tekitati varaline kahju, mille menetlusalune isik vabatahtlikult hüvitas. Tekitatud kahju

vabatahtlikku hüvitamist on kohus arvestanud A. K. karistust kergendava asjaoluna.

8. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu 16. jaanuari 2003. a otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Jüri Ilvest,

Ott Järvesaar,

Hannes Kiris