3-2-1-67-03 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Lembitu (pankrotis) hagi M. V vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. veebruari

2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/108/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Lembitu (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja kostja esindaja

vandeadvokaat P. Varul

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

7. veebruari 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Lembitu ja AS Tani sõlmisid 1. detsembril 1996. a agendilepingu. Lepingu kohaselt kohustus

AS Tani pidama Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal kangaste ostmiseks läbirääkimisi. 12. detsembril

1996. a sai AS Lembitu AS-lt Ühispank aktsiaseltsi restruktureerimiseks laenu 1,6 miljonit krooni

intressiga 16% aastas ja tagastamistähtajaga 12. märts 1997. a. Laenu tagastamise tähtaega pikendati

hiljem 12. septembrini 1997. a. 12. detsembril 1996. a andis AS Lembitu (esindaja M. V) AS-le Tani

laenu 1,6 miljonit krooni 1. detsembri 1996. a agendilepingu finantseerimiseks. AS Tani kohustus

laenu tagastama 12. detsembriks 2001. a. Intressis kokku ei lepitud. AS Tani tagastas AS-le Lembitu

1 290 000 krooni ja tasaarvestas ülejäänud võla (850 000 krooni) AS-lt Rajaleidja omandatud

nõudega. 6. jaanuaril 1998. a lõpetasid AS Lembitu ja AS Tani laenulepingu ja agendilepingu.

2. AS Lembitu pankrotimenetlus algatati 25. novembril 1997. a ja pankrot kuulutati välja

3. veebruaril 1998. a.

3. Hagiavalduse kohaselt pidi AS Lembitu laenu tagastamisega viivitamise tõttu AS-le Ühispank

tasuma 470 000 krooni viivist, millest ta jõudis pankroti väljakuulutamise ajaks tasuda

300 000 krooni. Tallinna Linnakohtu otsuse (tsiviilasi nr 2/3/25-726/01) alusel tagastas AS Eesti

Ühispank sellest AS-le Lembitu (pankrotis) 230 444 krooni 30 senti. 170 000 krooni osas esitas

AS Ühispank nõudeavalduse AS Lembitu pankrotimenetluses.

4. AS Lembitu palus ÄS § 306 lg 2 ja § 315 lg 1 ning PankrS § 60 lg-te 2 ja 3 alusel M. V-lt kui

raskes juhtimisveas süüdiolevalt isikult välja mõista raske juhtimisveaga AS-le Lembitu tekitatud

470 000 krooni suuruse kahju. AS Lembitu juhatuse liikme M. V poolt AS-lt Ühispank võetud laenu

mittesihtotstarbeline kasutamine ja selle edasilaenamine AS-le Tani oluliselt ebasoodsamatel

tingimustel ning sellega AS-le Lembitu kahju tekitamine on raske juhtimisviga PankrS § 60 lg 3 p 3

tähenduses.

5. Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt oli M. V nii AS Lembitu kui ka AS Tani juhatuse liige. Kostja sõlmis AS-le Lembitu ilmselt

kahjuliku tehingu, sest AS-le Tani anti laenu viieks aastaks, samas oli AS Lembitu kohustatud

laenusumma tagastama 9 kuu jooksul intressimääraga 16% aastas. Kostjale kui AS Lembitu juhatuse

liikmele pidi AS-le Tani laenu andmisel olema teada laenuandja enda majanduslik olukord ning

võimalused pangalt saadud laenu ja intressi tähtaegseks tasumiseks. Panga 15. detsembri 1997. a

kirjast nähtub, et laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus oli selleks ajaks 470 000 krooni.

AS Lembitu juhatuse liikmena pangalt suure sihtotstarbelise laenu võtmine ja selle mittekasutamine

vastavuses laenu sihtotstarbega äriühingu enda huvides ning edasilaenamine kostjaga seotud

äriühingule AS Lembitu kahjustavatel tingimustel on raske juhtimisviga PankrS § 60 lg 3 p 9

tähenduses.

6. Kostja vastuväide, et tema tegevus seoses AS Lembitu poolt 12. detsembril 1996. a AS-le Tani

laenu andmisega ei põhjustanud kostja maksejõuetust, on alusetu. AS Lembitu suhtes algatati

pankrotimenetlus 25. novembril 1997. a. Pankroti väljakuulutamise ajal 3. veebruaril 1998. a

moodustasid võlgniku võlad 19 734 093 krooni. 30. novembri 1997. a seisuga moodustas

aktsiakapital 514 000 krooni, võlgniku käibevara 10 387 416 krooni 55 senti ja põhivara

5 059 904 krooni 80 senti. Seega oli pankrotisituatsioon välja kujunenud umbes aasta pärast

laenulepingute sõlmimist ning laenulepingud halvendasid AS Lembitu majanduslikku olukorda

veelgi. Seega oli AS-le Lembitu kahjulike laenulepingute sõlmimine põhjuslikus seoses

pankrotisituatsiooni väljakujunemisega 1997. a lõpuks. ÄS § 306 lg 2 ja § 315 lg 1 kohaselt on

äriühingu juhatus kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning juhatuse

liikmed vastutavad seaduse rikkumisega aktsiaseltsile tekitatud kahju eest. Kostja põhjustas raske

juhtimisveaga varalise kahju pangalt saadud laenu mittetähtaegse tagasimaksmisega tekkinud

viivisvõla näol summas 300 000 krooni, mille hageja pangale tasus, ning summas 170 000 krooni

(jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõue), mis tuleb pangale välja maksta olenevalt jaotisest ja

pankrotivarasse laekunud vahenditest, sest nende summade võrra on kahjustatud ülejäänud

võlausaldajate huve AS Lembitu pankrotimenetluses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. Ringkonnakohus

tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 25 000 krooni

kohtukulude katteks.

8. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus ebaõigesti, et hagi esitamine kostja

vastu PankrS § 60 lg 2 järgi oli põhjendatud. Kohus ei lähtunud hagi aluseks olnud asjaoludest, vaid

rajas otsuse asjaoludele, mida hageja ei olnud asja läbivaatamisel esitanud. Kohus leidis otsuses, et

kostja raske juhtimisviga vastab PankrS § 60 lg 3 p-s 9 sätestatule. Kuna hageja ei olnud nimetatud

sätte kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid esile toonud, ei võinud kohus otsuse tegemisel seda

kohaldada.

9. Linnakohus asus otsuses seisukohale, et AS-le Tani laenu andmine oli põhjuslikus seoses

pankrotisituatsiooni väljakujunemisega 1997. aasta lõpuks. Selle seisukoha põhjendusena on kohus

nimetanud andmeid hageja varalise seisu kohta ajavahemikus 1997. a 30. novembrist kuni 1998. a

3. veebruarini koos järeldusega, et hageja pankrotisituatsioon kujunes välja umbes üks aasta pärast

vaidlusaluste lepingute sõlmimist. Kuna hageja nendele asjaoludele ei viidanud, ei võinud kohus

otsust neile rajada. Ka jättis kohus põhjendamata, milliste tõendite alusel on nimetatud asjaolud

kindlaks tehtud.

10. Tallinna Linnakohtu 3. veebruari 1998. a pankrotiotsusega ei tuvastatud hageja maksejõuetuse

põhjusena rasket juhtimisviga. Hageja ei ole pankrotiotsusega tuvastatud maksejõuetuse põhjuseid

ümber lükanud ega väitnud, et varem tuvastatud maksejõuetuse põhjused oleksid olnud ekslikud.

Hageja ei tuginenud asjaolule, et AS-lt Eesti Ühispank võetud laenu edasilaenamine AS-le Tani

põhjustas hageja maksejõuetuse. Kuna PankrS § 60 lg 2 alusel hagi esitamise aluseks on asjaolu, et

võlgniku maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga, ei oleks kohus saanud hagi juba selle tõttu

rahuldada.

11. Kahju tekkimine juhatuse liikme raske juhtimisvea tõttu saaks toimuda kostja kui juhatuse liikme

tegevusest. Kuna ÄS § 306 lg-te 1 ja 2 kohaselt on juhatus vastutav aktsiaseltsi juhtimise eest ning

kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, on raske juhtimisviga, mis põhjustas

kahju tekkimise, aluseks ka ÄS § 315 kohaldamisele. Juhatuse liikmed vastutavad ÄS § 315 lg 1 järgi

seaduse ja põhikirja nõuete rikkumisega ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile

süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Hagi rahuldamiseks oleks hageja pidanud tõendama, et

kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt, kasutas juriidilise isiku vara oma

huvides ja tema süüline tegevus põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Juhatuse liige kannab varalist

vastutust üksnes süü olemasolul. Hageja ei toonud esile ega tõendanud ÄS §-de 306 ja 315

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Üksnes AS-lt Eesti Ühispank võetud laenu AS-le Tani

ebasoodsamatel tingimustel edasilaenamise faktist hagi rahuldamiseks ei piisa. Hageja ei lükanud

ümber kostja väiteid, et laenu võtmine ja edasilaenamine oli hageja seisukohast majanduslikult

otstarbekas.

12. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et AS Tani maksis hagejale laenu tagasi täies ulatuses ja enne

tähtpäeva saabumist, kusjuures tagasi maksti 2 140 000 krooni, sr 514 000 krooni rohkem, kui

laenati. Seepärast puudus kohtul alus nõutud summa väljamõistmiseks ÄS § 315 lg 1 alusel. Hageja

ei ole hagiavalduses esile toonud ka ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et AS-st Eesti Ühispank

võetud laenu edasilaenamine AS-le Tani on käsitatav laenu kasutamisena juriidilise isiku huvide

vastaselt enda või mõne teise isiku huvides.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega

jätta esimese astme kohtu otsus muutmata ja kohtukulud kostja kanda.

14. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei toonud hagiavalduses esile ühtegi asjaolu, mis

oleks tõlgendatav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 p 3 mõttes. Hagiavalduses tõi hageja esile, et

AS Lembitu ja AS Eesti Ühispank vahel 12. detsembril 1996. a sõlmitud laenulepingu alusel

kohustus AS Lembitu mitte andma lepingu kehtivuse ajal laenu teistele isikutele ilma panga kirjaliku

nõusolekuta. Samal päeval AS-ga Tani sõlmitud laenulepinguga laenas AS Lembitu AS-lt Eesti

Ühispank lühiajaliselt saadud laenusumma edasi AS-le Tani pikaajalise ja intressivaba laenuna.

Vastuolus TsMS §-ga 228 on ringkonnakohtu väide, et linnakohus ei saanud hagi rahuldamisel

tugineda PankrS § 60 lg 3 p-le 3, kuna hageja ei toonud esile selle sätte kohaldamise aluseks olevaid

asjaolusid.

15. Kostja tegevuses on PankrS § 60 lg 3 p-s 3 sätestatud teo tunnused. AS-lt Eesti Ühispank võetud

laenu edasilaenamine AS-le Tani on käsitatav laenu kasutamisena AS Lembitu huvide vastaselt ja

AS Tani huvides. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja väidetavalt ei tuginenud

hagiavalduses asjaolule, et laenuandmine AS-le Tani oli põhjuslikus seoses pankrotisituatsiooni

väljakujunemisega, rajas linnakohus alusetult oma otsuse sellele asjaolule. Kui pankrotivõlgnik esitab

hagi PankrS § 60 alusel, on ilmne, et ta käsitab rasket juhtimisviga maksejõuetuse väljakujunemise

põhjusena. Kohtuistungil rõhutas pankrotihaldur, et AS-lt Eesti Ühispank saadud laenu

mittesihtotstarbeline kasutamine hageja huvide vastaselt oli üheks oluliseks teguriks tema

maksejõuetuse väljakujunemisel. Poole seadusliku esindaja seletus on tõendiks TsMS § 90 lg 2

tähenduses.

16. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ei tegutsenud

juhatuse liikmena majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ÄS § 306 lg 2 tähenduses. Samas on

ringkonnakohus nõustunud, et AS-lt Eesti Ühispank laenatud raha laenati AS-le Tani edasi

ebasoodsamatel tingimustel, st laenu kasutati AS Lembitu jaoks majanduslikult ebaotstarbekal viisil.

TsK §-st 227 lähtudes pidanuks süü puudumist kohustuse rikkumisel tõendama kostja.

17. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei lükanud ümber kostja väidet, et laenu andmine

AS-le Tani oli majanduslikult otstarbekas. Kohus on lugenud tuvastatuks, et pangalt saadud

lühiajalise laenu edasilaenamine samal päeval oma lähikondsele märkimisväärselt ebasoodsamatel

tingimustel on käsitatav majanduslikult ebaotstarbeka tegutsemisena. Kostja ei ole põhjendanud oma

väidet, et pangalt saadud laenu sai majandustegevusega seotud probleemide tõttu restruktureerimiseks

kasutada vaid vahendajaid kasutades. Samuti on kostja ise möönnud, et seatud eesmärgid jäid

saavutamata.

18. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

19. Riigikohtu istungil jäid hageja ja kostja esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud

seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

21. Hagiavalduses nõuti kostjalt kui juhatuse liikmelt aktsiaseltsile tekitatud kahju hüvitamist viitega

PankrS § 60 lg-le 2 ja lg 3 p-le 3 ning ÄS § 306 lg-le 2 ja § 315 lg-le 1. Hageja oli seisukohal, et

AS Lembitu juhatuse liikme M. V poolt AS-lt Ühispank võetud laenu mittesihtotstarbeline

kasutamine ja selle edasilaenamine AS-le Tani oluliselt ebasoodsamatel tingimustel ning sellega AS-

le Lembitu kahju tekitamine on raske juhtimisviga PankrS § 60 lg 3 p 3 tähenduses. Kahjuks pidas

hageja AS-le Ühispank laenu tagasimaksmisega viivitamise tõttu tekkinud 470 000 krooni suurust

viivist.

22. Raske juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud PankrS §-s 60. Kui

pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske

juhtimisviga, on PankrS § 60 lg 2 kohaselt haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes

juhtimisveas süüdioleva isiku vastu. Hagi esitamise aluseks on seega asjaolu, et võlgniku

maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga, ja sellest tekkinud kahju olemasolu. Kuna hageja ei

tuginenud hagis sellele, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga, jättis

ringkonnakohus õigesti hagi PankrS § 60 lg 2 alusel rahuldamata.

23. Samas ei nõustu kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et kuna hageja ei tuginenud asjaolule,

et laenu mittesihtotstarbeline kasutamine ja selle edasilaenamine põhjustas võlgniku maksejõuetuse,

ei ole hagi rahuldamine võimalik. Kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust,

kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea teinud isik ikkagi vastutust ÄS § 315 lg 1 järgi.

Nimetatud sätte kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning

oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama

põhimõte sisaldus ka 1997. a augustis kehtinud TsÜS § 46 lg-s 1. Juhatuse liikme kohustus tegutseda

majanduslikult kõige otstarbekal viisil on sätestatud ÄS § 306 lg-s 2. See kohustus tähendab ka seda,

et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta

aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik

inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust

rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. TsÜS § 108 lg 1 kohaselt oli juhatuse

liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati

nimetatust tuleneb juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide

konflikti.

24. Kui AS-lt Ühispank võetud laenu mittesihtotstarbeline kasutamine ja selle edasilaenamine AS-

le Tani oluliselt ebasoodsamatel tingimustel põhjustas võlgnikule kahju, siis võib juhatuse liige

ÄS § 315 lg 1 järgi tekitatud kahju eest vastutada, vaatamata sellele, et tema tegevus pole vaadeldav

raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 tähenduses.

25. Ringkonnakohus märkis otsuses, et hageja ei toonud esile ega tõendanud ÄS §-de 306 ja 315

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hagi

rahuldamiseks oleks hageja pidanud tõendama, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena

majanduslikult otstarbekalt, kasutas juriidilise isiku vara oma huvides ja tema süüline tegevus

põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Kolleegium on seisukohal, et juhatuse liikme poolt äriühingule

tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostja ei tegutsenud

juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega aktsiaseltsile kahju. Juhatuse

liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta pole kahju tekkimises süüdi.

26. Seoses ringkonnakohtu otsuses märgituga, et hageja ei lükanud ümber kostja väiteid, mille

kohaselt oli laenu võtmine ja edasilaenamine hageja seisukohast majanduslikult otstarbekas, juhib

kolleegium tähelepanu järgnevale. Hagiavalduses on esitatud asjaolud, miks hageja arvates oli tehing

majanduslikult ebaotstarbeks. Selle väite kinnitamiseks on hageja esitanud kohtule tõendeid. Kohtu

ülesanne oli esitatud tõendeid hinnata ja võtta seisukoht, kas juhatuse liige eiras hoolsuskohustust

määral, mis võib kaasa tuua tema vastutuse tekitatud kahju eest või mitte. Kuna kohus pole seda

teinud, siis on rikutud TsMS § 330 lõiget 4.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve