3-3-1-34-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-34-03

Otsuse kuupäev

28. mai 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jaak Luik ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Martta Anniki Ruusi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

2. aprilli 2001. a otsuse nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse

16. mai 2001. a korralduse nr 1856-k tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri

2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/416/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse, Peter-Karl Bramanise, Oleg Ivanovi ja

Lembi-Sirje Kallase kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

24. aprill 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Peter-Karl Bramanis ja tema esindaja vandeadvokaat Edith

Sassian

Oleg Ivanov ja tema esindaja vandeadvokaat Monika Mägi

Lembi-Sirje Kallas, Nikolai Tšinjakov ja Viktor Iljaševitš

Martta Anniki Ruusi esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse, Peter-Karl Bramanise, Oleg Ivanovi ja Lembi-Sirje

Kallase kassatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsus

haldusasjas nr 2-3/416/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

13. veebruari 1995. a otsuse nr 4901 punktiga 1 loeti Tallinnas Wiedemanni t 9 (endisel kinnistul

nr 4183) asuvad hooned ja 823,75 m² suurune krunt omandireformi objektideks. Selle otsuse kohaselt

natsionaliseeriti nimetatud hooned 1940. a ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a

deklaratsiooniga. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal Amalie Ruusile ja Karp /Karl/ Ruusile võrdsetes mõttelistes osades. Otsuse

punktiga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Uno Ruus 1/2

mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 10. mai 1995. a korraldusega nr 1428-k tagastati U. Ruusile

1/2 mõttelist osa Wiedemanni t 9 asuvast elamust. Linnavalitsuse 29. juuli 1996. a korraldusega

nr 1893-k tagastati U. Ruusile Wiedemanni t 9 asuvast garaažist 1/2 mõttelist osa.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsusega nr 12058 tühistati sama komisjoni

13. veebruari 1995. a otsus nr 4901. Selles otsuses leiti, et Wiedemanni t 9 asuvad ehitised ja maa

võõrandati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P

Keskkomitee 7. septembri 1944. a ühismäärusega. Sama otsuse 2. punktiga loeti tõendatuks, et see

vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Amalie Ruusile, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p-s 2

sätestatud nõuetele. Otsuse punktiga 5 jäeti U. Ruusi taotlus rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu

ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lõikes 2 sätestatud isikute hulka. Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a

korraldusega nr 1856-k tunnistati kehtetuks linnavalitsuse 10. mai 1995. a korraldus nr 1428-k ja

29. juuli 1996. a korraldus nr 1893-k.

2. Martta Anniki Ruus esitas 9. juulil 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai

2001. a korraldus nr 1856-k. Kaebuse kohaselt hindas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon valesti asjasse

puutuvaid tõendeid, tõlgendas vääralt 1943. aastal kehtinud õigusakte ja tuvastas seetõttu ebaõigesti,

et 1940. a natsionaliseeritud Wiedemanni t 9 asunud kinnistu tagastati 1. septembril 1943 ning et vara

lõpliku võõrandamise ajal, s.o 7. septembril 1944 oli selle omanikuks Amalie Ruus. Kaebuse esitaja

väitis, et Wiedemanni t 9 asuvad ehitised natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni

9. aprilli 1941. a otsusega. Eesti p.v Kinnisvaraselts andis 5. oktoobril 1942. a koostatud üleandmise

protokolliga nimetatud kinnisvara Karl ja Amalie Ruusile kasutamiseks ja majandamiseks. Saksa

võimude poolt 18. veebruaril 1943 välja antud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas

eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lg 1 kohaselt anti omamaalastele nende taotlusel

hoonestatud ja hoonestamata kinnisasjade ja käitiste omand tagasi. Nimetatud määruse § 2 lg 2 järgi

anti omandus tagasi administratiivkorras ja see jõustus omanikukirja kätte andmisega. A. Ruusile

pole omanikukirja Wiedemanni t 9 asunud kinnistu kohta üle antud. Seega ei saanud antud juhtumil

vara võõrandamine toimuda 1944. aastal.

3. Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsusega jäeti M. A. Ruusi kaebus rahuldamata.

Halduskohus ei nõustunud kolmanda isiku P.-K. Bramanise esindaja advokaat E. Sassiani

seisukohaga, et U. Ruusi testament välistab M. A. Ruusi õiguse esitada halduskohtule käesolevat

kaebust. Kohus leidis, et M. A. Ruusil on selles haldusasjas kaebeõigus. Kohtuotsuses märgiti, et

U. Ruusi testamendi punkti IV c kohaselt pärib M. A. Ruus U. Ruusi järelejäänud pärandvara, "mis

on alles jäänud pärast p-des a ja b ettenähtud kohustuste täitmist. Seega on M. A. Ruus potentsiaalne

pärija ka Wiedemanni tn 9 kinnistu osas juhul, kui nimetatud kinnistu osas oleks U. Ruus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektiks ning testamendi kohustuste

täitmisest jääks nimetatud kinnisvara alles." Kohus leidis, et Wiedemanni t 9 asuvad hooned ja maa

natsionaliseeriti 1940. aastal. Linnakomissari 31. augusti 1942. a otsusega anti Wiedemanni t 9

asunud kinnisvara endistele omanikele Amalie ja Karl Ruusile tagasi kasutamiseks ja majandamiseks.

K. Ruus (surn 14. veebruaril 1943) pärandas 25. septembri 1942. a koostatud notariaalse

testamendiga kogu oma kinnis- ja vallasvara abikaasale A. Ruusile. 18. veebruaril 1943 astus jõusse

Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrus. Kohus

jõudis järeldusele, et K. Ruusi pärand läks Balti eraseaduse järgi 14. veebruarist 1943 üle A. Ruusile.

Seda kinnitavad Tallinna 7. jaoskonnakohtu 28. detsembri 1943. a otsus, millega loeti K. Ruusi

notariaalne testament etteloetuks ja avatuks 30. aprillil 1943. a toimunud kohtuistungil. Nimetatud

testament tunnistati kinnitatuks ja seadusjõusse astunuks. Majaelanike nimekirjad 1943. a ja 1944. a

kohta ning 1943. aastal Maksuametile esitatud teatise on koostanud A. Ruus kui omanik. Kuna maa

endise omaniku abikaasa vennapoeg ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lg-s 2 märgitud isikute hulka,

siis ei ole U. Ruus omandireformi õigustatud subjekt Wiedemanni t 9 asuvate õigusvastaselt

võõrandatud hoonete ja maa suhtes.

4. M. A. Ruus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et omandiõigus natsionaliseeritud varale ei taastatud

mitte 15. jaanuari 1942. a linna-majaomandi valitsemise määrusega, vaid 18. veebruaril 1943 vastu

võetud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissaripiirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise

määrusega, mis nõudis omandiõiguse tekkimiseks omanikukirja üleandmist. Apellant väitis, et

K. Ruusile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varadest anti omandiõigus tagasi Tallinnas Terase 4

asunud kinnistule nr 2957. Kinnistu nr 4183 osas pole vara tagastamist toimunud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsusega tühistati

halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli

2001. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldus nr 1856-k.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et U. Ruusi testament ei välista M. A. Ruusi

õigust esitada käesolevat kaebust. Ringkonnakohus leidis, et antud asjas ei ole protsessiosaliste vahel

vaidlust selle üle, et A. Ruus ja K. Ruus omandasid 30. mail 1936 võrdsetes mõttelistes osades

Wiedemanni t 9 asunud kinnistu nr 4183, mis natsionaliseeriti 1940. aastal. Nimetatud kinnisvara anti

linnakomissari 31. augusti 1942. a otsuse alusel koostatud üleandmise protokolliga 1. septembrist

1942 arvates endistele omanikele A. Ruusile ja K. Ruusile kui majahooldajatele kasutamiseks ja

majandamiseks. Linnaelumajade ja nende juurde kuuluvate kruntide üleandmist endistele omanikele

valitsemiseks ja kasutamiseks reguleeris Revali kindralkomissar Lietzmanni 15. jaanuari 1942. a

Linna-majandi valitsemise määrus. Selle määruse § 2 kohaselt toimus valitsemise ja kasutuse

üleandmine kirjaliku üleandmiskorraldusega. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldusega,

et 1. septembril 1943 väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess puudutas

Wiedemanni t 9 asunud kinnistut nr 4183. Omanikukirjas on märgitud, et antakse A. Ruusile 1/2 ja

surnud K. Ruusi pärijatele 1/2 tagasi nõukogude valitsuse sundkorralduste läbi ära võetud omandus

Revalis Viidemanni t 9 asuvale kinnisasjale, mis on sisse kantud Revali kinnistusraamatusse

numbriga 2957. Kinnistusameti ülema 10. novembri 1943. a otsusega nr 398 otsustati liita

omanikukiri kinnistusraamatusse ja teha 1. septembril 1943 välja antud omanikukirja alusel II alevi

hüpoteegiringkonna registri 5 II köite 2957 ossa (Amalie ja Karp Ruuside kinnisvara) II jao 1.

lahtrisse kanne. Tallinna Kinnistusameti Tallinna II alevi hüpoteegiringkonna kinnistusregistris oli

nr 2957 all märgitud A. Ruusi ja K. Ruusi poolt 12. detsembril 1935 sõlmitud lepingu järgi

omandatud Faehlmanni t 9 (endine Terase t 4) asunud kinnistu, millele on nende õigused taastatud

1. septembril 1943. a välja antud omanikukirja alusel. Kinnistusregistris nr 4183 all märgitud kinnistu

Wiedemanni t 9 (endine Wiedemanni 15) osas on tehtud vaid kanne selle kinnistu natsionaliseerimise

kohta 16. detsembril 1940, kanded kinnistule õiguste taastamise kohta puuduvad. Ringkonnakohus

leidis, et pole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks isik, kelle omandiõigus Wiedemanni t 9 asuvale

varale taastati, esitab palve teha omanikukirja alusel kinnistusraamatusse omaniku kohta sissekanne

teise vara kohta. Arvestades eeltoodut, leidis kolleegium, et 1. septembril 1943 väljastatud

omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess käis Faehlmanni t 9 (endine Terase 4) asunud

kinnistu nr 2957 kohta, mitte aga Wiedemanni t 9 asunud kinnistu nr 4183 kohta. Kuna pole

tõendatud, et Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara tagastati endistele omanikele, siis ei saanud

7. septembril 1944 toimuda ka selle vara õigusvastast taasvõõrandamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse Tallinna Linnavalitsus, P.-K. Bramanis,

O. Ivanov ja L.-S. Kallas.

6. Tallinna Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus lähtus antud

vaidluse lahendamisel väärast eeldusest, et omandiõigust tõendavad usaldusväärselt ainult

kinnistusraamatu kanded, ja on seetõttu jätnud ebaõigesti tähelepanuta ja analüüsimata teised asjas

tähtsust omavad tõendid. Sellega rikkus kohus TsMS § 231 lg 4, mis on käsitatav kohtumenetluse

normi olulise rikkumisena HKMS § 52 lg 1 mõttes. Kassaator väidab, et kõiki tõendeid kogumis

hinnates on tõendatud, et A. Ruusil ja K. Ruusil tekkis 5. oktoobril 1942 kinnisvara üleandmise

protokolli alusel neile tagastatud Wiedemanni t 9 asunud varale omandiõigus. K. Ruus kui vara

omanik oli õigustatud 25. septembril 1942 tehtud testamendiga seda vara pärandama. Pärast K. Ruusi

surma läks 1/2 mõttelist osa kinnisvarast üle A. Ruusile. Ringkonnakohtu vastupidine järeldus ei

rajane seadusel ja on vastuolus kogutud tõenditega.

7. O. Ivanov palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu

otsus. Kassaator leiab, et M. A. Ruusil ei ole õigust esitada kaebust U. Ruusi vara (sh nõudeõiguse)

osas. Kassaator väidab, et BES taaskehtestati 5. detsembril 1941. Samast ajast hakkas uuesti kehtima

ka Tallinna all-linna kinnistusraamat. Seega oli K. Ruus Wiedemanni t 9 asunud kinnistu omanik juba

alates 5. detsembrist 1941. K. Ruus pärandas 25. septembril 1942. a tehtud testamendiga kogu oma

vara abikaasale A. Ruusile. 23. detsembri 1943. a kohtuotsusega otsustati K. Ruusi notariaalne

testament etteloetuks ja avatuks kinnitada ja seadusjõusse astunuks tunnustada. Nimetatud

dokumentide alusel sai A. Ruus igal juhul Wiedemanni t 9 asunud kinnistu omanikuks, sõltumata

sellest, kas talle selleks hetkeks oli või ei olnud üle antud nn omanikukirja või kas omanikukirja

alusel oli kinnistusraamatusse tehtud vastavaid märkeid. Isegi kui A. Ruusil ei olnud

taasnatsionaliseerimise hetkel käsutusõigust Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara suhtes, oli ta ikkagi

selle vara omanik. U. Ruus ei kuulu ORAS järgi nende isikute hulka, kellel oleks õigus taotleda enda

tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks Wiedemanni t 9 asuva ehitise ja maa suhtes.

8. P.-K. Bramanis palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta M. A. Ruusi kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et kohtud on rikkunud

uurimisprintsiipi, HKMS § 7 lg 1 ja § 25 lg 4. M. A. Ruusil pole õigust esitada kaebust U. Ruusi

(surn 9. märtsil 2000) vara, sh nõudeõiguse suhtes. Vaidlustatud haldusaktid ei riku M. A. Ruusi

õigusi. Halduskohtu pädevuse raamidest (HKMS § 3) väljub kohtute järeldus, et M. A Ruus on

U. Ruusi vara potentsiaalne pärija ja seega on tal põhimõtteliselt võimalik pärida Wiedemanni t 9

asuv ehitis ja maa. Kohtud tõlgendasid U. Ruusi testamenti laiendavalt, andes testamendile uue sisu.

U. Ruusi testamendi punktiga II on määratud tema viimase tahteavalduse ja testamendi täitjaks tema

poeg Rauno Ruus. Sama dokumendi punkti III kohaselt pärib M. A. Ruus ainult rahalised vahendid.

Kogu muu vara läheb (punkt IV) usaldusisiku, s.o R. Ruusi usaldushoiule, siia hulka kuuluvad ka

Wiedemanni t 9 asuva elamuga seotud küsimused, sh ka võimalik nõudeõigus. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. K. Ruus pärandas 25. septembri 1942. a

testamendiga kogu oma vara oma naisele A. Ruusile. K. Ruusi testament vastab ORAS § 8 lg-s 2

sätestatud tingimustele, st testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele.

9. L.-S. Kallas palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt

materiaalõiguse norme ja rikkus HKMS § 16 lg 3 ja TsMS § 95 lg 1. Kassaator on seisukohal, et

pärast K. Ruusi surma läks viimasele kuulunud omandiõigus 1/2 mõttelises osas Wiedemanni t 9

asuvast kinnistust üle tema abikaasale A. Ruusile. Sellist lõppjäreldust kinnitavad paljud asjas

olemasolevad dokumentaalsed tõendid, kui neid hinnata ajalises ja loogilises järgnevuses ning

omavahelises seoses. K. Ruusi pärandvara hulgas ei olnud märgitud Faehlmanni t 9 asuvat kinnistut.

10. M. A. Ruusi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele leitakse, et kassatsioonkaebused

on põhjendamatud ja need tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et U. Ruusi

poolt 12. veebruaril 1998. a tehtud testament ei välista M. A. Ruusi õigust esitada kaebust

vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. Nimetatud testamendi kohaselt on kaebuse esitaja oma

abikaasa U. Ruusi pärandvara pärija (vt testamendi p IV alapunkti c).

12. Omandireformi aluste seaduse § 6 lg 1 kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku

tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse

repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara

võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või

ametiisikute omavoli tõttu.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et kui isikul säilis pärast

vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole

vaadeldav õigusvastase võõrandamisena Omandireformi aluste seaduse mõttes.

Seda seisukohta toetab ka Maareformi seaduse § 5 lg 2, mis sätestab, et maa tagastamist või

kompenseerimist, mille omanikud võõrandasid pärast 1940. aasta 16. juunit, on õigus nõuda isikutel,

kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt sama paragrahvi 1. lõikele. Seega on

omandireformi käigus õigustatud vara taotlema ka isikud (ja nende pärijad), kes omandasid maa

pärast selle natsionaliseerimist Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga.

13. Ringkonnakohus leidis, et kuna Revali kindralkomissar Lietzmanni 15. jaanuari 1942. a Linna-

majandi valitsemise määruse ja linnakomissari 31. augusti 1942. a otsuse alusel koostatud kinnisvara

üleandmise protokolliga anti Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara 1. septembrist 1942. a arvates

endistele omanikele A. Ruusile ja K. Ruusile üksnes kasutamiseks ja majandamiseks, siis ei saanud

K. Ruus 25. septembri 1942. a tehtud testamendiga 1/2 mõttelist osa sellest kinnistust A. Ruusile

pärandada.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle järeldusega. Halduskolleegium asus

1. detsembri 1995. a määruses haldusasjas nr III-3/1-39/95 seisukohale: "M.R.-i 19. märtsi 1944. a

tehtud testament vastas ORAS §-s 8 lg. 2 sätestatud tingimustele - testament vastas selle tegemise ajal

kehtinud nõuetele. Tallinna linnakomissari 26. augusti 1942. a otsusega anti Koidula t. 18 asuv

kinnisvara M.R.-ile tagasi, ehkki üksnes kasutamiseks ja majandamiseks. Arvesse tuleb võtta ka seda,

et tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist 1940. a.

kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2

selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(B)P

Keskkomitee 7. septembri 1944. a määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja

korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide

tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena."

Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta.

14. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra" punktide 18 ja 21 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks tõendada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel.

Selleks tuleb kõiki olemasolevaid dokumente hinnata kogumis ja omavahelises seoses, igakülgselt ja

täielikult. Ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaks määratud jõudu.

15. Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise 18. veebruari

1943. a määruse § 2 sätestas, et omandus antakse tagasi administratiivkorras. Tagasiandmine jõustub

omanikukirja kätteandmisega. Sama määruse § 5 kehtestas: "Kui endine omanik on surnud, antakse

omandus tagasi pärijatele."

Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu Tallinna Linnavalitsuse ja kolmandate isikute kirjalikes

vastustes apellatsioonkaebusele esitatud väitele, et Wiedemanni t 9 asuva kinnistu omandiõigus läks

pärast K. Ruusi (surn. 14. veebruar 1943) surma üle tema ainupärijale abikaasale A. Ruusile.

16. Ringkonnakohus asus seisukohale, et "1. septembril 1943 väljastatud omanikukiri ja sellele

järgnenud kinnistamisprotsess käis Faehlmanni t 9 (endise Terase 4) kinnistu nr 2957 kohta, mitte

kinnistu nr 4183 asukohaga Wiedemanni t 9 kohta. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud kinnisvara

asukohaga Wiedemanni t 9 tagastamine endisele omanikule", siis ei saanud 7. septembril 1944

toimuda ka vara õigusvastast taasvõõrandamist.

Halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu ega andnud õiguslikku

hinnangut otsuses viidatud Eesti piiratud vastutusega Kinnisvaraseltsi Tallinna osakonna 3. septembri

1943. a kirjale nr 01482, millega kinnisvaraselts saatis Maksuametile "reprivatiseerimise korras

tagasiantud majade nimekirja". Selles nimekirjas jrk. nr-ga 1101 märgitud tagasiantud majana

"Viidemanni 9". Nimetatud teatises on märgitud: "Jrk. nr 666, 680, 690, 701, 719, 733, 750, 756, 760,

762, 763, 774, 804, 871, 872, 877, 885, 905, 920, 947, 980, 993, 1003, 1011, 1065, 1066, 1069, 1092,

1106 ja 1109 tähendatud majad on varem omanikele valitsemisele ja kasutamisele tagasi andmata."

Kohtuotsusest ei selgu, miks ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks, et 1943. a taastati omandiõigus

Wiedemanni t 9 asuva ehitise suhtes.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kohtutoimikus oleva Tallinna 7. jaoskonnakohtuniku

28. detsembri 1943. a kohtuotsuse testamendi kinnitamise asjas nr 114 ja A. Ruusi kui kinnisvara

omaniku poolt 1944. a jaanuaris Tallinna-Harju Maksuametile esitatud dokumendi pealkirjaga

"Elanikkude nimekiri 1944. a. kohta", milles on kinnisvara asukohaks märgitud "Tallinna linnas,

Viedemanni tänavas, politsei nr. II 9, kinnistu nr 4183".

Seega rikkus ringkonnakohus HKMS § 16 lg 3 ja TsMS § 330 lg 4 nõuet.

17. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asi saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Jaak Luik, Hele-Kai Remmel