3-2-1-50-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Leonhard Madissoni hagi AS Estonian Match, AS Paide KEK

ja Eesti Vabariigi vastu kutsehaigusega tekitatud

tervisekahjustuse hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. jaanuari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-55/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Leonhard Madissoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

AS Estonian Match esindaja vandeadvokaat V. Võhma

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

24. jaanuari 2003. a otsus osas, millega tühistati Viljandi

Maakohtu 24. oktoobri 2002. a otsus Leonhard Madissoni

hagis AS Estonian Match ja Eesti Vabariigi vastu koos

kohtukulude väljamõistmisega ja saadeti otsus tühistatud osas

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tühistatud

osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Leonhard Madissonile Tiiu Madissoni poolt

22. veebruaril 2003. a tasutud kautsjon, 1460 (üks tuhat

nelisada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leonhard Madisson esitas AS Estonian Match, AS Paide KEK ja Eesti Vabariigi vastu hagi

kutsehaigusega seotud tervisekahjustuse hüvitamiseks. Hageja palus AS Paide KEK hageja kasuks

välja mõista alates 1. jaanuarist 2001. a kuni kohtuotsuse tegemiseni ühekordse hüvitisena 2049

krooni ja 1. novembrist 2002. a igakuiselt 101 krooni 70 senti, AS Estonian Match ühekordse

hüvitisena 72 784 krooni ja 1. novembrist 2002. a igakuiselt 3611 krooni ning Eesti Vabariigilt

ühekordse hüvitisena 13 497 krooni ja 1. novembrist 2002. a igakuiselt 669 krooni 65 senti. Hageja

palus juhul kui kohus leiab, et AS Estonian Match ei ole Viljandi Metsakombinaadi ja AS Viljandi

Metsakombinaadi õigusjärglane tervisekahjustuse hüvitise maksmise kohustuse osas, mõista Eesti

Vabariigilt välja ka hüvitis Viljandi Metsakombinaadi ja AS Viljandi Metsakombinaadi poolt

tekitatud kahju eest ühekordselt 72 784 krooni ning 1. novembrist 2002. a igakuiselt 3611 krooni.

Hageja palus kohustada kostjaid väljamõistetud hüvitise ümber arvutama vastavalt kehtestatud

korrale ja maksma hüvitist igal aastal pärast 1. märtsi tarbijahinna indeksiga korrutatud suuruses.

Hageja nõuab hüvitist seetõttu, et ta haigestus vibratsioonitõppe, sest ta töötas pikka aega autojuhina.

Ta töötas 22. detsembrist 1969. a 28. augustini 1970. a autojuhina Paide KEK, mille õigusjärglane on

AS Paide KEK. 21. septembrist 1970. a 11. novembrini 1970. a töötas ta autojuhina EPT Viljandi

rajoonikoondises, 12. novembrist 1970. a 10. veebruarini 1995. a autojuhina Viljandi

Metsakombinaadis, mille õigusjärglane on AS Estonian Match, 10. veebruarist 1995. a kuni 24. maini

1999. a, mil tema tööleping lõpetati TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega, oli hageja tööandjaks

AS Vilbri (pankrotis). Hageja töötas AS Vilbri autojuhina 23. septembrini 1998. a ja seejärel

puidutsehhis. 23. märtsist 2000. a kuni 21. juunini 2000. a töötas ta AS Eftico (pankrotis). Tööleping

lõpetati hagejaga 20. detsembril 2000. a TLS § 86 p 2 alusel tööandja pankroti väljakuulutamise tõttu.

Vastavalt Kutsehaiguste Kliiniku 28. detsembri 2000. a teatisele diagnoositi hagejal kutsehaigusena

vibratsioonitõbi lokaalsest ja üldvibratsioonist II staadium kombineeritud ülekoormustoime

nähtudega.

2. AS Paide KEK leidis, et hageja töötas kostja juures liiga lühikest aega selleks, et tema tervis

saanuks kahjustatud.

3. AS Estonian Match leidis, et hageja ei ole olnud tema töötaja ja seetõttu ei ole ta kohane kostja.

RAS Viljandi Metsakombinaadi transporditsehhi varad ostis Eesti Erastamisagentuuri, RAS Viljandi

Metsakombinaat ja AS Vilbri (pankrotis) vahel 31. jaanuaril 1995. a sõlmitud erastamise ostu-

müügilepingu järgi AS Vilbri (pankrotis). Ta võttis üle kõik transporditsehhi töötajad. Hageja töö

autojuhina metsatööliste veol ei ole tervistkahjustav töö. Hageja esitatud keskmise palga arvestus ei

ole kooskõlas "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi ajutine

kord) p-des 11,12 ja 14 toodud tingimustega.

4. Eesti Vabariik leidis, et ta ei saa võtta endale kohustust hüvitada hagejale tervisekahjustusega

tekitatud kahju AS Vilbri (pankrotis) töötamise aja eest. Hageja toodud keskmise palga arvestus ei ole

õige, sest keskmise kuupalga hulka ei saa arvata töölepingu lõpetamise hüvitist.

5. Kolmas isik AS Vilbri (pankrotis) leidis, et hagi tuleb rahuldada, kuid ta ei ole hüvitise

maksmiseks kohustatud isik.

6. Viljandi Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis L. Madissoni kasuks AS Paide KEK

välja ühekordse hüvitise summas 2012 krooni ja 1. novembrist 2002. a igakuiselt 98 krooni 50 senti,

AS Estonian Match ühekordse hüvitise summas 71 475 krooni ja 1. novembrist 2002. a igakuiselt

3497 krooni 80 senti, Eesti Vabariigilt ühekordse hüvitise summas 13 254 krooni ja 1. novembrist

2002. a igakuiselt 648 krooni 60 senti. Kohus kohustas kostjaid väljamõistetud hüvitise summa

ümber arvutama vastavalt kehtivale korrale ja maksma hüvitist igal aastal pärast 1. märtsi

tarbijahinna indeksiga korrutatud suuruses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AS Estonian Match kohane kostja. Ei ole tõendatud, et

hagejaga seotud kohustused oleksid seotud AS Vilbri ostetud varaga. AS Vilbri likvideerimise otsus

võeti vastu 28. juunil 2000. a. Likvideerimiseteade ilmus Ametlikes Teadaannetes 20. juulil 2000. a.

AS Vilbri pankrot kuulutati välja 13. septembril 2000. a. Puudub kohtumäärus, millega oleks

kinnitatud võlausaldajate üldkoosoleku otsus juriidilise isiku lõpetamise kohta. AS Vilbri (pankrotis)

vara on müüdud.

Hagejale on tekitatud tervisekahjustus seoses tema töötamisega järgmiste juriidiliste isikute juures: 1)

22. detsembrist 1969 28. augustini 1970 Paide KEK, mille õigusjärglane on AS Paide KEK; 2)

21. septembrist 1970 11. novembrini 1970 EPT Viljandi rajoonikoondises; 3) 12. novembrist 1970

10. veebruarini 1995 Viljandi Metsakombinaadis, mille õigusjärglane on AS Estonian Match; 4)

10. veebruarist 1995 23. septembrini 1998 ja töötamisega puidutsehhis kuni 24.maini 1999 AS-is

Vilbri (pankrotis); 5) 23. märtsist 2000 21. juunini 2000 AS Eftico (pankrotis). Riik vastutab EPT

Viljandi rajoonikoondise, AS Vilbri ja AS Eftico vastutuse ulatuses. Asjas on kohustatud isikuteks

AS Paide KEK 2,32%, AS Estonian Match 82,40% ja Eesti Vabariik 15,28% ulatuses.

Asjaolu, et hageja invaliidistus 1999. a ning läks sellele vaatamata 2000. a märtsis tööle AS Eftico

autojuht-Fiskars tõstukijuht-traktoristiks, ei tingi hagi rahuldamise ulatuse vähendamist. AS Eftico

kirja kohaselt teadis tööandja hageja tervisehäiretest. Ei ole tõendatud, et kannatanu käitus tööle

asudes ja pärast seda äärmiselt ettevaatamatult.

Paide KEK ja EPT Viljandi rajoonikoondise õiguserikkumised seisnevad töötaja paigutamises tööle

tervistkahjustavatesse tingimustesse, ohutute tööolude kindlustamata jätmises ja töökaitsealase

seadusandluse rikkumises. Autojuhi tööga paratamatult kaasnenud sundasendite, -liigutuste,

õlavöötmele, kätele ja lülisambale mõjunud füüsilise koormuse ning halva mikrokliima tagajärjel

tekkis tervisekahjustus, kuna AS Estonian Match õiguseelnejad jätsid täitmata NSV Liidu Riikliku

Töö ja Töötasu Komitee 29. septembri 1972. a. määrusega nr 258 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide tööliste ja teenistujate töösisekorra tüüpeeskirjade" p 12. AS Estonian Match ja AS

Vilbri rikkusid Eesti NSV töökoodeksi sätteid töötaja paigutamisega tööle tervistkahjustavatesse

tingimustesse ja töökaitsealase instrueerimise, kaitsevahenditega kindlustamise ja perioodilise

arstliku kontrolliga kindlustamise kohustuse täitmata jätmisega.

Kostjad rikkusid töökaitseseadust töötaja paigutamisega tööle tervistkahjustavatesse tingimustesse,

töökaitsealase instrueerimise, tervisele võimalike ohtude selgitamata jätmisega, vibratsiooni ja müra

taseme ületamisega, vibratsiooni ja müra taseme mõõtmiste kohustuse täitmata jätmisega ja

perioodilise arstliku kontrolliga kindlustamise kohustuse täitmata jätmisega. Ka Viljandi

Metsakombinaadis autojuhi tööüleannete täitmisel mõjusid hageja tervisele ülenormatiivne müra,

vibratsioon, sundasendid ja sundliigutused. Asjaolu, et hageja töötas Paide KEK-is lühiajaliselt, ei ole

AS Paide KEK vastutust välistav, sest viimane ei ole tõendanud, et tagas hagejale tervislikud ja

ohutud töötingimused.

Viljandimaa tööinspektsiooni poolt hageja töötingimustele antud sanitaar-hügieenilise iseloomustuse

kohaselt on hagejale mõjunud töötamisel veoautojuhina kahjulike tingimustena müra ja vibratsioon

autokabiinis ning töö sundasendis. Viljandimaa tööinspektsiooni kirja kohaselt ületas

1970.-2000. aastatel kasutusel olnud autodel korrigeeritud vibrokiirendus sel ajal kehtinud

sanitaarnorme.

Hagejal oli kutsealane töövõime kaotus 80% ja alates 22. jaanuarist 2002. a 90%. Ta saab

töövõimetuspensioni 1. jaanuarist 2001. a 1029 krooni kuus, 1. aprillist 2001. a 1066 krooni kuus ja

22. jaanuarist 2002. a 1213 krooni kuus.

Kutsehaiguse tekkimisele eelnenud 12 kuu keskmise kuupalga suurus on 5812 krooni 10 senti.

Töölepingu lõpetamise hüvitise on tööandja kohustatud töötajale maksma seaduses ettenähtud juhul

ning see hüvitis on palga mõistega hõlmatud.

7. Eesti Vabariik vaidlustas apellatsioonkaebuses kohtuotsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja

AS Vilbri eest kahju hüvitamise kohustuse tekkimise alates 1. jaanuarist 2001. a. Ta leidis, et selline

kohustus oleks tal alates juriidilise isiku lõpetamise otsuse kohtu määrusega kinnitamisest. AS Eftico

eest hüvitise väljamõistmisel ei arvestanud kohus hageja enda süüd.

8. AS Estonian Match leidis, et ta ei ole kohane kostja. Kohus arvestas ebaõigesti hageja

tervistkahjustava töö tegemise aega, jättis arvestamata hageja süü ja arvutas ebaõigesti hageja

keskmise palga. Hageja töötasu oli 1999. a maikuus 600 krooni ja 2000. a detsembris 2800 krooni.

Kohus arvestas keskmise palga hulka ka nendel kuudel väljamakstud töölepingu lõpetamise hüvitise

ja puhkuse kompensatsiooni.

9. AS Paide KEK apellatsioonkaebust ei esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega rahuldati L. Madissoni hagi AS

Estonian Match ja Eesti Vabariigi vastu, ja saatis asja tühistatud osas esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks, sest maakohus kohaldas ebaõigesti ajutist korda. Asja õigeks lahendamiseks on

vajalik anda pooltele võimalus asjakohaste tõendite esitamiseks ja tagada pooltele põhiseaduse § 24

lg-ga 5 ning TsMS § 297 lg-s 1 antud edasikaebeõigus. Maakohtu otsust ei vaadatud läbi osas,

millega AS-lt Paide KEK mõisteti välja L. Madissoni kasuks 2012 krooni suurune ühekordne hüvitis

ja alates 1. novembrist 2002. a igakuiselt 98 krooni 50 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt on õige Eesti Vabariigi järeldus, et kuna AS Vilbri pankrotimenetluses ei

ole kohtu poolt kinnitatud juriidilise isiku lõpetamise otsust, siis ei ole kahju hüvitamise kohustus

seaduse alusel riigile üle läinud. Kuna pankroti väljakuulutamisega lõppes AS Vilbri vabatahtlik

lõpetamine, siis ei läinud kahju hüvitamise kohustus riigile üle likvideerimisteate avaldamisest

Ametlikes Teadaannetes ja aktsiaseltsi sai lõpetada ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. AS

Vilbri pankrotimenetlus algatati 14. augustil 2000 ja pankrot kuulutati välja 13. septembril 2000. a.

Seoses pankroti väljakuulutamisega sai aktsiaseltsi lõpetada ainult pankrotiseaduses sätestatud korras

ning kahju hüvitamise seisukohalt on tähtis see, millal tehti pankrotimenetluses juriidilise isiku

lõpetamise otsus. Juriidilise isiku likvideerimisel pankrotimenetluses läheb kannatanule

tervisekahjustuse hüvitise maksmise kohustus üle riigile juriidilise isiku lõpetamise otsuse kohtu

määrusega kinnitamisest alates.

AS Eftico kohustus maksta kahju hüvitist läks riigile üle 15. jaanuaril 2001, s.o Tallinna Linnakohtu

poolt võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuse kinnitamisest alates. Riik ei vastuta enne juriidilise

isiku lõpetamise otsust tekkinud kohustuste eest. Hageja, asudes pärast III invaliidsusgrupi määramist

tööle AS-s Eftico autojuht-tõstukijuhi-traktoristina, tegutses äärmiselt ettevaatamatult ning põhjustas

ise oma tervise halvenemise. Invaliidsuse kindlakstegemise järel pidi hageja aru saama, et talle on

vastunäidustatud töö vibratsiooni tingimustes, sundasendites ja tuuletõmbuses ning sellest, et kõik

nimetatud ohutegurid esinesid autojuht-tõstukijuht-traktoristina töötamisel. Tõendatud ei ole AS

Eftico õigusvastane tegu, mis oleks põhjuslikus seoses kahju tekkimisega hagejal. Hageja kutsehaigus

oli juba välja kujunenud. Hageja väited selle kohta, et ta paigutati tervistkahjustavatesse

tingimustesse, ei täidetud ohutustehnikaalase väljaõpetamise ja instrueerimise nõudeid ega

kontrollitud ohutusnõuete täitmist, on üldsõnalised. Samuti ei ole kindlaks tehtud nimetatud

väidetavate õigusvastaste tegude põhjuslik seos hagejal tervisekahjustuse tekitamisega. Hageja töötas

AS Eftico kolm kuud (ülejäänud aja oli haige või oli tööseisak), seega puudub aktsiaseltsil süü kahju

tekkimises. Need asjaolud on aluseks vabastamaks AS Eftico hüvitise maksmisest temale langenud

osas.

Maakohus kohaldas ebaõigesti ajutise korra p-de 2 ja 11 sätteid. Ajutise korra p 2 järgi seisneb kahju

hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta

jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses

töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension.

Vastavalt sama korra p-le 11 võetakse kahju hüvitise arvutamisel aluseks töövigastusele või

töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kutsehaiguse korral võib

kannatanu soovil hüvitise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud

12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 28. detsembril 2000. a.

Hagejaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 2 alusel seoses tööandja pankrotistumisega. Seega ei jäänud

hageja ilma sissetulekust töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel. Ajutise korra sätete

kohaldamiseks on alus üksnes siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt tekkinud

kutsehaiguse tõttu. Üksnes sellisel juhul on olemas põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse

vahel. Kuna hageja ei kaotanud tööd kutsehaiguse tõttu, tuleb tema kahju hüvitamisel kohaldada

üldiseid põhimõtteid.

Ringkonnakohus märkis, et isik, kellele on õigusvastaselt põhjustatud kutsehaigus, ei suuda endale

teeninda sama suurt sissetulekut. Varaline kahju võib seisneda ka muus, näiteks ravimitele tehtud

kulutustes. Kutsehaigusesse haigestunud isikul tekib eeldatavasti ka mittevaraline kahju, mis võib

väljenduda näiteks valus ning senise elukorralduse muutuses. Juhul kui kutsehaiguse tõttu on

vähenenud üksnes isiku võimalused teenida kasu, nagu see on käesoleval juhul, on hagejal raske

tõendada ja välja arvestada täpselt juba tekkinud ja tulevikus tekkiva kahju suurust. Seetõttu on

mõistlik ja õiglane, kui kohus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei jäta hagi tõendamatuse tõttu

rahuldamata, vaid mõistab hinnangulise otsusega kannatanu kasuks välja ühekordse rahalise hüvitise.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et AS Estonian Match on asjas kohane kostja. AS

Eesti Tikk (õigusjärglane AS Estonian Match) ostis 20. veebruaril 1995. a erastamise ostu-

müügilepinguga 100% RAS Viljandi Metsakombinaadi aktsiad. Lepingu lisas välistavate kohustuse

loetelus puudub tervisekahjustuse hüvitamise kohustus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati

maakohtu otsus tema hagis AS Estonian Matchi ja Eesti Vabariigi vastu rahuldamise osas. Hageja

palub Riigikohtul teha uue otsuse ja tema hagi rahuldada.

12. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Hagejal on kutsehaigus, kuid ta ei saa

igakuist tervisekahjustuse hüvitist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse § 48 ei tühistanud TsK § 470-473. Töövõime

vähenemisega seotud kahju hüvitamine peab toimuma igakuiste maksetena. Ringkonnakohus rikkus

TsMS § 330 lg 4 ja § 227 lg 1, sest puudub viide seadusele, mille järgi kohus leidis, et ajutine kord ei

kuulu kohaldamisele ja tuleb kohaldada kahju hüvitamise üldiseid põhimõtteid.

13. Ringkonnakohus luges tuvastatuks asjaolu, et AS Vilbri likvideerimisteade ilmus Ametlikes

Teadaannetes 20. juulil 2000. a, kuid otsustas pankrotiseaduse alusel, et AS-s Vilbri töötatud aja eest

kahju hüvitamise kohustus ei ole seaduse alusel riigile üle läinud. Selline järeldus on vastuolus TsK

§ 473 lg-ga 2. TsK § 473 lg 2 järgi toimub kahju hüvise väljamaksmine juriidilise isiku

likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel kannatanu elukohajärgse sotsiaalkindlustusorgani poolt,

arvates juriidilise isiku likvideerimisteate avaldamisest üleriigilise levikuga ajalehes, kui

väljamaksmine ei ole toimunud muu organisatsiooni poolt.

14. Ringkonnakohtu otsuses märgitud TsÜS § 47 lg 3 ja PankrS § 27 lg 2, § 57 lg-d 5 ja 6 ei välista

TsK § 473 lg-te 1 ja lg 2 kohaldamist ega muuda TsK § 473 sisu. Kaevatud otsuses puudub viide,

missugune pankrotiseaduse säte võimaldab teha otsustuse, et TsK § 473 lg-d 1 ja lg 2 ei tule asjas

kohaldada. Kuna AS Vilbri likvideerimine otsustati enne pankrotimenetlust, siis võlausaldajate

üldkoosolek lähtus sellest asjaolust.

15. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et riik ei vastuta kohustuste eest, mis on tekkinud enne kui

kohtumäärusega kinnitatakse pankrotimenetluses võlausaldajate koosoleku poolt tehtud juriidilise

isiku lõpetamise osas. Selline järeldus on vastuolus õigusvastaselt tekitatud kahju täies ulatuses

hüvitamise üldpõhimõttega.

16. Tõlgendades TsK § 473 lg-d 1 ja 2 koos teiste tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud kahju

hüvitamise sätetega, saab järeldada, et seaduse mõtte kohaselt on kannatanul õigus saada hüvitist

kogu ulatuses ka olukorras, kui kahju tekitanud isik likvideeritakse. Juriidilise isiku likvideerimisel

riigile hüvitise väljamaksmise kohustuse üleminekul on määravaks asjaolu, kas hüvitis on välja

makstud muu organisatsiooni poolt. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole saanud hüvitist üheltki

isikult. Täidetud on kõik tingimused, et AS-s Eftico töötatud aja eest on vastutus ja väljamaksmise

kohustus üle läinud riigile. Kohus arvestas AS-l Eftico süü puudumise otsustamisel asjaolu, et hageja

töötas selles äriühingus lühikest aega. Puudub seaduse säte, mille alusel saaks süü ja vastutuse

välistada lühikese töötamise aja tõttu. Ringkonnakohus leidis ka, et tõendatud ei ole AS Eftico poolne

õigusvastane tegu, mis oleks põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Hageja arvates olid AS Eftico

tervist kahjustavad töökeskkonna tegurid ja AS Eftico õigusrikkumised vaieldamatult seotud hagejal

tervisekahjustuse tekkimisega. Asjas pole tuvastatud kannatanu õigusrikkumist.

17. Kutsehaigus ei ole eraldi haiguseliik. Hagejal diagnoositi haigusena vibratsioonitõbi.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejal oli kohustus vältida tööd vibratsiooni tingimustes,

sundasendites ja tuuletõmbuses, ja meelevaldselt määratlenud hageja süü astmeks äärmise

ettevaatamatuse. Töötaja peab töötama tööandja antud kohustuste ja ohutustehnika juhendite alusel.

AS-s Eftico töötamise ajal ei olnud hagejal vibratsioonitõbe diagnoositud. III invaliidsusgrupp oli

antud üldhaigestumise tagajärjel. Tööseadusandluse järgi on töötajal kohustus ära hoida töötaja

tervisele ohtlikku tööd vibratsiooni tingimustes, sundasendites ja tuuletõmbuses. Puudub kannatu süü,

mille alusel võiks vähendada kahju hüvitise suurust.

18. Ringkonnakohus leidis, et kuna viimane tööandja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 2 alusel

seoses tööandja pankrotistumisega, siis ei jäänud hageja ilma sissetulekust töövõime kaotuse või selle

alanemise tagajärjel, vaid sissetuleku kaotuse põhjuseks oli tööandja pankrotistumine. Põhjusliku

seose töövõime kaotuse ja sissetuleku kaotuse vahel välistab töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 2

alusel. Tervel inimesel on võimalik pärast tööandja pankrotti asuda tööle teise töökohta. Hagejal ei

ole võimalik tööle asuda, sest tema tervislik seisund ei võimalda töötada. Hagejal tekkinud varaline

kahju seisneb saamata töötasus. Töötasu ei ole tal võimalik tööga teenida seetõttu, et tal puudub

töövõime 90% ulatuses. Maakohus arvutas hageja keskmise palga ja hüvitise suuruse õigesti ja

kooskõlas kehtiva seadusandlusega.

19. AS Estonian Match vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei nõustu hageja väitega, et AS

Vilbri (pankrotis) kahju hüvitamise kohustus on Eesti Vabariigile üle läinud. Asjas puuduvad

andmed, et kohus oleks AS Vilbri (pankrotis) osas juriidilise isiku lõpetamise määruse teinud.

Kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja põhjustas ise oma tervise halvenemise, kui

läks pärast III invaliidsusgrupi määramist tööle AS Eftico autojuhi-Fiskarsi tõstukijuhi-traktoristina.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohtu keskmise palga arvutus on ebaõige.

20. Eesti Vabariik vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsus on AS Vilbrit

(pankrotis) puudutavas osas õige, sest kahju hüvitamise kohustus ei ole seaduse alusel riigile üle

läinud. Õige on ringkonnakohtu otsus AS Eftico (pankrotis) eest hüvitise maksmise kohustuse riigile

ülemineku kohta alates 15. jaanuarist 2000. a. Hagejal oli kohustus ära hoida töö vibratsiooni

tingimustest, sundasendites ja tuuletõmbuses. Seega on alus hüvitise vähendamiseks olemas.

Ringkonnakohtu järeldus, et hagejale tuleb seoses sellega, et tema tööleping lõpetati ja ta jäi

sissetulekust ilma seoses tööandja pankrotistumisega, mitte kutsehaiguse tõttu, välja mõista

ühekordne hüvitis, on õige aga seda on vastava seadusandluse puudumise tõttu keeruline rakendada.

Hageja keskmine töötasu oli 4006 krooni 25 senti, mitte 5812 krooni 10 senti.

21. AS Estonia Match esindaja jäi kolleegiumi istungil vastuses esitatud seiskohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

23. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse

rakendamise seaduse § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise

kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast

1. juulit 2002. a. Kostjate tegevus, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, toimus enne 1. juulit

2002. a. Seega tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi vastavaid sätted.

24. Kolleegium möönab, et turumajanduse tingimustes on problemaatiline kohaldada tsiviilkoodeksi

sätteid, mis olid mõeldud kohaldamiseks teistsugustes majandustingimustes. Samas väljendub

eelnimetatud normis seadusandja tahe, mida ei ole alust eirata. Küll tuleb tsiviilkoodeksi 41. peatüki

sätteid tõlgendada, arvestades muutunud majanduslikke ja sotsiaalseid olusid.

25. Tsiviilkoodeksi §-ga 472 on vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et juhul kui kutsehaiguse tõttu on

vähenenud isiku võimalused teenida kasu ja tal on raske tõendada ja arvutada tekkinud või tulevikus

tekkida võiva kahju suurust, on mõistlik ja õiglane, kui kohus mõistab hinnangulise otsusega

kannatanu kasuks välja ühekordse rahalise hüvitise. Tsiviilkoodeksi § 472 kohaselt toimub kannatanu

töövõime vähenemisega seotud kahju hüvitamine igakuiste maksetena. Ühekordse hüvitisena

(maksena) mõistab kohus välja kuni kohtuotsuse tegemiseni kannatanule hüvitamisele kuuluva kahju.

26. Ringkonnakohus tuvastas, et tööleping lõpetati hagejaga 20. detsembril 2000. a TLS § 86 p 2

alusel seoses tööandja pankrotistumisega, hagejal diagnoositi kutsehaigus 28. detsembril 2000. a ja

hageja on kaotanud 90% töövõimest. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, et ajutise korra

sätete kohaldamiseks on alus üksnes siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt

tekkinud kutsehaiguse tõttu ja üksnes sellisel juhul on olemas põhjuslik seos kutsehaiguse ja

sissetuleku kaotuse vahel. Kolleegium kordab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsustes 3-2-1-107-02

(RT III 2002, 31, 342), 3-2-1-109-02 (RT III 2002, 29, 323), 3-2-1-114-02 (RT III, 2002, 29, 321)

märgitut, et ajutine kord ei muuda seadusega - tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle

hüvitamise eesmärki. Seega võib hageja kahju suuruse arvutamisel ajutise korra järgi võtta aluseks ka

keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Võib

eeldada, et see tööandja maksis töötajale vastava eriala keskmist palka. Hagejal on võimalus

tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui ajutise korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada

vastupidist.

27. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vastustajad ei vaidle selle üle, et hageja võttis kahju

suuruse kindlakstegemisel aluseks ajutise korra. Nad leidsid apellatsioonkaebuses üksnes, et hageja

keskmise kuusissetuleku arvutus ei ole kooskõlas ajutise korra p-des 11, 12 ja 14 toodud

tingimustega, sest keskmise kuusissetuleku hulka ei arvata töölepingu lõpetamise hüvitist.

Tsiviilkoodeksi § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest

vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud

töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Kas hageja kahju on ka hüvitis töölepingu

lõpetamise eest, tuleb hinnata asja uuel läbivaatamisel.

28. Maakohus leidis TsK §-st 448 ja § 464 lg-st 1 lähtudes, et töötaja tervisekahjustuse korral on

kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud

tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu ning

kannatanu kulutustest, mida ta peab seoses tervisekahjustusega tegema. Vaidlust ei ole selle üle, et

hageja on kaotanud 90% oma töövõimest. Kolleegium leiab, et töötaja puhul, kes ei ole jõudnud

vanaduspensioni ikka ja kelle töövõime kaotus on 90%, võib eeldada, et ta ei leia tööd ja on kaotanud

sissetuleku kutsehaiguse tõttu, sest tema tervislik seisund ei võimalda töötada.

29. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu õigusliku hinnanguga aja osas, millest alates läks AS Vilbri

kahju hüvitamise kohustus üle riigile. Tsiviilkoodeksi § 473 lg 1 järgi esitatakse juriidilise isiku

likvideerimisel ja õigusjärgluse puudumisel tema poolt kannatanule seoses tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlusorganile. Sama paragrahvi 2. lõike järgi

juriidilise isiku, kes on kohustatud maksma §-s 472 tähendatud makseid, likvideerimisel ja

õigusjärgluse puudumisel, toimub kahju hüvitise väljamaksmine elukohajärgse

sotsiaalkindlustusorgani poolt, arvates Riigi Teataja Lisas juriidilise isiku likvideerimise teate

avaldamisest või selle puudumisel arvates teate avaldamisest üleriigilise levikuga ajalehes, kui

väljamaksmine ei ole toimunud muu organisatsiooni poolt. Ringkonnakohus tuvastas, et AS Vilbri

likvideerimisteade ilmus Ametlikes Teadaannetes 20. juulil 2000. a.

30. Ringkonnakohtu seisukoht, et kuna likvideerimisteate avaldamise ajal ei olnud AS-l Vilbri veel

kahju hüvitamise kohustust ja seega ei saanud see riigile üle minna, tooks kaasa olukorra, kus hüvitist

ei saaks töötaja, kellele on tervisekahjustuse õigusvastaselt tekitanud tööandja, kelle

likvideerimisteade on avaldatud enne kutsehaiguse kindlakstegemist. Selline tagajärg oleks

kolleegiumi arvates ilmses vastuolus TsK § 473 eesmärgiga - tagada kannatanule hüvitise maksmine

ka siis, kui kahju tekitamise eest vastutav juriidiline isik on likvideeritud. Samuti ei muuda TsK § 473

lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise kohustuse riigile ülemineku aega see, kui likvideerimismenetluses

algatatakse pärast likvideerimisteate avaldamist pankrotimenetlus ja kuulutatakse välja juriidilise

isiku pankrot. Kahju hüvitamise kohustus läks seaduse alusel pärast likvideerimisteate avaldamist üle

riigile. Ainuüksi algatatud pankrotimenetlus või pankroti väljakuulutamine ei vabasta riiki sellest

kohustusest. Kui pankrotimenetluses otsustakse juriidilise isiku tegevust jätkata, siis lähtudes õiguse

üldisest mõttest on riigil õigus nõuda temalt hüvitise väljamõistmise lõpetamist.

31. Ringkonnakohus leidis õigesti, et AS Eftico (pankrotis) kohustus maksta hagejale

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist läks riigile üle võlausaldajate esimese üldkoosoleku

otsuse kohtu määrusega kinnitamisest 15. jaanuaril 2001. a. Eesti Vabariik esitas hagile vastuväite ja

väitis ka apellatsioonkaebuses seda, et hagejale AS-s Eftico (pankrotis) töötamise aja eest

väljamõistetavat hüvitist tuleb vähendada olenevalt kannatanu süü astmest. Vastuseks sellele

apellatsioonkaebuse väitele leidis ringkonnakohus, et kuna hagejal oli juba tööle asumisel

kutsehaigus välja kujunenud, siis ei ole tõendatud AS Eftico õigusvastane tegu, mis oleks põhjuslikus

seoses kahju tekkimisega, ja selle alusel saab AS Eftico vabastada hüvitise maksmisest temale

langevas osas. Vastuseks AS Estonia Match kaebuse samale väitele leidis ringkonnakohus, et hageja,

asudes tööle AS Eftico, tegutses ise äärmiselt ettevaatamatult ning põhjustas ise oma tervise

halvenemise ja see on aluseks, et vabastada AS Eftico hüvitise maksmise kohustusest. See, et hagejal

oli enne AS Eftico tööle asumist tervis kahjustatud, ei välista tööandja õigusvastast tegevust. Kui

kannatanu enda raske ettevaatamatus aga soodustas kahju suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü

astmest on TsK § 462 lg 1 järgi õigus hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest.

32. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 171 lg 1 paneb kohtule kohustuse tagada protsessiosalistele

asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, et

esimese astme kohus peab selle kohustuse täitmiseks hiljemalt asja kohtuliku arutamise ajaks õigesti

kindlaks määrama asjas kohaldatavad õigusnormid, mille kohaldamise üle tuleb vaidlus lahendada

asjas tuvastatavatest asjaoludest sõltuvalt. Milliseid seadusi tuleb asjas kohaldada, otsustab kohus

TsMS § 228 kohaselt otsuse tegemisel. Küll ei või kohtu poolt kohaldatav õigusnorm tulla pooltele

üllatusena, mis tähendab kohtu TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohustust osundada õigusnormidele,

mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid

asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada.

H. Jõks, L. Laarmaa , J. Luik