3-3-1-44-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-03

Otsuse kuupäev

20. mai 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vladimir Dorošenko ja Nina Dorošenko kaebus siseministri

2. novembri 2001. a käskkirjade nr 468 ja 469 tühistamiseks ja

ettekirjutuse tegemiseks vaadata uuesti läbi kaebajate elamisloa

pikendamise taotlused

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 3-

369/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

6. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/95/03

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Dorošenko ja Nina Dorošenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vladimir Dorošenko ja Nina Dorošenko kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 8. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 3-369/2002 ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/95/03

muutmata.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2001. aastal esitasid Vladimir Dorošenko ja Nina Dorošenko Kodakondsus- ja Migratsiooniametile

elamisloa pikendamise taotlused. Vastuseks taotlustele andis siseminister 2. novembril 2001

käskkirjad nr 469 ja 468, millega keeldus elamislubade pikendamisest. Siseminister keeldus

elamisloa pikendamisest V. Dorošenkole käskkirjaga nr 469 Välismaalaste seaduse (VS) § 12 lg 4 p 7

ja § 12 lg 9 p 4 alusel ning N. Dorošenkole käskkirjaga nr 468 VS § 12 lg 4 p 14 ja § 12 lg 9 p 4

alusel. Keeldumise põhjuseks oli, et V. Dorošenko on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes ja sealt erru arvatud ning saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames

elamispinna Vene Föderatsioonis Smolenski linnas. N. Dorošenko on aga välisriigi relvajõududes

kaadrisõjaväelasena teeninud ja sealt erru läinud välismaalase abikaasa ning, nagu ka V. Dorošenko,

saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.

2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes taotlesid V. ja N. Dorošenko VS § 12 lg 9 p 4

kohaldamata jätmist selle vastuolu tõttu Põhiseadusega, siseministri käskkirjade nr 468 ja 469

tühistamist ja siseministrile ettekirjutuse tegemist vaadata elamisloa pikendamise taotlused uuesti läbi

ja teha uus otsus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates.

Tallinna Halduskohus jättis V. Dorošenko ja N. Dorošenko kaebused rahuldamata.

Apellatsioonkaebustes palusid N. ja V. Dorošenko tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega rahuldada apellatsioonkaebus.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Õige on halduskohtu järeldus, et vaidlustatud käskkirjades on tuginetud kahele iseseisvale

elamisloa pikendamisest keeldumise alusele. Välismaalaste seaduse § 12 redaktsioon näitab, et

seadusandja lubab erandi tegemiseks diskretsiooni vaid nende välismaalaste suhtes, kelle osas on

selles paragrahvis ette nähtud elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus, millele otseselt

viidates on seadusandja ette näinud erandi tegemise võimaluse elamisloa andmise ja pikendamise

keelust (VS § 12 lg 5). Seadusandja ei näe ette erandi tegemist välismaalastele, kelle suhtes on

tuvastatud VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud alus. Seega ei ole võimalik VS § 12 lg 4 p-s 7 või p-s 14

nimetatud välismaalase elamisloa pikendamine erandkorras VS § 12 lg 5 alusel.

2) Vaidlust pole selle üle, et N. ja V. Dorošenko said rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri

kodakondsusjärgses riigis. Seega on faktiliselt põhjendatud vaidlustatud haldusaktide rajanemine

seaduslikul alusel.

3) Apellatsiooniastmes on vaidlus küsimuses, kas VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud alusel apellantide

elamislubade pikendamisest keeldumine on Põhiseadusega vastuolus. Apellandid põhjendavad VS

§ 12 lg 9 p 4 kohaldamise põhiseadusevastasust sellega, et see rikub nende õigust perekonnaelule,

ning VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamine nende suhtes on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

4) Haldusasja toimikust nähtub, et apellandid on elamisloa pikendamise taotluses märkinud andmed

laste ja abikaasa kohta. V. Dorošenko on rahvusvahelises abiprogrammis osalemise soovi kirjalikus

kinnituses märkinud perekonna suuruseks neli inimest. Tõika, et apellant käsitles oma perekonnana,

kelle jaoks korteri saamiseks ta abiprogrammis osales, ennast, abikaasat ning poegi Sergeid ja Vitalit,

näitab ka väljavõte avalduse täitmise järgsest sõjaväeosa nr 56190 komandöri 11. aprilli 1995. a

käskkirjast apellandile, tema abikaasale ja poegadele rahaliste vahendite väljamaksmise kohta

sõiduks Smolenskisse. Seega arvestas V. Dorošenko juba abiprogrammis osaledes sellega, et tema

uueks elukohaks saab Smolensk, tema vanemad aga jäävad Eestisse.

5) Halduskolleegium ei vaidlusta kaebuse esitajate väidet, et nende suhteid lastega ja V. Dorošenko

vanematega saab käsitleda perekonnaeluna Põhiseaduse §-de 26 ja 27 tähenduses. Kuid riigil puudub

põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike

tehtud elukohariigi valikut. Välisriigi kodanikel puudub üldine õigus perekonna ühendamiseks teise

riigi territooriumil. Seetõttu ei riku vaidlustatud käskkirjad apellantide põhiseaduslikku õigust

perekonnaelule. Oluline ei ole ka see, et apellantide vanemad, keda nad käsitlevad oma

perekonnaliikmetena, ei soovi perekonna ühendamiseks koos apellantidega asuda oma

kodakondsusjärgsesse riiki. Kui V. Dorošenko vanemad soovivad jääda Eestisse, saavad nende eest

vajadusel hoolt kanda apellantide täisealised lapsed ja Eesti riik. Halduskolleegiumi seisukohta ei

muuda seetõttu ka apellantide poolt kohtuistungil esitatud tõendid V. Dorošenko ema tervisliku

seisukorra kohta. Keila Haigla poolt antud tõendi kohaselt viibis L. Dorošenko haiglas ravil

14.-25. oktoobrini 2002. Tõendil on märgitud, et L. Dorošenko vajab kaks kuud hooldust ja tal tuleb

käia karkudega. Esitatud dokumendid puudutavad vaidlustatud käskkirjade andmisele võrdlemisi

pika ajavahemiku võrra järgnevat perioodi ning ei saa juba seepärast mõjutada käskkirjade

õiguspärasust. Pealegi ei ilmne antud dokumentidest, et patsient vajaks pärast statsionaarset ravi

alalist hooldust. Keila Haigla ortopeedia osakonna väljavõttes haigusloost sisalduvad positiivsed

hinnangud ravi tulemuste kohta viitavad vastupidisele. Apellantidel pole kohustust majanduslikult

toetada oma täisealisi töövõimelisi lapsi.

6) N. Dorošenko ütlustest ilmneb, et ta on erastanud ka Eestis korteri. Apellantide poolt kohtuistungil

antud selgituste kohaselt kasutab nende vanemate elamispinda üks nende täisealistest poegadest.

Vanemad elavad apellantide juures nende korteris. Nendest asjaoludest järeldub, et apellantide

perekonnaliikmetel on Eestis teatud majanduslik kindlustatus ning Eestist lahkumisega ei kaasne

halbu majanduslikke tagajärgi nende perekonnaliikmete majanduslikule seisundile.

7) Eeltoodu alusel ei nähtu haldusasja materjalidest, et apellantidel on olulisi faktilisi takistusi

kodakondsusjärgsesse riiki siirdumiseks. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse vastupidine väide.

8) Pole tõendatud, et VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise tõttu on apellante teiste välismaalastega võrreldes

põhjendamatult ebavõrdselt koheldud. Kaebajate esitatud näidetega tutvumine kinnitab, et nende

näidete puhul pole tegemist samasuguse olukorraga kui apellantide puhul. Näidetes on toodud

oluliselt erinevad asjaolud (isik, kelle elamisluba pikendati, on kas abielus Eesti kodanikuga või

tuleneb tema elamisloa saamise õigus rahvusvahelisest lepingust või ta ei ole isik, kes sai

rahvusvahelise abiprogrammi käigus välisriigis korteri).

9) Seadusandja on alates Välismaalaste seaduse jõustumisest 1993. aastal väljendanud selget

seisukohta, et endise NSVL sõjaväes kaadrisõjaväelasena teeninud isikutele ja nende abikaasadele

üldjuhul elamisluba ei anta, soovides seega nende lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka

rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist,

võimaldamaks neil Eestist lahkuda. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 eesmärgiks ei ole seega mitte

ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuste täitmist, vaid ta

väljendab Eesti riigi huvi, et rahvusvaheliste abiprogrammide käigus endise NSVL sõjaväe

väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki. Arvestada tuleb, et

rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri saamine tähendab praktikas, ja seda kinnitavad ka

käesoleva asja materjalid, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sellesse elama

asumiseks. Korteri saamine tingib tema lahkumise Eestist ja ta on Eestist lahkumisel kindlustatud

oma perekonna mahutamiseks vajalikus suuruses elamispinnaga välisriigis. Need asjaolud on olulised

ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustataks kauaaegsele sisserändajale ja tema perekonnaliikmetele

elamisloa pikendamisest. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve (toetuse või

elamispinna välismaal) saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et isik hiljem ümber mõtleb ning Eestist

lahkuda ei soovi, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise

võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Kassatsioonkaebuses paluvad V. Dorošenko ja N. Dorošenko tunnistada VS § 12 lg 9 p 4

kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kohustada vastustajat

lahendama elamisloa taotlused ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kassaatorid

väidavad järgmist:

1) V. Dorošenko on 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise

kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti

Vabariigi territooriumil" subjekt. V. Dorošenko on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär

23. novembrist 1995. Kokkuleppe ratifitseerimise seadus, mis võeti vastu 20. detsembril 1995, ei oma

käesolevas asjas õiguslikku tähtsust, sest see on hilisem seadus. Kokkulepet tuli selle artikli 15 järgi

rakendada selles alla kirjutamise päevast alates.

2) Ringkonnakohus kohaldas valesti VS § 12 lg 9 p 4. Vastuolus õiguse üldtunnustatud põhimõtetega

on see, et VS § 12 lg 9 p-le 4 on antud tagasiulatuv jõud. Kassaatoritel oli kuni 1. oktoobrini 1999,

mil jõustus VS § 12 lg 9 p 4, võimalus saada elamisluba VS § 12 lg 5 alusel erandkorras.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 aga välistas neile elamisloa andmise. 1995. a abiprogrammi

kaudu elamispinna saamisel ei osanud kassaatorid ette näha, et seadus välistab hiljem elamisloa

pikendamise. Kassaatoritel tekkis õiguspärane ootus, et seadus ei karmista tagasiulatuvalt nende

olukorda. Kuna seaduses puudub asjakohane rakendussäte, siis ei saa VS § 12 lg 9 p 4 omada

tagasiulatuvat jõudu. See säte on rakendatav isikute suhtes, kes omandavad abiprogrammi kaudu

korteri välismaal pärast 1. oktoobrit 1999. Siseminister on ebaõigesti andnud VS § 12 lg 9 p-le 4

tagasiulatuva jõu.

3) Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et elamislubade pikendamata jätmine ei riku N. ja

V. Dorošenko õigust perekonnaelule. Ringkonnakohus pole arvestanud sellega, et kassaatorid ei saa

Eestist lahkuda. V. ja N. Dorošenkol pole võimalik asuda elama neile abiprogrammi raames eraldatud

korteris. V. Dorošenko ülalpidamisel on vanemad, kellel on Eesti elamisload. V. Dorošenko isa on

esimese grupi invaliid ja ema teise grupi invaliid. N. Dorošenko elab Eestis juba 50 aastat. Eestis on

neil vara ja töökoht. Eestis elavad elamislubade alusel nende lapsed, kes on Eestis sündinud, samuti

lapselapsed. Kassaatorid on pidevalt majanduslikult toetanud ja toetavad oma lapsi ja vanemaid.

Eestist lahkumine toob kaasa kassaatorite lahtirebimise tavapärasest sotsiaalsest keskkonnast ja

perekonna lagunemise. Seepärast oli neil pädevus tõstatada küsimus VS § 12 lg 9 p 4 vastavusest

Põhiseadusele.

4) Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 on vastuolus Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11 ja 26 ning Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 8 lõikega 2. Puudub mõistlikult arusaadav põhjendus, miks on vaja

siduda välisriigis tsiviilõigusliku tehinguga korteri omandamise fakt haldusõiguslike tagajärgedega.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11. Põhiõigusi saab piirata vaid

siis, kui see toimub teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahvusvahelise abiprogrammi raames

korteri saamine ei riku teiste isikute õigusi ja vabadusi.

5) Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 on ebaproportsionaalsuse tõttu vastuolus Põhiseaduse §-ga 11,

kuna ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust.

6) Siseministri käskkirjad on seadusevastased, sest nad on ebapiisavalt motiveeritud ega ole

kontrollitavad. Käskkirja andmisel pole arvesse võetud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

13. septembri 2000. a soovitust nr 15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat kauaaegsete

sisserändajate väljasaatmise kohta. Siseministril oli käskkirjade andmisel kohustus teostada

diskretsiooni.

5. Siseministri esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse kassatsioonkaebus

rahuldamata jätta.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vaidlus käib 1. oktoobril 1999 jõustunud VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise üle, mis sätestab:

"Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui:

4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu

elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust."

7. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et V. Dorošenko on 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja

Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete

tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) subjekt, sest ta on Vene

Föderatsiooni sõjaväepensionär 23. novembrist 1995.

V. Dorošenko ja N. Dorošenko algatatud apellatsioonimenetluses väideldi VS § 12 lg 9 p 4

kohaldamise ja perekonnapõhiõigusesse sekkumise üle. Tallinna Halduskohtu järeldust, et

V. Dorošenko pole Kokkuleppe subjekt (halduskohtu tl 147), ei apelleeritud. Samuti ei vaieldud selle

järelduse üle ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu otsuses ei puudutatud küsimust, kas

V. Dorošenko on Kokkuleppe subjekt, sest halduskohtu järeldust, et ta pole Kokkuleppe subjekt, ei

vaidlustatud. Tallinna Halduskohus tuvastas, et V. Dorošenko oli kaadrisõjaväelasena Vene

Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses ka pärast Kokkuleppe alla kirjutamist (halduskohtu

tl 147). Nendel põhjustel ei peatu kolleegium kassatsioonkaebuse väitel, et V. Dorošenko on

Kokkuleppe subjekt.

Kolleegium märgib vaid seda, et haldusasjades nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 asus kolleegium

seisukohale, et Kokkuleppe subjekt pole isik, kes polnud Vene Föderatsiooni relvajõududest erru

arvatud 26. juuliks 1994 ega saanud selle päeva seisuga Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni.

Nendes asjades tehtud otsustest tuleneb, et sõjaväepensionäri staatuse kindlaksmääramisel on oluline

see, kas isik sai Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne 26. juulit 1994.

8. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väitega, et VS § 12 lg 9 p 4 on rakendatav üksnes isikute suhtes,

kes omandavad abiprogrammi kaudu korteri välismaal pärast 1. oktoobrit 1999, ja et siseminister on

ebaõigesti andnud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva jõu.

Kuna kolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 tehtud otsustes põhjendanud, miks

ta leiab, et VS § 12 lg 9 p 4 on rakendatav ka isikute suhtes, kes omandasid rahvusvahelise

abiprogrammi kaudu elamispinna välisriigis, siis ei pea kolleegium käesolevas asjas vajalikuks neid

põhjendusi korrata.

9. Kolleegium ei nõustu kassaatoritega, et elamislubade pikendamata jätmine rikub nende õigust

perekonnaelule ja et V. Dorošenkol ja N. Dorošenkol pole võimalik asuda elama neile abiprogrammi

raames eraldatud korteris.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul, kui V. Dorošenko vanemad soovivad

jääda Eestisse, siis saavad vajaduse korral nende eest hoolitseda V. Dorošenko ja N. Dorošenko

täisealised lapsed. Ka Tallinna Halduskohus asus seisukohale, et V. Dorošenko ja N. Dorošenko

täisealised lapsed saavad täita Perekonnaseadusest tulenevat vanavanemate ülalpidamise kohustust,

kui vanavanemad soovivad jääda Eestisse (halduskohtu tl 146). Samuti nõustub kolleegium

ringkonnakohtu järeldusega, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et apellantidel on olulisi faktilisi

takistusi kodakondsusjärgsesse riiki siirdumiseks. Kolleegium märgib, et N. Dorošenko kinnitas

Ameerika Ühendriikide abiprogrammi kaudu Venemaal omandatud korteri kohta 26. veebruaril 2002

Tallinna Halduskohtu istungil, et korter on 1996. aastast olemas, keegi selles ei ela ja tema tasub

korteri eest kommunaalmakseid ja 250 rubla kuus üüri (halduskohtu tl 70-71).

10. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väitega, et puudub mõistlikult arusaadav põhjendus, miks on

vaja siduda välisriigis tsiviilõigusliku tehinguga korteri omandamise fakt haldusõiguslike

tagajärgedega, et põhiõigusi saab piirata vaid siis, kui see toimub teiste isikute õiguste ja vabaduste

kaitseks.

Kolleegium on seisukohal, et korter, mille Vene Föderatsiooni relvajõudude kaadrisõjaväelase

perekond sai Ameerika Ühendriikide abiprogrammi kaudu oma kodakondsusjärgses riigis, pole

saadud pelgalt tsiviilõigusliku tehinguga. Tsiviilõiguslik tehing oli vaid korteri omandamise

vormiline külg. Vene Föderatsiooni relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelased said nimetatud

abiprogrammi kaudu korteri tingimusel, et nad lahkuvad vastavast Balti riigist ja edaspidi sisenevad

sinna vaid välismaalasena üldistel alustel. Sellisena aitas abiprogramm realiseerida Eesti Vabariigi ja

Vene Föderatsioon poolt 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist

lepingut Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende

sealviibimise tingimustest." Selle lepingu järgi pidid Vene Föderatsiooni relvajõudude

tegevteenistuses olevad isikud ja nende perekonnaliikmed, välja arvatud Eesti kodanikest

perekonnaliikmed, Eestist lahkuma. Abiprogramm oligi selleks, et neil oleks korter, kuhu elama

asuda.

Kolleegiumi arvates ei välista asjaolu, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks, Eesti riigi õigust

kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-3-1-11-03 leidis

kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt nimetatud otsuste punktid 42-

44 ja 44-46).

11. Kassaator peab VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks ebaproportsionaalsuse tõttu, kuna see säte

ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust.

Asjades nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et seadusega täitevvõimule

kaalutlusõiguse andmata jätmine iseenesest ei muuda seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon,

mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse (nimetatud otsuste punktid 41

ja 43). Käesoleva otsuse punktis 8 on kolleegium nõustunud ringkonnakohtuga, et kassaatorite

elamislubade pikendamata jätmine ei riku nende õigust perekonnaelule. Sellises olukorras pole tähtis,

kas seadus võimaldab või ei võimalda täitevvõimu kaalutlusõigust.

12. Kassaatorid väidavad, et siseministri käskkirjad on seadusevastased, kuna nad on ebapiisavalt

motiveeritud ega ole kontrollitavad. Käskkirja andmisel pole arvesse võetud Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitust nr 15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat

kauaaegsete sisserändajate väljasaatmise kohta. Siseministril oli käskkirjade andmisel kohustus

teostada diskretsiooni.

Ministri käskkirjad olid motiveeritud sellega, et V. Dorošenko on välisriigi relvajõududes

kaadrisõjaväelasena teeninud isik ja N. Dorošenko tema abikaasa, ning sellega, et V. Dorošenko ja

N. Dorošenko said Ameerika Ühendriikide abiprogrammi kaudu korteri Venemaal. Käskkirjad olid

kohtulikult kontrollitavad.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri saamine

tähendab, et isik pidi arvestama sellega, et korter eraldatakse talle sellesse elama asumiseks, korteri

saamine tingib tema lahkumise Eestist ja et ta on Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna

vajalikus suuruses elamispinnaga välisriigis. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni

korras otsustataks kauaaegsele sisserändajale ja tema perekonnaliikmetele elamisloa pikendamise üle.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann