3-1-1-55-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-55-03 Otsuse kuupäev 19. mai 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi T. L. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 99 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Jõgeva Maakohtu 21. novembri 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4-52-18/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. L. kaitsja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 15. aprill 2003. a RESOLUTSIOON 1. Tühistada Jõgeva Maakohtu 21. novembri 2002. a kohtuotsus T. L. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 99 lg 1 järgi T. L-lt 7500 krooni väljamõistmise osas riigituludesse ja 415 krooni väljamõistmise osas E. N. kasuks. 2. Muus osas jätta Jõgeva Maakohtu otsus muutmata. 3. Välja mõista T. L-lt riigituludesse 225 krooni (kakssada kakskümmend viis krooni) kohtukulude katteks. 4. Hüvitada E. N-le riigieelarve vahenditest 415 krooni (nelisada viisteist krooni) Jõgeva Maakohtu kohtuistungitele ilmumise sõidukulude katteks. 5. Ekspertiisitasu 7500 krooni (seitse tuhat viissada krooni) jätta riigi kanda. Kohtuotsus jõustub 19. mail 2003. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 19. novembril 2001. a koostas Jõgeva Politseiprefektuuri patrullija liiklusjärelevalve talituse politseiinspektor Karl Põder haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et 3. septembril 2001. a kella 11 paiku juhtides Jõgevamaal X vallas X külas reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul sõiduautot Jõhvi-Tartu- Valga teele, ei andnud T. L. teed peateel liikunud sõidukile, millega põhjustas varalise kahju ja kergete kehavigastustega liiklusõnnetuse. Rikkudes sellega Liikluseeskirja §-de 154 ja 159 nõudeid, pani ta toime HÕS § 99 lg-s 1 kirjeldatud haldusõiguserikkumise. 2. Jõgeva Politseiprefektuuri patrullija liiklusjärelevalve talituse politseijuhtivinspektor Ivo Ploomi 15. veebruari 2002. a otsusega karistati T. L. HÕS § 99 lg 1 järgi 600 krooni suuruse rahatrahviga. 3. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Indrek Koolmeister esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Jõgeva Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja saata asja Jõgeva Politseiprefektuurile uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt rikkus kohtuväline menetleja menetlusõigust sellega, et ei kaasanud asja arutamisele kõiki kannatanuid, ei kuulatud ära vastutusele võetavat isikut, tema esindajat ega kohaleilmunud kannatanuid, ei uurinud asjas olemasolevaid tõendeid, ei võtnud seisukohta kaitsja poolt esitatud kirjalike taotluste suhtes ega koostanud asja arutamise kohta protokolli. Kaebuse esitaja leidis, et need rikkumised on olulised ja viisid vale otsuse tegemiseni. Samuti leiti kaebuses, et kohtuväline menetleja on ekslikult hinnanud liiklusõnnetuse asjaolusid, et liiklusõnnetuse skeem on ebaõige ja põhjustas ekslikke järeldusi ning et läbi ei viidud ka paikvaatlust. Menetlusaluselt isikult ja kannatanult võeti skeemi õigsuse kohta allkirjad tühjale formularile, skeem koostati hiljem ja seda nendele isikutele ei tutvustatud.

4. Jõgeva Maakohtu 21. novembri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Lisaks mõisteti T. L-lt riigi tuludesse 7500 krooni ekspertiisitasu kohtukulude katteks ja 415 krooni E. N. kasuks tema sõidukulude katteks. Kohus leidis, et kogutud tõendite kohaselt toimus kokkupõrge peateel sõitnud juhi sõidurajas, mida kinnitavad fotod sündmuskohast, eksperdi arvamused ning menetlusaluse isiku ja kannatanute ütlused. Samuti leidis kohus, et asjas sisalduvad esialgne skeemi mustand, skeem ja joonis kurviraadiuse äranäitamisega, skeem, liiklusskeem ja skeem pidepunktide andmetega kujutavad sündmuskohta ühetaoliselt, ei moonuta muljet sündmuskohast ja fikseerivad täpselt sündmuskohal nähtu ning sündmuskohal tehtud fotod kinnitavad skeemil kujutatut. Kohus märkis, et asja materjalide kohaselt on kannatanud E. N., H. U. ja R. N., aga ka K. L. andnud asja kohta kirjalikud seletused, nad olid kohal asja arutamisel. Vastutusele võetava isiku esindaja on esitanud taotlusi, neid on arvestatud ja viidud läbi täiendav ekspertiis. Seega ei ole tõendatud kaebuses esitatud väited, et kannatanuid menetlusse ei kaasatud, taotlusi läbi ei vaadatud ja nende suhtes seisukohta ei võetud. Kohus asus seisukohale, et asja menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme viisil, mis oleks viinud valele otsusele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 5. Jõgeva Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse T. L. kaitsja vandeadvokaat I. Koolmeister, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asja samale maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni kohaselt rikkus maakohus menetlusnorme, mõistes T. L-lt riigi tuludesse 7500 krooni ekspertiisitasu kohtukulude katteks ja 415 krooni E. N. kasuks. Kohtukulude hüvitamine nähti ette VTMS §- s 38, mis jõustus 1. septembril 2002. a. Haldusõiguserikkumise seadustiku järgi ei saanud haldusvastutusele võetavale isikule panna kohtukulude hüvitamise kohustust. Käesolevas asjas algas menetlus ja ekspertiisid määrati Haldusõiguserikkumiste seadustiku kehtivuse ajal. Haldusvastutusele võetaval isikul oli alus arvata, et kaebuse esitamine ei too kaasa täiendavaid kulutusi, mis pole ette nähtud vastava menetlustoimingu (taotluse esitamise) ajal kehtiva seadusega. Kassaator leiab, et VTMS § 38 ei saa kohaldada tagasiulatuvalt nendele toimingutele, mis on alanud Haldusõiguserikkumiste seadustiku kehtivuse ajal. Kaebuses märgitakse, et E. N. ei esitanud asja arutamise käigus kohtule kuludokumente ega ka taotlusi nende kulude hüvitamiseks, mistõttu kassaator väidab, et vastav taotlus esitati pärast asja arutamise lõppemist, kuid enne kohtuotsuse kuulutamist. Sel ajal ei võinud aga kohtutoimikut uute dokumentidega enam täiendada. Lisaks leitakse kaebuses, et kohus ei ole hinnanud objektiivselt kõiki tõendeid. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. 1. jaanuaril 2002. a jõustunud Kohtuekspertiisiseaduse § 26 lg-st 1 tulenevalt määrab kohtueksperdi tehtud ekspertiisi maksumuse kindlaks ekspertiisiasutus, arvestades ekspertiisile kulutatud aega ja vahendeid ning menetleja kutsel kohtueksperdi ilmumise kulusid, ning nende kulude kohta lisatakse õiend ekspertiisiaktile või ekspertiisist keeldumise aktile. 8. jaanuaril 2002. a määras Jõgeva Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna patrulli ja liiklusjärelevalve talituse politseiinspektor haldusõiguserikkumise asjas liiklustehnilise ekspertiisi. 1. veebruaril 2002. a koostatud ekspertiisiaktile lisatud õiendi kohaselt oli ekspertiisi kogumaksumus 3000 krooni. Asja kohtuliku menetluse käigus soovis haldusvastutusele võetava isiku esindaja esitada eksperdile täiendavaid küsimusi ja 23. augustil 2002. a määras Jõgeva Maakohus täiendava liiklustehnilise ekspertiisi. 8. novembril 2002. a koostatud ekspertiisiaktile lisatud õiendi kohaselt oli selle ekspertiisi kogumaksumus 4500 krooni. Jõgeva Maakohtu 21. novembri 2002. a otsusega mõisteti 7500 krooni ekspertiisitasu kohtukulude katteks välja T. L-lt. 7. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 224 lg 1 kohaselt määras ametiisik, kohtunik või kohus ekspertiisi, kui haldusõiguserikkumise asjaolude selgitamiseks oli vaja mitteõiguslikke eriteadmisi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ekspertiisi määramisel ja tegemisel ei olnud tähtsust asjaolul, kas või millise menetlusosalise taotlusel ekspertiis määrati ja tehti. Küll tuleb menetlusõiguses lähtuda toimingu tegemisel kehtivast normist. Seega tuli kõnealuses asjas ekspertiisidega seonduvate küsimuste, sealhulgas ekspertiisikulude hüvitamise ja/või väljamõistmise küsimuste lahendamisel lähtuda ekspertiisi määramisel kehtinud, seega mitte Väärteomenetluse seadustikus vaid kuni 1. septembrini 2002. a kehtinud Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud menetluskorrast.

8. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 351 lg 2 sätestas, et ekspertidel, spetsialistidel ja tõlkidel on õigus oma kohustuse täitmise eest saada tasu, välja arvatud juhul, kui nad oma kohustusi täitsid ametialase ülesandena. Alates 1. jaanuarist 2002. a sisaldas HÕS § 351 ka lõiget 5, mille kohaselt asutusele või juriidilisele isikule seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud tuli hüvitada Vabariigi Valitsuse määratud suuruses ja korras. Vabariigi Valitsuse 13. märtsi 2002. a määrusega nr 94 kehtestatud "Riiklikule ekspertiisiasutusele, muule asutusele või juriidilisele isikule seoses kohtuekspertiisi tegemisega tekkinud kulude arvestamise ja hüvitamise korra" § 3 sätestas omakorda, et ekspertiisikulud kantakse kohtukuludesse ja nõutakse sisse või jäetakse sisse nõudmata kohtu või kohtueelse uurimise asutuse poolt menetlusseadustes ettenähtud korras. Haldusõiguserikkumiste seadustik ei näinud aga ette korda ekspertiisikulude sisse nõudmiseks ega sisse nõudmata jätmiseks. Seega ei näinud HÕS § 351 lg 5 ja selle alusel kehtestatud kohtuekspertiisi tegemisega tekkinud kulude arvestamise ja hüvitamise kord ette ekspertiisikulude väljamõistmist menetlusaluselt isikult, mistõttu need kulud tuli hüvitada riigieelarve vahenditest. Seda hoolimata asjaolust, et kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud VTMS § 38 ja KrMK §-d 87-89 nägid ka väärteomenetluses ette kohtukulude väljamõistmise menetlusaluselt isikult. 9. Jõgeva Maakohtu 21. novembri 2002. a otsusega mõisteti T. L-lt E. N-i kasuks välja 415 krooni tema sõidukulude katteks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et E. N. ei ole ühelgi kohtuistungil esitanud kuludokumente ega ka taotlust nende kulude hüvitamiseks, on alusetud ja eksitavad. Asja materjalidest nähtub, et E. N. on kohtuistungitel korduvalt tõstatanud küsimuse oma sõidukulude hüvitamisest (tl 96, 122, 153) ning on esitanud kohtule ka kirjaliku avalduse sõidukulude hüvitamiseks (tl 115). Samuti sisalduvad asjas tõendid vastavate sõidukulude olemasolu kohta (tl 175, 176 ja 194). 10. E. N. kulutas 190 krooni sõiduks 13. augusti 2002. a kohtuistungile ja 225 krooni sõiduks 19. novembril 2002. a kohtuistungile. Riigikohtu kriminaalkolleegium loeb E. N-le sõidukulude hüvitamise 415 krooni suuruses summas põhjendatuks. 11. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 351 lg 1 kohaselt hüvitati kannatanule tema poolt kantud kulutused seoses ilmumisega ametiisiku või maavõi linnakohtu kohtuniku juurde või kohtusse, kelle menetluses on haldusõiguserikkumise asi. Samas nõustub kriminaalkolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et Haldusõiguserikkumiste seadustiku järgi ei saanud nende kulude hüvitamise kohustust panna haldusvastutusele võetavale isikule vaid HÕS § 351 lg 3 kohaselt maksti väljakutsumisega seoses olevad kulud ja tasud välja menetlust teostava kohtu või asutuse vahendite arvel. Tulenevalt HÕS § 351 lg-st 3 puudus seega seaduslik alus E. N. sõidukulude väljamõistmiseks T. L-lt. 12. Alates 1. septembrist 2002. a kehtiva VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMK § 88 lg 1 sisaldab põhimõtet, mille kohaselt tunnistajale ja kannatanule hüvitatakse kohtusse ilmumise ning sõidukulud. Sama seaduse § 87 p-st 1 tulenevalt loetakse need kulud kohtukulude hulka. KrMK § 89 lg 1 alusel nõuab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kohtukulud sisse süüdimõistetult. Kriminaalmenetluse koodeksi § 88 lg 3 sätestab, et väljakutsumisega seoses olevad kulud ja tasud makstakse välja eeluurimisvõi kohtuasutuste vahendite arvel Vabariigi Valitsuse poolt kindlaksmääratud korras. See kord on kindlaksmääratud Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 262 kehtestatud "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele kulude tasumise korras". Selles viidatakse omakorda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2000. a määrusele nr 453, millega kehtestati "Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord". Nimetatud määrustega kindlaksmääratud korra kohaselt tuli E. N. sõidukulud 19. novembri 2002. a kohtuistungile ja tagasi, s.o 225 krooni hüvitada kulu tõendava dokumendi alusel kohtu eelarves selleks ettenähtud, seega riigieelarve vahenditest. Need kulud tuli lugeda väärteoasja kohtukulude hulka ja kohtuotsusega mõista välja T. L-lt. 13. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on piisavalt uurinud ja hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjalikult motiveerinud kohtu järeldusi, ega nõustu seetõttu kassatsioonkaebuse väitega selle kohta, nagu ei oleks maakohus hinnanud tõendeid objektiivselt. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

14. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Jõgeva Maakohtu 21. novembri 2002. a otsuse T. L-lt 7500 krooni väljamõistmise osas riigituludesse ja 415 krooni väljamõistmise osas E. N. kasuks, ja teeb selles osas täiendavalt tõendeid kogumata uue otsuse, mis ei raskenda T. L. olukorda. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher