3-1-1-65-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-03

Otsuse kuupäev

15. mai 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Ott Järvesaar

Kohtuasi

V. S.-i väärteoasi HÕS § 120 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2003.a määrus asjas

nr 4-3114/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve

osakonna ülemkomissar Andrus Pleesi määruskaebus

KarSRS § 12 lg 1 alusel

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2003

Istungil osalenud isikud

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2003.a määrus V. S.-i väärteoasjas HÕS § 120 lg 1 järgi

tühistada ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Kaebus rahuldada.

Määrus jõustub 15. mail 2003. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseinooreminspektor Tarmo Härma

koostas 29. augustil 2002. a V. S.-ile haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et ta osutas tasulist

taksoveoteenust ja ei esitanud kontrollimiseks kehtivat sõidukikaarti. Sellega rikkus ta LE § 70 p 4 nõudeid

ja pani toime haldusõiguserikkumise HÕS § 1201 järgi.

Haldusõiguserikkumise protokolli alusel vormistas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna

politseinooreminspektor Kairi Puusep 7. novembril 2002. a samasisulise väärteoprotokolli.

2. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseijuhtivinspektor Aivar Hirsi

4. detsembri 2002. a otsusega karistati V. S.-i HÕS § 120 lg 1 järgi 6000 krooni suuruse rahatrahviga.

V. S. vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse Tallinna Linnakohtus ja taotles otsuse tühistamist, kuna tal on

kehtiv sõidukikaart olemas.

3. Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2003. a määrusega lõpetati asjas menetlus KarSRS § 6 alusel.

Kohus leidis, et rikkumine, mille kohta koostati V. S.-ile haldusõiguserikkumise protokoll, oli sätestatud

HÕS § 120 lg-s 1. Karistusseadustiku kehtestamisega tunnistati kehtetuks Haldusõiguserikkumiste seadustik,

sealhulgas § 120, mistõttu tuleb menetlus asjas lõpetada KarSRS § 6 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Linnakohtu 17. märtsi 2003. a määruse peale esitas kaebuse kohtuväline menetleja, kes palub

määruse tühistada ja saata asi linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebust on põhjendatud järgmiselt.

Vastavalt VTMS §-le 132 lahendab kohus kaebuse kohtuotsuse, mitte määrusega. KarSRS § 6 kohaldab

kohus juhul, kui ta ise määrab karistust, mitte ei vaata läbi kaebust kohtuvälise menetleja karistamisotsuse

peale. Kohus on jätnud andmata õigusliku hinnangu kohtuvälise menetleja otsusele. Lisaks ei ole lahendis

ära näidatud selle vaidlustamise korda. KarSRS § 5 lg 1 alusel lõpetatakse asjas menetlus juhul, kui tegu ei

ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. Antud juhul on tegu endiselt karistatav väärteona

Ühistranspordiseaduse § 546 järgi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Tasuline sõitjatevedu sõidukikaardi, sõiduplaani või takso tööajagraafikuta, s.h taksoveoteenuse

osutamine ilma kehtivat sõidukikaarti omamata, mis oli haldusõiguserikkumine HÕS § 1201 järgi, on

väärteona karistatav ka pärast Karistusseadustiku jõustumist ja Haldusõiguserikkumiste seadustiku kehtetuks

tunnistamist. Sama teokoosseis sisaldub 1. septembrist 2002. a jõustunud Ühistranspordiseaduse (RT I 2002,

63 387) §-s 546 (Tasuline sõitjatevedu sõidukikaardi, sõiduplaani või takso tööajagraafikuta) järgi. Samas

tuleb arvestada, et Ühistranspordiseaduse § 546 sanktsiooni alammäär on kergem kui HÕS § 1201 järgi.

Menetluse lõpetamine KarSRS § 6 lg 1 alusel HÕS § 1201 järgi kvalifitseeritud haldusõiguserikkumise asjas

on ebaõige, sest see on vastuolus KarSRS § 5 lg-ga 1. Seega on kohus menetluse lõpetamisega käesolevas

asjas ebaõigesti kohaldanud KarSRS § 6 lg-id 1 ja 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks

tunnistada see rikkumine väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel, sest see tõi

kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtulahendi, millega lõpetati asjas menetlus ilma seadusliku aluseta.

Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest ei kohaldanud HÕS § 1201 ja

Ühistranspordiseaduse § 546, mida oleks pidanud kohaldama.

Nendel põhjendustel tuleb Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2003.a määrus V. S.-i väärteoasjas tühistada ja

saata asi samale kohtule uueks arutamiseks.

6. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul kõrvaldada ka vastuolu V. S.-i teole antud kvalifikatsiooni osas.

Haldusõiguserikkumise ja väärteo protokollis on tegu kvalifitseeritud HÕS § 1201 järgi. Kohtuvälise

menetleja otsuses on sama tegu ilma põhjendusteta kvalifitseeritud HÕS § 120 lg 1 järgi.

7. Vaagides kaebaja väidet, et kohus on rikkunud VTMS § 132 nõudeid, sest lõpetas menetluse

määrusega, aga mitte kohtuotsusega, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

7.1. Väärteoasja menetlemist maa- või linnakohtus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse

alusel reguleerivad VTMS 12. peatüki sätted.

Kaebemenetluses on kohtu lahendiks VTMS § 132 kohaselt üksnes kohtuotsus, s.h ka menetluse lõpetamise

korral VTMS §-des 29 või 30 sätestatud alustel (VTMS § 132 p 3). Muuhulgas sätestab VTMS § 29 lg 1 p 6

et väärteomenetlus tuleb lõpetada juhul, kui seadus, mis nägi ette karistuse väärteo eest, on kehtetuks

tunnistatud.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud

haldusõiguserikkumise kohta alustatud füüsilise või juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asi lõpetatakse

vastavalt KarSRS § 5 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud alusel. Seega tuleb menetlus lõpetada, kui menetluse aluseks

olnud haldusõiguserikkumine ei ole karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi

enam karistatav väärteona ega kuriteona. KarSRS § 6 lg 6 kohaselt toimub maa- või linnakohtu menetluses

oleva füüsilise või juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja lõpetamine kohtuniku ainuisikulise

määrusega.

7.2. Tegu, mille toimepanemise eest V. S.-ile haldusõiguserikkumise ja väärteo protokoll vormistati, oli

toimepandud 29. augustil 2002. a, s.o enne Karistusseadustiku ja Karistusseadustiku rakendamise seaduse

jõustumist. Kohtuvälise menetleja otsuse ja kohtu määruse tegemise ajaks olid aga Karistusseadustik ja

Karistusseadustiku rakendamise seadus jõustunud. Kassaatori väide, et KarSRS § 6 ei kuulu kohaldamisele,

kui kohus ei määra karistust, vaid vaatab läbi kaebust kohtuvälise menetleja karistamisotsuse peale, ei tulene

seadusest. Asja kohtus läbivaatamise ajaks ei olnud kohtuvälise menetleja otsus veel jõustunud ning

tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 oli kohus kohustatud kontrollima, kas Karistusseadustik ei kergenda

menetlusaluse isiku olukorda. Jõudes asja menetlemise tulemusel arusaamisele, et Karistusseadustiku

kohaselt ei ole haldusõiguserikkumise ja väärteoprotokollis kirjeldatud V. S.-i tegevus enam väärteona ega

kuriteona karistatav, oli Tallinna Linnakohtu kohtunik õigustatud KarSRS § 6 lg 6 alusel asjas menetluse

lõpetama ainusikulise määrusega. Seega ei ole kohtunik rikkunud VTMS § 132 nõudeid.

8. Lähtudes otsuse p-s 5 toodud põhjendustest ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-dest 1 ja 2, §-

st 176 ning §-st 177, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2003.a määrus

V. S.-i väärteoasjas HÕS § 120 lg 1 järgi tuleb tühistada ja asi tuleb saata linnakohtule uueks arutamiseks.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher