3-2-1-64-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

Anatoli Shovkovyi hagi AS Dvigatel vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/733/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Dvigatel kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. aprill 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

27. novembri 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anatoli Sovkovyi esitas 11. jaanuaril 2001. a Tallinna Linnakohtule hagi AS Dvigatel vastu,

nõudes ühekordse tervisekahjustuse hüvitise väljamõistmist ajavahemikus 1. veebruarist 1999. a kuni

1. jaanuarini 2002. a tekkinud 97 247 krooni 35 sendi suuruse võlgnevuse ulatuses, igakuise hüvitise

väljamõistmist alates 1. jaanuarist 2002. a kuni hageja elu lõpuni 2857 krooni ning ühekordselt 1999.

a jaanuari võlgnevuse väljamõistmist 670 krooni 85 sendi ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja AS-s Dvigatel 1965.-1985. a metallitöötajana. 31. detsembrist

1985. a on hageja 3. grupi invaliid. Tallinna ATEK 7. jaanuari 1999. a otsuse järgi on hagejal

kutsehaigus ja kutsealase töövõime kaotus 40% tähtajatult. Hageja jäi vanaduspensionile 22.

novembril 1991. a. Kostja maksis tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitist. Viimane

hüvitis, 1999. aasta jaanuari eest, maksti panga väljavõtte kohaselt 23. märtsil 2000. a. Pärast seda ei

ole kostja hüvitist maksnud.

Hageja leiab, et kostja peab vastavalt ATEK 7. jaanuari 1999. a otsusele maksma talle hüvitist kuni

tema elu lõpuni, kuid kostja ei ole oma kohustust täitnud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu. Õige kostja on

AS VALUKODA (pankrotis), mis tekkis iseseisva äriühinguna kostja jagunemise tulemusel ja kellele

läksid üle nii vara kui ka sellega seotud kohustused. Ka leidis kostja, et hageja peab hüvitisest maha

arvama saadava vanaduspensioni, mida ta aga ei teinud.

3. Tallinna Linnakohtu 21. veebruari 2002. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti AS-lt

Dvigatel hageja kasuks välja ühekordne hüvitis summas 49 067 krooni 25 senti ning alates 1.

veebruarist 2002. a kuni 22. novembrini 2004. a igakuine hüvitis, 1443 krooni.

Kohus leidis, et hagi on esitatud õige kostja vastu. Kostja moodustatud uuele äriühingule AS-le

Dvigatel-Valu (AS VALUKODA) anti üle majandusüksus, mis vastab äriseadustiku § 5 lg-s 1

sätestatud ettevõtte tunnustele. Kohustus maksta hüvitist töölt lahkunud töötajale kutsehaiguse

tagajärjel tekkinud kahju eest ei kuulu kohustuste hulka, mis on vajalikud äriseadustiku § 5 lg 1

mõttes ettevõtte tegevuseks ja seega selline kohustus AS-le VALUKODA üle ei läinud.

Kohus leidis, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanu kahju ulatuses, mis ületab

seoses tervisekahjustusega saadava pensioni. Hageja saab alates 22. novembrist 1991. a

vanaduspensioni. Saadaolev pension tuleb TsK § 464 lg 1 järgi maha arvata ja hüvitama peab kahju

osas, mis ületab saadava pensioni.

Töövõime kaotus tuleb seaduses ettenähtud aluste olemasolul hüvitada õiguslikult töövõimelisele

isikule ja väär on hageja seisukoht, et töövõime kaotus tuleb kompenseerida ka nendele töötajatele,

kes on jõudnud vanaduspensioniikka. Töövõime kaotuse täiendav kompenseerimine oleks vastuolus

põhiseaduse §-s 12 sätestatud isikute võrdsuse printsiibiga.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja. Kostja esitas

vastuapellatsioonkaebuse.

Hageja palus kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti tema hagi osaliselt rahuldamata, ja teha

tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme.

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 20 kohaselt makstakse hüvitise summa, mis on

määratud kooskõlas sama korra punktiga 7, välja, olenemata kannatanu saadavast pensionist ja muust

sissetulekust. TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 järgi on hageja õigustatud saama kostjalt igakuiselt

kahjuhüvitist täies ulatuses. TsK § 463 lg 3 p 2 järgi hüvitatakse isikutele, kes on saavutanud

vanaduspensioni ea, kahju eluaegselt. Kahju hüvitatakse kannatanule VEK määratud töövõime

kaotuse aja jooksul. Hagejale on määratud töövõime kaotus tähtajata, seega peab kostja maksma

hagejale hüvitist viimase surmani.

Kostja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada AS Dvigatel mittekohaseks

kostjaks ja jätta kõik hageja nõuded rahuldamata. Kohus tegi ebaõige järelduse, et AS Dvigatel on

asjas kohane kostja. Kohustus maksta hagejale hüvitist tervisekahjustuse eest on ettevõttega (ettevõtte

osaga) seotud kohustus ning ÄS § 5 lg 2 järgi läks see kohustus koos teiste ettevõttega seotud

kohustustega AS-lt Dvigatel üle AS-le VALUKODA koos 9. tsehhi varadega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsust ja hagi

rahuldati täies ulatuses. AS-lt Dvigatel mõisteti välja hüvitise võlgnevus 97 918 krooni 20 sendi

ulatuses, alates 1. veebruarist 2002. a igakuine hüvitis summas 2857 krooni ning 18 000 krooni

suurune riigilõiv.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus leidnud õigesti, et hagi on esitatud õige kostja vastu.

Põhjendatud ei ole kostja väide, nagu ei vastutaks ta hagejale tekitatud tervisekahjustuse eest, sest see

kohustus on kostjalt koos ettevõttega üle läinud tema õigusjärglasele AS-le VALUKODA.

Äriseadustiku § 5 lg 3 kohaselt vastutab ettevõtte üleandnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt

omandajatega enne ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut tekkinud

kohustuste eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul pärast üleminekut.

Vaidlust ei ole selle üle, et hagejale tekkis kahju kostja juures töötamise ajal ja kostja oli kohustatud

hagejale hüvitama tervisekahjustusega tekitatud kahju juba enne seda, kui kostja andis ettevõtte üle

AS-le VALUKODA. Seetõttu ei saa AS Dvigatel 9. tsehhi üleandmine AS-le VALUKODA vabastada

kostjat kohustustest hageja ees.

Linnakohus leidis õigesti, et asjas tuleb kohaldada TsK § 464 ja § 448. TsK § 464 lg 1 järgi peab

tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi

on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu

tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale

pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. TsK § 448

ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse

ja põhjusliku seose nende vahel.

TsK § 448 lg-st 1 tuleneb kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu

ei oleks esinenud. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui

ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud.

Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või

vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi.

Kolleegium leiab, et muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna

mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on

tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses

tervisekahjustusega.

Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud summade metoodilist ja aritmeetilist arvestust ning

tarbijahinna indeksi suurust. Seega ei olnud pooltel vaidlust summa suuruse üle, mille hageja seoses

kutsehaigusega oma sissetulekust kaotas. Vaidlust ei olnud ka selle üle, et hageja haigestus

kutsehaigusesse AS-s Dvigatel töötamise ajal ning et kostja oli tööandjana süüdi selles, et hagejal

tekkis kutsehaigus. 1999. a veebruarini maksis kostja hagejale tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitist vabatahtlikult. Seadus ei näe ette selle hüvitise maksmise lõpetamist seoses sellega, et

kannatanu on jõudnud vanaduspensioniikka.

TsK § 464 lg 1 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab

seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata

vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466

kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud,

siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul

alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.

Kostja ei ole vaidlustanud, et hagejale makstav pension on vanaduspension.

Seega leidis linnakohus ebaõigesti, et hageja tervisekahjustuse hüvitisest tuleb maha arvata hagejale

makstav vanaduspension ning et kostjal lasub kohustus maksta seda üksnes kuni hageja pensioniea

saabumiseni 22. novembril 2004. a.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused ja teha

uue otsuse, millega jätta kõik nõuded rahuldamata.

7. Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus järginud TsMS § 228. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud,

kas hüvitisnõude perioodil esineb hagejal varalist kahju, mis on põhjuslikus seoses Liidutehases

Dvigatel 1985. aastal diagnoositud kutsehaigusega.

8. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ÄriS § 5 lg 3 redaktsiooni, mis jõustus alles 10. juulil

1998. a ning mis ei kehtinud 27. märtsil 1998. a, kui AS Dvigatel andis 9. tsehhi varad üle AS-le

VALUKODA. Varasem redaktsioon sisaldas oluliselt teistsugust regulatsiooni kui järgnenud

redaktsioon.

9. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrus nr 172 riivab põhiseaduse §-s 14 sätestatud põhiõigust

korraldusele ja menetlusele, kuna rohkem kui 10 aastat on jõus valitsuse määrusega kehtestatud

ajutise iseloomuga sätted.

10. Nimetatud määrus on vastuolus ka põhiseaduse §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega, mille

kohaselt peavad õigusnormid olema piisavalt selged ja arusaadavad.

11. Määruses sisalduvad sätted kahjuhüvitise iga-aastasest indekseerimisest tarbijahinna indeksiga

kujutavad endast avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamist ning on vastuolus põhiseaduse §-

ga 113, mis nõuab, et kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused sätestataks seadusega.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei

anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

14. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

ÄriS § 5 lg 3 redaktsiooni, mis ei kehtinud 27. märtsil 1998. a, kui AS Dvigatel andis 9. tsehhi varad

üle AS-le VALUKODA.

Äriseadustiku § 5 lg 3 kuni 9. juulini 1998. a kehtinud redaktsiooni kohaselt vastutab ettevõtte üle

andnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte või selle osa üleminekut

tekkinud kohustuse eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud viie aasta jooksul pärast üleminekut. 10.

juulil 1998. a jõustunud täiendustega lisati nimetatud lõikesse pärast sõna "saabunud" sõnad "või

saabub".

Kolleegium leiab, et ka varasema redaktsiooni kohaselt vastutas ettevõtte üle andnud isik nende

kohustuste eest, mis olid tekkinud juba enne ettevõtte üleandmist. Vastupidine tõlgendus ei vastaks

normi eesmärgile - kaitsta ettevõtte üleminekul kolmandate isikute (nt töötajate) huve. Kassaatori

pakutud tõlgendus on ebaloogiline. Seadusandja poolt nimetatud sättes tehtud hilisemat parandust

tuleb kolleegiumi arvates vaadelda kui varem kehtinud põhimõtte sõnastuse parandamist.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kostjapoolne hüvitise maksmise kohustus on

perioodilise iseloomuga " kostja on kohustatud maksma hagejale igal kuul teatud summa. Seega ei

ole täpne kassatsioonkaebuse väide, et kostja kohustuse täitmise tähtpäev saabus juba 1985. aastal.

Kohustuse täitmise tähtpäev saabub kostja jaoks uuesti iga kuu (TsK § 472).

15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud kahju

olemasolu hüvitisnõude perioodil.

Kolleegium märgib, et kahju olemasolu tuvastas linnakohus, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise. Apellatsioonikohus on märkinud, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas pension tuleb

kahjust maha arvata või mitte.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on linnakohtu otsust selles küsimuses muutnud üksnes

õiguslikust aspektist lähtuvalt, tuginedes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditele nr 3-2-1-107-02

(RT III 2002, 31, 342) ja nr 3-2-1-114-02 (RT III, 2002, 29, 321), mille kohaselt saab TsK § 464 järgi

kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega.

Seega on asjakohatu kassaatori väide, et põhjuslik seos on vaja veel kord tuvastada.

Apellatsioonkaebuses ei ole kostja tuginenud põhjusliku seose puudumisele.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et eespool mainitud lahendites on Riigikohus viidanud ka

sellele, et kostjal on võimalik tõendada, et teine pool on kaotanud sissetuleku mõnel muul põhjusel

kui kutsehaigus.

Kassaator ei ole väitnud, et hageja töötasu kaotus oleks tingitud millestki muust kui kutsehaigusest.

16. Kolleegium leiab, et Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kehtestatud

"Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või

muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (edaspidi kord) ei riiva põhiseaduse

§-s 14 sätestatud õigust menetlusele ja korraldusele. Riivega oleks tegemist juhul, kui õiguskorras

puuduksid normid, mis võimaldaksid nõuda kahju hüvitamist tervisekahjustuse tekitamise eest või

normid terviskahjustuse korral kahju suuruse kindlakstegemise metoodika kohta. Kolleegium märgib,

et Eesti õiguskorras on normid olemas " tsiviilkoodeksi 41. peatükk annab isikule võimaluse nõuda

kahju hüvitamist. TsK § 464 jj ning nimetatud ajutine kord sätestavad kahju hüvitamise alused ja

hüvitise suuruse arvutamise metoodika tervisekahjustuse korral. Samuti on olemas kord nõude

esitamiseks ja lahendamiseks tsiviilkohtumenetluses.

17. Kolleegium märgib, et kassaator ei ole täpsemalt selgitanud, millistest korra sätetest arusaamine

talle raskusi valmistab. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et ajutise korra kohta on olemas

ulatuslik kohtupraktika, sh mitmed Riigikohtu lahendid. Otsuse p-s 15 viidatud Riigikohtu lahendites

on muu hulgas märgitud, et ajutine kord ei muuda seadusega sätestatud kahju mõistet ega selle

hüvitamise eesmärki.

Kolleegium leiab eelneva põhjal, et ajutine kord on piisavalt selge ja arusaadav ega näe selle vastuolu

põhiseaduse §-ga 13.

18. Kolleegium leiab, et korras sisalduvad sätted kahjuhüvitise iga-aastase indekseerimise kohta

tarbijahinna indeksiga ei kujuta endast avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamist. Tegemist ei

ole avaliku võimu teostaja kehtestatud kohustusega, mis tuleb täita avaliku võimu teostaja kasuks,

vaid eraõiguslikku laadi kohustusega kahju tekitaja ja kannatanu vahel. Seetõttu ei ole ka vastuolu

põhiseaduse §-ga 113.

H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa