3-2-1-49-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-49-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Hansa Liising Eesti vastulause kohtunikuabi määrusele

AS Hansa Liising Eesti avalduses laeva

laevakinnistusraamatust kustutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. jaanuari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/259/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Hansa Liising Eesti erikaebus (kassatsioonkaebus)

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. jaanuari

2003. a otsus muutmata ja erikaebus (kassatsioonkaebus)

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Hansa Liising Eesti (avaldaja) esitas Tallinna Linnakohtu registriosakonnale 23. detsembril

2002. a avalduse, milles taotles merelaeva LEVI (registrinumber 198ML09) kustutamist

laevakinnistusraamatust (laevaregistrist) seoses laeva müügiga välismaale.

2. Kohtunikuabi Ingrid Vedler andis 23. detsembri 2002. a määrusega avaldajale tähtaja, et viimane

kõrvaldaks kande tegemist takistava puuduse - registripidajale esitatud laeva registrist kustutamise

avaldus oli notariaalselt tõestamata. Kohtunikuabi leidis, et laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse

(LaevaRS) § 55 lg 8 järgi peab laeva registrist kustutamise avaldus olema notariaalselt tõestatud, kui

laev kustutatakse registrist seetõttu, et laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti

riigilippu. Laeva kustutamise avaldusel on avaldaja juhatuse liikme Gunnar Toomemetsa allkiri

notariaalselt kinnitatud.

3. 23. detsembril 2002. a esitas avaldaja kohtunikuabi määruse peale vastulause. Vastulause järgi

vastab avaldus kehtestatud nõuetele. Tõestamisseaduse (TõS) kohaselt koostatakse notariaalakt ehk

sisuline tõestus tehingu või tehingu osaks oleva tahteavalduse (kaasa arvatud ühepoolne tehing)

tõestamiseks. Kuna laeva registrist kustutamise avaldus ei ole tehingu osa ega tehing, ei saa nõuda

notarilt, et ta tõestaks asjaolusid, mida ta seaduse kohaselt tõestama ei pea ega tõestada ei saa.

Tõestamisseaduse § 34 kohaselt peab tõestamistoiming olema notariaalse tõestamise vormis, kui TõS

§-s 38 ei ole sätestatud teisiti. Tõestamise ja kinnitamise vahe on semantiline ega saa olla aluseks

asjaõiguslike kannete tegemisest keeldumisele. Kuna notariaalne kinnitamine on tõestustoiming, siis

notariaalselt tõestatud avaldusena tuleb aktsepteerida ka notariaalselt kinnitatud avaldust.

Tõestamisseaduse loogika kohaselt ei ole võimalik avaldust notariaalselt tõestada, kuna notariaalselt

tõestamine ja notariaalakti koostamine on olemuslikud tehingule või tehingu osaks olevale

tahteavaldusele. Laeva välismaale müümisel on laeva asjaõigusseaduses (LAÕS) §-s 9 sätestatud

lihtkirjalik vorm, mistõttu pole vaja tehingut notariaalselt tõestada. Seega saab lihtkirjaliku

müügilepinguga seotud asjaolusid ja toiminguid ainult notariaalselt kinnitada. Notariaalselt kinnitatud

avalduse alusel on registrist kustutatud ka teisi laevu.

4. Kohtunikuabi jättis vastulause rahuldamata ja andis selle läbivaatamiseks kohtunikule. Asjas on

laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadus eriseaduseks tõestamisseaduse suhtes. Tõestamisseaduse § 1

lg 3 kohaselt on tõestamistoimingu vormid notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine.

Notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 81

ja 82 kohaselt erinevad notariaalsed toimingud, kuna ühel juhul kinnitab notar tehingu tegija allkirja,

teisel juhul tõestab notar tehingu. Laeva registrist kustutamise avaldus on tahteavaldus.

Tõestamisseaduse kohaselt saab notar laeva registrist kustutamise avalduse tõestada.

5. Tallinna Linnakohus jättis 7. jaanuari 2003. a otsusega vastulause rahuldamata ja kohtunikuabi

määruse muutmata.

6. Kohtuotsuse kohaselt selgub AS Hansa Liising Eesti kirjast, et Euro - Baltic Shipping Services OÜ

müüs 25. novembril 2002. a sõlmitud müügilepinguga merelaeva LEVI Panama äriühingule Ladoga

Shipping Co. S.A. Laeva asjaõigusseaduse § 9 kohaselt on laevale omandi tekkimiseks vaja

notariaalselt tõestatud omandi ülemineku kokkulepet ja kannet laevakinnistusraamatus. Omandi

ülemineku kokkulepe võib olla lihtkirjalik, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda

Eesti riigilippu. Juhindudes LaevaRS § 55 lg 7 p-st 1, peab omanik laeva registrist kustutamiseks

esitama notariaalselt kinnitatud avalduse. Sama paragrahvi 8. lõike kohaselt peab § 55 lõike 7 punktis

1 nimetatud avaldus olema notariaalselt tõestatud, kui laev kustutatakse laevakinnistusraamatust, sest

see kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu. Erinormina tõestamisseaduse suhtes

tuleb asjas kohaldada LaevaRS § 55 lg 8, kuna laev müüdi Panama äriühingule. Laeva

asjaõigusseaduse § 9 ei keela ega tee võimatuks notaril tõestada laeva kustutamise avaldust LaevaRS

§ 55 lg 8 kohaselt.

7. Notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

paragrahvides eraldi reguleeritud. Kui seaduses on sätestatud tehingu notariaalne kinnitamine, peab

TsÜS § 81 lg-te 1 ja 2 kohaselt tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija

allkiri notari kinnitatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 82 sätestab, et seaduse või poolte

kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse

tõestamise õigus on Eesti notaril. Seaduses sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse tõestamise

õigus notari asemel ka muul isikul. Seetõttu ei nõustunud kohus vastuväitega, et vahe tõestamise ja

kinnitamise vahel on semantiline ja puudutab eelkõige notarite töö vormilisi nüansse ega saa olla

aluseks asjaõiguslike kannete tegemisest keeldumisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 81 lg 2

kohaselt saab tehingu notariaalne tõestamine asendada tehingu notariaalset kinnitamist. Aktsepteerida

ei saa notariaalselt kinnitatud avaldust notariaalselt tõestatud avaldusena. Tõestamisseaduse § 6 lg 2

järgi kohaldatakse tehingu osaks oleva tahteavalduse tõestamise suhtes tehingu tõestamise kohta

sätestatut.

8. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas avaldaja apellatsioonkaebuse, milles palus lugeda esitatud

dokumendid piisavaks, et sulgeda laevakinnistusregistriosa ja väljastada kustutustunnistus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole LaevaRS § 55 lg 8 erinorm tõestamisseaduse suhtes. Laeva

registrist kustutamise avaldus pole tehing ega tehinguga seotud tahteavaldus. Avalduse allkirjastamise

käigus ei saa notar kontrollida selle sisu ega tehingu tegemise asjaolusid ega poolte tahet.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

10. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks korrata esimese astme kohtu lahendi põhjendusi. Otsuse

kohaselt on LAÕS § 9 järgi omandi tekkimiseks laevale vaja notariaalselt tõestatud kokkulepet

omandi ülemineku kohta ja kannet laevakinnistusraamatus. Omandi ülemineku kokkulepe võib olla

lihtkirjalik, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu (st omanikuks

saavad muud isikud, kui LaevaRS §-s 2 loetletud isikud). Võlaõigusliku müügilepingu vormi

seadusega ei reguleerita.

11. Juhud, mil laev tuleb Eesti registrist kustutada, on loetletud LaevaRS § 51 lg-s 3 ja § 55 lg-s 1:

laev on hukkunud või muutunud kasutamiskõlbmatuks või kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu.

LaevaRS § 55 lg 7 kohaselt peab omanik laeva registrist kustutamiseks esitama notariaalselt

kinnitatud avalduse, kuid omandi ülemineku tõttu Eesti riigilipu õiguse kaotamisega välismaa

omanikule müügi korral on erinormina lõikes 8 sätestatud avalduse notariaalse tõestamise nõue.

12. Äriseadustiku, pankrotiseaduse ja nendega seotud seaduste muutmise seadus võeti vastu 6. juunil

2001. a ja see jõustus 7. juulil 2001. Selle seadusega on samaaegselt täiendatud kahte seadust:

LaevaRS ja LAÕS-st. LaevaRS § 55 lg-s 8 sätestatud avalduse notariaalse tõestuse nõude

kehtestamisega samaaegselt lubati LAÕS § 9 täiendusega sõlmida omandi ülemineku kokkulepe

lihtkirjalikus vormis. Muudatuse mõte oli selles, et kui välismaale laeva müügi- ja käsutustehingu

suhtes ei ole enam notariaalset vorminõuet, siis on kandeavaldusele kehtestatud nn. rangemad

vorminõuded, st nõue tõestada avaldus notariaalselt.

13. Arvestades laevakinnistusraamatu avalikkust ja selle kannete õigsuse eeldamist ja usaldatavust

(LAÕS § 5, 6 ja 7), on põhjendatud seadusandja kehtestatud omaniku tahteavalduse kontrollimise

mehhanism: kas notariaalselt tõestatud omandi ülemineku kokkuleppe või notariaalse kandeavalduse

esitamise vormis. Nii on võimalik tagada kinnistusraamatu usaldatavus ja õigsus suuremal määral kui

apellandi kaebuses soovitud ja taotletud viisil. Ainult notariaalselt kinnitatud avalduse alusel oleks

registril väga riskantne kannet teha ning teoreetiliselt oleks võimalik, et registrist kustutatakse ning

viiakse välismaale laev ilma omaniku tahteavaldust kontrollimata. Lisaks eeltoodule ei ole

kohtunikuabi pädev kontrollima esitatud dokumentide sisu määral, milline kohustus lasub notaril, kes

kontrollib avalduse tõestamisel poolte volitusi, lepingu sisu ja faktide õigsust jm. kohustuslikku.

Tõestamisseaduse § 6 lg 2 järgi kohaldatakse tahteavalduse tõestamise suhtes tehingu tõestamise

kohta sätestatut. Ainult juhul, kui järgitakse eelnimetatud seadusenõuet, on võimalik tagada laeva

asjaõigusseaduses sätestatud laevakinnistusraamatus kajastatud andmete usaldatavus.

14. Linnakohus on otsuses õigesti leidnud, et LaevaRS § 55 lg 8 on erinorm, mida kohaldatakse, kui

laev kustutatakse laevakinnistusraamatust seetõttu, et laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse

kanda Eesti riigilippu. Sellisel juhul on seadusandja näinud ette vajaduse esitada laeva kustutamiseks

notariaalselt tõestatud avaldus. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt terminitel "notariaalne

tõestamine ja kinnitamine" on semantiline vahe ja notaril on võimalik valida talle sobivam

tõestamistoimingu vorm. Notaril ei ole võimalik teha seaduses sätestatud tõestamisnõuetest erandeid

ja tegemist ei ole tema suvaotsustusega. Tõestamisseaduse § 1 lg 3 sätestab tõestamistoimingu vormi,

milleks on notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine. Linnakohus on oma otsuses piisava

põhjalikkusega selgitanud, et need on nii sisuliselt kui ka vormiliselt erinevad toimingud. Selle

seisukohaga saab nõustuda. Tsiviilõiguslikult on notariaalse kinnitamise erinevused sätestatud TsÜS

§-des 81 ja 82, notari toimingute osas aga TõS 2. peatükis (tehingu tõestamine) ja 3. peatüki 2. jaos

(notariaalne kinnitamine). Vormiliselt on tõestamise tulemuseks notari koostatud avalik dokument "

notariaalakt, mille originaali säilitatakse notaribüroos. Isikutele ja registritele väljastatakse

algärakirjad. Notariaalse kinnitamise käigus teeb notar notariaalmärke. See tehakse isiku esitatud

eradokumendile, mida notar tavaliselt ei säilita.

15. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et notariaalse tõestuse puhul on notari tasu

notariaaltoimingu olemusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur, ei ole asjakohane ega anna alust

kohtulahendi muutmiseks.

16. Apellandi esindaja esitas ringkonnakohtule nelja laeva laevaregistrist kustutamise

kinnistamisotsused, mis on tehtud pärast LaevaRS § 55 lg 8 jõustumist. Nimetatud otsuste puhul ei

ole kohtunikuabid järginud seaduse nõudeid, mis on kahetsusväärne, kuid see ei saa olla aluseks

apellatsioonkaebuse rahuldamisele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Kassatsioonkaebuses palus avaldaja lahendada õigusaktide vahelise vastuolu ning lugeda

laevaregistrile esitatud avaldus aktsepteeritavaks. Samuti palus ta jätta LaevaRS § 55 lg 8

kohaldamata, sest see on vastuolus põhiseadusega.

18. Kaebuse kohaselt ei ole seadusandja eesmärk olnud kaitsta LaevaRS § 55 lg-ga 8

laevakinnistusraamatu usaldatavust. Laeva laevakinnistusraamatust kustutamiseks on kolm alust:

laeva hukkumine või hukkunuks lugemine, laeva muutumine kasutuskõlbmatuks ja õiguse kaotamine

kanda Eesti riigilippu. Kinnistusraamatu usaldatavuse seisukohalt on kõik kolm alust võrdsed, kuid

ainult viimase puhul on LaevaRS § 55 lg 8 järgi nõutav kustutamisavalduse sisuline tõestatus.

19. Notaril ei ole võimalik kontrollida sisulisi asjaolusid ega fakte, millele on osutanud

ringkonnakohus. Notaril on võimalik veenduda, et on olemas lihtkirjalik laeva omandiõiguse

üleandmise leping. Milleski enamas veendumiseks oleks nõutav juba tehingu tõestus " seadus aga

lubab selle tehingu lihtkirjalikku vormi. Tahteavaldus, mida notar peab tõestama, ei ole suunatud

tsiviilõiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele, vaid registrikande taotlemisele. Avalduse

esitamine avaliku halduse kandjale on esitaja õigus, mida riivab LaevaRS § 55 lg 8, seades selle

sõltuvusse notari otsustustest sisulisel tõestamisel ja tema poolt tasu võtmisest. Avaliku halduse poole

pöördumine ei kuulu tsiviilõigusesse ning selle suhtes saab sätestada ja kohaldada ainult notariaalset

kinnitamist " nagu seda on tehtud laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse muudes sätetes ja ka

muudes hagita menetluse kohta käivates õigusaktides. Seepärast ei ole ka kohane viidata

tsiviilseadustiku üldosa seadusele.

20. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg 8 ei ole erinorm. Tegemist on sättega, mis on

vastuolus tõestamisseadusega. Säte piirab õigustamatult isikute põhiseaduslikku vara valdamise,

kasutamise ja käsutamise õigust ning pöördumisõigust ning tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Laeva

lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg 8 riivab laeva ostja õigusi, kuigi välismaiseid isikuid

tuleks kohelda võrdselt kodumaiste isikutega. Sõlminud seaduses lubatud lihtkirjalikus vormis laeva

ostulepingu, pole ostjal võimalust oma õigusi kasutada. Tal on võimalus nõuda seda müüjalt, kes

omakorda saab notari vahendusel pöörduda riigi poole nii, et notar vahendab tema tahet, mitte ei

kinnita kohast pöördumist. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, keda ja miks õiguste riivega

kaitstakse ning miks eeldatakse, et seaduses sätestatud vormile vastava lepingu ning isiku

allkirjastatud ja notari kinnitatud allkirjaga avalduse sisu ei vasta sellele alla kirjutanud isiku tahtele.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei

anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

22. Riigikohus lahendab käesoleva asja määrusega ja loeb asjas esitatud kassatsioonkaebuse

erikaebuseks, põhjendades seda järgmiselt. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 58 lg 3

kohaselt võib kohus määrata avalduses kinnistamist või kustutamist takistava puuduse korral tähtaja

puuduse kõrvaldamiseks. Kohtunikuabi on teinud seda 23. detsembri 2002. a määrusega. Laeva

lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 37 lg 1 kohaselt kohaldatakse laevakinnistusraamatu pidamisel

kinnistusraamatuseaduse sätteid, kuivõrd laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadus teisiti ei sätesta.

Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 691 lg 11 kohaselt võib esitada vastulause kohtunikuabi määrusele.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt annab kohtunikuabi vastulause rahuldamata jätmise korral

vastulause lahendada kohtunikule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 211 lg 1 kohaselt on

kohtumäärus kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustata. Vaidlusalusel juhul on kaevatavaks

kohtulahendiks nimelt kohtulahend, millega asja sisuliselt ei lahendatud, vaid määrati tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks. Kolleegiumi arvates pidanuks ka esimese astme kohus määrusele esitatud

vastulause lahendama määrusega. Õigus kohtuniku määruse peale edasi kaevata tuleneb KRS § 691

lg-st 2 ja §-st 70. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 297 lg 3 kohaselt saanuks esitada määruse peale

erikaebuse ringkonnakohtule ja TsMS § 338 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu määruse peale

Riigikohtule. Erikaebuse esitamisele kohaldub KRS § 70, millest tulenevalt on kohtuniku tehtud

otsuse peale (hõlmab kolleegiumi arvates nii määruse kui otsuse) õiguse edasi kaevata. Kaebused

tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kuigi KRS § 70 lg-s 3 viidatakse

kehtetu tsiviilkohtupidamise seadustiku apellatsioonimenetluse sätetele, saab seda kolleegiumi

arvates hinnata viitenormina tsiviilkohtumenetluses kehtivatele apellatsioonkaebuse ja erikaebuse

lahendamise sätetele. Kuigi kohtud on asja lahendanud otsusega, mitte määrusega, ei ole see selline

protsessõiguse normi rikkumine, mille tõttu tuleks kohtulahendit ebaõigeks pidada.

23. Ringkonnakohus on otsuses piisavalt põhjendanud, et LaevaRS § 55 lg 8 kohaselt peab laeva

laevakinnistusraamatust kustutamise avaldus olema notariaalselt tõestatud, kui laev kaotab omandi

ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu. Seetõttu pidi avaldaja esitama laevakinnistusraamatu

pidajale laeva laevakinnistusraamatust kustutamiseks notariaalselt tõestatud avalduse. On tuvastatud,

et avaldaja ei ole avaldust sellises vormis esitanud, mistõttu on kohtunikuabi puuduste kõrvaldamise

määruse tegemisega seadust õigesti kohaldanud.

24. Ebaõige on kaebuse väide, et LaevaRS § 55 lg 8 ei ole käesolevat juhtu reguleeriv erinorm.

Ainetud on kaebaja arutlused selle üle, et LaevaRS § 55 lg 8 on vastuolus tõestamisseadusega ja et

seadus ei nõua avalduse sisulist tõestamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-des 81 ja 82, samuti

tõestamisseaduses on selgelt eristatud tehingu notariaalset tõestamist ja kinnitamist. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 67 lg-s 1 formuleeritud tehingu mõiste hõlmab kõiki toiminguid või omavahel

seotud toimingute kogumeid, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud

tahteavaldus. Kuigi laevakinnistusraamatu pidajale esitatud avalduse puhul on tegemist avaldusega

avaliku võimu kandjale avalik-õiguslikus suhtes, on tegemist ka kindla õigusliku tagajärje - laeva

kustutamine laevakinnistusraamatust - saamise tahteavaldusega. Seepärast on sellisele

tahteavaldusele kohaldatavad tehingu vorminõuded. Seda kinnitab ka TõS § 6 lg 2. Isegi kui mitte

vaadelda registripidajale esitatud avaldust tehinguna, tuleb tõestamise vorminõuete osas vastavalt

TõS § 34 lg-le 1 kohaldada ikkagi tõestamisseaduses tehingu tõestamise kohta sätestatut.

25. Tehingu notariaalne kinnitamine tähendab TsÜS § 81 lg 1 ja TõS § 38 kohaselt nõuet vormistada

tehing kirjalikult ja kinnitada tehingu allkirjastaja isikusamasust. Tehingu notariaalne tõestamine on

TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama

tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti

(TõS § 6 lg 1). Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg-s 8 nimetatud avalduse vormiks on

sõnaselgelt notariaalne tõestamine, mis tähendab, et nimetatud avalduse kohta peab notar koostama

notariaalakti ja selgitama avaldusega seotud õiguslikke tagajärgi. Seega on seaduses piisavalt selgelt

eristatud tehingu notariaalset tõestamist ning puudub vastuolu seaduste vahel.

26. Analüüsimaks kaebuse esitaja väiteid LaevaRS § 55 lg 8 vastuolu kohta põhiseadusega, peab

kolleegium esmalt vajalikuks selgitada sätte sisu ja seadusandja võimalikku tahet vaidlusaluse

küsimuse reguleerimisel.

27. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 täiendati lõikega 8 äriseadustiku, pankrotiseaduse

ja nendega seotud seaduste muutmise seadusega, mille Riigikogu võttis vastu 6. juunil 2001. a ja mis

jõustus 7. juulil 2001. a. Selle seadusega lisati muu hulgas ka LAÕS §-le 9 teine lause. Selle ajani oli

LAÕS § 9 kohaselt omandi tekkimiseks laevale alati vaja notariaalselt tõestatud kokkulepet omandi

ülemineku kohta ja kannet laevakinnistusraamatus. Täienduse kohaselt võib omandi ülemineku

kokkulepe olla lihtkirjalik, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu.

Eelnõu seletuskirja kohaselt kehtib rahvusvahelises laevanduses põhimõte, mille järgi vahetatakse

laevaregistris omanikku müüja ühepoolse tõestatud allkirjaga dokumendi (Bill of Sale) alusel.

Üldjuhul eelneb sellele võlaõiguslik leping (Memorandum of Agreement), mis registrit ei puuduta.

Eelnõus pakuti seletuskirja kohaselt Eesti laeva välismaale müümise korral senisest paindlikumat

lähenemist, mille järgi LAÕS §-s 9 nimetatud omandi ülemineku kokkulepe võib olla lihtkirjalik.

Seletuskirjas mainitakse LaevaRS § 55 lg 8 kohta seda, et õiguskindluse huvides peab senise

omaniku ühepoolne avaldus laeva kustutamise kohta olema notariaalselt tõestatud. Riigikogu

täiskogu ja eelnõu juhtivkomisjoni koosolekute stenogrammidest ei ilmne, et selles küsimuses oleks

tekkinud diskussioon.

28. Asjassepuutuvate põhiõigustena on kaebuse esitaja ise selgelt välja toonud õiguse omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32, kaebuses ilmselt ekslikult § 30) ja õiguse pöörduda

riigiasutuste poole (PS § 46). Kaebuse esitaja arvates rikub vaidlusalune säte ka võrdsuspõhiõigust

(PS § 12), nõudes notariaalset tõestust erinevate laeva registrist kustutamise avalduste puhul vaid

ühel juhul ning diskrimineerib välismaiseid laevaostjaid Eesti ostjatega võrreldes. Lisaks tuleneb

kaebusest, et LaevaRS § 55 lg 8 võib takistada laeva ostja õigust ettevõtlusele (PS § 31), takistades

laeva kasutamist, kui toimub avalduse tõestamise protsess.

29. Kolleegiumi arvates riivab LaevaRS § 55 lg 8 PS § 32 lg-s 2 sätestatud igaühe õigust enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seaduses sätestatud laeva omandiõiguse ülemineku

vormistamise kord ulatus PS § 32 lg 2 kaitsealasse.

30. Kolleegiumi arvates ei riiva LaevaRS § 55 lg 8 PS § 46 kaitseala, kuna PS § 46 eesmärgiks on

tagada isikule võimalus osaleda avalikus elus avalduste ja märgukirjade esitamisega ja saada neile

vastuseid. Küll riivab menetlus- ja vorminõuete kehtestamine laeva kustutamisele registrist ja

omandiõiguse registreerimisele kolleegiumi hinnangul PS §-st 14 tulenevat õigust heale haldusele (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2003. a otsus asjas 3-4-1-1-03 -

RT III 2003, 5, 48).

31. Kolleegiumi arvates riivab LaevaRS § 55 lg 8 ka PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldist

võrdsuspõhiõigust, sätestades erinevad nõuded laevaomanikele laeva registrist kustutamiseks, kui

laev kasutuskõlbmatuks muutub või hukkub ja kui toimub laeva omandi üleandmine välismaisele

isikule. Kolleegiumi arvates ei ole § 55 lg 8 osas ebavõrdselt koheldud laevaomanikke, kes annavad

omandi üle selliselt, et laev jääb kantuks registrisse, ja laevaomanikke, kes annavad omandi üle

selliselt, et laev kustutatakse registrist. Laeva asjaõigusseaduse § 9 nõuab üldjuhul laeva omandi

ülemineku kokkulepete notariaalset tõestamist, lubades lihtkirjalikku vormi omandi ülemineku

kokkuleppele, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu. Laeva

lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg 7 p 1 ja lg 8 kohaselt nõutakse laeva registrist

kustutamiseks esimesel juhul notariaalselt kinnitatud ja teisel juhul notariaalselt tõestatud avaldust.

Seega peab laeva omandi ülemineku tagamiseks nii ühel kui teisel juhul omanik tõestama oma

tahteavalduse omandi üleminekuks, kusjuures vorminõuded laeva müümisel välismaale on

kokkuvõttes leebemad.

32. Kolleegiumi arvates puudub käesolevas vaidluses riive PS § 31 kaitsealasse. Kaebuse esitaja ei

ole selgitanud, kuidas vorminõuete kehtestamine laeva omandiõiguse üleandmisel riivab tema õigusi.

33. Analüüsides LaevaRS § 55 lg 8 kooskõla PS § 32 lg-ga 2, hindab kolleegium esmalt PS § 32 lg 2

riive vormilist (formaalset) põhiseaduspärasust. Põhiseaduse § 32 lg 2 sisaldab endas lihtsat

seadusereservatsiooni. Kitsendus on antud juhul seadusega sätestatud. LaevaRS § 55 lg-s 8 on

sõnaselgelt ette nähtud kohustus tõestada notariaalselt laevakinnistusraamatu pidajale esitatav avaldus

laeva registrist kustutamiseks. Kolleegium on otsuse punktides 24 ja 25 selgitanud LaevaRS § 55 lg 8

vahekorda teiste sama seaduse ja teiste seaduse sätetega ning on seisukohal, et säte vastab

õigusselguse ehk määratuse põhimõttele. Seega on PS § 32 lg 2 riive vormiliselt põhiseaduspärane.

34. Järgnevalt analüüsib kolleegium LaevaRS § 55 lg 8 PS § 32 lg 2 riive sisulist (materiaalset)

põhiseaduspärasust. Otsuse punktis 27 on nimetatud seadusandja kaalutlusi LaevaRS § 55 lg 8

kehtestamisel. Seadusandja eesmärk LAÕS § 9 täiendamisel ja LaevaRS § 55 lg 8 kehtestamisel oli

välismaale laevade müügi lihtsustamine, tagades samas õiguskindluse huvides laeva registrist

kustutamisel sellega seotud asjaolude kontrollimise nii notari kui laevakinnistusraamatu pidaja poolt.

Seadusandja ei ole muutnud laeva registrist kustutamisega seonduvate toimingute vormi- ning

sisunõudeid rangemaks enne muudatust kehtinud olukorraga võrreldes. Samuti ei ole kokkuvõttes

suurenenud notari tasu. Seadusandja eesmärk on tagada jätkuvalt laevakinnistusraamatusse kantud

laeva omaniku kaitse. Notariaalse tõestamise korral on tagatud, et ilma omaniku tahteta ega talle

tahteavalduse tagajärgede selgitamiseta ei saa laeva registrist kustutada. Põhiseaduse § 32 lg 2 näeb

ette lihtsa seadusereservatsiooni võimaluse, st omandit võib seadusega kitsendada igal põhjusel, mis

ei ole põhiseadusega keelatud. Kolleegiumi arvates on PS § 32 lg 2 kaitseala riive eesmärk

legitiimne.

35. Kolleegium hindab LaevaRS § 55 lg 8 sisulise põhiseaduspärasuse kontrollimisel PS § 32 lg-le 2

ka riive proportsionaalsust. Kolleegiumi hinnangul on suure väärtusega vara omandiõiguse tekkimise

ja muutumise ning sellega seotud tehingute allutamine rangematele vorminõuetele väiksema

väärtusega varaga võrreldes põhimõtteliselt õigustatud. Selliste nõuete abil tagatakse ühelt poolt

omanike endi õiguste kaitse, st takistatakse omanike vara käsutamist ja omandamist selleks

õigustamatute isikute poolt. Teisalt tagatakse suure väärtusega vara omandajate õiguste parem kaitse

vorminõuete täitmise kaudu, st vara omandajad saavad vara omandamisel vorminõudeid järgides

õiguskorra poolt vara omandamisele tunnustamise ja kaitse oluliselt suuremal määral, kui see oleks

vorminõudeid järgimata. Põhiseaduse § 32 lg 1 kohaselt peab riik tagama omandi puutumatuse ja

kaitse, muuhulgas kehtestama selleks vajaliku menetluse. Lisaks tagavad vorminõuded tehingute

tegemise kiiruse, kuna osaliselt kontrollivad tehingute tegemisega seotud asjaolusid vara omandaja

asemel ametiisikud, vabastades vara omandaja sellega seotud kohustustest ja riskist, ning kannavad

oma kohustuste rikkumise korral selle eest vastutust. Just neist põhimõtetest lähtudes toimivad

avalikult usaldatavad ja avalikud registrid, nagu kinnistusraamat ja laevakinnistusraamat, mille kaudu

toimub kinnisasjade ja laevade omandi üleminek. Samu põhimõtteid järgivad erinevate tehingute ja

toimingute tõestamisel või kinnitamisel ka notarid.

36. Tehingu notariaalsel kinnitamisel kinnitab notar üksnes tehingu tegija isikusamasust. Tehingu

notariaalsel tõestamisel võib välja tuua järgmised olulisemad funktsioonid:

1) notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas

notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse;

2) notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest;

3) notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige

paremini vastav tulemus ja taotletava tehingu tagajärgi;

4) notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid

üheselt arusaadavad;

5) riigi pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid;

6) notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvumist ja sellest

ärakirjade saamist.

37. Laeva kustutamisel laevakinnistusraamatust on olulised õiguslikud tagajärjed. Muuhulgas kaotab

laev õiguse kanda Eesti lippu, laevaga tehtavad toimingud ja õigused laevale ei allu enam Eesti

õigusele ega Eesti laevakinnistusraamatu pidaja järelevalvele ja kontrollile. Seega muutub oluliselt ka

laeva omaniku õiguslik staatus. Arvestades laeva tavaliselt suurt väärtust ei saa pidada seaduse laeva

registrist kustutamise avalduse notariaalse tõestamise nõuet ebaproportsionaalseks. Avalduse

notariaalne tõestamine on sobiv abinõu tagamaks laevaomaniku õiguste kaitset, kuna see välistab

võimaluse, et laevaomanik kaotab Eesti lipu ja Eesti õiguse toime ilma oma tahteta või ilma selleta, et

talle tagajärgi erapooletult selgitataks ja teda nende eest hoiatataks. Kolleegiumi arvates on abinõu ka

vajalik ja mõõdukas. Laevaomaniku isikusamasuse tuvastamiseks piisaks ka avaldusel oleva allkirja

notariaalsest kinnitamisest, st ka notariaalse kinnitamisega oleks tagatud, et laevaomaniku asemel ei

saaks laeva laevakinnistusraamatust kustutamist põhjustada kolmas isik. Samas saab üksnes avalduse

notariaalse tõestamisega tagada, et laevaomanikule selgitataks ka tema avalduse õiguslikke tagajärgi

ja võimalikke riske. Arvestades laeva eeldatavat suurt väärtust, on seadusandja soovinud tagada

laevaomanikule võimaluse kaaluda enne avalduse esitamist kõiki sellega seotud tagajärgi ja riske.

Iseenesest on õige kaebuse esitaja väide, et laeva laevakinnistusraamatust kustutamise avalduse

tõestamisel ei saa notar kontrollida kustutamise aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige lepingut omandi

üleandmise kohta ega selle aluseks olevat kohustustehingut, kuna neid ei pea tõestama. Ekslik on aga

kaebuse esitaja järeldus, et laeva registrist kustutamise avalduse tõestamisel ei ole notaril ühtki

sisulist funktsiooni peale allakirjutanu isikusamasuse tuvastamise. Otsuse p-s 36 nimetatud

funktsioonide täitmine on ka laeva kustutamise avalduse puhul oluline. Nimelt peaks notar selgitama

avaldajale muuhulgas, et kui ka näiteks laeva müügi leping on täitmata ja raha saamata, kaotab müüja

laeva kustutamisega olulise võimaluse tagada võlaõigusliku lepingu täitmine. Notar peaks küsitlema

avaldajat ka selles osas, kas kõik ostja müügilepingust tulenevad kohustused, mis pidid omandi

üleminekule eelnema, on täidetud ja kas omanik saab aru, et tal võib olla õigus tehing tühistada või

lõpetada. Kokkuvõtlikult on notari asi selgitada välja, kas laeva registrist kustutamise aluseks on

tõepoolest omaniku tegelik ja vaba tahe. Et omandiõiguse üleminekuga seotud dokumente ja

asjaolusid kontrollib ka laevakinnistusraamatu pidaja, tagatakse topeltkontrolli kaudu, et

laevakinnistusraamatust ei kustutata laeva ilma selge õigusliku aluseta. Samas ei selgita registripidaja

laevaomanikule laeva registrist kustutamise õiguslikke tagajärgi ega sellega seotud riske.

Registripidaja kontrollib vaid tehingute formaalset õiguspärasust. Avalduse notariaalse tõestamise

nõudega ei panda omanikule ebamõistlikku koormust ega rakendata ebamõistlikke nõudmisi tema

õiguste teostamisel ja kaitsel. Riik nõuab, et kõik omandi üleminekuga seotud dokumendid esitataks

registripidajale ja et laeva kustutamise avalduse tõestamise käigus tuvastataks omaniku tegelik tahe.

Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et notari teenused ei ole mõistlikult kättesaadavad või tasu

notariaaltoimingute tegemise eest on ebamõistlikult suur.

38. Eelneva põhjal on kolleegium seisukohal, et LaevaRS § 55 lg 8 on kooskõlas PS § 32 lg-ga 2.

39. Analüüsides LaevaRS § 55 lg 8 kooskõla PS §-ga 14, märgib kolleegium esmalt, et PS §-st 14 ei

tulene üksnes põhiõigus korraldusele ja menetlusele, vaid ka sellele, et menetlus oleks

eesmärgipärane ja efektiivne ning viidaks läbi võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid

kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.

veebruari 2003. a otsus asjas 3-4-1-1-03). Põhiõigus heale haldusele kohaldub ka kohtumenetluses,

kui menetluse eesmärgiks ei ole sisuliselt õigusemõistmine, vaid haldustoimingud.

Tsiviilkohtumenetluses on selleks hagita menetlus, eelkõige avalike registrite pidamine. Riik on

seadusega taganud menetluse laevaomaniku õiguste kaitseks ja omaniku vahetumise

registreerimiseks. Ka menetluslikust seisukohast vastab LaevaRS § 55 lg 8 õigusselguse ehk

määratuse põhimõttele. Seega on PS § 14 riive vormiliselt põhiseaduspärane.

40. Järgnevalt analüüsib kolleegium LaevaRS § 55 lg 8 sisulist vastavust PS §-le 14. Kolleegium

leiab otsuse punktis 34 väljendatud põhjustel, et ka PS § 14 kaitseala riive eesmärk on legitiimne.

Kolleegiumi hinnangul on LaevaRS § 55 lg 8 riive PS § 14 kaitsealasse proportsionaalne samadel

põhjendustel nagu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Seadusandja ei ole laeva välismaale müümisele

kehtestanud ebaproportsionaalseid nõudeid. Menetlus laeva kustutamiseks laevakinnistusraamatust

omandiõiguse ülemineku tõttu on kolleegiumi arvates seaduses sätestatud eesmärgipärasena

(menetluse lõpptulemuseks on laeva kustutamine laevakinnistusraamatust ja omandiõiguse üleminek)

kui ka efektiivsena (laeva registrist kustutamiseks piisab omanikupoolsest tahteavaldusest).

Laevaomaniku ja laeva omandaja õigusi ning riigi õigusi riigilipu kandmisest ja riikkondsusest

puutuvalt arvestades ja kaaludes on menetlus kolleegiumi arvates ka võimalikult lihtne ja kiire ning

selles on välditud isikutele üleliigsete kulutuste ja ebameeldivuste põhjustamine. Tagatud on kannete

tegemine üksnes omaniku avalduse alusel ning omanikule avalduse tegemisel kõigi sellega

kaasnevate õiguslike tagajärgede ja riskide selgitamine. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, miks

menetlusega seotud kulud on tema arvates ebamõistlikult suured. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite

seaduse § 58 kohaselt tuleb otsused laevakinnistusraamatu andmete muutmise ja laeva

laevakinnistusraamatust kustutamise avalduse kohta teha viivitamata. Kolleegium on seisukohal, et

LaevaRS § 55 lg 8 on ka sisuliselt kooskõlas PS §-ga 14.

41. Viimasena analüüsib kolleegium LaevaRS § 55 lg 8 kooskõla PS § 12 lg-ga 1. Kolleegium võtab

võrdsusõiguse rikkumise tuvastamisel erinevate isikute gruppide võrdlemisel esmalt aluseks

soomõiste "laeva omanikud, kes taotlevad laeva kustutamist laevakinnistusraamatust". Laeva

lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg 8 kohtleb erinevalt laevaomanikke, kes taotlevad laeva

kustutamist laevakinnistusraamatust omandi ülemineku tõttu välismaisele isikule, ja laevaomanikke,

kes taotlevad laeva kustutamist laevakinnistusraamatust seetõttu, et laev on hukkunud või loetud

hukkunuks või kui laev on muutunud kasutamiskõlbmatuks (LaevaRS § 51 lg 3). Laeva lipuõiguse ja

laevaregistrite seaduse § 55 lg 7 p 1 kohaselt peab laeva laevakinnistusraamatust kustutamiseks

esitatud avaldus olema notariaalselt kinnitatud, § 55 lg 8 kohaselt peab sama avaldus olema

notariaalselt tõestatud, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu. Seega

koheldakse erinevaid laevaomanikke laeva registrist kustutamise avalduse vorminõuete osas

ebavõrdselt.

42. Kolleegiumi arvates on ebavõrdne kohtlemine vormiliselt põhiseaduslik. Erinev kohtlemine on

sätestatud seadusega ja see vastab ka õigusselguse ehk määratuse põhimõttele. Kolleegiumi arvates ei

ole ebavõrdne kohtlemine meelevaldne ning selleks on olemas mõistlik põhjus. Laeva hukkumine või

kasutuskõlbmatuks muutumine on faktilised asjaolud, mille puhul tuleb laev kui mitteeksisteeriv

paratamatult laevakinnistusraamatust kustutada. Sellisel juhtumil ei lõpeta ega muuda

laevakinnistusraamatu kanne laeva kustutamise kohta kellegi õigusi. Olukorras, kus laev on

hukkunud või kasutuskõlbmatuks muutunud, ei ole võimalik erinevate registrikannetega tegelikku

olukorda muuta, st laeva merepõhjast kätte saada või taastada. Seega fikseerib registripidaja laeva

registrist kustutamisel vaid tegeliku olukorra. Sellise avalduse esitamisel pole ka vajadust nõuda

eelnevat avaldusega kaasnevate tagajärgede selgitamist, kuna sellega ei saa muuta avalduse esitamise

kohustust ega selle tagajärgi. Omandi üleminek selliselt, et laev kaotab Eesti riigilipu kandmise

õiguse ja laev kustutatakse laevakinnistusraamatust, ei puuduta laeva olemasolu, vaid sellega seotud

õigussuhteid, mh laeva kuuluvust, riigilipu kandmise õigust, kolmandate isikute kaitset, riigi

õigussüsteemi, millises registris laev uue omaniku nimele registreeritakse jne. Sellisel juhul on laeva

laevakinnistusraamatust kustutamise avaldusel oluline õiguslik tähendus ja võimalikud olulised

tagajärjed ja riskid omanikule. Nende selgitamine omanikule enne avalduse esitamist tagab selle, et

avaldus vastab tõesti tema tegelikule ja vabale tahtele.

43. Kolleegium on kokkuvõttes seisukohal, et LaevaRS § 55 lg 8 ei ole põhiseadusega vastuolus.

44. Kolleegium juhib asja edasiseks lahendamiseks tähelepanu LAÕS §-le 9, mille kohaselt

laevakinnistusraamatusse kantud laeva omandiõiguse üleminekuks on alati kaks eeldust: kokkulepe

omandi ülemineku kohta ja kande tegemine laevakinnistusraamatusse. Omandi üleandmise

kokkulepe peab olema alati notariaalselt tõestatud, kui omanik vahetub nii, et sellega ei kaasne laeva

kustutamist laevakinnistusraamatust. See kehtib ka nn laevaliisinglepingute kohta kapitalirendi (ehk

väljaostu) põhimõttel, st ka kõigi liisingmaksete tasumisel ei saa omand liisinglepingu järgi

liisinguvõtjale üle minna teisiti kui LAÕS § 9 kohaselt. Seega on vajalik notariaalselt tõestatud

kokkulepe omandi ülemineku kohta ja kanne kinnistusraamatusse. Alles siis saab liisinguvõtja

omanikuna käsutada laeva ja anda omandi lihtkirjaliku lepinguga üle välismaisele isikule ning

taotleda laeva kustutamist laevakinnistusraamatust. Alternatiiviks võib olla, et

laevakinnistusraamatusse kantud omanik annab omandi ise lihtkirjaliku lepinguga üle ja taotleb laeva

registrist kustutamist.

J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa