3-1-3-9-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-9-03

Otsuse kuupäev

8. mai 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Oleg Lihhobabin'i süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-

de 2 ja 3 ning KrK § 2101 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2000. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr II-1/457/2000 ja Tallinna Linnakohtu

16. märtsi 2000. a otsus kriminaalasjas nr 1/1-285/2000

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg Lihhobabini kohtuvigade parandamise avaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. aprill 2003

Istungil osalenud isikud

Oleg Lihhobabini kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2000. a kohtuotsus ja Tallinna Linnakohtu 16. märtsi

2000. a kohtuotsus Oleg Lihhobabini süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 2101 lg 2 p-

de 1 ja 3 järgi muutmata.

2. Oleg Lihhobabini avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata.

3. Välja mõista Oleg Lihhobabinilt riigieelarve tuludesse 920 krooni ja 40 senti kohtukulu

kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 8. mail 2003. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 22. aprilli 1999. a otsusega tunnistati Oleg Lihhobabin 5. veebruaril 1999. a

toimepandud varguse katse eest süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda

karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 47 alusel jättis kohus mõistetud karistuse

kolmeaastase katseajaga tingimuslikult kohaldamata. Linnakohus luges kantud karistuse hulka

O. Lihhobabini poolt vahi all viibitud aja 2. märtsist kuni 22. aprillini 1999. a.

2. Tallinna Linnakohtu 12. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati O. Lihhobabin 5. mail 1999. a

toimepandud varguse katse eest süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati

vabadusekaotusega kuueks kuuks. KrK § 41 alusel liitis kohus mõistetud karistusele Tallinna

Linnakohtu 22. aprilli 1999. a otsusega mõistetud kandmata karistuse ja mõistis O. Lihhobabinile

lõplikuks karistuseks vabadusekaotuse kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusaja kandmise

alguseks luges kohus 12. oktoobri 1999. a.

3. Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. a otsusega tunnistati O. Lihhobabin süüdi KrK § 139 lg 2 p-

de 2 ja 3 järgi ajavahemikus 28. veebruar kuni 9. august 1999. a kokku kaheteistkümne varguse

toimepanemises ja teda karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks.

Sama kohtuotsusega tunnistati O. Lihhobabin 6. juulil 1999. a teistkordselt suures koguses

narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja hoidmise eest süüdi KrK § 2101 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks.

KrK § 40 lg 1 alusel liitis kohus mõistetud karistused osaliselt ja mõistis O. Lihhobabinile kuritegude

kogumi eest karistuseks neli aastat ja kaks kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liitis kohus

sellele karistusele osaliselt Tallinna Linnakohtu 12. oktoobri 1999. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa ja luges O. Lihhobabini lõplikuks karistuseks viis aastat ja kolm kuud

vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks luges kohus O. Lihhobabini vahi alla võtmise

päeva, s.o 10. augusti 1999. a.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2000. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. a

otsus muutmata ja O. Lihhobabini apellatsioonkaebus, milles ta palus karistuse kergendamist,

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. 3. märtsil 2003. a esitas O. Lihhobabin Riigikohtule kaebuse, paludes võimaluse korral kergendada

talle mõistetud karistust. Oma taotlust põhjendab O. Lihhobabin Karistusseadustiku jõustumisega,

samuti asjaoluga, et Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. a otsuses ei ole arvesse võetud tema poolt

enne Tallinna Linnakohtu 22. aprilli 1999. a otsuse tegemist vahi all viibitud 50 päeva. Veel leiab

O. Lihhobabin, et linnakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse tema puhtsüdamlikku

ülestunnistust.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kaebust ja taotles selle rahuldamist.

Prokurör leidis, et kaebus on põhjendatud osaliselt ja leidis, et eelvangistuse aeg 2. märtsist kuni

22. aprillini 1999. a tuleb O. Lihhobabini karistusest maha arvata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vaagides O. Lihhobabini taotlust karistuse kergendamiseks märgib Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmist.

Asjaolusid, mida O. Lihhobabin on esitanud põhistamaks talle mõistetud karistuse kergendamise

vajalikkust, on kaalunud nii Tallinna Linnakohus 16. märtsi 2000. a kohtuotsuses kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 8. mai 2000. a kohtuotsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium

ei tuvastanud, et O. Lihhobabinile karistuse mõistmisel oleks kohtud rikkunud kriminaal- või

kriminaalmenetluse seaduse nõudeid.

Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. a kohtuotsuses on O. Lihhobabinile karistuse mõistmise

motiveerimisel märgitud, et karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuritegude raskust ja

laadi, süüdlase isikut, vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja vastutust

raskendavate asjaolude puudumist. Samuti arvestas kohus kohtualuse kriminaalkorras karistatust,

kohtuotsuse tegemise ajal vabadusekaotusliku karistuse kandmist, kuritegude toimepanemist katseajal

ja narkootiliste ainete tarvitamist. Lõpliku karistuse mõistmisel arvestas kohus, et kohtualune viibis

vahi all ühe kuu ja kakskümmend päeva alates 2. märtsist kuni 22. aprillini 1999. a.

Kõiki neid asjaolusid arvestades liideti Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. a kohtuotsusega

mõistetud karistusele sama kohtu 12. oktoobri 1999. a kohtuotsusega mõistetud karistus - kaks aastat

kuus kuud vabadusekaotust - vaid osaliselt. Liidetud karistuse osa suuruseks arvestas kohus üheksa

kuud vabadusekaotust.

Peale selle on linnakohus täpsustanud, et mõistetud karistuse kandmise algust tuleb arvestada alates

O. Lihhobabini vahi alla võtmise päevast, s.o 10. augustist 1999. a, mitte aga 12. oktoobrist 1999. a

nagu oli märgitud 12. oktoobri 1999. a kohtuotsuses.

Nendel asjaoludel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. a

kohtuotsuses on arvestatud O. Lihhobabinile karistuse mõistmisel tema puhtsüdamlikku kahetsust ja

lõpliku karistuse mõistmisel kogu tema eelvangistuses viibitud aega. Seetõttu puudub alus

O. Lihhobabinile mõistetud karistuse kergendamiseks ja lõpliku karistuse vähendamiseks

eelvangistuse aja võrra.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka Karistusseadustiku jõustumine ei tingi

O. Lihhobabinile mõistetud karistuste muutmist.

Kuriteod, mille eest O. Lihhobabin karistust kannab, on Karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt

kuritegudena karistatavad KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ning § 184 lg 2 p 2 järgi, mis näevad

karistustena ette vangistuse vastavalt kahest kuni kümne ja kuni viie aastani. O. Lihhobabinile

mõistetud karistused mahuvad nende karistuste piiridesse.

Seega puudub alus nii O. Lihhobabini vabastamiseks karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel kui ka

tema karistuse kergendamiseks seoses Karistusseadustiku jõustumisega.

9. Eeltoodu aluse ja juhindudes AKKS § 779, § 63 p- st 1 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et O. Lihhobabini avaldus ei kuulu rahuldamisele ja tema suhtes tehtud Tallinna

Linnakohtu 16. märtsi 2000. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai

2000. a kohtuotsus tuleb jätta muutmata.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris