3-1-1-47-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-47-03

Otsuse kuupäev

7. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. P. süüdistuses KrK § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

17. jaanuari 2003. a otsus kriminaalasjas nr II-1-25/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga,

tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2003. a otsus A. P.

süüdistusasjas KrK § 113 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et ta 15. juulil 2002. a kell 22.15 tungis endise

abikaasa I. P. Kohtla-Järvel asuvasse korterisse, kus lõi teda korduvalt rusikaga näkku, tekitades kannatanule

kergeid kehavigastusi.

2. Kohtla-Järve Linnakohtu 22. novembri 2002. a otsusega mõisteti A. P. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus leidis, et kannatanu I. P. ei esitanud kohtuistungil piisavalt A. P. süüd kinnitavaid tõendeid. Seejuures

osutas kohus asjaolule, et esinevad vastuolud I. P. politseile ja kohtule esitatud avaldustes. Kohtule väitis ta,

et kohtualune oli purjus, tungis ust lõhkudes korterisse ja ei olnud üksi. Politseile esitatud avaldusest tulenes

seevastu, et kohtualune tassis ta peksmiseks trepimademele, olles seejuures üksi ja kaine.

Otsuse tegemisel tugines kohus veel tunnistajate L. J. ja J. L. poolt kohtuistungil antud ütlustele. Viimastest

tulenes, et 15. juulil 2002. a ei viibinud A. P. Kohtla-Järve linnas. Ta oli Peipsi järve ääres ja otsis talt

varastatud autot. Kohus ei näinud alust kahelda tunnistajate ütlustes, sest neid oli hoiatatud

kriminaalvastutusega valeütluste andmisel.

Eeltoodu alusel jõudis kohus järeldusele, et A. P. ei tekitanud kannatanule kehavigastusi.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas kannatanu esindaja Sergei Politšev apellatsioonkaebuse, milles taotles

otsuse tühistamist ning A. P. süüdistunnistamist ja karistamist KrK 113 järgi.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2003. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. A. P.

tunnistati süüdi KrK § 113 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära ulatuses, so 2500.- krooni.

Apellatsioonkaebus rahuldati.

Esmalt tuvastas ringkonnakohus, et I. P. ja kohtualuse vahel valitsesid peale lahkuminekut ebasõbralikud

suhted. A. P. ütluses, et abielulahutusega kaasnenud vara jagamine lõppes tema jaoks halvasti, nägi

kriminaalkolleegium kaudset põhjust endisele abikaasale kätte maksta.

Erinevalt linnakohtust ei näinud kriminaalkolleegium ka erilisi vastuolusid kannatanu ütlustes ja pidas

tõeseks viimase seletust, et lahknevused tulenesid tõlgi kasutamisest. Peksmise kohana märkis kannatanu, et

see toimus kahe ukse vahel - samm koridori ja samm toa poole. Kriminaalkolleegium järeldas sellest, et tõele

vastavad mõlemad väljendid - nii "koridoris" kui ka "korteris". Kaudse tõendina arvestas kohus tunnistaja

S. M. ütlusi, kes kohtus kannatanuga vahetult pärast peksmist ning kellele jäi mulje, et I. P. rääkis tõtt.

Kriminaalkolleegium ei uskunud A. P. alibit tema viibimise kohta Peipsi järve ääres. Kohus märkis, et

tegemist on lühikese vahemaaga, mille saab läbida pooleteise tunniga. Samuti ei tulenenud L. J. ja J. L.

ütlustest, et A. P. ei saanud 15. juuli 2002. a hilisõhtul Kohtla-Järve linnas viibida. Selle kinnituseks viitas

kohus veel asjaolule, et nii nagu A. P., ei ole ka J. L. soovinud täpsemalt seletada, kus nad kõnealusel

kuupäeval ja kellaajal viibisid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. P. kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha

õigeksmõistva otsuse. Kassaator põhistab seda väitega, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse seadust.

5.1 Kassaator leiab, et kriminaalkolleegium on tõendeid hinnanud ebaobjektiivselt. A. P. osutab, et kannatanu

on andnud toimunu kohta vastuolulisi seletusi, mida ei saa seletada pelgalt valetõlkega. Jätkuvalt on

ebaselge, kas peksmine toimus korteris, koridoris või seal vahepeal, samuti see, kas keegi oli A. P. kaasas.

Nimetatud vastuolude selgitamiseks pole kriminaalkolleegium midagi teinud.

5.2 Kassaator heidab ringkonnakohtule ette ka seda, et viimane on andnud vastupidise hinnangu tema alibit

kinnitavate tunnistajate ütlustele neid vahetult üle kuulamata. Nii on kriminaalkolleegium muuhulgas

väitnud, et J. L. ei soovinud täpsemalt selgitada, kus nad 15. juulil 2002. a viibisid. Sellist küsimust pole

tunnistajale linnakohtus aga esitatudki. Küll on tunnistaja kinnitanud, et kõnealusel päeval viibisid nad Peipsi

järve ääres.

5.3 Kaebuses leitakse, et kriminaalkolleegium on tõendeid hinnanud ühekülgselt kannatanu kasuks ning

muutnud sisuliselt võimatuks kaitseõiguse teostamise.

6. Riigikohtu istungil toetasid nii A. P. kui ka tema kaitsja kassatsioonkaebust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt kordab kriminaalkolleegium varemöeldut, et Riigikohus vaatab ka piiramatu kassatsiooni korras

esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et kooskõlas

AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil

kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-58-98 - RT III 1998, 19, 193). Samuti on

kolleegium varem märkinud, et ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang tõendamiseseme asjaolude

tuvastatuse kohta võib olla kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus üksnes siis, kui tuvastatakse

AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, st juhul, kui ringkonnakohtu

otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1996. a otsused

asjas nr 3-1-1-72-96 - RT III 1996, 21, 285 ja 5. mai 2003. a asjas nr 3-1-1-17-03).

8. A. P. väidab, et ringkonnakohus ei ole tema süüdistusasja arutamisel järginud KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud

kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet. Kohus on hinnanud tõendeid

vahetult kontrollimata, ühekülgselt ja ebaobjektiivselt ega ole motiveerinud teatud tõendite tagasilükkamist.

Nende rikkumiste tõttu sai võimalikuks tema alusetu süüdimõistmine.

9. Käsitletavas asjas on esimese astme kohus tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kannatanu on andnud

vastuolulisi ütlusi ja pole esitanud kohtule piisavalt A. P. süüd kinnitavaid tõendeid. Linnakohus on pidanud

usaldusväärseteks tunnistajate L. J. ja E. L. ütlusi.

Ringkonnakohus on vastupidiselt pidanud kannatanu ütlusi usaldusväärseteks ega näinud neis erilisi

vastuolusid. Tunnistajate ütlusi on aga peetud mitteküllaldaseks kinnitamaks kohtualuse alibit.

10. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemate otsustega märgib kolleegium, et ringkonnakohtul

on apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude

tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks

peavad olema eriti kaalukad põhjused. Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul

mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende

samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse,

täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile

näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 1999. a otsus asjas nr 3-

1-1-38-99 - RT III 1999,14, 143). Osundatud otsuses märgitakse, et otsuses motiivide puudumisega on

tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03).

11. Hindamaks ümber linnakohtu poolt uuritud tõendeid, pidanuks ringkonnakohus kasutama temale AKKS

§ 17 lg-s 4 sätestatud õigust, mis lubab apellatsioonikohtul omal initsiatiivil nõuda tõendeid. Kõnealusel

juhul oleks nendeks kannatanu sõnade kohaselt väidetavalt ebakorrektse avalduse tõlke teinud isiku ja

tunnistajate täiendav ülekuulamine. Ringkonnakohtu otsuses pole ka näidatud, milliseid vigu on esimese

astme kohus tõendite hindamisel teinud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et erasüüdistusasjas lasub tõendamiskoormis

kannatanul. Kui kahtluse kõrvaldamine täiendavate tõendite abil ei õnnestu tuleb kohtul lähtuda süütuse

presumptsioonist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-71-98 - RT III 1998, 21, 213).

12. Riigikohus juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kuna süüdistusasja arutamine toimus

karistusseadustiku kehtimise ajal, oleks pidanud juhinduma karistusseadustiku rakendamise seaduses

sätestatust ja võrdlema vastavaid kuriteo koosseise ja sanktsioone.

13. Lähtudes asjaolust, et kohtuliku uurimise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse põhimõtte eiramine,

samuti ringkonnakohtu otsuse motiveerimatus võis takistada seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist

ning juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2003. a otsuse kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise tõttu vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 ja § 39 lg-le 4.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Ott Järvesaar