3-2-1-45-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeeriumi kaudu) hagi Raivo Raidna vastu 385 384

krooni 8 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1020/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Raidna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. novembri 2002. a otsus.

2. Saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbi-vaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Raivo Raidnale 18. detsembril 2002. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 3854 (kolm tuhat

kaheksasada viiskümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Majandusministeeriumi, praeguse nimega Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeeriumi kaudu) esitas 31. augustil 2000. a Tallinna Linnakohtule OÜ VIPLALA ja Raivo

Raidna vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 627 867 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ VIPLALA 24. novembril 1998. a lepingu, mille

kohaselt OÜ VIPLALA kohustus kirjastama, trükkima ja müüma trükiseid elamute hooldamise kohta

ning tagastama hagejale trükiste jaoks eraldatud rahasummad vastavalt maksegraafikule 20. juuniks

2000. a. Hageja on kõik oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Hageja poolt OÜ-le VIPLALA

ülekantud 599 500 kroonist on osaühing tagastanud 8000 krooni, kuigi on raamatute müügi eest raha

saanud. Seega on OÜ VIPLALA võla suurus 591 500 krooni. 20. juuli 2000. a seisuga on OÜ Viplala

tasumata laenusummalt arvutatud viiviseid kokku 36 367 krooni, mis koos võlgnetava põhisummaga

teeb haginõudeks 627 867 krooni. OÜ VIPLALA peab hüvitama lepingu rikkumisega hagejale

tekitatud kahju.

3. Hagi kohaselt vastutab OÜ VIPLALA võlgnevuse eest isiklikult ka osaühingu juhatuse esimees

Raivo Raidna. R. Raidna ei täitnud hageja arvates nõuetekohaselt oma kohustusi juhatuse esimehena

ning on süüdi kahju tekkimises hagejale kui OÜ VIPLALA võlausaldajale. OÜ VIPLALA on

raamatute müügist saanud raha, kuid pole seda juhatuse esimehe tahtliku seadusevastase tegevusetuse

tõttu hagejale üle kandnud. R. Raidna vastutab OÜ-ga VIPLALA solidaarselt vastavalt äriseadustiku

(ÄS) § 187 lg-le 2. Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 227 kohaselt tema süüd eeldatakse.

4. Kostja OÜ VIPLALA tunnistas hagi osaliselt. Kostja valduses on vastavalt hagejaga sõlmitud

lepingule kirjastatud raamatuid 242 482 krooni 92 sendi väärtuses, mis lepingu p 7 kohaselt on hageja

omandis. Sellest tulenevalt ei saa nimetatud summat lugeda kostja võlgnevuseks. Kostja on nõus

raamatud hagejale üle andma. Kostja on teavitanud hagejat oma makseraskustest seoses raamatute

läbimüügiaja olulise pikenemisega. Hageja ei ole kõiki oma lepingujärgsed kohustusi täitnud. Hageja

ei ole lepingu p 1.3 kohaselt kostjale üle andnud väljaannete aluseks olevat kahte soomekeelset

raamatut, mistõttu kostja pole saanud kirjastustegevust ja müüki täies ulatuses teostada.

5. Kostja R. Raidna hagi ei tunnistanud. Kostja väitel ei ole ta OÜ VIPLALA võla tähtaegselt

tasumata jätmises süüdi. Hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis kahju R. Raidna süülise käitumise

tulemusena. R. Raidna tegutses OÜ VIPLALA makseraskuste ilmnemisel vastavalt seadusele ja

osaühingu põhikirjale.

6. Tallinna Linnakohtu 2. veebruari 2001. a määrusega lõpetati pankrotimenetlus OÜ VIPLALA

suhtes raugemise tõttu ja OÜ VIPLALA kustutati äriregistrist 14. märtsil 2001. a.

7. Tallinna Linnakohus lõpetas 7. juuni 2001. a määrusega menetluse hagis OÜ VIPLALA vastu 627

867 krooni väljamõistmiseks seoses OÜ VIPLALA lõppemisega õigusjärgluseta.

8. Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2002. a istungil vähendas hageja hagihinda seoses OÜ VIPLALA

valduses olnud müümata raamatute üleandmisega temale raamatute väärtuse ulatuses ja palus R.

Raidnalt välja mõista 385 384 krooni 8 senti.

9. Tallinna Linnakohtu 28. märtsi 2002. a otsusega hagi rahuldati ja R. Raidnalt mõisteti hageja

kasuks välja 385 384 krooni 8 senti varalise kahju hüvitamiseks ja 32 000 krooni kohtukulude

katteks.

10. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada ÄS § 187 lg 2, mille järgi vastutavad

juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt

osaühingu võlausaldajale kahju tekitanud, võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga.

Dokumentaalsete tõendite ja poolte esindajate ütlustega on tõendatud, et OÜ Viplala ei täitnud

lepinguga võetud kohustusi või täitis neid osaliselt mittenõuetekohaselt, mistõttu hagejal tekkis 385

384 krooni 8 sendi suurune kahju. Kostja esindaja esiletoodud asjaolud ei tõenda veenvalt kostja süü

puudumist. Kostja seisukoht, nagu peaks hageja tõendama tema süüd kahju tekkimises, on väär. Süüd

eeldatakse ja süü puudumise tõendamise koormus lasub kostjal. Kostja esindaja väide, et süü

puudumist tõendab ajutise halduri aruanne, mille kohaselt ei ole äriühingu juhtimisel tehtud raskeid

juhtimisvigu ning puudub ka kuriteokoosseis, ei ole õige, sest sellisele järeldusele ei ole ajutine

haldur oma aruandes jõudnud. Isegi kui ajutine pankrotihaldur oleks sellise järelduse teinud, ei

tähendaks see kostja süü puudumist lepingu täitmata jätmises. See, et kostja võttis äriühingu

majandusliku olukorra parandamiseks tarvitusele meetmed ning suhtus lepingu täitmisse

perspektiivitundega, ei tähenda tema süü puudumist hagejale kahju tekitamises.

11. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. Raidna. Kostja leidis, et otsus

tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Samuti seetõttu, et otsuse tõenduslik

osa on ebaõige. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui osaühingu

võlausaldajale on tekkinud kahju juhatuse liikme õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõttu ning

juhatuse liige ei tõenda, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kohus ei ole oma otsuses näidanud,

milles seisnes kostja õigusvastane tegevus või tegevusetus. PankrS § 12š lg 3 kohaselt peab ajutine

pankrotihaldur kohtule esitatavas arvamuses märkima, kas võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on

kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Kuna OÜ VIPLALA ajutine

pankrotihaldur nimetatud asjaolusid juhatuse liikmete suhtes ei tuvastanud, siis on sellega otseselt

seadusest tulenevalt tõendatud õigusvastasuse puudumine kostja tegevuses OÜ VIPLALA

maksejõuetuks muutumisel ja seeläbi hagejale võla tasumata jäämisel. Lisaks ei ole kohus kostjalt

kohtukulusid välja mõistes arvestanud, et hageja oma nõuet vähendas.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele palus hageja jätta kaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse

muutmata. On tõendatud, et kostja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, samuti ei ole kostja

tõendanud süü puudumist. Kui hageja vähendab oma nõuet, ei saa rääkida nõude osalisest

rahuldamisest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsust kohtukulude

osas. R. Raidnalt mõisteti hageja kasuks välja 21 000 krooni kohtukulude katteks. Muus osas jäeti

linnakohtu otsus muutmata.

14. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et OÜ VIPLALA ei täitnud

24. novembri 1998. a lepinguga võetud kohustust tagastada hagejalt saadud raha vastavalt

maksegraafikule 20. juuniks 2000. a. Kostja kui OÜ VIPLALA juhatuse liige, kes sõlmis osaühingu

nimel hagejaga lepingu, pidi korraldama osaühingu tegevust selle lepingu täitmiseks. R. Raidna ei

täitnud nõuetekohaselt juhatuse liikme kohustust korraldada lepingu järgi saadud raha sihtotstarbelist

kasutamist lepingujärgsete kohustuste täitmiseks, s.o tõlgitud raamatute kirjastamiseks. Raha kulutati,

kuid kaheksast ilmuma pidanud raamatust ilmus vaid kuus. Kostja ülesandeks oli korraldada

osaühingu tööd ka laenu tagastamisel, kuid 599 500 krooni suurusest laenust tagastati ainult 8000

krooni. See, et OÜ VIPLALA ajutine pankrotihaldur oma arvamuses kuriteo tunnustega tegu, rasket

juhtimisviga või muud asjaolu ei tuvastanud, ei tähenda iseenesest, et juhatuse liige ei ole oma

kohustusi rikkunud. Kostja ei ole tõendanud, et ta korraldas osaühingus nõuetekoheselt lepingu

täitmist ja laenatud raha sihtotstarbelist kasutamist. Majandusministeeriumi nõuniku M. Mõismaa

raportist kui kirjalikust tõendist ilmneb, et tellitud raamatute müügist laekus 262 993 krooni ning et

R. Raidna selgituse kohaselt kasutati laekunud raha kahe lepinguvälise väljaande kirjastamiseks ja

firma ülalpidamiseks. R. Raidna ei ole raporti andmeid ümber lükanud. Kuna on tõendatud, et

juhatuse liige R. Raidna ei täitnud nõuetekohaselt juhatuse liikme kohustust 24. novembri 1998. a

lepingu täitmise korraldamisel ja seetõttu on hagejale tekkinud kahju, pidi R. Raidna vastutusest

vabanemiseks tõendama, et kahju tekitamises tema süü puudub. Oma süü puudumist R. Raidna

tõendanud ei ole. Seega on hagi rahuldamine ÄS § 187 lg 2 (otsuse tegemise ajal kehtinud

redaktsioonis) alusel põhjendatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kassatsioonkaebuses palus kostja R. Raidna ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

16. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ÄS § 187 lg 2. Osaühingu kohustuse

täitmata jätmine ei too iseenesest kaasa juhatuse liikme vastutust ÄS § 187 lg 2 alusel. Kahju

hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui osaühingu võlausaldajal on tekkinud kahju

juhatuse liikme õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ning juhatuse liige ei tõenda, et kahju ei

tekkinud tema süül. Ringkonnakohus ei ole otsuses näidanud, milles seisnes kostja õigusvastane

tegevus või tegevusetus. Juhatuse liikme vastutuse aluseks ei ole ainuüksi see, et osaühing ei tasunud

hagejale võlgnevust. Dokumentaalsete tõenditega on kostja tõendanud, et tema tegevuses ei olnud

õigusvastasust ja et ta tegutses juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt. Hageja ei ole

vastupidist tõendanud. Kuna ajutine pankrotihaldur ei ole kohtule esitanud arvamust, kas

maksejõuetuse põhjuseks oli kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu, on sellega

tõendatud õigusvastasuse puudumine kostja tegevuses OÜ VIPLALA maksejõuetuks muutumisel ja

seeläbi hagejale võlgnevuse tasumata jätmisel.

17. Ringkonnakohus rikkus kaebuse kohaselt ka TsMS § 6 ja § 95 lg 1. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt ilmneb Majandusministeeriumi nõuniku raportist kui kirjalikust tõendist kostja süü hagejale

kahju tekitamises. Nimetatud dokument on ühe protsessiosalise koostatud dokument, millel ei ole

tõendi väärtust.

18. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Hageja on seisukohal, et juhatuse liikme teadlik ja tahtlik kohustuste täitmata jätmine, millega

teadlikult tekitati kahju võlausaldajale, ongi juhatuse liikme õigusvastane tegevus või tegevusetus,

mille eest seadus nägi ette juhatuse liikme vastutuse võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu.

20. Asjas on tuvastatud, et OÜ VIPLALA ei täitnud oma kohustusi hageja ees ja et hagejale on selle

tagajärjel tekkinud kahju. Kohtud on lepingu rikkumisele tuginedes leidnud, seda küll otse

märkimata, et osaühingu juhatuse liige vastutab põhimõtteliselt solidaarselt osaühingu võlausaldajate

ees osaühingu lepinguliste kohustuste täitmise eest, kui ta ei tõenda, et ta pole oma kohustusi

rikkunud.

21. Äriseadustiku § 187 lg 1 (1998. a redaktsioonis) järgi vastutavad osaühingu juhatuse liikmed

seaduse või põhikirja nõuete täitmata jätmise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule ja

osanikele tekitatud kahju eest. Sama põhimõte sisaldus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (1998. a

redaktsioonis) § 46 lg-s 1. Seega nägi seadus ette juhatuse liikme üldise kohustuse hüvitada oma

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju. Juhatuse liikme kohustused on loetletud seaduse erinevates

sätetes. Kui osaühingu juhatuse liikme kohta ei ole seaduses otsesõnu nimetatud kohustust tegutseda

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, nagu see on sätestatud ÄS § 306 lg-s 2 aktsiaseltsi juhatuse

kohta, tuleneb kolleegiumi arvates osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest

sama põhimõte ka osaühingu juhatuse liikmetele. See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige

peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule

põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis

sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua

vastutuse ÄS § 187 lg 1 järgi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme

kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Sellest johtub

juhatuse liikmete kohustus vältida oma tegevuses enda ja osaühingu huvide konflikti.

22. Äriseadustiku § 187 lg 2 (1998. a redaktsioonis) sätestas osaühingu juhatuse liikme vastutuse oma

kohustuste rikkumisega osaühingu võlausaldajatele tekitatud kahju eest. Kolleegiumi arvates ei ole

õige selle sätte tõlgendamine laiendavalt, st selliselt, et osaühingu juhatuse liikme ja osaühingu

võlausaldaja vahel on eraldi õigussuhe ja juhatuse liikmel võlausaldaja ees omaette kohustused, mille

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist võlausaldajad võivad nõuda. Sellise tõlgenduse kohaselt

tuleneks seadusest, et juhatuse liige peaks tegutsema osaühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma

isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes. See oleks aga vastuolus juhatuse liikme kui osaühingu

juhtorgani üldiste kohustustega. Seaduse kohaselt peab juhatuse liige täitma kohustusi osaühingu ees,

olema hoolas ja tegutsema osaühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt, samuti vältima enda ja

osaühingu huvide konflikti. Vastasel juhul oleks juhatuse liige tihti õiguslikult vastuvõtmatus

olukorras. Jättes rahapuudusel tasumata pangalaenu osamakse ja otsustades olemasoleva raha eest

tasuda tegevuse jätkamiseks hädavajaliku ostuhinna kaubatarne eest, toimiks ta küll osaühingu jaoks

majanduslikult otstarbekalt, kuid rikuks ometi kohustusi panga kui osaühingu võlausaldaja ees ja

võiks vastutada pangalaenu tagastamise eest isiklikult. See aga tähendaks osaühingu kui piiratud

vastutusega äriühingu kontseptsioonist loobumist ja juhatuse liikmete üldise isikliku vastutuse

tunnustamist osaühingu kohustuste eest. Tunnustades legitiimsena üldist eesmärki tagada juhatuse

liikme vastutus oma kohustuste rikkumise eest, ei leia kolleegium, et seaduse mõte on ÄS § 187 lg 2

kaudu samastada osaühingu ja selle juhatuse liikmete kohustused ja vastutus. Osaühingu juhatuse

poolt maksete tegemist võlgade katteks tuleb kohustuste rikkumise tuvastamiseks hinnata ja kaaluda.

Kui juhatuse liige valib kohustuse täitmise, mis perspektiivis võib tagada osaühingu eksistentsi ja

kõigi võlgade tasumise ning eeldusel, et juhatuse liige ei riku samaaegselt oma muid kohustusi,

näiteks kohustust esitada pankrotiavaldus, võib sellist käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks.

Samuti võib hinnata kohustuse, millega kaasneb viivise maksmise kohustus, täitmise eelistamist

sellele, millega viivist ei kaasne. Erandina saavad juhatuse liikmel tekkida kohustused võlausaldajate

ees seaduses sätestatud juhul. Selliseks erandiks võib kolleegiumi arvates põhimõtteliselt olla näiteks

7. juulil 2001. a jõustunud ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse

rikkumine, millega võib kaasneda ka juhatuse liikmete otsene isiklik vastutus osaühingu

võlausaldajate ees (näiteks tehingute tegemisel olukorras, kus objektiivselt on selge, et osaühingu

pankrotimenetlus on vältimatu).

23. Kolleegiumi arvates on juhatuse liikmel õigussuhe üksnes osaühinguga, mitte aga kolmandate

isikutega. Nimetatud õigussuhtest tulenevad tema kui juhatuse liikme kohustused osaühingu ees.

Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. Juhatuse liikme kohustused

tulenevad kas otse seadusest või lisaks põhikirjast ning näiteks ka juhatuse liikmega sõlmitud

lepingust. Sellest lähtudes tuleb tõlgendada ÄS § 187 lg 2 nii, et osaühingu võlausaldajal on isiklik

nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue

osaühingu vastu (kahju). Võlausaldaja peab tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud mõnda oma

kohustust osaühingu ees, näiteks hoolsuskohustust, ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt

juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Juhatuse liige peab vastutusest

vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuse rikkumises süüdi.

24. Käesoleval juhul peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama asjaolusid eelnimetatust

lähtuvalt. Asjas on tuvastatud, et OÜ VIPLALA on hagejale lepingu rikkumisega kahju tekitanud.

Tuvastada tuleb aga, kas R. Raidna on rikkunud mõnda oma kohustust OÜ VIPLALA suhtes (näiteks

hoolsuskohustust), kui ta eelistas raha laekumisel mitte maksta seda hagejale kui võlausaldajale, vaid

täitis selle rahaga osaühingu muid kohustusi. Hinnata tuleb ka seda, kas antud asjaoludel maksete

tegemine üldse oli majanduslikult põhjendatud, või tulnuks hoopis esitada pankrotiavaldus.

Kolleegiumi arvates ei ole õige lugeda laekunud raha hagejale maksmata jätmist ja muude kohustuste

täitmist automaatselt R. Raidna kohustuste rikkumiseks. Hageja peab tõendama, et R. Raidna käitus

osaühingu suhtes majanduslikult ebaotstarbekalt või rikkus muidu hoolsuskohustust või muud

kohustust osaühingu suhtes. Kohustuse rikkumise puhul võib R. Raidna tõendada, et ta ei teinud seda

süüliselt.

25. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et Majandusministeeriumi nõuniku raportit ei või tõendina

hinnata. Nagu asjas esitatud ajutise halduri aruanne, on ka raport hinnatav dokumentaalse tõendina.

26. Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS §-le 113, mille kohaselt on asjas tõendiks vaid poole

seadusliku esindaja, mitte lepingulise esindaja seletused (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-02 RT III 2002, 33, 358). Kolleegium märgib samuti, et hageja peab kahju

suuruse tõendamisel selgitama, millest tema kahjunõue koosneb, antud juhul muuhulgas seda, milline

on põhivõla ja viivise suhe. Kui hageja vähendab põhisummast ja viivisest koosnevat nõuet, peab ta

märkima, mis ulatuses ja millistest osadest vähendatud nõue koosneb.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve