3-1-1-43-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-043-03

Otsuse kuupäev

5. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi U. V. süüdistuses KrK § 1642 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

16. detsembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/972

- 2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

Kohtualune U. V., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri

Leppik ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2002. a otsus Tallinna

Linnakohtu 16. septembri 2002. a otsuse tühistamise ja KarS § 289 järgi U. V. süüditunnistamise

osas.

2. Tunnistada U. V. süüdi KrK § 1642 lg 3 järgi.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U. V. anti kohtu alla KrK § 1642 lg 3 järgi süüdistatuna järgnevas.

Ta töötas ajavahemikul 27. detsembrist 1994. a kuni 15. novembrini 1999. a Sotsiaalministeeriumi

valitsemisalas oleva Tööturuameti (TTA) peadirektori ametikohal ja oli ametiisikuks nii KrK § 160 kui ka

Korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 1 tähenduses. TTA direktorina vastutas U. V. TTA tegevust

korraldavate õigusaktide täpse ja efektiivse täitmise eest. Ta kinnitas ameti sisekorra eeskirja, samuti

asjaajamiskorra ja raamatupidamise sise-eeskirja.

Süüdistuse kohaselt kasutas U. V. alates 1995. aasta jaanuarist kuni septembrini TTA-le kuuluvat

külalistetuba nr 318 ja alates 1995. aasta oktoobrist kuni ametist lahkumiseni tuba nr 216 ilma nõutava üüri-

või rendilepinguta. Tema kasutuses olnud tuba samal ajal teistele isikutele välja ei üüritud. Ajavahemikul

20. veebruarist 1995. a kuni 31. detsembrini 1998. a eiras U. V. kehtestatud korda ja tubade kasutamise eest

mingit tasu ei maksnud. Toa tasuta kasutamist käsitleti korruptiivse tuluna korruptsioonivastase seaduse

tähenduses, millega tekitati TTA-le oluline kahju 26 918. 27 krooni. Samuti tekitas U. V. olulise kahju riigi

seadustega kaitstud õigustele ja huvidele.

U. V-le esitati ka süüdistus KrK § 148 4 lg 1 järgi.

2. Tallinna Linnakohtu 16. septembri 2002. a otsusega tunnistati U. V. süüdi KrK § 1642 lg 3 järgi ja talle

mõisteti karistuseks rahatrahv 200 päevamäära ühes riigi ja omavalitsuse asutuses töötamise õiguse

äravõtmisega üheks aastaks.

Süüdistuses KrK § 1484 lg 1 järgi mõisteti U. V. õigeks.

Kohus luges tunnistajate ütlustega tõendatuks, et U. V. kasutas TTA külalistetuba üürilepingut sõlmimata ja

selle eest tasu maksmata. Samuti viitas kohus TTA käskkirjadele, millega kehtestati majutustubade

kasutamise hinnad ja rendilepingutele, mis sõlmiti majutustoa pikemajalisemal kasutamisel. Kohus osutas

veel TTA kirjale, mille kohaselt on U. V. asunud hüvitama majutustubade kasutamise eest tekkinud

võlgnevust ja majutustubade teoreetilise väljarentimistasu õiendile.

Kohus tuvastas, et U. V. oli ametiisik KrK § 160 ja KVS § 4 lg 1 tähenduses. Ta jättis sõlmimata

rendilepingu ja maksmata tubade kasutamise eest rendi ja kommunaalmaksed summas 24 293. 27 krooni

ajavahemikul 1. jaanuarist 1995. a kuni 31. detsembrini 1998. a. Samuti eiras U. V. TTA rendihindasid

kehtestavates käskkirjades sätestatud nõudeid ja tegi endale põhjendamatuid soodustusi. Seega sai ta

korruptiivset tulu, mille tulemusena tekkis TTA-le oluline varaline kahju. Samuti seadis U. V. kohtu arvates

kõrgema ametnikuna kahtluse alla riigiametniku poolt oma ülesannete täitmise õiguspärasuse, aususe ja

usaldusväärsuse, millega tekitas usaldamatust riigi kui terviku ja tema organite tegevuse suhtes.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik apellatsioonkaebuse,

milles taotles otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus

kuriteo kvalifikatsiooni osas ja U. V. mõisteti süüdi KarS § 289 järgi. Mõistetud karistuse jättis kohus

muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis esmalt, et seoses karistusseadustiku jõustumisega on KrK § 1642

dekriminaliseeritud ning seetõttu tuleb apellatsioonikohtul U. V. käitumisele anda õige juriidiline hinnang.

Vaatamata sellele analüüsis kriminaalkolleegium edasiselt põhjalikult U. V. käitumise vastavust KrK § 1642

koosseisulistele asjaoludele. Käsitledes korruptiivset tegu kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi

20. veebruari 1995. a ja 28. veebruari 1999. a redaktsioonis, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et U. V-

le inkrimineeritud teod on käsitletavad korruptsioonina.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium osutas, et riigivara seaduse § 13 kohaselt on riigivara lubatud

kasutusse anda vaid tasu eest. Omakasupüüdlikul eesmärgil ei sõlminud U. V. tema kasutuses olnud tubade

kohta rendilepingut ja jättis tasumata ka kommunaalmaksed. Sellega tegi U. V. kohtu arvates endale

põhjendamatuid soodustusi.

Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtuga ka tuvastatud materiaalse kahju suuruse osas, samuti selles, et

tegemist on olulise kahjuga KrK § 1642 lg 3 tähenduses. Nimelt oli Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1998. a

määrusega nr 270 kuupalga alammäärana kehtestatud 1250 krooni, mille kümnekordne summa moodustas

olulise kahju kriminaalõiguslikus mõttes. U. V. tekitatud kahju oli sellest suurem. Kriminaalkolleegium

soostus ka linnakohtu järeldustega mittevaralise kahju põhjustamise osas.

Edasiselt osutas kriminaalkolleegium KarSRS § 3 lg-le 2, mille kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist

toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle

toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Vaatamata sellele ei pidanud

kriminaalkolleegium võimalikuks kriminaalmenetlust U. V. suhtes lõpetada, sest kohtu hinnangul esinesid

tema käitumises KarS

§-s 289 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Kriminaalkolleegium tuvastas, et U. V. oli ametiisikuks KarS § 288 mõttes. Karistusseadustiku § 289

sätestab vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest kui sellega on

tekitatud või kui eesmärgiks on tekitada oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele

või avalikele huvidele. U. V. tegevus vastas kohtukolleegiumi arvates sellele teokirjeldusele, sest

peadirektorina kasutas ta ära oma ametiseisundit selleks, et ilma rendilepinguta tube kasutada ja nende eest

kommunaalmakse mitte maksta. Ta tekitas olulise varalise ja mittevaralise kahju avalikele huvidele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse U. V. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes palub

otsuse tühistada ja kohtualuse õigeks mõista.

5.1 Kassaator osutab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ise korduvalt öelnud, et KrK §-s 1642

kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi dekriminaliseeritud. Seega pidanuks kohus karistusseadustiku

rakendamise seaduse alusel kriminaalmenetluse asjas lõpetama. Praegusel juhul on aga rikutud nii

kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustiku ajalise kehtivuse piire.

5.2 Kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud olulise kahju koosseisulise tunnusena. U. V.

ja TTA on sõlminud uue kokkuleppe, mille järgi hüvitatavaks summaks on 12 450. 46 krooni.

Kriminaalõiguslikult peaks olulise kahju kindlakstegemise maksimaalseks piiriks olema üheaastane periood.

Kassaatori arvates on oluline kahju riigi huvidele koosseisulise tunnusena määratlemata õigusmõiste ja

seetõttu tuleb nii KrK § 161 kui ka KarS § 289 suhtes algatada põhiseaduslik järelevalve menetlus.

5.3 Kassaator väidab, et olulise kahju kindlaksmääramine Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära

kaudu on vastuolus Põhiseaduse §-ga 23 ja § 87 p-ga 6. Esiteks rikub see võimude lahususe printsiipi, teiseks

puudub valitsusel delegatsiooninorm kuupalga alammäära kehtestamiseks. Ringkonnakohtu poolt viidatud

Vabariigi Valitsuse määrus on kehtestatud palgaseaduse alusel, kuulub tööõiguslikku regulatsiooni ega saa

sisustada kriminaalõiguslikku mõistet.

5.4 Kassaator leiab veel, et U. V. ei olekski TTA direktorina saanud sõlmida endaga lepingut, mistõttu on

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vääriti mõistnud korruptsioonivastase seaduses huvide konflikti

puudutavaid sätteid. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud riigivara seadust ja vääralt tuvastanud U. V.

subjektsuse karistusseadustiku alusel.

5.5 Kaebuse viimases osas väidab kassaator, et U. V. süüdimõistmisel KarS § 289 järgi on rikutud kohtualuse

kaitseõigust, samuti viitab kaitsja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt käsitlemata jäänud

apellatsioonkaebuse väidetele kui menetlusnormide rikkumisele.

6. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja lisas täiendavalt, et alates 1. septembrist 2002. a on

sätestatud väärtegudena kõik need teod, mis varasemalt olid hõlmatud KrK §-ga 1642. Seetõttu tuleb

menetlus KarSRS § 1 lg 3 ja § 3 lg 1 alusel kriminaalasjas lõpetada.

Prokurör toetas osaliselt kassatsioonkaebust. Ta leidis, et ringkonnakohtul puudus alus U. V.

süüditunnistamiseks KarS § 289 järgi, sest vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 tuleb U. V. tegevus kvalifitseerida

toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi järgi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et Tallinna Linnakohus on lähtudes KrMK § 278 lg-tes 5

ja 6 sätestatust U. V. süüdistusasjas koostanud eraldi 28. augustil 2002. a kohtuotsuse resolutiivosa ja

16. septembril 2002. a motiveeritud kohtuotsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ka

motiveeritud kohtuotsus pidi kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva, sest sel kuupäeval tunnistati U. V.

KrK § 1484 lg 1 järgi õigeks ja KrK § 1642 lg 3 järgi süüdi ning teda karistati rahatrahviga 200 päevamäära.

Kohtuotsuse resolutiivosa koostamisel on kohus juhindunud KrMK §-dest 263-265 ja 268 lg-st 4 ja seega

lahendanud kõik vajalikud küsimused kohtualuse süü ja karistuse otsustamiseks.

8. U. V. tunnistati süüdi kuritegude eest, mis ta oli toime pannud ajavahemikul 1. jaanuarist 1995. a kuni

31. detsembrini 1998. a. Nende tegude toimepanemise ajal kehtis kriminaalkoodeks ja seetõttu on

põhjendatud tema süüditunnistamine kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Ringkonnakohus, arutades

U. V. süüdistusasja kaitsja apellatsioonkaebuse alusel 16. detsembril 2002. a, so ajal, mil kehtis

karistusseadustik, pidi juhinduma ka karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatust. Ringkonnakohus

pidi esiteks kindlaks tegema, kas U. V. on toime pannud talle süüksarvatud teo, ja teiseks, kas see tegu on

kuriteona karistatav ka karistusseadustiku järgi.

9. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et U. V-le inkrimineeritud teod olid käsitatavad

korruptsioonina KrK § 1642 järgi nii enne kui pärast 28. veebruari 1999. a kehtinud redaktsiooni kohaselt.

Analüüsides, kas need teod on kuriteona karistatavad ka karistusseadustiku järgi, märkis ringkonnakohus, et

KrK §-s 1642 sisaldunud kuritegu on dekriminaliseeritud, sest karistusseadustikus enam ei nähta ette

vastutust korruptiivse teo toimepanemise eest. Kriminaalmenetlust kohtualuse suhtes ei tule aga lõpetada,

sest tema tegevuses esinevad KarS §-s 289 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused (tl 297).

10. On tõsi, et karistusseadustiku kohaselt ei ole ametialaste kuritegudena karistatavad korruptsioonivastasest

seadusest tulenevad korruptiivsed teod (KrK §-d 1621-1623, 1643-1646, 1663), sest need teod on käsitatavad

väärtegudena. Kuid kui ilmneb, et isiku tegu vastab samaaegselt karistusseadustikus sätestatud ametialasele

kuriteokoosseisule ja korruptsioonivastases seaduses ettenähtud väärteokoosseisule, vastutab isik KarS § 3

lg 5 kohaselt kuriteo eest.

Korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil, tehes

põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või

toimingud. Kui sellise teoga tekitatakse oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele

või avalikele huvidele, on tegemist ametiseisundi kuritarvitamisega, mis on karistatav KarS § 289 järgi.

Seega eksitav on väide, et kriminaalkoodeksi eriosa vastavates paragrahvides kirjeldatud korruptiivsed teod

on dekriminaliseeritud, sest osa neist tegudest on käsitatavad väärtegudena, osa aga ametialaste

kuritegudena, kui esinevad vastava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

11. Karistusseadustiku § 5 kehtestab Eesti karistusseaduse ajalise kehtivuse alused ja selle paragrahvi lg 1

kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Karistusseadustiku rakendamise

seaduse § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuritegu

kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ja isik tuleb ka selle järgi süüdi tunnistada, kui vastav tegu on

karistatav karistusseadustiku järgi.

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et U. V. poolt toimepandud tegu on karistatav ka karistusseadustiku järgi

(vt p 9). Seetõttu pidi kohus selle teo kvalifitseerima kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ja karistuse

mõistmisel lähtuma kergemast sanktsioonist. Mõistes aga U. V. süüdi KarS § 289 järgi kuriteo eest, mis oli

toimepandud enne karistusseadustiku jõustumist, rikkus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtet ja Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab ringkonnakohtu

otsuse selles osas karistusseadustiku rakendamise seaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

12. Riigikohus ei nõustu kassaatori poolt esitatud olulise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse käsitlusega.

Kohatu on väide, et oluline kahju ei saa kumuleeruda kuriteo toimepanemise kogu ajale, vaid peab piirduma

näiteks üheaastase perioodiga. Kaitsja selgitus, et sellega välditakse riigipoolseid kuritarvitusi, on

meelevaldne ja põhjendamatu.

13. Kassaator väidab sedagi, et olulise kahju määratlemine kriminaalkoodeksi kehtestamise seaduse § 9 p 1

ja KarSRS § 8 alusel on põhiseaduse vastane. Ta vaidlustab Vabariigi Valitsuse pädevuse mõiste "oluline

kahju" sisustamisel ja leiab, et see rikub võimude lahususe printsiipi. Kaitsja väidab, et palgaseaduse § 2 lg-

s 7 sisalduv norm kuulub tööõiguslikku regulatsiooni ja selle alusel välja antud Vabariigi

Valitsuse 8. detsembri 1998. a määrus nr 270, mis kehtestas palga alammäära, ei saa sisustada

kriminaalkoodeksi või karistusseadustiku mõistet oluline kahju.

Riigikohus märgib siinjuures, et mõiste "oluline/suur kahju" on koosseisulise tunnusena blanketne ja nõuab

sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt. Asjakohatu on kaitsja väide, et

kuna palgaseadus kuulub tööõiguslikku regulatsiooni, ei saa selle läbi mõistet oluline kahju sisustada.

Blanketses dispositsioonis osundataksegi mõne teise õigusharu normatiivaktile ja seetõttu on alusetu rääkida

võimude lahususe printsiibi rikkumisest.

14. Kaitsja taotleb nii KrK § 161 kui ka KarS § 289 suhtes põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamist

seoses sellega, et mõiste oluline kahju teiste isikute seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele

huvidele on määratlemata. Põhiseadusevastasus seisneb kaitsja arvates selles, et seadusega pole kindlaks

määratud, milliste kriteeriumide alusel määratakse kindlaks mittevaraline oluline kahju.

Riigikohus juhib tähelepanu, et mittevaraline oluline kahju on määratletud kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-100-00, RT III 2000, 30, 323). Mittevaralise kahju olemasolu või

puudumine on fakti küsimus, mis tuvastatakse kohtu poolt igal konkreetsel juhul ja Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei näe sellises kohtu diskretsiooniõiguses midagi põhiseadusevastast.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsustes sisalduvate järeldustega U. V. süü tõendatuse ja mõistetud karistuse osas ning

juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, teeb uue otsuse raskendamata süüdimõistetu

olukorda.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Eerik Kergandberg