3-1-1-42-03 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuse nr 3-1-1-42-03 tegemisel A. B. süüdistusasjas KrK

§ 162 järgi jäime eriarvamusele ja põhjendame enda seisukohta järgnevalt.

1. Kriminaalmenetluse koodeksi § 5 lg 1 p 3 kohaselt on aegumistähtaja möödumine üldiseks

kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Seetõttu tuleb mõistetavalt aegumise instituudi tõlgendamisel

pidada silmas aegumise ilmnemist nii enne kriminaalmenetluse alustamist kui ka juba alustatud

kriminaalmenetluses. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-42-03 (edasiselt

Otsuse) võetakse seisukoht aegumise kohaldamise osas üksnes alustatud kriminaalmenetluses, tuleb

vältimatult kaaluda ka seda, mida Otsuses esitatud seisukohad tähendavad veel alustamata

kriminaalmenetluse puhul.

2. Kriminaalmenetluse koodeksi § 5 lg-st 3 tuleneb tõepoolest, et juba alustatud kriminaalmenetluse

lõpetamine on KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel võimalik siis, kui on möödunud aegumistähtaeg ja kahtlustatav või

süüdistatav ei vaidle kriminaalmenetluse lõpetamise vastu. Samas ei saa nõustuda Otsuses märgituga, et

"enne aegumise kohaldamise kaalumist peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas ei esine KrMK § 5

lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid.". Õigesti on Otsuses märgitud, et "kui

puudub kuriteosündmus või puudub kuriteokoosseis, siis ei ole võimalik enam kriminaalmenetlust lõpetada

kuriteo aegumise tõttu, sest kui tegu ei ole kuritegu, ei kehti selle teo suhtes ka kuriteo aegumise tähtajad.".

Loomulikult tuleb juhtudel, mil kuritegude uurimise mingil hetkel selgub kas kuriteosündmuse või -

koosseisu puudumine, lõpetada kriminaalmenetlus vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-dele 1 või 2 ja selles olukorras

ei saa aegumise küsimus enam tõusetuda. Hoopis teise olukorraga on tegemist siis, kui on olemas teatud

fragmentaarsed kuriteo tunnused (kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 saab kuni süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumiseni rääkida üksnes kuriteotunnuste olemasolust) ja nüüd selgub, et uuritav kuriteotunnustega tegu

on tegelikult aegunud. Oluline on silmas pidada, et Karistusseadustiku kohaselt ei ole aegumine

õigusvastasust ega süüd välistav asjaolu ja seda ei sätestata ka mitte karistusest vabastamise, vaid iseseisvas

peatükis. Aegumise menetlusõiguslik iseloom seisneb selles, et aegumise tuvastamine tähendab üksnes

edasise kriminaalmenetluse jätkamise keeldu. See tähendab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel või selle

alustamata jätmisel aegumise tõttu ei tõusetu ja kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 ei tohigi tõusetuda mingeid

materiaalõiguslikke küsimusi nagu küsimus isiku käitumises süüteokoosseisu olemasolust, tema teo

õigusvastasusest ja tema süüst. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi poolt

2. detsembril 2002. a kohtuasjas 3-4-1-11-02 tehtud otsuses on märgitud, et "kriminaalmenetluse lõpetamine

aegumisetähtaja möödumise tõttu tähendab, et isiku käitumises võis küll olla kuriteo koosseis, kuid seadus ei

luba menetlust jätkata ega isikut karistada".

3. Esmapilgul võib aegumise kohaldamise eelne kuriteosündmuse ja -koosseisu tuvastamise kohustus näida

inimlik ja põhiõigusi tagav. Kuid lõppkokkuvõttes viib selle nõude täitmine vältimatult arusaamani, mida

võiks formuleerida selliselt, et "kõik, kelle suhtes menetlus aegumise tõttu lõpetatakse, on tegelikult kuriteo

toime pannud." Selline järeldus - korrakem veelkord - ei ole kooskõlas PS § 22 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi

kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

4. Kooskõlas eelöelduga tuleb meie arvates erinevalt Otsuses märgitust kriminaalasja menetlus lõpetada

aegumise fakti ilmnemisel ka siis, kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu

toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, kuid ta otseselt ja ühemõtteliselt ei taotle

kriminaalmenetluse jätkamist.

5. Juhul, mil kahtlustatav või süüdistatav ei nõustu aegumise kohaldamisega ja otseselt taotleb

kriminaalmenetluse jätkamist tavalises korras, on menetlusõiguslik takistus kõrvaldatud. Edasiselt tuleb

kahtlemata sisuliselt otsustada, kas isiku käitumises on kuriteokoosseis, kas tema tegu on õigusvastane ja kas

ta on süüdi teo toimepanemises. Iseküsimus on, millised võiksid olla sisulisele otsustamisele järgnevad

kohtulahendid.

Erinevalt Otsuses märgitust oleme seda meelt, et KarS § 81 lg 1 grammatiline tõl-gendamine ei võimalda

aegumise tuvastamisel kedagi ja mitte mingil tingimusel süüdi mõista ega ka karistada. Seega välistab see

tõlgendus sellise menetlusliku sammu, mis on ette nähtud KrMK § 268 lg-s 3 ja selles mõttes on alust

rääkida karistusseaduse ja kriminaalmenetluskoodeksi vastuolust.

6. Lähtudes KarS § 81 lg-st 1 tuleks juhtudel, mil kohtuliku arutamise tulemina sedastatakse, et kuigi isiku

käitumises on kuriteokoosseis, tema tegu on õigusvastane ja ta on ka süüdi selle teo toimepanemises, kuid

samas on tema süütegu aegunud ja ta ei taotle otseselt menetluse jätkamist, lõpetada kriminaalmenetlus.

H. Kiris, E. Kergandberg