3-1-1-17-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-17-03

Otsuse kuupäev

5. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Lea Kivi, Jüri Ilvest,

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi V. S. süüdistuses KrK § 15 lg 1 ja § 100

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

4. novembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-

314/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. S. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

V. S. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman,

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2002. a otsus V. S.

süüdistusasjas KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi.

2. Kriminaalasi saata Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiameti Y osakonna assistent V. S. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta, püüdes varjata oma

eelnevat informeeritust 24. märtsil 2000. a toimunud A. O. tapmisest, organiseeris J. P. tahtlikku tapmist.

Ta andis 11. aprillil 2000. a tapetu vennale M. O.-le üle A. O.-le kuulunud isiklikud esemed ja teatas, et

viimase tappis J. P. Seejuures kallutas V. S. M. O. J. P. piinamisele, et teada saada surnukeha asukoht, ja

seejärel tapmisele, lubades muretseda püstoli.

12. aprillil 2000. a kihutas A. S. jätkuvalt M. O.-d ja tema venda G. O.-d J. P. tapmisele, lubades enda

juuresolekuga tapmist kindlustada. Ajavahemikul 12.-15. aprill 2000. a andis V. S. M. O.-le käerauad, et

hõlbustada J. P. piinamist ja hilisemat tapmist.

16. aprillil 2000. a käskis V. S. O. S.-l kutsuda J. P. õhtul kella 20.00 Tartu-Tallinn maantee ääres olevasse X

tanklasse ning teatas sellest M. O.-le, luues niimoodi soodusolukorra J. P. tapmiseks.

Sellise kuriteo toimepanemist juhtiva aktiivse tegevusega kallutas V. S. teisi isikuid kuritegu toime panema,

koondas kuriteo toimepanemiseks vajalikke inimesi ja jagas juhiseid, osutas selleks materiaalset kaasabi ning

lõi kuriteo toimepanemiseks soodusolukorra. Süüdistuse kohaselt pani V. S. toime KrK § 17 lg 4 ja § 100

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise organiseerimise. Kuritegu jäi süüdistuse versioonis lõpule viimata

põhjusel, et M. O., kes pöördus 15. aprillil 2000. a Keskkriminaalpolitsei X regionaalkeskusesse,

kooskõlastas kogu oma edasise käitumise keskkriminaalpolitsei töötajatega.

2. Tartu Maakohtu 6. septembri 2002. a otsusega mõisteti V. S. talle esitatud süüdistuses õigeks

kuriteosündmuse ja kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohtu arvates ei nähtunud kriminaalasja materjalidest, et J. P.-le oleks 16. aprillil 2000. a tahetud tekitada või

tekitatud vigastusi või teda oleks üritatud tappa. Süüdistuse kohaselt pidanuks kuriteo täideviijaks olema kas

M. või G. O. või nad mõlemad koos. G. O. ei olnud 16. aprilli 2000. a õhtul üldse Laeva tanklas. Seda, et

M. O.-l puudus tahtlus J. P. tapmiseks, näitas kohtu arvates esmajärjekorras aga tema faktiline käitumine - ta

teatas J. P. kui oma venna võimaliku tapja asukohast politseile ja saabus ise tanklasse alles pärast seda, kui

politsei oli J. P. kinni pidanud.

Kohus märkis samuti, et süüdistus rajaneb et peamiselt O. S., M. ja G. O. ja nende ütlusi kaudselt kinnitavate

anonüümsete tunnistajate A. ja V. ütlusel. Analüüsides põhjalikult nimetatud tunnistajate ütlusi, jõudis kohus

järeldusele, et need tunnistajad on erinevatel ajahetkedel avaldatut muutnud mitte üksnes detailides, vaid

märksa olulisemal määral, mis seadis nende poolt avaldatu usaldusväärsuse kahtluse alla. Eeltoodu kinnitas

kohtu arvates täiendavalt, et puuduvad igasugused alused V. S. süüditunnistamiseks talle inkrimineeritavas

kuriteos.

Kohus osutas, et süüdistuse kohaselt pani V. S. talle inkrimineeritava kuriteo toime osavõtu, s.o

organiseerimise vormis. Osavõtu põhiküsimus on aga osavõtu aktsessoorsus, mille kohaselt on osavõtt

võimalik üksnes siis, kui esineb põhitegu ehk täideviimine, kusjuures põhitegu ise võib jääda ka katse

staadiumisse. Käesolevas kriminaalasjas puudusid aga kohtu hinnangul täielikult tõendid, millest nähtunuks,

et esines põhitegu ehk täideviimine või et kuritegu oleks jõudnud katse staadiumisse.

Kohus märkis, et 1. septembrini 2002. a kehtinud kriminaalkoodeksi järgi oli karistatav ka kuriteo

ettevalmistamine. Järgnevalt analüüsis kohus süüdistuse olemust ka karistusseadustiku kontekstis ja sedastas,

et karistusseadustik ei sätesta üldosas eraldi vastutust kuriteo ettevalmistamise eest. KarS § 5 lg 2 kohaselt on

tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil kergendab isiku

olukorda. Kohus toonitas, et ka tõendite hindamise tulemusest sõltumata tulnuks KarSRS § 3 lg 1 ja § 1 lg 1

mõtte kohaselt menetlus kriminaalasjas lõpetada, kuna kriminaalkoodeksi järgi karistatav tegu ei ole

karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatav.

3. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

tunnistada A. S. süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi. Ringkonnakohtu istungil muutis prokurör osaliselt

apellatsioonprotestis esitatud taotluse sisu ja palus kohtualune süüdi tunnistada KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi,

s.o tapmise ettevalmistamises.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. S.

õigeksmõistmises. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi ning talle mõisteti karistuseks

viis aastat vangistust. Apellatsioonprotest rahuldati.

Kriminaalkolleegium leidis, et V. S. süü kuriteo ettevalmistamises on tõendatud. Kohus möönis, et

1. septembrist 2002. a kehtivas karistusseadustiku üldosas ei sätestata enam eraldi vastutust kuriteo

ettevalmistamise eest. Samas märkis ta, et vastukaaluks on karistusseadustikus avardunud süüteokatse

mõiste. Nimelt sätestab KarS § 25 lg 2, et süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele

teost vahetult alustab süüteo toimepanemist.

Kriminaalkolleegium leidis, et V. S. kuritegelik eeltegevus kuriteo ettevalmistamisena jäi lõpule viimata

põhjusel, mis ei olenenud tema tahtest. Kohus sedastas, et kuriteo ettevalmistamise all tuleb mõista kuriteo

toimepanemiseks tingimuste loomises seisnevat käitumist, millega algab kuriteo toimepanemisele suunatud

tahtluse realiseerimine, olenemata sellest, kas luuakse kõik tingimused kuriteo toimepanemiseks või osa

neist. Kohtukolleegium pidas eriti vajalikuks rõhutada, et kuriteo ettevalmistamisega ei asetata

kriminaalõiguslikult kaitstud objekti veel vahetusse ohtu. Kuriteo toimepanemiseks tingimuste loomisena

käsitles kohus seejuures kuriteoplaani väljatöötamist, kuriteo toimepanijate koondamist ja kallutamist kuriteo

toimepanemisele, juhiste jagamist, materiaalse kaasabi osutamist, kannatanu meelitamist kuriteo plaanitava

toimepaneku kohta, samuti kuriteo toimepanemiseks vajalike vahendite (käerauad) muretsemist.

Kriminaalkolleegium märkis, et kuriteo ettevalmistamine V. S. poolt seisnes otsese tahtlusega aktiivses

tegevuses. Ta oli teadlik, et kallutades M. ja G. O.-d J. P. piinamisele ja tapmisele, loob ta tingimused kuriteo

toimepanemiseks.

Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-94-96, märkis kohtukolleegium, et KrK § 15 lg-

s 1 sätestatud kuriteo ettevalmistamine hõlmab mis tahes tingimuste tahtlikku loomist kuriteo

toimepanemiseks. See aga tähendab, et tõendada tuleb, kas tegemist oli kuriteosündmusega, mis seisnes ühe

või mitme tingimuse tahtlikus loomises kuriteo toimepanemiseks, samuti seda, millise kuriteo toimepanemist

ette valmistati.

Analüüsides toimikus olevaid tõendeid, leidis kriminaalkolleegium, et maakohus on kergekäeliselt ja

ebaõigesti hinnates lugenud ebausaldusväärseks tunnistajate ütluste ja mitmete teiste tõendite sisu, mis oma

olemuselt kinnitavad kohtualuse süüd kuriteo toimepanemises. Kohus toonitas, et käesolevas kriminaalasjas

tuleb tunnistajate ütluste kui tõendiallikate hindamisel arvestada kohtuasja keerukust, mis on tingitud

eelkõige asjaolust, et kohtualune on Kaitsepolitsei töötaja. Tavakodaniku jaoks pole ütluste andmine

kriminaalmenetluses igapäevane tegevus, seda enam on komplitseeritud ütluste andmine jõustruktuuri töötaja

tegevuse kohta. Hinnates tõendeid sel alusel uuesti, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et maakohus ei

ole esitanud sedavõrd kaalukaid põhistusi, mis kinnitaksid, et tunnistajad on andnud valeütlusi faktilise

sündmustiku kohta. Kriminaalkolleegium luges tõendite kõrvutamise ja hindamise tulemusena täielikult

tõendatuks süüdistuses kirjeldatud sündmuste toimumise.

Veel märkis kriminaalkolleegium, et mõistes kohtualuse süüdi KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi, ei raskendata

kohtualuse olukorda ega rikuta tema kaitseõigust, sest nimetatud kvalifikatsioonis on süüdistust V. S. suhtes

juba menetletud ja lisaks sellele on kuriteo ettevalmistamine kergem kui lõpuleviidud kuritegu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas V. S. kaitsja vandeadvokaat Aleksander

Glikman kassatsioonkaebuse, milles ta palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uue, õigeksmõistva

otsuse.

5.1 Kaebuse esimeses osas leiab kassaator, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse

seadust.

Kassaatori arvates pidanuks ringkonnakohus tulenevalt apellatsioonprotestist kõigepealt hindama, kas taotlus

mõista V. S. süüdi tapmise organiseerimises on põhjendatud või mitte. Kriminaalkolleegium väljus aga

koheselt apellatsiooni piiridest ning leidis, et kohtualuse käitumises esinevad tapmise ettevalmistamise

tunnused. Kassaator leiab, et nimetatud kohustust ei välista ka istungil osaleva prokuröri asumine

apellatsioonprotestist erinevale seisukohale. Liiati puudub AKKS § 20 lg 2 järgi apellandil õigus väljuda

kohtuistungi käigus apellatsiooni piiridest.

Kassaator ei nõustu ka sellega, et V. S. süüdimõistmine tapmise ettevalmistamises ei raskendanud tema

olukorda ega rikkunud kaitseõigust. Nimelt ei ole kuriteo ettevalmistamine karistusseadustiku kohaselt enam

karistatav ning V. S. on sisuliselt süüdi mõistetud tapmiskatse eest vastavalt KarS § 25 lg-le 2. Üksnes

KarSRS § 3 lg-st 2 tulenevalt on kohus süüdistuse tapmiskatses kvalifitseerinud KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi.

Süüdistus täideviimiskatses on aga sisult oluliselt erinev süüdistusest, mille järgi käis menetlus esimese

astme kohtus. Peamise argumendina osutab kassaator, et alles süüdistuse muutmine tegi võimalikuks V. S.

suhtes süüdimõistva otsuse tegemise.

Kaebuses väidetakse, et õigusliku hinnangu andmisel V. S.le süüks arvatud teole on peamiseks küsimuseks

osavõtukatse ja täideviimiskatse piiritlemine. Kuna süüdistuse kohaselt ei pidanud V. S. J. P.-d tapma

isiklikult, vastab süüdistus osavõtule, mis jäi aga tagajärjetuks, sest täideviijal ei tekkinud täideviimistahtlust

ja ta ei pannud toime ühtegi tegu, mis oleks olnud suunatud kuriteokoosseisu realiseerimisele. Seega vastab

süüdistus täielikult osavõtukatsele, mis põhiteo puudumise tõttu ei ole aktsessoorsuse põhimõttest tulenevalt

karistatav. Kassaator leiab sedagi, et täielikult on põhistamata ringkonnakohtu järeldus, et V. S.-le esitatud

süüdistuse näol on tegemist kuriteokatsega KarS § 25 lg 2 tähenduses. Otsusest ei selgu, milliste " kas

objektiivsete või subjektiivsete " tunnuste poolest on KarS § 25 lg-s 2 sätestatud süüteokatse mõiste

võrreldes KrK § 15 lg-ga 2 kohtu arvates avardunud ning milles see väljendub. Samuti jääb selgusetuks, kas

ringkonnakohtu arvates on tegemist vahetu või vahendliku täideviimisega.

5.2 Kaebuse teises osas väidab kassaator, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Ringkonnakohus on vääralt ja motiveerimatult asunud seisukohale, et V. S. ei ole osavõtja, vaid hoopis

täideviija KarS § 21 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt. Nimelt on Eesti kohtupraktikas omaksvõetud formaal-

objektiivse teooria järgi täideviijaks see, kelle tegu täidab kõik koosseisutunnused, ning muu isik saab KarS

§ 22 kohaselt vastutada üksnes osavõtjana. Kuna tapmise pidanuks täide viima M. O., ei saanud V. S. olla

süüteo vahetuks toimepanijaks.

Samuti on ringkonnakohus vääralt kohaldanud KarS § 25 lõiget 2 vahetu süüteokatse alguse määratlemisel.

Kohus on lähtunud üksnes süüteokatse subjektiivsetest tunnustest, st isiku ettekujutusest teost. Objektiivsete

tunnuste kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik alustab süüteokoosseisu kas või ühe tunnuse

realiseerimist " katseks on teod, mis on täideviija viimase kausaalse teoga ajalis-ruumilises suhtes. Ühtegi

sellist tegu tegelikkuses aga toime ei pandud ja seega pole ükski V. S. käitumisaktidest hinnatav

tapmiskatsena.

5.3 Kassatsioonkaebuse viimases osas analüüsib kaitsja põhjalikult süüdimõistva otsuse aluseks olevaid

tõendeid ning leiab, et erinevalt maakohtust puudus ringkonnakohtul igasugune alus selliseks tõendite

ümberhindamiseks. Kassaator leiab, et otsuses ei ole ümber lükatud ühtki esimese astme kohtu väidet

süüdistuse aluseks olevate tunnistajate ütluste ebajärjekindluse ja vastuolude kohta teiste tõenditega ega ka

muid asjaolusid, millega esimese astme kohus põhjendas V. S.-i süüstavate ütluste mitteusaldusväärsust.

Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja lugenud usaldusväärseks üksnes need ütlused, mis olid kooskõlas

süüdistuse versiooniga.

6. Riigikohtu istungil riiklikku süüdistust esindanud riigiprokurör Marge Püss leidis, et Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Prokuröri hinnangul olid kõik V. S.le inkrimineeritud teod tõendatud ja tegemist oli kõlbmatu süüteokatsega

KarS § 26 lg 1 tähenduses. Prokurör palus kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Tunnustades tõsiasja, et karistusõigusliku hinnangu andmine isiku teole sõltub kohtulikul uurimisel

tuvastatud faktilistest asjaoludest, käsitleb kriminaalkolleegium kõigepealt kaitsja väidet kriminaalmenetluse

seaduse rikkumise kohta tõendite hindamisel ringkonnakohtus.

8. Kassaator möönab, et ringkonnakohtul on apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata

tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid

tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. Seda seetõttu, et erinevalt

esimese astme kohtust ei toimu apellatsioonikohtus üldjuhul tõendite esmast hindamist. Ringkonnakohus

kontrollib, kas esimese astme kohus on tõendeid hinnanud menetlusseaduse nõuete kohaselt. Ka on

ringkonnakohtus võimalused tõendite, eeskätt tunnistajate ütluste vahetuks tajumiseks ja hindamiseks

piiratud. Kassaator väidab, et ringkonnakohus ei ole järginud KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud kriminaalasja

tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning KrMK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise

põhimõtteid. Nende rikkumistega kaasnes süütuse presumptsiooni järgimata jätmine ja V. S.-i alusetu

süüdimõistmine.

9. Neid väiteid vaagima asudes kordab kriminaalkolleegium kõigepealt varem öeldut, et Riigikohus vaatab

ka piiramatu kassatsiooni korras esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See

tähendab muuhulgas, et kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi

asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-58-98 - RT III 1998, 19, 193).

Samuti on kolleegium varem märkinud, et ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang tõendamiseseme

asjaolude tuvastatuse kohta võib olla kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus üksnes siis, kui

tuvastatakse AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, st juhul, kui

ringkonnakohtu otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-72-96 - RT III 1996, 21, 285).

10. Samuti meenutab kriminaalkolleegium varem väljendatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad

tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud

kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma

kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus

lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. aprilli 1999. a otsus asjas nr 3-1-1-38-99 - RT III 1999,14, 143). Osundatud otsuses märgitakse, et otsuses

motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on

jäetud näitamata.

11. Vaidlusaluses kriminaalasjas jõudis esimese astme kohus tõendeid hinnates järeldusele, et V. S.

süüdistuses nimetatud asjaolud ei ole tõendatud, ja mõistis kohtualuse kuriteosüüdistuses õigeks.

Ringkonnakohus jõudis samu tõendeid uurides vastupidisele järeldusele - süüdistuses märgitud asjaolud on

tõendatud ja kohtualune tuleb süüdi mõista. Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium varasema

kohtupraktika alusel hindama, kas ringkonnakohus on esitanud põhjendeid, miks ta jõudis samu tõendeid

hinnates teistsugustele järeldustele ja milliseid vigu tegi esimese astme kohus.

12. Ringkonnakohus leidis, et "maakohus on kergekäeliselt ja ebaõigesti hinnates lugenud

mitteusaldusväärseks tunnistajate ütluste ja mitmete teiste tõendite sisu, mis kinnitavad kohtualuse süüd

kuriteo toimepanemises. Mõned detailsed eksimused erinevatel ajaperioodidel ütluste sisus ei saa olla nende

mitteusaldusväärseks tunnistamise aluseks, samas kui ütlused sündmuste põhifaktoloogias on jäänud samaks.

Kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei tähenda veel ütluste

vastuolulisust". Ringkonnakohus pidas õigustatuks arvestada käesolevas kriminaalasjas tunnistajate kui

tõendiallikate hindamisel kriminaalasja keerukust, mis oli tingitud asjaolust, et kohtualune oli

Kaitsepolitseiameti töötaja. Tunnistaja M. O. ütlustes erinevate detailide muutumist või lisandumist,

sealhulgas käeraudade andmist ja relva pakkumist V. S. poolt, tuli ringkonnakohtu arvates kriitiliselt hinnata

lähtuvalt olukorrast, milles ta pidi ütlusi andma: "Võõrriigi kodanikuna pidi ta otsustama, kas tal on reaalne

lootus abile venna laiba leidmiseks Eestis. Ta ei pruukinud selgelt teadvustada, milline roll oli Kaitsepolitsei

töötajal V. S.-l, kes töökohustuste tõttu oleks pidanud seisma seaduslikkuse eest, kuid samas tegi talle

ettepaneku venna tapja tapmiseks."

13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa siiski rahulduda üksnes sellega, et ringkonnakohus on

tõenditest teistsuguse järelduse tegemist põhjendanud. Kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Veenvuse

üle otsustamisel tuleb arvestada ka kohtuliku arutamise erisusi esimese astme ja apellatsioonikohtus ning

tõendite iseloomu. Nende tegurite põhjal saab otsustada, kas protsess tervikuna oli õiglane.

14. Kriminaalkolleegium on apellatsioonikohtu pädevust selgitades märkinud, et ringkonnakohtul on

seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu

esimese astme kohtul. Ka ringkonnakohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. augusti 1999. a otsus asjas

nr 3-1-1-67-99 - RT III 1999, 23, 224). Faktide tuvastamise ja tõendite hindamise osas on seadusandja

apellatsioonikohtule ja esimese astme kohtule andnud ühesuguse pädevuse.

Ometi ei ole asja arutamine apellatsioonikohtus esimese astme kohtu menetluse kordus samas mahus.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 206 kohaselt peab esimese astme kohus vahenditult uurima kriminaalasjas

leiduvaid tõendeid: üle kuulama kohtualused, kannatanud ja tunnistajad, ära kuulama ekspertide arvamused,

vaatlema asitõendeid, avaldama protokolle ja muid dokumente. Apellatsioonikohtule ei ole seadus pannud

kriminaalasja vahenditu arutamise kohustust. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei

toimu. Küll annab apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ringkonnakohtule õiguse

kutsuda kohtuistungile tunnistaja ja ekspert, kui kutsutud tunnistaja või ekspert on jäänud esimese astme

kohtu kutsel ilmumata või kui kohus leiab, et ülekuulatud tunnistaja või eksperdi kordusülekuulamine on

olulise tähtsusega (§ 17 lg 5). Taolise sätte olemasolu osutab asjaolule, et teatud juhtudel on õiglase

kohtumõistmise huvides, et ringkonnakohus uuriks kriminaalasja tõendeid vahenditult. Milline olukord

tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel

juhul protsessi iseloom. Nii võib tõendite vahenditust suulisest uurimisest loobumine olla õigustatud neil

juhtudel, kui kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.

15. Käesolevas asjas oli V. S.-le esitatud süüdistus raske kuriteo organiseerimises. Kohtualune eitas oma

süüd ja maakohus mõistis ta õigeks kuriteosündmuse ja tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Apellatsioonprotesti esitanud prokurör taotles tunnistajate ütluste ümberhindamist ja kohtualuse

süüditunnistamist. Selliste asjaolude tõttu tulnuks kriminaalasja igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks

uurimiseks vahenditult üle kuulata nii kohtualune, kannatanu kui ka tunnistajad.

Ringkonnakohus kutsus kohtuistungile vaid kohtualuse V. S. ja kannatanu J. P. Kuna kohus arvestas

kohtualuse avaldatud soovi, et kriminaalasja arutataks ilma tema osavõtuta, siis kajastab kohtuistungi

protokoll vaid kannatanu J. P. avaldust, et politseinik on kellelegi ette jäänud ja teda tahetakse vangi panna.

Seega ei pidanud kohus vajalikuks kohtualust isegi ära kuulata. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et

ringkonnakohtul oli kasutada maakohtu istungi käigu helisalvestus.

16. Ringkonnakohus nõustus prokuröri väitega, et kohtualusele süüks arvatava kuriteo tõendamisel on

oluline tähtsus tunnistajate ütlustel. Kohtu süüdimõistev otsus rajanebki tunnistajate M. O., G. O., O. S.-i ja

anonüümsete tunnistajate, leppenimega A. ja V., ütlustel. Seejuures teadsid anonüümsed tunnistajad

süüdistuses toodud faktide kohta kõnelda vaid seda, mida nad teistelt olid kuulnud. Asitõendeid, dokumente

ega ekspertide arvamusi, mis tõendaksid V. S.-i süüd, ei ole kriminaalasja menetlemisel aga kogutud.

17. Ringkonnakohus märkis õigesti, et tõendiallikate hindamisel tuleb arvestada asjaolu, et kohtualune oli

Kaitsepolitseiameti töötaja, mis seletab tunnistajate ütluste vastuolusid detailide kohta. Riigikohus leiab, et

kuna V. S. oli politseitöötaja, tulnuks samuti kontrollida, kas tunnistajatel ei esine motiivi maksta kätte tema

ametialase tegevuse eest.

18. Tuginedes G. O. ütlustele, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et Eesti kohtud ega politsei pole

tunnistajat üle kuulanud. Tunnistaja on andnud ühel korral ütlusi Vene Föderatsiooni miilitsauurijale.

Kriminaalasja materjalidest ei selgu, milliseid küsimusi soovis politseiuurija G. O.-le esitada ja kas õigusabi

osutamine Eesti politseile toimus kooskõlas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepinguga õigusabi ja

õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades.

19. Seega pidanuks ringkonnakohus käsitletava kriminaalasja eripära arvestades asja tehiolude igakülgse ja

objektiivse uurimise tagamiseks järgima kohtuliku arutamise vahendituse ja suulisuse nõuet.

Apellatsioonikohtus tulnuks üle kuulata nii kohtualune kui tunnistajad. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse

hindamiseks on sageli vaja jälgida tema käitumist, miimikat, "este ja sõnakasutust küsitluse ajal. Kohtuliku

uurimise vahenditusest loobumine võis takistada seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, mistõttu ei

olnud menetlus apellatsioonikohtus õiglane.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu vastavalt AKKS

§ 39 lg-le 4.

II

20. Eeluurimisel oli V. S.-le esitatud süüdistus tahtliku tapmise organiseerimises KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi.

Maakohtu istungil taotles prokurör kohtualuse süüdimõistmist tahtlikule tapmisele kihutamises ja sellele

kaasaaitamises KrK § 17 lg-te 5 ja 6 ning § 100 järgi. Protestis maakohtu otsusele leidis prokurör, et kui tegu

on kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritav tahtliku tapmise organiseerimisena, siis on see karistusseadustiku

järgi karistatav ettekavatsetud tapmiskatsena teist isikut ära kasutades. Ringkonnakohtu istungil taotles

prokurör V. S. süüdimõistmist tahtliku tapmise ettevalmistamise eest, millega kohus ka nõustus.

Mitmel korral õigusliku positsiooni ümberhindamist võib osaliselt seletada karistusõiguse reformist tuleneva

karistuspoliitika muutmisega, sest karistusseadustik loobus süüteo ettevalmistamise karistamisest. Süüteo

ettevalmistamine on karistusseadustiku järgi karistatav vaid eriosas ettenähtud juhtudel.

21. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 6. septembri 2002. a otsuse osas, millega V. S. mõisteti KrK

§ 17 lg 4 ja § 100 järgi õigeks. Kohus mõistis kohtualuse süüdi KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi tahtliku tapmise

ettevalmistamises.

Ringkonnakohus põhjendas V. S. teo kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi järgi KarSRS § 3 lg-s 2 sisalduva

juhisega, mille kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka

karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava

paragrahvi järgi.

22. Ringkonnakohtul tuli karistusseadustiku rakendamise seadusest tulenevalt lahendada oluline

karistusõiguslik küsimus: kas need teod, mis kriminaalkoodeksi järgi olid hinnatavad tapmise

ettevalmistamisena, on karistusseadustiku järgi karistatavad kuriteo katsena. Juhul kui karistusseadustik

tunnistab teod karistatavaks, peab tapmise ettevalmistamist kvalifitseerima kriminaalkoodeksi järgi ja

mõistma süüdlasele karistuse KrK § 100 järgi. Kui aga teod, mis kriminaalkoodeksi järgi on

kvalifitseeritavad tapmise ettevalmistamisena, ei ole karistusseadustiku järgi hinnatavad kuriteo katsena, siis

puudub alus isiku süüdimõistmiseks.

23. Ringkonnakohus piirdus väitega, et karistusseadustiku kohaselt on avardunud süüteokatse mõiste, ega

analüüsinud, kas kohtu poolt tuvastatuks peetud teod on KarS § 25 lg 2 järgi hinnatavad tapmise katsena.

Seetõttu puuduvad otsuses põhjendid, kes oli ringkonnakohtu arvates täideviija, millise täideviimise liigiga

oli tegemist ja milliste tegude toimepanemisega algas tapmise katse.

Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine, mis on sama seaduse § 64 p 1 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ehkki apellatsioonikohtu

otsuse sisu käsitlev AKKS § 29 ei nõua otsesõnu, et kohus peab põhjendama otsuses ka õiguslikke järeldusi,

on viimaste puudumisel võimatu hinnata kohtuotsuse põhjendatust.

III

24. Ringkonnakohtu otsusest võib välja lugeda, et süüteokatse mõiste karistusseadustiku järgi hõlmab ka

teod, mis kriminaalkoodeksi järgi olid hinnatavad kuriteo ettevalmistamisena. Taoline järeldus on ekslik.

Karistusseadustik ei tunnista teo toimepanemise erinevaid staadiume - ettevalmistamine ja katse - üheks,

katse staadiumiks. Erinevalt kriminaalkoodeksist loeb karistusseadustik süüteo ettevalmistamise

mittekaristatavaks. Süüteo ettevalmistamine on karistatav vaid siis, kui teo ettevalmistamisele iseloomulikud

teod moodustavad karistusseaduse eriosas ettenähtud süüteokoosseisu.

25. Kuna karistusseadustiku järgi saab karistada isikut, kelle tegu on jõudnud katse staadiumi, siis on oluline

igal konkreetsel juhul määratleda katse algus. Katse algusmoment sõltub omakorda sellest, kas täideviija

paneb süüteo toime ise, teist isikut ära kasutades või on tegemist kaastäideviijate poolt süüteo

toimepanemisega. Karistusseadustiku § 25 lg-d 2 kuni 4 annavad juhiseid süüteokatse alguse kohta sõltuvalt

täideviimise liigist. Paragrahv 25 lg 5 ja § 26 näevad veel ette erijuhud katse sisustamiseks. Ringkonnakohus

oleks pidanud kõigepealt selgitama, kas V. S. tegutses vahendliku täideviijana või kavandati kuriteo

toimepanemist kaastäideviimisena.

Silmas tuleb pidada ka seda, et erinevalt karistusseadustiku eeskujuks olevast Saksa karistusseadustikust ei

loeta Eesti karistusseadustiku järgi karistatavaks süüteost osavõtu katset.

26. Üksiktäideviija puhul on katse algus määratletud subjektiivsete ja objektiivsete elementidega.

Subjektiivne element väljendab isiku ettekujutust teost. Teisisõnu, kuidas isik tahtis oma tegu täide viia.

Seega on esmatähtis välja selgitada täideviija süüteo toimepanemise plaan. Objektiivseid

hindamiskriteeriume tuleb aga kasutada, määratlemaks, kuivõrd on täideviija plaan ellu viidud, et saaks

rääkida vahetust süüteo alustamisest. Süüteo vahetu alustamise kriteerium nõuab, et isik peab vahetult

alustama kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui isikul on kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja

veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija oma tegevusega veel ettevalmistamisstaadiumis. Seda, kas isik

on alustanud kuriteokoosseisu elluviivat tegevust, tuleb otsustada konkreetse juhtumi asjaolude põhjal,

arvestades süüteo liiki ja täideviija süüteo toimepanemise plaani.

27. Vahendliku täideviimise korral on katse algus määratletud kahe võimalusega, mis ajaliselt ei pruugi

kattuda. Vahendlik täideviija kaotab üldjuhul kontrolli toimuva üle varem, kui teo vahendaja alustab vahetult

süüteo toimepanemist. Vahendlik täideviija kaotab kontrolli toimuva üle siis, kui ta laseb teo vahendaja oma

mõjusfäärist välja. Siinjuures tuleb silmas pidada, et ka kihutaja avaldab täideviijale mõju ja põhjuslik ahel,

mis viib koosseisule iseloomuliku tagajärje saabumiseni, võib areneda ilma kihutaja osavõtuta. Seepärast on

vaja kaaluda, millal on tegemist vahendliku täideviimisega, kui tegu valitsetakse teadmistega, tahtega või

võimuaparaadiga, või millal panevad teo toime täideviija ja kihutaja.

28. Kaastäideviimise korral algab KarS § 25 lg 4 järgi süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest

vastavalt kokkuleppele alustab süüteo toimepanemist. Seega ei saa süüteokatse alguse määratlemisel arvesse

võtta iga kaastäideviija käitumist eraldi, vaid kaastäideviijate tegusid tuleb hinnata tervikteo osadena.

Süüteokatse algab kõigi kaastäideviijate jaoks siis, kui vähemalt üks kaastäideviija on alustanud vastavalt

kokkuleppele vahetult süüteo toimepanemist.

29. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2002. a otsus tuleb menetlusnormide olulise

rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ning kriminaalasi saata uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Uno Lõhmus, Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Peeter Vaher