3-1-3-7-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-7-03

Otsuse kuupäev

28. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

I.H. süüdistusasi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu kohtuniku Eha Popova

13. septembri 2002. a määrus ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri

2002. a määrus I.H. süüdistusasjas

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuröri Alar Kirsi avaldus kohtuvea

parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

8. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

I.H. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa,

riigiprokurör Marge Püss.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2002. a määrus ja Tallinna

Linnakohtu kohtuniku Eha Popova 13. septembri 2002. a määrus kriminaalmenetluse lõpetamise

kohta I.H. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi.

2. Saata kriminaalasi Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

4. Välja mõista I.H-lt riigieelarve tuludesse 767 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 28. aprillil 2003. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.H. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi selles, et ta varem KrK § 139 järgi

karistatud isikuna, püüdis 2. oktoobril 2001. a kella 18.00 paiku salaja varastada Tallinna K-st kaupa

väärtusega 863 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 13. septembri 2002. a määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus KarSRS

§ 3 lg-te 1 ja 6 alusel. Lähtudes KarS §-st 218 ja § 44 lg-st 2 leidis kohtunik, et kuni 1000 kroonise asja

omastamisel on Karistusseadustiku mõttes tegemist väärteoga. I.H. poolt varastatu väärtus oli 863 krooni,

seega on tema tegevus KarS § 218 lg 1 järgi väärtegu ja seetõttu tuleb kriminaalasja menetlus KarSRS § 3

lg 1 järgi lõpetada.

3. Tallinna Linnakohtu kohtuniku määruse peale esitas prokurör eriprotesti, milles taotles määruse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör leidis, et KarS § 218

lg 1 sätestab varavastase süüteo väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud

röövimine ja väljapressimine, kui puuduvad süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud. I.H. on varem

kahel korral karistatud salajase varguse eest (Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 2000. a ja 1. septembri 2000. a

kohtuotsused). I.H. käesolev tegu vastab KarS § 199 lg 2 p 4 tunnustele sõltumata varastatu väärtusest, sest

tema puhul esineb süüteokoosseisu raskendav asjaolu " ta on isik, kes on varem toime pannud varguse.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2002. a määrusega jäeti Tallinna Linnakohtu

määrus muutmata ja eriprotest rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Riigiprokurör Alar Kirs esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Tallinna Linnakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud määrustes.

Prokuröri arvates ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud, sest puuduvad KarSRS §-des 1 ja 3

ettenähtud alused. I.H-le süüksarvatud tegu kvalifitseerus teo toimepanemise ajal KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2

p 2 järgi ning on pärast 1. septembrit 2002 kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Samuti ei ole prokurör

nõus kohtute seisukohaga, et I.H. süüditunnistamine KarS § 199 lg 2 p 4 järgi raskendaks tema olukorda.

Siinkohal viitab avalduse esitaja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele kriminaalasjades nr 3-1-1-116-

02, 3-1-1-3-03 ja 3-1-1-9-03.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vastavalt KarSRS § 3 lg-le 1 lõpetab kohus enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta

alustatud kriminaalasja menetluse, kui esinevad sama seaduse § 1 lõigetes 1-3 sätestatud alused. Õige on

prokuröri seisukoht, et arutatavas asjas nimetatud aluseid ei esine ning seetõttu on kriminaalmenetluse

lõpetamine linnakohtu määruses toodud motiividel ebaõige. Kriminaalkolleegium ei nõustu kohtute

järeldusega, et I.H-le Kriminaalkoodeksi järgi süüksarvatud tegu kvalifitseerub pärast Karistusseadustiku

jõustumist KarS § 218 lg 1 järgi väärteona. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemates lahendites (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-116-02 (RT III 2002, 35, 376), nr 3-1-1-

3-03 (RT III 2003, 4, 38) ja nr 3-1-1-9-03 (RT III 2003, 5, 50)) väljendatud seiskohta, et isiku käitumine

tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab Karistusseadustiku 13. peatükis

ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja

või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud

raskendavad asjaolud. Käesolevas asjas esineb süüteokoosseisus sätestatud raskendava asjaoluna varasem

varguse katse toimepanemine. Sama tunnus oli vastutust raskendavaks koosseisuliseks tunnuseks ka KrK

§ 139 lg 2 p 2 järgi. Seetõttu on enne Karistusseadustiku jõustumist kuni 1000 krooni ulatuses võõra vara

varguse katse toimepanemine isiku poolt, kes oli ka varem vargusi toime pannud, karistatav jätkuvalt

kuriteona KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi.

7. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63-st 2, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2002. a

määruse ja Tallinna Linnakohtu kohtuniku 13. septembri 2002. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi