3-1-1-53-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-53-03

Otsuse kuupäev

24. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

L. N. süüdistus KrK § 113 ja KrK § 130 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

29. jaanuari 2003. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. N. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

L. N., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

kannatanu A. O., tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2003. a

kohtuotsus L. N. süüditunnistamises KrK § 113

järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. L. N. kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Välja mõista L. N-lt riigieelarve tuludesse 1380

krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 24. aprillil 2003. a ega ole

edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. N. vastu algatati A. O. taotluse alusel erasüüdistusasi KrK § 130 ja KrK § 113 järgi selles, et tema

5. jaanuaril 2001. a kella 21 paiku solvas A. O. ja tekitas talle spordisärgi varrukast rebides kergeid

kehavigastusi.

2. Narva Linnakohtu 24. detsembri 2002 a otsusega mõisteti L. N. KrK § 113 ja KrK § 130 järgi esitatud

süüdistustes õigeks. Kohus leidis, et kohtualuse süü KrK §-s 130 ettenähtud solvamises ei ole tõendatud muu

kui kannatanu ütlustega ja on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. KrK § 113 järgi esitatud süüdistuse osas

leidis kohus, et kuna L. N. tekitas kannatanule kehavigastused ettevaatamatusest, siis tema käitumises

puudus kuriteokoosseis.

3. Narva Linnakohtu 24. detsembri 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu A. O., kes

palus linnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista L. N. süüdi KrK § 113 ja § 130 järgi

ning rahuldada tsiviilhagi. Apellant leidis, et kohus on valesti tuvastanud L. N. teo faktilised asjaolud ning,

rajades otsuse põhjendused erapooliku tunnistaja ütlustele, ühekülgselt hinnanud tõendeid.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2003. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu

24. detsembri 2002. a otsus L. N. õigeksmõistmises KrK § 113 järgi ning mõisteti ta selle sätte järgi süüdi.

Ringkonnakohus karistas L. N-st rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses.

5. Ringkonnakohus leidis, et Narva Linnakohus on küll õigesti tuvastanud faktilised asjaolud, kuid kohtu

järeldused ei vasta nendele ning linnakohus on ebaõigesti tõlgendanud kriminaalseadust. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium asus seisukohale, et L. N., kasutades oma füüsilist jõudu, hoidis tahtlikult kinni A. O.

õlast ning piiras selliselt tema õigust isikupuutumatusele ja vabale liikumisele. Kuna ta oma sellise teoga

põhjustas kannatanule ka valu ja kehavigastused, siis vastas tema tegu KrK § 113 koosseisule.

Ringkonnakohus leidis, et L. N. süüd tõendavad lisaks kannatanu A. O. ütlustele ja kohtumeditsiini

ekspertiisile veel tunnistajate ütlused.

Eeltoodud põhjendustel tulnuks ringkonnakohtu arvates L. N. süüdi mõista ka solvamises KrK § 130 järgi,

kuid seoses vastava käitumise dekriminaliseerimisega Karistusseadustikus kriminaalmenetlus KrK § 130

järgi lõpetati.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu L. N., kes palub tühistada Viru

Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2003. a otsus tema süüdimõistmise osas KrK § 113 järgi. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus on teda süüdi mõistes kohaldanud ebaõigelt kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud

protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt väljus ringkonnakohus süüdistuse

raamidest, sest süüdistuse kohaselt seisnes L. N. tegu A. O. T-särgi katkirebimises ja seejuures tema õla

kriimustamises, aga ringkonnakohtu otsuses märgitakse teoks kannatanu õlast hoidmine, sellega kannatanu

isikupuutumatuse ja liikumisvabaduse rikkumine ning talle valu ja kehavigastuste tekitamine. Kassaator

leiab, et ringkonnakohus on rikkunud tema kaitseõigust, sest ei võimaldanud talle kohtuistungil kaitsjat.

Rikutud on ka kriminaalkoodeksi aegumise kohta käivaid sätteid, sest kassaator mõisteti süüdi kolmanda

astme kuriteos peale kahe aasta möödumist teo toimepanemisest. Viru Ringkonnakohtu otsuses puuduvad

kassaatori hinnangul motiivid, sest sellest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel on tuvastatud

tema tahtlus süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemiseks.

7. A. O. vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamata, ringkonnakohtu

otsus seaduslik ja kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.

8. Riigikohtu istungil toetasid kaitsja ja L. N. esitatud kassatsioonkaebust. Kannatanu jäi

kassatsioonkaebusele antud vastuses sisalduvate seisukohtade juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Riigikohus on jätkuvalt otsuses 3-1-1-120-01 (RT III 2002, 4, 39) väljendatud seisukohal, et kui

ringkonnakohus teeb tõendite erineva hindamise tulemusel esimese astme kohtu otsusest erineva otsuse, siis

peab ta oma seisukohti tõendite hindamise osas ka motiveerima ja näitama, milles esimese astme kohus on

eksinud. Käesolevas kohtuasjas asus Narva Linnakohus seisukohale, et L. N. põhjustas kannatanule kerged

kehavigastused ettevaatamatusest. Viru Ringkonnakohus nõustub küll linnakohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, kuid teeb nende pinnalt erineva õigusliku järelduse ja leiab, et L. N. tegutses kaudse tahtlusega.

Samas ei nähtu ringkonnakohtu lahendist piisava selgusega, mispärast on linnakohtu järeldused kohtualuse

käitumises tahtluse puudumise osas ekslikud. Kohtuotsuses motiivide puudumine on kriminaalmenetluse

seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes ning toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise.

10. L. N. anti kohtu alla süüdistuses, et ta haaras A. O. T-särgist, rebis selle puruks ja kriimustas õlga,

tekitades A. O-le selliselt kerge kehavigastuse. Viru Ringkonnakohus mõistis aga kohtualuse süüdi

kannatanu suhtes muu füüsilist valu põhjustanud vägivallateo toimepanemises sellega, et "kasutades oma

füüsilist jõudu, L. N. tahtlikult hoidis A. O. õlast kinni, et viimane ei saaks ära minna, ja sellega juba otsese

tahtlusega tekitas O-le valu ja kehavigastused, vaatamata sellele, et A. O. püüdis L. N. käest lahti rebida."

KrMK § 215 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja

ainult nendes kuriteoepisoodides, milles nad on kohtu alla antud. Vastavalt KrMK § 395 lg-le 2 on

erasüüdistusasjas süüdistajaks kannatanu. Seega väljus ringkonnakohus L. N-steelkirjeldatud teokirjeldusega

muu füüsilist valu põhjustanud vägivallateo eest süüdi mõistes süüdistuse piiridest, sest sellises teos

erasüüdistaja kohtualust ei süüdistanud. Selline süüdistuse piiridest väljumine rikub isiku kaitseõigust ning

on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.

11. Kassatsioonkaebuse väited seoses aegumistähtaja möödumisega pole asjakohased.

Riigikohus on jätkuvalt seisukohal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust 3-1-1-39-95), et kriminaalasja

aegumine katkeb süüdistatava kohtu alla andmisega. Karistusseadustiku kehtima hakkamiseni arvestati

aegumistähtaegu kuni isiku kohtu alla andmiseni. Käesolevas kriminaalasjas oli L. N. suhtes erasüüdistusasi

algatatud ja ta kohtu alla antud Narva Linnakohtu kohtunik A. Lavrovski 14. jaanuari 2002. a määrusega.

Seoses Karistusseadustiku kehtima hakkamisega alates 1. septembrist 2002. a kuriteo aegumine katkeb

vastavalt KarS § 60 lg-le 5 isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega. Kuna L. N.

süüteo asja on alates 14. jaanuarist 2002. a pidevalt menetletud, siis ei ole aegumistähtaeg tema suhtes

möödunud.

12. Eeltoodu alusel ja lähtudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse L. N. süüdistunnistamises ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale kohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher