3-2-1-40-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-40-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni

hagi AS STIVETRA (likvideerimisel) vastu kollektiivlepingu

täitmisele kohustamiseks ja 25 975 krooni 95 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1550/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

3. detsembri 2002. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute

Föderatsioonile 2. jaanuaril 2003. a tasutud kautsjon, 460

(nelisada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsioon esitas 24. augustil 2000. a hagi AS

STIVETRA (likvideerimisel) vastu ja nõudis, et kostjat kohustatakse täitma kollektiivlepingut ja

hüvitama 22 284 krooni suurune kahju. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid Kesklinna sadam ja sama

sadama ametiühingukomitee 19. jaanuaril 1994. a kollektiivlepingu. Selle lepingu p 12.1.4 järgi

kohustus tööandja töötajate palgast kinni pidama ametiühingu liikmemaksud ning kandma need üle

ametiühingukomiteele. RE Tallinna Sadam reorganiseeriti 1996. a AS-ks Tallinna Sadam. AS

STIVETRA asutati 30. detsembril 1996. a. Kesklinna sadama varad anti 1. aprillil 1997. a

tervikvarana üle AS-le STIVETRA. Töölepingu seaduse (TLS) § 6 alusel läksid kostjale üle ka

kesklinna sadama töötajad. Vastavalt kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11 lg-le 4 ja pooltevahelisele

kokkuleppele jäi AS STIVETRA suhtes kehtima kesklinna sadama ja selle ametiühingukomitee vahel

19. aprillil 1994. a sõlmitud kollektiivleping. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-dest 33 ja 99

tulenevalt tegutseb endine kesklinna sadama ametiühingukomitee alates 18. veebruarist 1999. a

Tallinna Sadama ametiühinguna ning on hageja osakond. Kuni 31. detsembrini 1999. a tunnustas

kostja kollektiivlepingut ja täitis selle p-s 12.1.4 sätestatud kohustust. Kostja teatas hagejale

21. jaanuaril 2000. a kirjas nr 1-1/15, et lõpetab 1. jaanuarist 2000. a ametiühinguliikmete palgast

liikmemaksude kinnipidamise ja ülekandmise. Ta põhjendas kohustuse edaspidisest täitmisest

keeldumist AS Tallinna Sadam ja hageja vahel 18. juunil 1998. a sõlmitud kollektiivlepingu p-

ga 13.3. Selle kohaselt kaotasid kehtivuse kõik AS Tallinna Sadam ja/või RE Tallinna Sadam ja/või

nende koosseisu kuulunud sadamate ning hageja ja/või selle koosseisu kuulunud

ametiühingukomiteede vahel sõlmitud kollektiivlepingud. Kostja selline viide on kohatu, sest kostja

eraldus Tallinna Sadama koosseisust enne nimetatud kollektiivlepingu sõlmimist. Kostja suhtes

kehtivat 19. aprilli 1994. a kollektiivlepingut saab ta lõpetada või muuta ainult ise ja seda teise

lepingupoole nõuolekul. Kostja on rikkunud KLS § 11 lg 4, § TsK § 173 lg 1 ja § 174 nõudeid. Kuna

AS STIVETRA ja Tallinna Sadama ametiühing ei ole sõlminud uut kollektiivlepingut, siis KLS § 11

lg-st 3 tulenevalt kehtib 19. jaanuaril 1994. a sõlmitud kollektiivleping AS-is STIVETRA senini. Ta

peab täitma kollektiivlepingu tingimusi.

Hageja suurendas 9. jaanuari 2002. a avalduses nõuet ja taotles kostjalt saamata jäänud tulu, 25 975

krooni 95 sendi väljamõistmist. Kahju suuruse arvestamisel lähtus hageja talle teadaolvatest

palgandmetest või Eesti Vabariigi keskmisest palgast nende ametiühinguliikmete osas, kelle palka ta

ei tea.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et 19. jaanuari 1994. a kollektiivleping ei kehti. KLS § 2

lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe. Sellist kokkulepet ei ole kostja hagejaga

sõlminud. AS Tallinna Sadam ja Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni vahel

18. juunil 1998. a sõlmitud kollektiivlepingu p 13.3 järgi kaotas 1994. a kollektiivleping kehtivuse

seoses uue kollektiivlepingu sõlmimisega. Hageja, tegutsedes AS Tallinna Sadama ametiühingu

liikmete huvides, kirjutas uuele kollektiivlepingule alla. Hageja väidete kohaselt kuuluvad ka kostja

töötajad samasse ametiühingusse. Ükski õigusakt ei kohusta kostjat koguma mittetulundusühingu

liikmete liikmemaksu. Sellise sätte lülitamine kollektiivlepingutesse ei olnud seaduslik.

3. Tallinna Linnakohtu 9. mai 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt

asutas AS STIVIS 12. detsembri 1996. a otsusega aktsiaseltsi STIVETRA (tlk 171). Uue äriühingu

sissemakse tehti rahas. AS STIVETRA põhineb erakapitalil. Ta ei eraldunud AS-st Tallinna Sadam

ega ole asutatud AS Tallinna Sadam poolt endise kesklinna sadama varade baasil. Seega ei ole hageja

ega kostja 19. jaanuari 1994. a kollektiivlepingu pool. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutab

rendilepingu alusel AS Tallinna Sadam ehk endise kesklinna sadama vara. Seega kasutab AS

STIVETRA AS Tallinna Sadama vara lepingu alusel. KLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping

vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjatele ühingu või

liidu vahel, mis reguleerib töösuhteid. Tööandja ja ametiühingu vahel vabatahtlikust kokkuleppest

tulenev kohustus ei ole ÄS § 5 lg 1 järgi ettevõtte määratud tegevus. Vaidlusalune kollektiivleping

koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega ei läinud seoses varade rentimisega üle AS-le

STIVETRA, sest kostja ei ole kollektiivlepingu osas kesklinna sadama ega AS Tallinna Sadam

õigusjärglane. Asjaolu, et kostja võttis vastavalt kokkuleppele üle kesklinna sadama töötajad ja

kooskõlas TLS §-ga 6 loeti nende uueks tööandjaks kostja, ei tähenda, et kostjale laienes ka

19. jaanuari 1994. a kollektiivleping. Kostja on iseseisev äriühing, tal puudub organisatoorne seos

AS-ga Tallinna Sadam ja seetõttu ei laiene kostjale KLS § 11 lg-s 4 sätestatu. Kostjal ei olnud

kohustust täita vaidlusaluse kollektiivlepingu p 12.1.4 nõudeid. Asjaolu, et kostja oma töötajatest

ametiühinguliikmete liikmemakse hageja arvele kandis, ei tähenda, et kollektiivleping tema suhtes

kehtib. Seega pole kostja õigusvastaselt käitunud ja puudub õiguslik alus hageja nõutud kahju

hüvitamiseks. Põhjendatud on kostja seisukoht, et 19. jaanuari 1994. a kollektiivleping muutus

kehtetuks, sest hageja ja AS Tallinna Sadam sõlmisid 18. juunil 1998. a uue lepingu. See asjaolu ei

oma aga vaidluse lahendamisel tähtsust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja. Kaebaja leidis, et koos

töölepingutega läks kostjale üle ka kollektiivleping. Kollektiivlepingu lõpetamiseks pidi olema hageja

nõusolek. 1998. aastal sõlmitud kollektiivleping ei laienenud kostjale. Seega pidi kostja täitma

1994. aastal sõlmitud kollektiivlepingut.

Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kaebuses toodud väited ei anna alust

kohtuotsuse tühistamiseks ega hagi rahuldamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas hageja, et kooskõlas TLS §-ga 6 tulid 1. aprillil

1997. a RE Tallinna Sadam kesklinna sadama töötajad üle AS STIVETRA, ja et AS STIVETRA ei

ole kunagi kuulunud ega kuulu AS Tallinna Sadam koosseisu (linnakohtu tlk 36). Asjaolu, et AS

STIVETRA kogus ametiühinguliikmetelt liikmemakse ja kandis need kuni 2000. aastani hagejale üle,

ei tähenda, et ta muutus kollektiivlepingu pooleks, mille poolte õigusjärglased 18. juunil 1998. a

sõlmitud kollektiivlepinguga tunnistasid kehtetuks. KLS §-dest 2 ja 11 (AS STIVETRA asutamise

ajal kehtinud sõnastuses) ei tulene, et töötajate ühest äriühingust teise üleminekul muutuks teine

äriühing automaatselt sellise kollektiivlepingu pooleks, mille pooled või õigusjärglased on olemas.

Apellandi väited kollektiivlepingu sõlmimise vabatahtlikkuse ja täitmise kohustuslikkuse kohta on

õiged. Hageja esindaja L. Kosmina apellatsioonikohtu istungil antud seletuse järgi oli hagejal

võimalik sõlmida kostjaga kollektiivleping, kuid hageja ei pidanud seda otstarbekaks.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et isegi siis, kui kollektiivleping oleks kehtiv ja selle tingimusi

oleks rikutud, ei annaks see alust töötajatest ametiühinguliikmete liikmemaksude sissenõudmiseks

ettevõtjalt. Erand oleks see, kui ametiühing tõendaks, et ettevõtja pidas ametiühingu liikmemaksu

liikmete töötasust kinni, kuid seda ametiühingule üle ei kandnud. Liikmemaksude tasumine on

ametiühinguliikmete kohustus. Kui tööandja ametiühingu liikmemaksu kinni ei pea ja üle ei kanna,

on ametiühinguliikmel võimalik tasuda liikmemaks muul viisil. Hagejal oli võimalik liikmemaksud

ametiühinguliikmetelt ise kokku koguda, kuid ta ei teinud seda. Maksude laekumata jäämine oli

tingitud sellest, et ametiühinguliikmed ei olnud huvitatud liikmemaksude tasumise kohustuse

täitmisest ja ka hageja ise ei tahtnud tegelda liikmemaksude kogumisega. Kahju ei oleks tekkinud,

kui hageja oleks ise korraldanud liikmemaksude kogumise neilt ametiühinguliikmetelt, kes tahtsid

liikmemaksu tasuda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 sellega, et ei

vastanud apellatsioonkaebuse põhjendusele, et seoses ettevõtte üleminekuga läksid lisaks

töölepingutele kostjale üle ka kollektiivlepingust tulenevad kohustused.

KLS § 11 lg 4 enne 10. jaanuari 2002. a kehtinud sõnastuse järgi ei lõpetanud ettevõtte

reorganiseerimine kollektiivlepingu kehtivust. Mõiste "ettevõtte reorganiseerimine" ei olnud AS

STIVETRA asutamise ajaks määratletud üheski kehtivas õigusaktis. Reorganiseerimisena tuleb

käsitleda nii ettevõtte ühinemist, jagunemist, ümberkujundamist kui ka ettevõtte üleminekut ÄS § 2

tähenduses. Nii TLS § 6 kui ka KLS § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajaid majanduslikel põhjustel

toimuvate ümberstruktureerimiste puhul, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb sisuliselt

üle teisele juriidilisele isikule ettevõtte ühinemise või jagunemise tagajärjel või põhjusel, et ettevõte

otsustab lõpetada teatud teenuse osutamise ning võimaldada sama vara baasil osutada teenust teisel

juriidilisel isikul (nt rentnikul). Kollektiivleping on üheks ettevõttega seotud kohustuseks ning peab

ÄS § 5 lg 2 kohaselt üle minema ettevõtte omandajale.

Kollektiivlepingu tingimuste täitmise kohustuslikkus tähendab ka vastutust lepingu täitmata jätmise

eest. Tööandja poolt ametiühinguliikmete liikmemaksude ülekandmine on tööandja kohustuseks nii

palgaseaduse § 31 lg 3 kui ka kollektiivlepingu p 12.1.4 järgi. See eeldab ka iga töötaja kirjalikku

tahteavaldust. Kollektiivlepingu punkt 12.1.4 tähendab, et tööandja osutab töötajale teenust.

Kokkulepitud teenuse osutamata jätmise korral on võimalik leida alternatiiv. Alternatiivvõimaluse

olemasolu ei vabasta lepingupoolt lepingu täitmise kohustusest. Asjaolu, et kassaatoril oli võimalik

koguda liikmemaksud otse ametiühinguliikmetelt, võib olla kahju suuruse vähendamise

põhjenduseks, kuid ei tähenda, et kostja üldse ei vastuta kohustuse täitmata jätmise eest.

Kollektiivlepingu täitmata jätmine on õigusvastane tegu, mille eest tuleb välja mõista kahju TsK

§ 222 järgi. Hagejal on õigus valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist ametiühingu liikmetelt või nende

tööandjalt.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse jõusse. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et vabatahtlikust

kokkuleppest tulenevad kohustused tööandja ja ametiühingu vahel ei ole tegevuseks, mis on

olemuselt määratud ettevõtte tegevuseks. Kollektiivleping sätestab tööandja rahalisi kohustusi, mis

on olulised toote või teenuse omahinna kujundamisel. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et

19. jaanuari 1994. a leping on kehtetu, sest hageja ja AS Tallinna Sadam sõlmisid 18. juunil 1998. a

uue lepingu. Kostja väidab, et tal ei ole mingisugust organisatoorset seost AS-ga Tallinna Sadam ning

järelikult ei saanud AS Tallinna Sadam vabastada kostjat kohustuse täitmisest.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

8. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ja leidis, et AS STIVETRA ei ole

19. jaanuaril 1994. a sõlmitud kollektiivlepingu pool. Ta on iseseisev äriühing, kes ei ole kuulunud

AS Tallinna Sadam koosseisu ja KLS §-dest 2 ja 11 ei tulene, et töötajate ühest äriühingust teise

üleminekul muutuks teine äriühing sellise kollektiivlepingu pooleks, mille pooled või õigusjärglased

on olemas. TLS § 6 alusel toimunud töötajate üleminekuga ei kaasnenud kollektiivlepingu

üleminekut.

Kolleegium leiab, et selline ringkonnakohtu arvamus on ekslik ega ole kooskõlas kollektiivlepingu

seadusega ega töölepingu seaduse.

Kolleegium märgib esmalt, et KLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate

või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate liidu või ühingu vahel, mis reguleerib

tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. KLS § 4 lg 1 kuni 10. jaanuarini 2002. a kehtinud

sõnastuse järgi laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad

kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. KLS

§ 11 lg 2 järgi on kollektiivlepingu kehtivus üks aasta, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

1994. a kollektiivlepingus leppisid pooled kokku, et kollektiivleping kehtib uue kollektiivlepingu

sõlmimiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et AS STIVETRA töötajad olid 1994. a kollektiivlepingu

sõlmise ajal kesklinna sadama töötajad ning hageja ja AS STIVETRA ei ole uut kollektiivlepingut

sõlminud.

Ringkonnakohus on kollektiivlepingu ülemineku küsimust lahendades ebaõigesti kohaldanud KLS

§ 11 lg 4. Selle sätte kohaselt ei lõpeta ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine,

alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine kollektiivlepingu kehtivust. Ettevõtte valduse

üleandmine on võrdsustatav ettevõtte alluvuse muutumisega KLS § 11 lg 4 tähenduses. Nii TLS § 6

kui KLS § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajaid, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb

üle teisele juriidilisele isikule. Linnakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et AS STIVETRA

kasutab endise kesklinna sadama vara rendilepingu alusel. Seega läks ettevõte kostjale üle

rendilepingu alusel. Pooled ei vaidle töötajate ülemineku üle. AS STIVETRA on tunnistanud TLS § 6

kehtivusala laienemist ettevõtte üleminekule, kuid ei soovi tunnistada täpselt sama sisuga KLS § 11

lg 4 kehtivusala laienemist ettevõtte üleminekule. Kolleegium leiab, et selline valikuline ja tööandja

huvidest lähtuv seaduste tõlgendamine ei vasta nimetatud sätetes väljendatud eesmärgile kaitsta

töötajate huve. Pärast töölepingute üleminekut võivad töötajad kollektiivlepingu täitmist nõuda

üksnes töölepingud ülevõtnud äriühingult. See tagab töötajate õiguste kaitse juhul, kui töö sisu ei

muutu, kuid majandustegevus läheb üle teisele juriidilisele isikule.

9. Kolleegium leiab, et ametiühingu liikmemaksu kinnipidamise ja ülekandmise küsimust on

võimalik kollektiivlepingus reguleerida. Selline kokkulepe on töötajate huvides, kellele on niimoodi

tagatud lihtne võimalus täita oma kohustus ametiühingu ees tööandja tegevuse abil. Kollektiivlepingu

p 12.1.4 järgi pidi tööandja kandma ametiühingu liikmemaksud töötajate avalduse alusel üle

ametiühingu arveldusarvele. See tähendab, et liikmemaksude tasumise kohustus oli küll töötajatel,

kuid tasu maksmise korra järgimise eest vastutas tööandja.

10. Järgmisena peab kolleegium vajalikuks vastata küsimusele, kas hagejal on tekkinud 19. jaanuaril

1994. a sõlmitud kollektiivlepingust iseseisev nõudeõigus kostja vastu lepingujärgsete kohustuste

täitmiseks ja kahjude hüvitamiseks. Hageja on oma nõude rajanud sellele, et 1994. a kollektiivlepingu

p 12.1.4 täitmata jätmisega on temale tekitatud kahju. KLS § 16 kohaselt kannab kollektiivlepingus

ettenähtud kohustuste mittetäitmisel süüdi olev pool vastutust seaduses ja kollektiivlepingus

ettenähtud korras. Kui kollektiivleping ei näe ette kohustust rikkunud poole vastutust, siis tuleb

lähtuda seadusest. Hageja nõuab TsK § 222 alusel 2000. aasta eest kostja ametiühinguliikmetest

töötajate palgast ametiühingu liikmemaksu kinnipidamata jätmisega tekitatud 25 975 krooni 95 sendi

suuruse kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise üldpõhimõtetest lähtudes tuleb kahju kandnud isik

asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

hinnata, kas hageja on tõendanud iga ametiühinguliikmest töötaja osas liikmemaksu kinnipidamise

avalduse olemasolu. Avalduste olemasolu korral tuleks hinnata kahju suurust.

11. Kolleegium märgib, et kassaatori viide palgaseaduse § 31 lg-le 3 ei ole asjakohane. Nimetatud

säte reguleerib tööandja kohustust kanda töötaja kirjaliku avalduse alusel töötajale arvutatud palk

kolme päeva jooksul kas täielikult või osaliselt töötaja poolt osutatud pangaarvele. See säte ei

reguleeri tööandja kohustust kanda üle ametiühingu liikmemaksud.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6.

Ringkonnakohus ei ole vastanud selgelt apellatsioonkaebuse põhjendusele, et seoses ettevõtte

üleminekuga läksid lisaks töölepingutele kostjale üle ka kollektiivlepingust tulenevad kohustused.

Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud, et ta ei pea vajalikuks korrata esimese astme kohtu

põhjendusi. Siiski ei ole ainuüksi see toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest tõigast, et

ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, saab järeldada, et ta nõustus linnakohtuga selles

küsimuses. Selle seisukoha sisulist ebaõigsust on kolleegium käsitlenud otsuse p-s 8.

13. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et vabatahtlikust kokkuleppest tulenevad kohustused

tööandja ja ametiühingu vahel ei ole selliseks tegevuseks, mis on olemuselt määratud ettevõtte

tegevuseks. Kolleegium leiab, et "ettevõtte tegevuseks määratud kohustuse" all tuleb mõista

kohustusi, mis on seotud ettevõtte tegevusega. Kollektiivlepingust tulenevate kohustuste täitmine on

vaieldamatult seotud ettevõtte tegevusega.

14. Kolleegium soostub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et 18. juuni 1998. a kollektiivleping, mille

poolteks on AS Tallinna Sadam ja Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsioon, ei

laienenud AS-le STIVETRA ning seega ei mõjutanud nimetatud lepingu sõlmimine 19. jaanuari

1994. a kollektiivlepingu kehtivust AS STIVETRA suhtes, sest kostja ei ole tööandjana selle lepingu

pool.

H. Jõks A. Kull L. Laarmaa