3-2-1-46-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-46-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Signe Soola hagi AS SEVERI KAUBANDUS vastu töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. jaanuari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-043/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS SEVERI KAUBANDUS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

10. jaanuari 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le SEVERI KAUBANDUS 6. veebruaril 2003. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. Sool asus 4. aprillil 2001. a sõlmitud töölepingu alusel AS-s SEVERI KAUBANDUS tööle

müüja-kassapidajana. AS SEVERI KAUBANDUS kuulutas 1. novembril 2001. a välja auhinnad

sooduskaardiga kõige rohkem kaupu ostnud klientidele. 24. jaanuaril 2002. a määrati tööandja

käskkirjaga nr 16p hagejale distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse (TLS)

§ 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. Käskkirja kohaselt seisnes S. Soola süü katses saada pettuse

abil oma ema sooduskaarti kasutades müügikampaania konkursi peaauhind oma peresse. Samuti

kahju tekitamises tööandjale, sest soodustusi said ostjad, kellele soodustus ei olnud ette nähtud.

Hageja esitas 22. veebruaril 2002. a Tartu Maakohtusse hagi AS SEVERI KAUBANDUS vastu,

nõudes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja hüvitise väljamõistmist 6 kuu

keskmise palga ulatuses.

Hageja väidete kohaselt ostis ta oma ema ostukaardiga süüa, sest ema oli sel ajal haige. Hageja ei ole

kunagi kassaaparaati sisestanud teiste klientide ostude tegemiseks ema sooduskaardi numbrit. Teised

kaupluse töötajad kasutasid endale ostude tegemisel hageja ema sooduskaardi andmeid, mille nad

said teada hageja ostude juures olnud kassat"ekkidelt. Pärast hageja töölt lahkumist kasutas keegi

teine isik jätkuvalt hageja ema sooduskaardi andmeid ostude tegemisel. Kostja väidetav 2000-

kroonine kahju ei ole matemaatiliselt võimalik.

Kahju tekitamine ei ole tõendatud. Kostja esitatud ostude nimekirjad ei ole usaldusväärsed ega vasta

tegelikkusele. Nimekirjades ei kattu ostude kuupäevad ja kaupade nimekirjad. Erinevates lisades ei

ole ühel päeval ostetud kaubad ja ostusummad ühesugused. Ei ole tõendatud, et 9. lisas näidatud

ostud on teinud hageja või tema ema; pole kirjas, millal kaup on ostetud; pole sooduskaardi numbrit

ega kassa numbrit. Pole ka teada, millisest kauplusest, kelle poolt ja millal on need kaubad ostetud.

Hageja ostis kaupa 14. novembril 2001. a ja 31. detsembril 2001. a, neid oste aga pole lisades kirjas.

Hageja ema oli hagejaga ühes leibkonnas ja kokku oli nende peres 5 liiget. Kui hageja oleks kõik

kostja poolt lisades näidatud ostud sooritanud, oleks päevas oste 267 krooni 60 sendi eest, seega 53

krooni eest päevas inimese kohta. Hageja ei pannud toime ühtegi TLS §-s 104 nimetatud tegu, mis

annaks alust töölepingut lõpetada. Sooduskaardi kasutamine ei ole seotud tööülesannete täitmisega,

kaardi edasiandmine ja kasutamine ei ole keelatud. Järelikult ei rikkunud hageja tööülesandeid.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kaubanduses korraldatavate konkursside

puhul üldiseks tavaks, et ettevõtja oma töötajad ja nende lähisugulased taolistel konkurssidel ei osale.

Kaupluse töötajad olid sellest informeeritud. Tööandja saab otsustada, millist töötajat ta usaldab.

Usalduse võib kaotada mingi tegevuse tõttu. Kui kohus leiab, et tööleping lõpetati ebaseaduslikult,

siis ei saa välja mõista kuue kuu töötasu. Hageja on kostjat petnud ning kostja ei saa seesugust

töötajat tööle jätta.

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2002. a otsusega hagi osaliselt, lugedes hagejaga sõlmitud

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks. Maakohus luges töölepingu lõpetatuks 23. veebruaril 2002. a

töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvituse töölepingu

ebaseadusliku lõpetamise eest kahe kuu keskmise palga ulatuses. Maakohtu otsuse kohaselt tuleneb

TLS § 104 lg 2 p-dest 1 ja 2, et tööandja võib töötajaga töölepingu lõpetada, kui töötaja on

põhjustanud tööandjale reaalse materiaalse kahju. TLS § 104 lg 1 p-d 1 ja 2 ei kuulu kohaldamisele,

kui põhjustatud kahju seisneb saamata jäänud tulus. Kostja tõi kahjuna välja üksnes arvestusliku

saamata jäänud tulu. Tunnistajad Liina Kask, Rutt Ossipova, Ülle Juht ja Jaak Vadi kinnitasid

võimalust, et hageja ema K. Linnu sooduskaardi numbriga tegid oste ka teised isikud peale K. Linnu

või hageja. Tunnistaja Arne Türkson ütles, et sooduskaarti füüsiliselt vaja ei ole, sest kaardi numbri

saab käsitsi sisse trükkida. Tunnistaja Valli Ilves tunnistas, et temal kui müüjal lubati kaarti ka teistele

isikutele edasi anda. Järelikult leppis kostja sellega, et kaarti võivad kasutada isikud, kes ei ole selle

omanikud. Seega ei saa nende isikute oste, kes ei ole sooduskaartide omanikud, vaadelda kostjal

saamata jäänud tuluna. Töölepingu lõpetamise põhjus, mille kohaselt tööandja ei usaldanud töötajat,

ei kuulu TLS § 104 lg 2 p 3 rakendusalasse. Kostja ei tõendanud, kuidas põhjustas see, et hageja

kasutas K. Linnu sooduskaarti, tarbijate usaldamatuse kaupluse suhtes. Töötajale sooduskampaania

auhinda ei väljastatud. Kostja käskkirjast ei nähtu ühtegi hageja tegu, mis võiks põhjustada tarbijate,

klientide või äripartnerite usaldamatuse kostja vastu. Hageja esitatud arvutiväljatrükid ei tõenda kahju

suurust ega hageja süüd. Väljatrükkidest ei nähtu ostu tegemise koht ega ostu tegija. Hageja esitatud

kaks t"ekki nimekirjades ei kajastu. Hageja töötas kostja juures küllaltki lühikest aega ning kirjutas

avalduse töölt lahkumiseks omal soovil, tunnistades sellega omapoolset süüd tekkinud olukorras.

Seega on hüvituse õiglaseks suuruseks hageja kahe kuu keskmine kuupalk.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, vastuapellatsioonkaebuse esitas

hageja. Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2003. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

TsMS § 330 lg 5 kohaselt ei korranud ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

Kostjale tekitatud kahjuna ei saa arvesse võtta ostusoodustuste väärtusi, mida saadi hageja ema

sooduskaarti kasutades. Kostja ei olnud kehtestanud reeglit, mille järgi oleks õigus saada

ostusoodustusi vaid sooduskaartide omanikel. Asjaoludest ja maakohtu istungil üle kuulatud

tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei kontrollitud sooduskaardiga ostude tegemisel seda, kas

sooduskaardi esitaja on sooduskaardi omanik. Kostja väide, et tema töötajatel oli keelatud kasutada

kellegi teise sooduskaarti, on paljasõnaline ning vastu maakohtu istungil üle kuulatud tunnistajate

ütlustest selgunud tegelikule olukorrale, mis ei saanud kostjale olla teadmata. Põhiline etteheide,

mille kostja hagejale esitas on see, et hageja kasutas oma ema sooduskaarti, et tema ema võidaks

välja kuulutatud konkursi. See väide on oletuslik ning piisavalt tõendamata. Samas ei ole kostja

tõendanud ka seda, et hagejal ja kostja teistel töötajatel oli keelatud osaleda kõnealusel konkursil.

Kostja väide, et hageja vormistas oma ema ostudena sooduskaarti mitteomavate ning hagejale

võõraste isikute ostusid, võib küll olla tõsi, kuid kuna seda väidet tõendav videosalvestus ei ole enam

alles, pole võimalik seda väidet usaldusväärsel viisil kontrollida. Maakohus on hagejale

kompensatsiooni väljamõistmisel õigesti arvestanud sellega, et hageja tahtis lahkuda töölt omal

soovil. Hageja esitas 23. jaanuaril 2002. a kostjale avalduse omal soovil töölt lahkumiseks alates

23. veebruarist 2002. a. Kostja vabastas hageja töölt ebaseaduslikult 24. jaanuaril 2002. a. Seega, kui

kostja poleks töölepingut ebaseaduslikult lõpetanud, oleks hageja tööleping lõppenud 23. veebruaril

2002. a ning hageja ei oleks saanud nõuda tööle ennistamist kauemaks kui selle kuupäevani. Samuti

poleks ta saanud nõuda TLS § 117 lg-s 2 ettenähtud kompensatsiooni kaotatud sissetuleku eest pärast

seda kuupäeva. Kuna kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses tuginenud hageja poolt omal soovil töölt

lahkumise avalduse esitamisele, siis pole ringkonnakohtul TsMS § 319 lg 1 järgi alust vähendada

maakohtu poolt välja mõistetud kompensatsiooni. Samas, kuna hageja oli esitanud omal soovil töölt

lahkumise avalduse, mille kohaselt ta oleks pidanud töölt lahkuma nagunii 23. veebruaril 2002. a, siis

on alusetu tema nõue saada kompensatsiooni kuue kuu keskmise palga ulatuses.

Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 190. See säte reguleerib asitõendi uurimise korda kohtuistungil.

Hageja esindaja kirjalikult vormistatud kohtukõne tekst ei ole tõend, vaid TsMS § 195 lg 6 kohaselt

kohtuistungi protokolli lisa.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Hageja on põhjustanud tööandjale reaalse kahju. Jagades soodustusi tuttavatele ja juhuslikele

kauplusekülastajatele, riisus ta sisuliselt tööandja vara ja põhjustas selle vähenemist.

Asjaolu, et sooduskaarti võisid kasutada ka isikud, kes ei ole selle omanikud, ei oma hageja käitumise

hindamisel tähtsust. Kui kaarti kasutab ja organiseerib sellega oste kaupluse koosseisuline töötaja,

kelle kätte on usaldatud tööandja vara, on tegu tööandja ilmse petmisega.

Kohus jättis arvestamata, et hageja pani toime teo, mis vastas TLS § 104 p 3 tunnustele.

Müügikampaania auhinna andmine oma töötajale või tema perekonnaliikmele kutsubki esile ostjate

usaldamatuse kaupluse suhtes. Peaauhind jäi seekord saamata ainult konkursikomisjoni valvsuse

tõttu.

Õige ei ole kohtu seisukoht, et tööandja käskkirjast ei nähtu ühtegi hageja tegu, mis võiks põhjustada

tarbijate või äripartnerite usaldamatust tööandja vastu. Selliseid tegusid pani hageja toime sadu. Ka

hageja ise tunnistas seletuskirjas, et sai oma teo tagajärgedest aru ja vabandas.

Ühtegi mõistlikku seletust ei ole asjaolule, et hageja ema kui pensionär kulutas kahe kuu jooksul ära

summa, mis vastab tema kahe aasta pensionile, ostes seejuures 44 pudelit alkoholi.

Usaldust hindab tööandja. Seda ei saa kohtuotsusega peale suruda.

Maakohus ei andnud kohtuistungil kostja esindajale võimalust tutvuda vastaspoole seisukohtadega

ega esitada oma vastuväiteid. Kostja esindajale ei antud hageja kohtukõne ärakirja. Sellega rikuti

TsMS § 181 lg 1 p 4. Samuti võeti sellega kostja esindajalt ära võimalus vastata pärast kohtukõnesid

teise protsessiosalise kõnele repliigiga. Sellega rikuti TsMS § 195 lg 5.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

8. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Seega peab kolleegium esmalt

vajalikuks selgitada, millistel juhtudel on kohaldatavad TLS § 104 lg 2 p-d 1 ja 3.

9. TLS § 104 lg 2 p 1 kohaselt võib tööandja töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu töölepingu

lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku

või riisumise või varastanud töökohal kaastöötaja vara. TLS § 104 lg 2 p-te 1 ja 2 grammatiliselt

tõlgendades võib näida, et seaduses on kehtestatud ammendav loetelu tööandja vara vähenemise

põhjustest, mis annavad aluse töötajaga töölepingu lõpetamiseks vastavalt TLS § 86 p-le 7 ja et

töölepingu lõpetamise aluseks osutatud alusel saab olla ainult otsene varaline kahju. Kolleegium ei

jaga sellist seisukohta. TLS § 104 lg 2 p 2 võimaldab usalduse kaotuse tõttu töölepingu lõpetada ka

töötajaga, kes on seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Poleks loogiline, kui vara säilimise ohtu

seadmine on aluseks usaldamatuse tõttu töölepingu lõpetamisele, kahju tekitamine tööandjale

saamata jäänud tulu näol aga mitte. Kohtute seisukoha järgi ei osutuks võimalikuks lõpetada usalduse

kaotamise tõttu töölepingut ka näiteks töötajaga, kes on kuritarvitanud oma ametiseisundit ja

tekitanud sellega tööandjale kahju saamata jäänud tulu näol. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et TLS

§ 104 lg 2 p 1 alusel võib töölepingu töötajaga lõpetada, kui ta on süüliselt tööandjale tekitanud

varalise kahju nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna.

10. TLS § 104 lg 2 p 3 järgi võib tööandja usalduse kaotamise tõttu töötajaga töölepingu lõpetada, kui

töötaja on põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Eeltoodut ei

saa mõista nii, et lisaks töötaja tegudele, mis võivad põhjustada usaldamatuse tööandja vastu, peab

tööandja tõendama ka seda, et mõnel tarbijal, kliendil või äripartneril on usaldamatus tekkinud.

Kolleegium leiab, et tööandja võib töölepingu TLS § 104 lg 2 p 3 alusel lõpetada siis, kui töötaja teod

on tekitanud usaldamatuse tekkimise võimaluse, st töötaja on käitunud viisil, mis tekitaks tööandja

mõistlikus kliendis, tarbijas, või äripartneris usaldamatust tööandja vastu. Kui tööandja peaks

tõendama ka usaldamatuse tekkimist, siis muutuks, vaatamata töötaja süülisele teole, temaga

töölepingu lõpetamine tõendamisraskuste tõttu tööandja jaoks äärmiselt raskeks või isegi võimatuks.

11. Kassatsioonkaebuses ei väideta, et kohus rikkus protsessiõiguse norme, kui leidis, et tööandja

lubas sooduskaarti kasutada ka isikutel, kes ei olnud selle omanikud, ning tõendamata on, et S. Soolal

ja teistel kostja töötajatel oli keelatud osa võtta konkursist. Samuti ei vaidlustata kohtu järeldust, et

arvutiväljatrükid esitatud kujul ei tõenda kahju suurust ega S. Soola süüd. Seega puudub TsMS § 353

lg 1 järgi alus kontrollida apellatsioonikohtu otsust vaidlustamata osas.

12. Kolleegium leiab, et eelmises punktis tuvastatu ei välista iseenesest töölepingu lõpetamist TLS

§ 104 lg 2 p 3 alusel. Apellatsioonikohus märgib: Kostja väide, et hageja vormistas oma ema

ostudena sooduskaarti mitteomavate ning hagejale võõraste isikute ostusid võib küll olla tõsi, kuid

kuna seda väidet tõendav videosalvestus ei ole enam alles, pole usaldusväärselt võimalik seda väidet

kontrollida. Kolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetluses ei pea ega saagi asjaolusid tõendada

absoluutse kindlusega, välistades teistsuguste asjaolude esinemise. Asjaolude kinnitamiseks esitatud

tõendite uurimise tulemusena peab kohus otsustama, kas ta peab esitatud asjaolu tõeseks või mitte.

Võõra inimese ostu vormistamist S. Soola ema ostukaardiga on kinnitanud ka tunnistaja.

Apellatsioonikohtu otsuse osundatud lõigus puudub kohtu põhjendatud seisukoht asjaolu tõendatuse

osas. Sellega on rikutud TsMS § 330 lg 4.

Kui hageja ema osales konkursil ja hageja kaupluse töötajana vormistas oma ema ostudena mitte

ainult enda, vaid ka töökaaslaste ja võõraste isikute ostusid, siis võib kolleegiumi arvates selline

tegevus põhjustada mõistliku ostja usaldamatust tööandja vastu ning olla töölepingu lõpetamise

aluseks TLS § 104 lg 2 p 3 järgi.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et usalduse kaotust saab hinnata ainult tööandja ja seda ei

saa kohtuotsusega peale suruda, märgib kolleegium järgmist. Kassatsioonkaebuse seisukoht tähendab

sisuliselt seda, et kohus ei saa kontrollida tööandja otsust töötajaga töölepingu lõpetamiseks, kui

leping lõpetatakse usalduse kaotuse tõttu. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Töötajal on õigus ka

sellel alusel töölepingu lõpetamisel pöörduda töövaidlusorgani poole, kes on pädev kontrollima, kas

esinesid tööandja väidetud töölepingu lõpetamise alused, st eelkõige seda, kas töötaja pani toime teo,

mis võib põhjustada usalduse kaotust.

14. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele menetlusnormi rikkumise kohta märgib kolleegium

järgmist. Apellatsioonkaebuse p-s 4 esitati väide, et kohtulike vaidluste käigus ei saanud kostja

tutvuda hageja kõne seisukohtadega, kuna need kanti kohtuistungil ette katkendlikult ja lühendatult

ning kohus ei kohustanud hagejat esitama kostjale kirjalikke seisukohti. Seega olevat rikutud TsMS

§ 190.

Ringkonnakohus on sellele väitele vastanud pealiskaudselt, mainides, et TsMS § 190 reguleerib

asitõendi uurimist ja et seda sätet ei ole rikutud. Kohtukõne tekst olevat kohtuistungi protokolli lisa.

Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebusest nähtus selgelt rikkumise sisu ja ringkonnakohus oleks

pidanud väitele ka sisuliselt vastama. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja kohtukõne tekst oleks

antud ka kostjale tutvumiseks või istungil täielikult esitatud. See on TsMS § 67 ja § 73 lg 1 nõuete

rikkumine. Samas ei nõudnud kostja apellatsioonkaebuses selle rikkumise tõttu asja tagasisaatmist

linnakohtule. Samuti ei nõua ta kassatsioonkaebuses asja tagasisaatmist ringkonnakohtule. Sellest

järeldab kolleegium, et nimetatud puudus on kassaatori arvates ringkonnakohtus kõrvaldatud ja see

rikkumine pole apellatsioonikohtu otsuse tühistamise aluseks.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik